Mariann Kaasik's Blog, page 224

mallugraaf

Ma olen viimasel ajal täiega pilte teinud ja teate, see on nii lahe. Esiteks selle pärast, et kuna ma ju mingi proff ei ole ja oman null fototeadmist ja taipu, siis ma teen täpselt nii, nagu parasjagu välja tuleb ja ei vaeva oma pead suurt sellega, kuidas õige oleks. Pusin niisama oma peaga, kuni tulemusega rahule jään. Ja nii lahe on see, et ma saan kogu aeg pildistada erinevaid väikseid präänikuid ja ilusaid paare ja sõbrannasid ja lapsi ja lemmikloomi. Mulle suhelda meeldib ja nii 2-3 pildistamist päevas teha on täitsa lebo.

Praegu meeldib mulle täiega just õues pilte teha, aga ma plaanin endale kuuse tuppa tassida, mõned päkapikumütsid osta ja endale kamina kõrvale jõuluse fotonurga meisterdada, sest juba nii paljud on kirjutanud, et tahaksid minu juures jõulupilte saada. Kui tahate, siis saate kah! Mul on kohe hea meel, kui inimestele minu tehtud pildid meeldivad ja nad nendega rahul on :)

Teate, mis on eriti lahe – nii paljud toovad mulle kingitusi, kui nad pildistama tulevad. Natsa naljakas on, sest noh, ma ei ole kunagi pildistama minnes kinke viinud, aga me oleme saanud Lendele mänguasju, Marile mänguasju, Masha õhupalli, lilli, komme, šokolaade ja täna isegi Juustukuningatest enda lemmikjuustu! Nii tuuuuus! Täpselt selline tunne, et nagu head sõbrad tuleks külla, tooks nänni ja siis me teeks pärast natsa reidikaid kah. Nii võib “tööd” teha küll. Ega ma seda fotovärki ei teeks, kui seda nii kerge teha poleks. Niks-naks teeme pildid ära, siis töötlen nad kohe ära (ma eelistan, kui inimene saab sama päev pildid kätte. halvemal juhul järgmine päev) ja ongi tehtud. Siis jääb üle vaid rõõmustada, kui inimene piltidega rahule jääb.

Mõned minu viimaste päevade tegemistest siis. Kuidas meeldivad? Ps! Konstruktiivne kriitika on absoluutselt teretulnud, ma olen teie käest palju head nõu saanud :)

 

talvine kodu

Issand ma ei mäleta, kes seda kirjutas, et kuidas on võimalik, et inimesel on kodus kogu aeg midagi uut vaja, et kas vanad asjad on tõesti nii ära kulunud. Minul on nii, et mulle meeldib vastavalt aastaajale natukene elamist “tuunida”. Noh, kevadel tahaks värve tuppa tuua (mitte, et mu elutuba juba kõikide maailma värvide kombo pole) ja talvel ma juba unistan kuusest ja soojusest ja pehmusest ja mis oleks soojem ja pehmem kui lambanahk? Merino.ee saatis mulle eriti suure kingipaki (tegelikult oli seal lausa kolm pakki) ja nüüd näeb mu elutuba välja, nagu siin elaks eskimo. Aga mulle meeldib!

Natukene tundub mulle, et koos nahaga on need värvilised padjad veits too much ja ma peaks ostma sinna lihtsalt mingid ühevärvilised padjad. Aga tegelt ega mind ei häiri, käib nii kah!

Ja kuna kingikott oli tõesti suur, siis sai Mari tuba ka endale ühe ilusa pikakarvalise Islandi lambanaha põrandale. Ma tean, et see ehk ei ole kõige parem valik lastetuppa, sest see on nii valge ja pikkade karvadega, aga see on nii ilus! Loodame, et Mari hindab siis ka selle ilu ja ei arva, et seal peal oleks mõttekas jäätist või šoksi süüa.

Ja kaks nahka on isegi veel, mis pildile ei jõudnud, sest mul lihtsalt pole praegu ideed, kuhu neid panna. Üks kollane läheb Mari kelku ja pruun äkki kontorisse? Eks näis! Aga ühesõnaga on mu kodu nüüd nii pehme ja soe ja mõnus, nagu üks suur mõnus linnupesa. Ma ei taha enam iial siit lahkuda! Kus veel nii mõnus oleks?!

Ps! Kõiki nahkasid kasutan ma nüüd suure hurraaga beebipildistamistel ka. Näiteks eile sain ühe maailma armsaima beebi pruuni naha peal üles pildistatud. Vaadake, milline nunnuke! Ja kui sinised silmad!

Kui tahad enda kodu ka pehmemaks muuta, siis mine kiika merino.ee kodukale ja vali välja, milline toode sinu talve mõnusamaks teeks. Kirjuta siis kommentaaridesse, mida sina kingituseks saada soovid ja juba esmaspäeval saab üks õnnelik endale eriti pehme ja sooja kingi!

Aaa muuseas, see pikakarvaline Islandi lambanahk veel kodukal üleval pole, aga ka seda võib soovida :)

lugejakiri: kuidas isa aitama panna?

Sain nii kurva kirja, mis mind tõesti siiralt mõtlema pani. Kui õhtul Kardo koju tuleb, siis küsin tema mõtteid ka, aga nii kauaks, ehk on mõni lugeja samas olukorras olnud ja oskaks nõu anda? Või jagada oma kogemusi, kellele sama moodi olnud on. Sest teinkord aitab vähemalt teadmine, et inimene ei ole oma murega üksi. Mina kahjuks kaasa rääkida ei oska, sest beebi enamasti öösiti magab ja kui ma tõesti enam ei jõua, siis annangi lapse Kardole ja magan. Mulle tundub nagu loogiline, et mees aitab – see on ju tema laps ka. Ja samas tõesti, ma ei taha väga ise Kardot segada, kui tal järgmine päev tööle minek, aga no lõputult ise ka ei kannata, mina olen ju ka inimene. Oeh, panen kirja teilegi lugemiseks (üsna muutmata kujul):

Tere, kirjutan sulle, et tulevasi isasid ja abikaasaid aidata. Mingil määral ka naisi ja emasid.  Minu esimene laps oli samasugune nagu sinul- sõi ja magas päeval ja öösel magas pikka und ärkamata kordagi. Nüüd sündis meil teine laps ja tundub , et saan kõik 3 kordselt tagasi. Minu kirja märksõnad – Ma. Olen. Väsinud .

Meie uus beebi on otsustanud, et ta magab ainult päeval…. Eranditult päeval ja üleval teda hoida ei saa. Ta jääb lihtsalt kohe uuesti magama , ükskõik mis komejanti ma talle ei teeks, või hakkab meeleheitlikult nutma kuna öö oli magamata. Ja nii siis tervelt 2 kuud juba trambin mina iga öö beebi käes mööda maja ringi hommikuni välja.

Sa nüüdseks kindlasti mõtled, et hakkan kirjutama, et mu beebi on paha ja ärge saage lapsi jne. Ei see ei ole selline kiri….Ma armastan oma lapsi üle kõige ja beebi ei ole selles süüdi, et ma tema ööd ja päeva paika ei saa. Aga ma lihtsalt ei jaksa enam. Füüsiliselt. Ma kaalun nüüd juba vähem kui enne rasedust, mu käed, selg, õlad ja randmed valutavad lapse öö läbi süles kõigutamisest. Mu sõrmed surevad välja pidevalt ja isegi tassi või telefoni hoides tunne, et pillan kohe maha. Mul käib pea pidevalt ringi ja peale magamata ööd tunnen päeval ennast nagu purjus inimene – ma ei saa kohati hommikuks mitte midagi enam maailmast aru. kus ma olen? Mida ma tegema pean? Mis päev on ?

Kindlasti mõtled miks ma päeval ei maga koos lapsega. Sest ma ei jõua. Mul on ju teine veel. Teen süüa, koristan, viin ja toon suuremat last, õpin temaga jne. Nüüd jõuame siis sinna, kas sa oled üksi, ei mees on ka aga ta kehitab õlgu ja küsib et mis tema saab, ta peab tööl käima ja magama öösel. Aga minu jõud on otsas. See, et ta käib ja teeb, mis ta tahab siis kui tahab ja magab kui tahab, on sama hea praegu kui nälgiva kodutu ees hakata sööma . Me tahtsime koos last ja koos peaks ju pingutama ja üksteist toetama ja aitama. Aga praegu ma tunnen, et olen täiesti üksi. Sünnitasin lapse ainult endale ja olen nii vihane. Mitte beebi peale, vaid mehe. Mingit abi mul ei ole ja nüüd on asi jõudnud selleni, et kahtlen sügavalt, kas ma tahan enam temaga koos olla.

Aga tõesti olla praktiliselt magamata ja kuulata, kuidas keegi voodis norskab, tundub nüüd juba mõnitamisena. Me enam isegi ei räägi, sest lähme muidu tülli ja enamus ajast kogu suhe seisneb hommikul ja õhtul mõnekümneks minutiks ühes ruumis viibimises. Ma ei tunne enam MITTE MIDAGI peale selle et olen lihtsalt nii pahane ja solvunud. Ma tean et meist ei ole enam midagi alles. Ma ei saa olla koos kellegagi, kes ei näe midagi peale enda vajaduste ja tahmiste.’

Sellepärast tahan paluda mehi, aidake oma naisi ja toetage, enne kui on hilja , pärast ei tee seda enam miski heaks. Mina olen enda omale ammu sellest kõigest rääkinud aga tulutult ja ka hetkel kui ma kirjutan kuulen kuidas tema norskab ja ise kõnnin laps süles ringi, lootes et ehk mu keha ja käed kannatavad välja ühe öö veel….

Nii kahju on kohe lugeda, et hea meelega kutsuks kirja kirjutaja üheks ööks endale külla ja kantseldaks ise seda titte. Emmele annaks aga ööseks kõrvatropid kõrva :D

ebamugava voodi update ja niisama jutt

Kuna te eelmine kord nii palju nõu ja jõuga aitasite, siis ma mõtlesin, et kena oleks ju kirja panna, millise kattemadratsi ma soetasin ja mis tolku sellest oli. Ühesõnaga välja valisin ma Sleepwelli kattemadratsi Latex Tempsmart (LINK). Läksin praegu seda rada, et kui madratsit ostes koonerdasin, siis oli see oma lollus ja hea kattemadratsi eest tulebki rohkem raha välja käia. Olin pikalt Coco ja Latexi vahel, aga ikkagi otsustasin viimase kasuks. Nüüd, kus ma paar päeva olen uue kattemadratsiga maganud – I’m in heaven! Reaalselt mu voodi on nüüd nii mõnus. Jah, ta on ikka pehme, aga mitte selline, et toetad peale ja istud kuskil lohus, sest see kattemadrats on selline.. kumja sisuga ja hästi paks. Ühesõnaga soovitan-soovitan-soovitan! Praegu sellele küll ale pole, aga need kaks korda, mis ma sealt Textelle kauplusest tellinud olen, olen ma mõlemal korral alesid näinud, seega ma soovitan oodata, varsti nagunii tuleb midagi.

No ja mida ma näen, muidugi ma olen maha maganud järjekordse ale. Alles eelmine kord, kui kodukat vaatasin, olid need veekindlad kummiga kaitselinad allahinnatud, praegu on jälle täishinnaga. Nojah, mis seal ikka, ma pean neid enivei juurde tellima vähemalt kaks tükki, sest ma ei saa ilma nendeta üldse magada. Reaalselt soovitan kõikidele, kellel kodus väikelaps või beebi. Ah, kui te olete rasedad ja mõtlete, et tahaksite beebit enda kõrvale ka võtta, siis päriselt ka, ostke see lina. Kasvõi üks. Mina laotan ka endale käterätte ja marlisid alla, aga ikkagi saab madratsikate muidu parajat vatti, sest alusrätikud võivad läbi une ära nihkuda, marli läbi vettida ja rinnapadjad piimast läbi imbuda ja lekkima hakata. Ma üldse kasutan praegu enda ainukest nii, et panen selle lina alla ja siis tavalise kummiga lina peale, et noh, säästa oma aluslina :D

Tavalistest linadest soovitan ma puuvillasatiini. Ma ei tea, kumb tegelikult nahale peaks parem olema, kas 100% puuvill või puuvilla ja satiini segu, aga minu meelest on viimane pehmem ja siledam. Ma pean tunnistama, et mul on tegelikult praegu ainult kaks tavalist aluslina ka (kummiga), sest uue voodi ostmisega ei raatsinud ma korraga rohkem osta. Ma ostsin tegelikult kolm, aga üks saadeti Jyskist kogemata vale suurusega ja ma ei pannud seda väää-äääga pikalt tähele. Seega on mul hetkel kaks lina. Valge ja roosa. Normaalse inimese eluks oleks minu meelest vaja mingit nelja voodipesukomplekti. Aga need kvaliteetsed asjad on kallid ja eks ma siis vaikselt elan, tiksun ja aeg-ajalt teen selle röögatu väljamineku. Näiteks korralik kummiga lina maksab SIIN 33.5€.  Ma praegu isegi mõtlen, et sellisel juhul ostaksin ma pigem juba selle veekindla lina, sest see maksab 37 ja omab lisaväärtust – on freaking veekindel!

Ma just nägin, et mõned blogid teevad juba jõulusoovide nimekirja. Minu oma jääb see aasta üürikeseks. Mul pole nimelt eriti midagi vaja. Tahtsin küll Canon Legria mini kaamerat, ütlesin isegi Kardole, et seda ma tahan. Aga siis … tellisin selle ise ära. Ei teagi nüüd, et kas Kardo on aeglane või mina liiga kiire. Kardo oli kurb, sest nüüd tema ei teadvat, mida mulle kinkida. Ma ütlesin, et seesama kaamera võib vabalt mu kink olla, vahet pole, kes selle ostis. Nagunii meil on sama raha ja nii. Tema aga kiunus edasi, et kuuse all peab ju midagi olema. Ma pakkusin välja, et kinkigu mulle siis majavõtmed. Eelmine aasta juba kinkis, aga need kadusid ära, oleks uusi tarvis. Selle kohta arvas ta, et ega ta AINULT võtmeid kinkida saa ja ütles, et ma kunagi olin öelnud, et ma tahan ühte asja ja nüüd selle asja ta kingib. Oeh, ma ülepäeva ütlen, et ooo tahaks *sisesta suvaline asi*, aga raudselt see oli niisama ahnusehoos öeldud ja tegelikult mul pole seda vaja.

Mul OLEKS vaja uut ilusat laudlina elutuppa, uusi kardinaid elutoa suure akna ette ja noh, voodipesu. Aga need on kõik asjad, mida keegi teine mulle enivei valida ei saa (kui siis ehk vaid mu ema, kes oskab selliseid asju kinkida), seega ma pean need ise ostma. Aa tead, arvutihiirest ma ka ära ei ütleks, aga kuna Kardo tahab endale suurt ja uhket lauaarvutit geimimiseks osta, siis ma usun, et see tuleb koos hiirega ja mina hakkan ka seda kasutama. Vist? Ma ei tea. Eks seda näha ole.

Ja kui ma juba voodijutult läksin suva teemade peale, siis Kardo tahab endale pmst 2000€ arvutit. Mu sisemus on üks suur vinguv naine, sest MIKS on ühele inimesele vaja 2000€ eest arvutit. Aga siis mulle meenus, et minu enda arvuti maksab 1000€ ja ma ka idee poolest nii kallist asja ei vaja. Ja mu kaamera on ka mitmetonnine asi, mille ma just hiljuti välja ostsin – ega mulgi seda vaja pole. Seega võib igal pereliikmel olla midagi, mida tal otseselt vaja pole ja keegi ei või vinguda.

Peale ratsionaalse mõtlemise, kes röögib, et kuulge sõbrad, teil oli ju vaja maja soojustada! Aga ma luban, et kui see arvuti soetatud on, siis EDASPIDI tegeleme me majasoojustusfondiga. Vähemalt üritame :D

Suvaliste teemade jätkuks – tahaks kuuske koju tuua, aga üle kuu aja enne on seda vist üsna lamp teha, sest muidu on mul enne jõule uut tarvis.

Oeh, pikk jutt mitte millestki. Ajan nüüd kargu alla ja hakkan kraamima, sest majaabiline tuleb täna ja ma loodan, et me kahekesti suudame selle elamise siin kuidagi normaalsemaks muuta. Mul on JÄLLE nii palju asju kogunenud, aga õnneks lähen ma homme Nõmme emade ja laste varjupaika asju viima ja saab tagatoa rohkem korda. Ps! Suur aitäh firmadele ja eraisikutele, kes varjupaigale asju toonud on. Proovin homme külaskäigust väikse video ka teha :)!

rasestumisest ja selle vältimisest

Meil beebigrupis oli täna jutuks, et mis rasestumisvastaseid vahendeid keegi kasutab/kasutama hakkab. Mina lõin mõttes ristimärgi ette, sest ma ei suudaks isegi veel MÕELDA sellisele tegevusele, aga mõned naised on hakkajamad, ning neile on see küsimus juba aktuaalne. Enamik lasevad endale hormoonspiraali panna, osad kasutavad pille, teised rõngaid, mõni jääb üldse lootma sellele, et rinnaga imetades rasedaks ei jää (tegelt võib jääda küll).

Mina hakkan aga kahe nädala pärast testima sellist asja, nagu viljakusmonitor Daysy (LINK). Tegemist on siis vidinaga, mis aitab soovijal rasedaks jääda ja teistel jälle vältida rasedust. Seda kõike hormonaalsete vahenditeta. Ja mulle üldse ei meeldi tegelikult see mõte, et kahman endale peoga tablette sisse. Ma mäletan häguselt, et pillide võtmine muutis mu vahepeal parajaks psühhopaadiks, õudne! Muidugi ega ma ammu pole üldse midagi kasutanud, sest ma ju tahtsin Lentsu saada, aga nüüd ta on käes ja mõte sellest, et ma uuesti rasedaks jääks, ajab mulle õudusvärinad peale. Lapsed on küll elu õied, aga vahepeal ma sooviks siiski oma kehas üksi olla ja kahest lapsest täitsa piisab kah. Seega tuleks ju midagi kasutada ja see midagi saabki siis olema Daysy.

Jah, ma pelgan küll natukene, sest sisuliselt on see viljakusmonitor üks uhke kraadiklaas, mis äpiga ühendatud. Lihtsalt iga hommik mõõdad enda temperatuuri, märgid äppi ka enda päevad ja nõnda hakkabki see masinake sinu keha tundma õppima. Peale iga kraadimist näitab Daysy sulle ühte kolmest värvist: punane, roheline, kollane. Esimesed kuu-kaks võib ta rohkem kollast näidata, see tähendab siis seda, et igaks juhuks on soovitatav kondoomi kasutada. Kui ta aga sind rohkem tundma õpib, siis aina kindlamalt saab ta sulle öelda ka punast ja rohelist. Punane siis aeg, kus tõenäosus rasestuda on suurim ja roheline tähendab rohelist tuld bängimisele.

Ma muidugi tõesti pelgan, et kas see saab töötada ja loodan siiralt, et ta on tõesti nii efektiivne, kui lubatud. See olla 99.3% kindel nagu kellavärk! Aga noh, siis peab inimene ise ka täpne olema ja õigel ajal kraadida mäletama, aga sellle jaoks saab ju meelespea panna.

Igatahes mina olen põnevil seda proovima ja loodan tõesti, et saan edaspidi elada nii, et ma ei pea hormonaalseid vahendeid kasutama. Kuigi see on kallis, siis pikas perspektiivis ei ole see üldse kallim kui kondoomid või pillid või mis iganes vahendid. Lisaks saab seda kasutada ka rasestumisel abimehena, kahju kohe, et mina sellest enne ei teadnud. Ehk oleks siis mul varem õnnestunud rasedaks jääda? Mitte, et ma Lentsu kaua oodanud oleks, aga noh, põnev ikka.

Seda temperatuuriga ovulatsiooni jälgmist on tehtud juba aastakümneid, nüüd on lihtsalt uhkem tehnoloogia taha pandud sellele, et see võimalikult mugavaks ja lollikindlaks teha. Vahet siis pole, kas üritad rasedaks jääda, või sellest hoiduda. Ja muuseas! Sellel äppil, DaysyView-l,  on ka mõned lõbusad omadused nagu näiteks lapse soo planeerimise tööriist, mis suurendab Sinu võimalust planeerida poissi või tüdrukut. Partneri äpi võimalusega saad oma teisele poolele teada anda, millal on aeg asja kallale asuda. Mõelda vaid, mees istub tööl ja kibeleb koju, sest äpp ütleb, et täna saab muretult vanainimeste asja teha. Muidugi see röövib naistelt selle võimaluse, et valetaks siis vähemalt, et ah, kallis. Mul on päevad! Sest siis ta teab, et pole :D (Haha, ma kõlan nagu mingi frigiidne mutt, kes elu eest vabandusi otsib :D). Igatahes tegin väikse video ka, kus sellest masinakesest räägin.

Lõpetuseks teile palju küsimusi, mind tõesti siiralt huvitab:

a) Kui kaua teie peale sünnitust selle… värgiga ootasite? Reaalselt mul ei ole asi mitte vaid füüsilistel põhjustel soikus, vaid kuidagi vaimselt on ka mega blokk peal. Et issand jumal, mis nüüd mina… Minu keha on piima andmiseks ja laste väljutamiseks, mitte näppimiseks :D

b) Mis rasestumisvastaseid vahendeid teie kasutate?

c) Kas olete viljakusmonitoridest kuulnud ja kas tihkaksite proovida?

beebiraamat

Lende eilse esimese minisünna puhul täitsin ma natukene Beebiraamatut kah. Selle konkreetse raamatu kinkis Mari-Leen mulle babyshoweriks ja kuigi hiljem ma sain veel ühe beebiraamatu, siis ma juba seda esimest olin vähe täitma hakanud ja nüüd ma siis täidangi kahte. Topelt ei kärise!

Mina paar päeva peale sünnitust raamatut täitmas, Kardo suutis minust sellise hurmava foto teha :D

Ma Mari ajast mäletan, et lõpetasin selle beebiraamatu täitmise kaheksanda kuu pealt, lihtsalt ununes iga kuu ära. Selle beebiraamatu võlu on minu jaoks see, et ei peagi iga kuu midagi konkreetselt meenutama ja kirja panema, sest 0-3, 4-6 jne kuud on kokku pandud. Ja kord kolme kuu jooksul ikka tuleb meelde raamatut täita :) Minusuguse udupea jaoks piisav ajavahemik.

Ainuke niru asi on see, et mul on jube kole käekiri ja ma ei suuda iial leida samasugust pastakat, millega ma eelnevalt midagi täitnud olen. Seega kui minu unistustes on mul kaunis ja piltidega beebiraamat, siis tegelikult on see vaevuloetav segapudru, aga no ma loodan, et see on Lentsule tulevikuks sellegipoolest piisav. Ja tegelikult saaks vildist kaante sisse panna ju sama pastaka, et see ära ei kaoks, aga seda ma ometi unustan teha, seega on asi pigem minus.

Tegelikult on see igati hää raamat. Kõik vajalikud kohad tähtsate verstapostide ülesmärkimiseks on olemas ja ma tõesti siiralt lodan, et ma suudan seda esimene aasta nii hoolikalt täita, et saaksin talle selle kunagi kinkida, kui tema lapseootele jääb. Oleks ju üli lahe kingitus? Ma küll oleks soovinud, et mu emal oleks minust selliseid märkmeid.

Ma olen kindel, et enamikel titeemmedel on beebiraamat olemas, milline? Mari ajal ma tellisin mingit käsitööliselt, ei suutnud praegu leidagi, kellelt. Ilus ja roosa oli see igatahes, aga nagu öeldud, jäi soiku. Eks nende beebiraamatutega ongi nii, et tuleb kuskil nähtavas kohas hoida ja aeg-ajalt lapata, et ehk on midagi juba juhtunud, mida kirja panna. Nii ma teha kavatsengi.

Ühe Beebiraamatu loosin välja ka. Selle jaoks jäta blogisse kommentaar, et soovid loosist osa võtta ja juba reedel loosingi ühe õnneliku välja, kes raamatu endale saab. Kes aga loosiõnnele lootma jääda ei taha, siis Beebiraamatud on müügil järgmistes poodides: Apollo, Rahva Raamat, Nona Telliskivi Loomelinnakus, www.Bebee.ee, www.Hingegaasjad.ee, Britton Ülemiste keskuses, Mothercare, www.EsimesedSammud.ee.

Ps! Beebiraamatu sisu saab näha ka netis SIIT!

üks kuu!

Kallis Lende,

Tavalises elus, mis koosneb igapäevastest argiasjadest, ei ole üks kuu kuigi pikk aeg. Need 30 päeva lendavad mööda ja enamasti ei ole nad meie elu väga muutnud. Viimased kuu aega on aga meie pere jaoks olnud nii eriline ja tore, ning “süüdistada” on selles küll vaid sind.

Enne sinu saabumist teadsin ma ainult mingi määrani, kui palju ma armastada oskan ja kui palju hellust minu sisse mahub. Siis tulid aga sina, väike kulmu kortsutav beebi, kes tegi Marist suure õe, minust ja Kardost kahe lapse vanemad. Ja sinust väikse õe, meie pere pesamunakese. Ega Mari just õnnelik ole, et ta pesamuna troonilt maha trügiti, aga ma usun, et teil neid trügimisi ja rüselemisi tuleb nagunii tulevikuski, nii et harjuge parem ära. Peaasi, et keegi haiget ei saa, nii kaua tehke mis tahate.

Lentsukene. Sa oled kohati nii nõudlik ja vaatad mind oma puuriva pilguga nii sügavale südame sisse, et ma tunnen pidurdamatut soovi anda endast kõik, et sul oleks parem. Et sa saaksid kõik, mida sa soovid. Küsi kasvõi Marilt – mind on jube lihtne ära kasutada, kui mind juba ümber sõrme keeratud on. Ja kallike, ma olen sul nii ümber sõrme, et õudne hakkab!

Viimastel päevadel oleks sul nagu mingi väike ärkamine toimunud ja vaatamise asemel tundub, et sa näed. Ja kuulmise asemel tundub, et sa kuuled. Nagu sa ärkaksid pikast talveunest ja hakkaksid juba natukene mõikama, et mis meil siin majas toimub. Ja tüüpilise emana pean ma praegu uhkustama, et sa hoiad isegi pead! Mingil määral… Vahepeal see vajub, kolks, küljele, aga no sa hoiad ikka. Ja see on nii tubli!

Olgem ausad, ega sa päevad läbi midagi eriti ei teegi. Vedeled süles, jood piima, vaatad pettunud pilguga ringi ja vahepeal üritad oma käsi ära süüa. Aga kui sa piima jood ja kõht täis saab, siis sa hakkad niimoodi nunnult nohisema ja kui kõht täis saab, siis sa toetad oma punnis põse mulle tissile, ohkad ja jääd magama. See on nii hirmus armas! Ma teeks sellest pilti, aga iga kord mu massiivne rind rikub selle südamliku pildi ära, nii et parem lihtsalt kujuta seda endale ette.

Oeh, küll meil ikka vedas, et me otsustasime, et meil on ikka lapsi juurde vaja. Ja vedas, et me just sinu saime! Sa oled ju maailma nunnukaim konnapoeg! Tänks, et sa just meile tulla otsustasid – esimene kuu edukalt vastu peetud, nüüd jääb üle ainult edasi harjuda. Ma luban, et ma teen su elu nii mõnusaks kui võimalik. Näiteks täna annan ma endast parima, et sulle esimese kuu puhul kook teha. Eks näis, mis sellest tuleb.

Aga okei, sa juba ärkad, nii et ma kahman su sülle ja vaatan, mis ma sulle head pakkuda võiks. Et kas piima, või… piima.

lõhestunud blogija

Mida rohkem ma sellel beebinduse ja “elu on nii ilus” lainel olen, seda vähem leidub ka neid, kes siin kommentaariumis mind kritiseerivad ja narrivad. Mõneti nagu tore, sest kuigi ma olen sellega ajapikku nii harjunud ja üsna paksu naha kasvatanud, siis olgem ausad, kellele meeldiks, et teda narritakse. Või üritatakse elu eest selgeks teha, et nii kuidas ma olen, et see pole õige. Et ma pole “õige” täiskasvanu, “õige” naine, “õige ema”. Ma saan täitsa aru, miks enamik blogijaid sellisel pidevalt positiivsel lainel on, sest nii pole pea üldse negatiivsust. Põhjus on ilmselt selles, et kõik need, kellel vaja teisi netis mõnitada ja narrida, neil on nii igav seda blogi lugeda, kus kõik kogu aeg nii ilus ja tore on, et nad lihtsalt enam ei satu blogisse tagasi, et vinguda.

Küll aga seab selline ninnu-nännutamine teatud piirangud. No näiteks mina tunnen, et oh, ma olen ka vist nüüd lõpuks üks nendest “õigetest” blogijatest, kes oma elu ideaalset ja õigesti elavad. Et on ikka aina positiivsed ja päevad mööduvad meest kallistades, lastega joonistades ja raha teenides ja ma ei teagi, mis need kõik õiged asjad on. Aga see on selline naljakas värk, et kui iga päev kommentaarides kinnitatakse, et küll sa oled ikka mõttetu tont ja elad valesti, siis pika peale hakkad nagu mõtlema, et oh kurja, ehk on neil õigus? Aga kui te siin mulle aina kirjutate, et mul on nii ilus pere ja… ma ei tea, üldse ilusaid asju kirjutate, siis ma mugistan meelitatuna naeru ja olen nagu muhahhahahaa, vaadake mind – ma olen täiskasvanud inimene! Mängin kodu and shit!

Aga piirang rusub. Ideaalne blogijast täiskasvanu ei saa kirjutada naljakaid seiku oma elust, kui need on piinlikud või äärmiselt privaatsed. Mulle tundub, et teistele on kõik asjad piinlikud või äärmiselt privaatsed, mistõttu ma mõistan, et järelikult mul puuduvad igasugused piirid, mis teeb ka väga raskeks aru saada, et kust maalt olen ma veel nunnu-naljakas äsja teistkordselt emaks saanud naine, kes oma elust räägib, või millal saab minust see labane mats, kelleks mind siin-seal peetakse.

Sest noh ÜTLEME, et ma tahaksin teile rääkida sellise loo, et ükskord Kardo tõi mulle kohvi voodisse, tegi mulle massaaži ja muudkui paitas mu pead ja oli väga hell, siis ma juba peaaegu olin tagasi võtmas oma sõnu, et mehed selliseid asju ainult siis teevad, kui tahavad püksi ronida. “Tead Kardo, ma pean vist vabandama nende kordade eest, kus ma olen sind süüdistanud, et sa ainult selle pärast massaaži teed, et midagi saada. Äkki sa tõesti teinekord lihtsalt niisama tahad hea mees olla, mitte pole vaid kepi peal väljas,” kiitsin ma teda. “Misasja, muidugi mitte. Ma ju tean, et sa alles sünnitasid ja selliseid asju ei tehta nii kiiresti,” vaatas ta hellalt mulle silma sisse ja masseeris mu jalgu. “Aga ***** võid ju ikka imeda?” lisas ta ääretult lootusrikkalt.

Aga loomulikult ma sellist lugu ei räägi. See vist oleks väljaspool piire ja nii.

Üldse see lõhestunud olemine on igapäevane struggle. Tahaks ühest küljest olla see kasitud ja sätitud ema, kes lausa särab ja kolme nädalaga 12 kilo alla võttis (mhm, võtsin jaa), aga samas tahaks, et poleks rõve kirjutada, et ma eile tund aega mõtlesin, et mis kuradi hais üle maja levib, enne kui ma sain aru, et ma ise haisen. Täpsemalt haises mu imetamisrinnakas, kuhu oli piim to the max hapuks läinud ja lehkas nagu laip.

Tahaks ühest küljest öelda, et ma armastan iga sekundit beebiga koos olles ja üldse oma perega aega veetes ja teineteisele olemas olemisest, aga teisest küljest tahaks tunnistada, et ma ei jõua ära oodata, millal ma saan võtta need paar tundi, minna kodust välja, lüüa ennast üles, juua pokaalike veini ja süüa kuskil sõbrannaga steiki. Kui veel ÜDINI aus olla, siis ma kujutaksin veel ette, kuidas ma teeksin karges talvekülmas sinna veini kõrvale ühe suitsu kah, aga kui ma selle veini värgi kindlasti kunagi ära teen, siis seda suitsuvärki ma küll teha ei taha. Huvitav ainult, millal see ISU üle läheb…

Vot. Ma ei teagi, mida ma tegelikult öelda tahtsin. Vist seda, et ma olen midagi muud ka veel, kui see piimane ja rääbakas emme-Mallu, kes mulle peeglist vastu vaatab. Kuskil sügaval-sügaval-sügaval olen ma veel midagi muud ka. Lõpetuseks väike meenus sellest ajast, kus ma veel nalja tegin ja pulli peal väljas olin :D

Oh teate, ma kohe räägin siia lõppu ühe loo ka, minevikust. Sest oleviku-Mallul selliseid jutte pole, aga ma olen nii ammu mõelnud, et see oleks üli haige stoori, mida teiega jagada, aga ma pole kunagi enne tihanud seda teha. Nüüd ma olen niii ninnu-nännu armastuse mullis, et võin vahepeal selliseid lugusid ka rääkida lubada endale, eks?

Igatahes, ammustel aegadel käisin ma sõbrannadega klubis. Ma ei mäleta isegi ausalt, millal see oli, aga no ma olin siis juba Mallukas. Võiks eeldada, et ma siis avalikes kohtades ennast seda rohkem kontrollisin ja taltsutasin, aga selle asemel olin ma pintslisse pannud omajagu veini ja siis veel muid jooke, mida ma isegi enam ei mäleta. Ja selle tulemusel otsustasin ma klubist lahkuda ja koju tulla, sest noh, jalad enam ei kandnud. Ja kohe nii halvasti kandsid, et ma klubi ees otsustasin jalga puhata ja Kardole helistada. Jalga puhkasin ma siis otseloomulikult selili maas, klubi ukse ees. Oligi mina siis telefoni otsas seal maas lääbakil, kui minu juurde astusid kaks politseinikuonu, kes ütlesid, et pole tegelikult okei klubi ees magada. Mina raiusin neile nagu rauda, et ma ju ei MAGA, ma puhkan jalga (ja võib-olla natukene silma) ja olin üldse kraaklemise meeleolus, kuni nad hakkasid omavahel arutama, et tea, kas peaks selle eide kainerisse vedama või mitte.

Ja siis! Ja siis ilmus taevane haldjas, võõra neiu näol, kes hüüatas: “Mallu! Siin sa oled! Meie takso ootab!”. Kraapis mu püsti, lubas politseionudele, et viib mu koju ja jalutaski minuga rahumeeli minema. Selgus, et ta olla mu blogilugeja ja ta lihtsalt nägi mind seal hädas, ning päästis mu!!!! Ma pole siiani teda tänada saanud, sest noh, ma ei julenud seda toona blogisse kirjutada, sest no arvata on, mis kommentaarid siis tulnud oleks :D Nüüd oli see aga “sada aastat tagasi” ja pole vast hullu, kui ma tänan siiralt seda võõrast neidu, kes austet Malluka kainerist päästis ja lisaks mulle veel mäkis burksi ja taksosse kaasa ostis! Minu südamlikeimad tänud sulle! Muuseas, selle burksi ta ostis mulle selle pärast, et ma hakkasin nutma ja ütlesin, et mu kõht on nii tühi :D

Ütleme nii, et õnneks klubivend ma ei ole edaspidi olnud ja ega ma tegelikult siis ka ei olnud. Ma olen rohkem vein+resto tüüp, kui viinakoksid ja klubi, aga noh, tegijal juhtub :D

lastesahtlist

Ma olen unustanud teile rääkida ühest poest, kust ma juba jube ammu Marile ilmale vastavad riided tellisin. Ma vist tegelikult mõnda asja olen pooljuhuslikult siin blogis näidanud ka. Näiteks pälvisid palju tähelepanu mummukese mummulised kummikud, mis oligi muuseas Lastesahtlist tellimise põhjus – nägin neid netis, tahtsin Marile ja siis nii muuseas rändasid ostukorvi ka muud asjad.

Oijah, alles oli meil suur sügis, nüüd juba tali peale tulnud. Aga sügisevarustuseks tellisingi Marile need roosad kummikud (link) ja siis mustad vihmapüksid lasteaeda (link). Pükstest me ei saanudki pilti, sest need olid tal ju lasteaias jalas ja koju tuli Mari ikka tavaliste pükstega. Aga täitsa tavaliseld vihmapüksid, et õues hea mängida oleks. 

Aga nagu öeldud, nüüd on vihmapüksid ja kummikud kappi ära pakitud ja välja on toodud talvisem kraam, sest õues on jube külm. Ma tegelikult plaanisin alguses Marile talvekombe osta Titeturult, aga see on mingitel X aegadel lahti ja kui ma sain aru, et Lastesahtel müüb eelmise hooaja kraami odavamalt, siis tundus loogiline kõik korraga ühest kohast tellida. Nõnda valisingi ma välja roosa ja karvase kompsi (link). Muuseas, naljakas oli see, et 92 suuruses vihmapüksid olid parajad, aga kombe tellisin 98, sest Mari on juba 100cm pikk! Aga 98 suuruses kombeka pidin ikka ümber vahetama väiksema vastu, sest see oli jälle hirmus suure kasvuvaruga. Lihtsalt teile teadmiseks. Piltidel siis meetrine Mari 92 suuruses kombekaga.

Lastesahtlil on üldse väga lai Huppa riidete valik, mis läheb kuni 134 suuruseni välja, mitte ainult beebidele ja päris väikestele. Ja no ikka soodsama hinnaga kui mujal.

See pilt on Marist minu meelest nii naljakas, nagu väike deemon vaatab õnnelikult metsa poole. Sekund peale pildi tegemist pani plagama ka, aga õnneks läks issi temaga kelgutama ja mina järele jooksma ei pidanudki. Jäin hoopis Lentsuga koitsa. Aga kelgutamiseks oli mudilane väga sisse pakitud, lisaks soojale kombele oli seljas Joha villa-siidist pikk pesu (link) ja Joha tuukrimüts (link). Kindad on meil mingid eriti kehvad, tahavad ära tulla. Seega, kui keegi oskab soovitada soojasid ja veekindlaid ja pikki kindaid, siis olen üks suur kõrv.

Lende ka ilma ei jäänud. Kuigi ta polnud veel sündinudki, siis tellisin talle katšukipalli (link) ja mälestustekarbi jaoks selle savi raami (link), et ta väiksed koivad sinna suruda. Mari ajal oli mul mingi Mamas ja Papas versioon, mis oli nii tugeva saviga, et murra või väike koib sinna sisse pooleks. Jube! Loodame, et see on parem. Kui ei ole, teen ise soolataigna ja panen sinna raami.

Pood on üldse selline, et sealt leiad kõike lastele vajalikku. Alates sünnist – voodeid, madratseid, voodipesusid, mähkimisaluseid, vanne, vannitarbeid, beebiriideid, mänguasju, kuni siis päris suurte lasteni välja. Ma ei tea, vaadake ise nende kodukat või minge poodi kohale, siis saate paremat aimu.

Ja kuna see poeke nii mõnus tundus, siis küsisin, et ehk nad tahaks midagi mu lugejatele kinkida ja selgus, et nad hea meelega tahavad. Nimelt loosime me kõikide nende uute FBi sõprade vahel välja eriti laheda reisivoodi (link), ma pole enne sellist näinudki!

Võitja saab loomulikult ise värvi valida, ma näitan ikka enda maitsele vastavat – roosamannas mina ujun ja siia mina jäängi, pole midagi teha. Mul endal kahjuks on reisivoodi ammuilma olemas, muidu tahaksin ma ka just sellist. Tundub hea ja mugav asi, mida reisile kaasa võtta.

Praktiline ka kerge lapsega kodust väljas liikudes
Kiiresti lahtivõetav ja kokkupandav
Lihtne pakituna transpordikotis kaasas kanda
Kaalub alla 1 kg!
Kasutamiseks nii sise- kui välitingimustes
Pehme alusmadrats komplektis
Integreeritud õhku läbilaskev päikesekate, blokeerib 93 % UV-A ja UV-B kiirgusest.
Integreeritud lukuga putukavõrk
Transpordikott komplektis
Kaal: umbes 1 kg
Mõõdud kasutuses: 80 (pikkus) x 50 (laius)  x
58 (kõrgus) cm
Mõõdud kokkupandult: 27 x 25 x 12 cm
Lastele: Sünnist kuni umbes 6. elukuuni

Et loosis osaleda hakka Laste Sahtli sõbraks Facebookis SIIN ja jäta blogisse kommentaar, et võtad loosist osa. Juba reedel kuulutan välja voodi võitja!

 

viimase aja head ostud

Mul on siin mitu asja, millest ma olen mõelnud teilegi rääkida, et väike soovitus majja lüüa. Head kraami võib ju ikka soovitada, eksole. Keegi just jättis hiljaaegu kommentaari, et ma teeksin suure listi asjadest, mida enne beebi sündi omada võiks. Need on sellised asjad, et ilma päris ära ei sure, aga olemas võiks olla. Head asjad, mida näiteks katsikuks küsida :)

Sinine vidin on TUUT (link), ehk siis tatrakestadest beebi tugipadi. Ma panen seda Lentsule tihti selja taha, et ta selili ei vajuks. Mul on paaniline hirm, et ta vajub selja peale ja ropsib endale kurku, seega kasutan ma seda ikka igapäevaselt. Muidugi võib selle asemel kasutada näiteks kokku kägardatud tekki või muud väikest padjakest, aga no see on selline ilus ja nunnu asjake. Hind umbes 30€. Mina sain selle kingitusena, aga no tõesti nunnuke.

Paremal pool on roosa Snuffy (link), millest ma kuulsin meie beebigrupist ja tellisin endale kohemaid koju. Neil on saatmine tasuta, nii et võite kõik otse endale ukse taha tellida, kui soovite. Ma olen väga imetamispatjade usku, sest nendega on lihtsalt nii palju mugavam lapsele süüa anda, aga snuffy on kohe eriti mugav. Tõmbad käe ümber ja annad lihtsalt tuld. Maksis vähekene alla 25€ euri ja kahe päevaga sain kätte. Ma ise olen täna nii rõve, et ei saand lasta Kardol pilti teha, aga sundsin Kardo käemodelliks, saate vast aru küll. Ja muuseas ma ise arvasin ka, et no kui palju mugavam see olla saab – vastus on: täiega! Lisaks ütleb koduleht, et kui sa selle käele tõmbad, siis on mugavam ka turvahälli kanda.

Viimane asi on linaseemnetest soojakott lapse kõhule (link). Jajah, ega sa võid endale ise ka sellise teha, soki sisse ala riisi valada vms, aga mulle meeldib, et ta on armsas roosas sametkotis, hea kujuga, et sobib mugavalt lapse kõhule ja just täpselt parasjagu raske, et olla piisavalt toekas aga mitte beebi kõhule liiast. Mul eile Lents rabeles ja lausa kiunus, kõht oli gaase täis, aga soojakotiga magas rahumeeli tunde. Talle meeldis :)

Viimane ost ei olnud mitte Lentsule, vaid Marile. Ma tahtsin talle juba ammu seda komplekti, kus saab puuvilju pooleks lõigata, sest mulle tundus, et nüüd lõpuks võiks see talle huvi pakkuda. Kunagi Kätu ka kinkis talle, aga siis näris ta need krõpsud lihtsalt maha ja ei tahtnud üldse neid lõigata. Mul oli õigus, nüüd meeldib talle see komplekt täiega. Mina tellisin selle Aliexpressist mingi 8 euri eest (siit), aga tegelikult ma näen ise ka, et nad on sellised natukene nirakad ja suvaline plastikjama, et oleks võinud kohe mingi kvaliteetsema puidust versiooni tellida. Näiteks Lelunurgas on lausa kaks erinevat puidust komplekti olemas (see ja see), mis on raudselt kvaliteetsemad ja vastupidavamad. Aga no praegu kärab see alikraam kah!

Mis teie viimase aja head ostud on, mida soovitada julgete? Ei pea just beebi/lastekraam olema.