üks kuu!

Kallis Lende,

Tavalises elus, mis koosneb igapäevastest argiasjadest, ei ole üks kuu kuigi pikk aeg. Need 30 päeva lendavad mööda ja enamasti ei ole nad meie elu väga muutnud. Viimased kuu aega on aga meie pere jaoks olnud nii eriline ja tore, ning “süüdistada” on selles küll vaid sind.

Enne sinu saabumist teadsin ma ainult mingi määrani, kui palju ma armastada oskan ja kui palju hellust minu sisse mahub. Siis tulid aga sina, väike kulmu kortsutav beebi, kes tegi Marist suure õe, minust ja Kardost kahe lapse vanemad. Ja sinust väikse õe, meie pere pesamunakese. Ega Mari just õnnelik ole, et ta pesamuna troonilt maha trügiti, aga ma usun, et teil neid trügimisi ja rüselemisi tuleb nagunii tulevikuski, nii et harjuge parem ära. Peaasi, et keegi haiget ei saa, nii kaua tehke mis tahate.

Lentsukene. Sa oled kohati nii nõudlik ja vaatad mind oma puuriva pilguga nii sügavale südame sisse, et ma tunnen pidurdamatut soovi anda endast kõik, et sul oleks parem. Et sa saaksid kõik, mida sa soovid. Küsi kasvõi Marilt – mind on jube lihtne ära kasutada, kui mind juba ümber sõrme keeratud on. Ja kallike, ma olen sul nii ümber sõrme, et õudne hakkab!

Viimastel päevadel oleks sul nagu mingi väike ärkamine toimunud ja vaatamise asemel tundub, et sa näed. Ja kuulmise asemel tundub, et sa kuuled. Nagu sa ärkaksid pikast talveunest ja hakkaksid juba natukene mõikama, et mis meil siin majas toimub. Ja tüüpilise emana pean ma praegu uhkustama, et sa hoiad isegi pead! Mingil määral… Vahepeal see vajub, kolks, küljele, aga no sa hoiad ikka. Ja see on nii tubli!

Olgem ausad, ega sa päevad läbi midagi eriti ei teegi. Vedeled süles, jood piima, vaatad pettunud pilguga ringi ja vahepeal üritad oma käsi ära süüa. Aga kui sa piima jood ja kõht täis saab, siis sa hakkad niimoodi nunnult nohisema ja kui kõht täis saab, siis sa toetad oma punnis põse mulle tissile, ohkad ja jääd magama. See on nii hirmus armas! Ma teeks sellest pilti, aga iga kord mu massiivne rind rikub selle südamliku pildi ära, nii et parem lihtsalt kujuta seda endale ette.

Oeh, küll meil ikka vedas, et me otsustasime, et meil on ikka lapsi juurde vaja. Ja vedas, et me just sinu saime! Sa oled ju maailma nunnukaim konnapoeg! Tänks, et sa just meile tulla otsustasid – esimene kuu edukalt vastu peetud, nüüd jääb üle ainult edasi harjuda. Ma luban, et ma teen su elu nii mõnusaks kui võimalik. Näiteks täna annan ma endast parima, et sulle esimese kuu puhul kook teha. Eks näis, mis sellest tuleb.

Aga okei, sa juba ärkad, nii et ma kahman su sülle ja vaatan, mis ma sulle head pakkuda võiks. Et kas piima, või… piima.