Mariann Kaasik's Blog, page 219

maiasmoka eri: donuts

Kunagi jalutasin ma rahumeeli Järve keskuses, kui äkki kõrgus mu ees suur kuhi sõõrikuid. Ma ei suutnud oma silmi uskuda ja seisin seal jupp aega, nagu mingi lollakas. Kui te arvate, et ma ei lahkunud sealt suure karbi donutsidega, siis te eksite siiralt ja sügavalt. Et mitte oma head leidu vaid endale hoida, siis panin Instagrami säärase pildi:

Sõin need sõõrikud ära, võtsin neli miljonit kilo juurde ja elasin oma elu edasi, kuni minuga võttis ühendust donuts.ee tegija Kaimo, kes tänas mind nende imeilusa ja maitsva toodangu jagamise eest ja tänutäheks tõi mulle mega hunniku sõõrikuid juurde. Oh jumal, ma arvan, et nendel päevadel võtsin ma veel 98 kilo juurde, sest need olid nii maitsvad, et ma ei suutnud söömist lõpetada. Kõik, kes too päev siin pildistamas käisid, said karbi kaasa, Mari lasteaia peole viisime mitu-mitu karpi ja lõpuks saime need sõprade vahel ära jagatud. Kõikide esimene reaktsioon oli sama: “Vauuu, kust neid saab? Ise tegid või?”. Ei tasu vist mainimist, et ise ei oskaks ma selliseid raha eest kah teha…

Kuna mul tuleb üks suuremat sorti jõulupidu enda kallite inimestega, siis tegin ma otsuse, et just donutsid saavad meie jõulupeo maiuspalaks olema. Tegelikult oleks need vist kõige sobivamad just laste sünnipäevalaudadele, sest kui me neid lasteaeda viisime ja iga donutsi neljaks lõikasime, oli see just paras suurus, et lapsele kätte mahtuda ja et ta selle ära ka süüa viitsiks. Seega saaks ühest karbist, kus 9 sees, vabalt väiksema sünnalaua magusaosa kaetud. Jah, tegemist on magusate suhkrupommidega, aga noh, teinekord ju ikka võib….Oeh, mul hakkkab praegugi suu vett jooksma.

Aga teile ka hea uudis. Tänasest kuni pühapäevani saab neid osta Järve keskusest, laada raames. Ma soovitan soojalt, et minge ja mekkige ise, kui mind ei usu. Ma loodan, et ma täna leian aega Järvele minna, siis kahman endale ka karbikese koju kaasa. Kes järvele ei jõua, siis muidu müüvad nad oma kraami Donutsiputkas, Liivalaia 32 aadressil.

Nüüd hea uudis kõikidele Tallinna inimestele. Ma loosin välja kolm karpi värvilisi donutseid, mida siis pidulauale panna, laste sünnipäevadel pakkuda, või kehakaalu üle nuttes ise vaikselt teki all pintslisse pista. Ainus, mis sa pead loosimises osalemiseks tegema, on jätma siia kommentaar, et kas oled neid maitsvaid sõõrikuid mekkinud.

Kolm õnneliku võitjat loosin välja pühapäeval!

Jolemi Design lasteriided + loos

Ühel päeval kirjutas mulle Kristiina, kes rääkis enda äsjaloodud firmast, mis teeb lasteriideid. Ja mitte tavalisi lasteriideid, mida igast poest leida võib – oh ei! Jolemi (LINK) kaup on väga eriline ja ainulaadne. Disaini on Kristiina kõik ise südamega loonud, kangad tellinud ja lasknud spetsiaalselt digitrükkida. Mudelite konstrueerimise ning õmbluse võttis ta  teenustena väikestest ettevõtetest, sest kuigi graafilise disainerina on ta kõva käpp vahvate mustrite loomisel, siis need jättis ta ekspertide teha.

Kõiki tooteid on piiratud kogus, ning Jolemis on ka edaspidi kõik kollektsioonid küllaltki väikesed, st ühe suuruse kohta ongi toodetud vahemikus 5-25 (olenevalt suurusest ja kujundusest) toodet ja sama kujundust juurde ei tee, tulevad uue disainiga tooted jne. Lahe, eks?

Mina sain ka sealt kingipaki, kus sees peitis ennast siis toakombe Lendele, mis veel hetkel natikene suur, sest 68 suuruses, aga no materjal on ülimõnus, pehme ja veniv, raudselt saab sellest meie suur lemmik. Ja see talvemotiiviga body on Lentsu seljas ülinunnu. Mulle meeldib see väga, et neil on tegelikult kõik asjad suht unisex

Body: Jolemi

Lende Püksid: Jolemi

Mari hädavaevu näha olevad püksid: Jolemi

Meile igatahes Jolemi kraam meeldib väga. Kui sulle ka, siis mine hakka nende sõbraks Facebookis, et alati uute kollektsioonidega kursis olla ja loomulikult aledel silma peal hoida. Seda saad teha SIIA KLIKKIDES. Ja kui oled Jolemi Facebooki sõbraks hakanud, siis mine Jolemi kodukale, vali välja üks toode, mida sina võita tahaks ja anna kommentaarides teada, mille kasuks otsustasid. Juba esmaspäeval saab üks õnnelik enda soovi lähimasse pakiautomaati!

arvustus: Fontana 2.0 + jopeloos

Eelmise 6avenüü postituse juures mainisid nii mõnedki, et neid huvitaks jutt väliriietest. Ja no mida ometi oleks mul öösel kell 12 ikka muud teha, kui kirjutada valmis postitus, mille lõpus panen loosi megapaksu jope. Ma ei saa ju sellise postitusega kauem muneda. Kellelgi võib ju külm olla – õues on minu meelest küll juba jäine! Aga nüüd asja kallale.

Nimelt müüb 6avenüü pood sellist kaubamärki nagu Fontana 2.0. Selle firma näol on tegemist Itaalia brändiga, mis on kasvanud välja kuulsast moemajast (Fontana Couture), mis teeb kaasaegsele naisele mõistliku hinnaga kvaliteetseid ning moekaid rõivaid. Valikus on villaseid mantleid, talvejopesid, kudumeid, kleite, jakke ja kogu toodang valmistatakse Itaalias. Uhke värk, eks?

Mina valisin endale nende sortimendist välja punase mantli. Lihtsalt selle pärast, et ma armastan punaseid huuli ja mis oleks uhkem, kui punased huuled ja punane mantel? Ei miskit! Ja mantel on tõesti ilus, soe ja kvaliteetne. Täiuslik linna peale, teatrisse või külla minekuks. Kelgumäele sellega pigem ei läheks, sest sellel pole kapuutsi, aga viisakamatesse kohtadesse – iga kell!

Kogu Fontana 2.0 tootevaliku ja lisainfot firma kohta leiad 6avenüü kodukalt SIIT.

6avenüü pakkus välja, et äkki keegi minu lugejatest tahab ka midagi Fontana 2.0 kollektsioonist võita. Seega valisin ma välja kaks jopet, mille vahel võitja valida saab. Minu lemmikuteks ostusid SEE SININE ja SEE ROHELINE! Mõlema hinnaks on 159.90€ seega ikka väärt kraam! Ei ole mingi õhuke Hiina nirakas.

Et loosis osaleda, tuleb täita seekord kolm tingimust. Aga kuna ma eeldan, et enamik teist on juba ühe punkti eelnevalt täitnud, kui teistes loosides osalenud olete, siis pole hullu midagi! Saate veel kergemalt!

Hakka Kuues Avenüü e-kaubamaja FBi sõbraks SIIN
Liitu uudiskirjaga 6 avenüü kodulehel. Keri täitsa alla ja seal on selline koht, kus saad oma meiliaadressi sisestada.
Jäta kommentaar, et kumba jopet sa võita soovid.

Juba reedel loosin jope välja, aga kellel loosiõnnes ei vea, siis neile on koodiga MALLUKASFONTANA kõik Fontana 2.0 tooted 20% odavamad! Jehuu!

minevik ja sõsar salasosin

Okei, ma luban, et tänase päeva viimane postitus, aga vähemalt on selles natukene päriselu ja blogipostimaterjali rohkem kui niisama reklaampostis. Üldse meeldib mulle reklaamposte siduda millegagi, millest ma nii ehk naa kirjutada tahaksin ja sedapuhku kaasneb mu reklaampostitusega üks tore lugu. Või noh, kas just tore lugu, aga lugu sellegipoolest.

Ühesõnaga kirjutas mulle mõni aeg tagasi üks tüdruk, et tema teeb saladusejäneseid. Lugesin kirjast välja, et need jänesed on sellised toredad sõbrakesed, kellel kõrva küljes tasku ja kui lapsel on mingi mure või saladus, millest rääkida ei tihka, siis saab sellest kirjutada või joonistada ja jänku kõrva sisse panna. Nõnda saab vanem siis kursis olla, et mis lapsekese südant vaevab ja talle sinna näiteks ka vastuseid kirjutada. Väiksemad lapsed, kes veel sellist asja teha ei oska, saavad jänest kasutada näiteks padjana või niisama mänguasjana. Mari näiteks täna sisustas oma aega selle jänese loopimisega.

Aga tuleme nüüd tagasi selle juurde, et kui ma seda kirja lugesin, siis mõtlesin ma kohe, et vaata kui tore idee. Eks lastel on ju teinekord küsimusi, mida ei julge äkki küsida, siis on see ju ideaalne. Nii hea võimalus vanematel lapse hingeeluga kursis olla, samal ajal toredat mänguasja omades eksole.

Siis jõudsin ma nimeni, et kes neid jäneseid teeb ja viisin omavahel pildi kokku. Mäletate, ma olen siin blogis triljon korda rääkinud sellest kuradi doucheist, kes mul enne Kardot oli, kes mu südame purustas ja samal ajal hoopist teist neidu soovis, eks? See oli see sama tüdruk! Eriti naljakas, et neli aastat hiljem ei ole loomulikult ka tema selle tüübiga koos (sest, hallooo, DOUCHE!) ta elab mulle mega lähedal, siin Nõmmel ja tal on ka väike laps. Ja just selle väikse lapse kõrvalt ta neid Sõsar Salasosina jäneseid valmistama hakkaski, sest kodus oli beebiga lihtsalt nii igav, kui tegevust ei olnud.

No ja vot nüüd nii ongi, et ta tuli oma jänestega mulle külla, mis ta minu lastele meisterdanud oli ja me istusime koos maha ja sõime kooki ja naersime nende aegade üle, kus me ühel ja samal ajal enda teadmata sama tüübiga liini ajasime :D Oh seda elukest küll. Armas taevaisa on vist armuline, et me kumbki selle venna lõksu ei jäänud, vaid oleme jõudnud ilusa elu rüppe, kus on head mehed, lapsed ja õmmeldud jänesed. Zen värk.

Haha, ma isegi selle postituse nimel sobrasin oma blogiarhiivis, et leida mõni postitus, kus ma selle venna üle kassin. Leidsin ühe SIIT. Kui masendunud väike 22-aastane ma olin ikka omal ajal :D Kohe näha, et eluarmastuse kaotanud, hehe! Nüüd ma pean kahjuks LEPPIMA sellise mehega, kes küsib, et kas ta saab mind kuidagi mu postitusega aidata ja poseerib jänestega. Vaene mina.

Aga Kaisa teeb tõesti ilusaid jäneseid ja mul on hea meel, et mu nelja aasta tagused palved, et ta leekidesse lahvataks, täide ei läinud, sest nüüd ta teeb midagi tuusa, mis lastele abiks on ja nunnumeetri põhja ajab. Ja kui muidu maksab see jänku 30€, siis minu blogilugejad saavad selle 23€ eest, kui ütlete, et te minu kaudu seda ostate. Minge tsekkige järgi Sõsar Salasosina Facebooki lehelt SIIN!

Ja kõik, kes seal facebooki lehel sõbraks hakkavad, siis nende vahel loosin ma ühe sellise uhke nimelise jänese välja ka. Võitja saab ise värvid valida! No ja anna osalemissoovist ikka kommentaarides teada ka!

Loo moraal on vist selline, et maailm on ikka väike ja iial ei oskaks ette ennustada, et kui sa ühel hetkel kedagi elu eest vihkad, sest ta sinu unelmate mehe omale saanud on, et siis sa mõni aeg hiljem temaga, lapsed süles, kooki sööd. Elu ja tema kummalised rajakesed :D

päevapraadidest

Ma tahaks täna teiga põgusalt jagada head leidu, mille ma tänu oma sõbrannale avastasin. Nimelt on tema korralik Pärnu kontoriinimene ja telefonis vesteldes mainis ta mulle jälle mingisugust äppi, mis talle soovitab, kuhu oleks arukas lõunale minna. St selles äppis on kirjas kõikide söögikohtade päevapraed + hinnad, mille järgi ta siis otsuse teeb. Temal seal Pärnus on muidugi hea, sest Pärnu on nii pisike, et vali ükskõik, milline koht olenemata enda asukohast ja saad igale poole umbes 10 mintsaga, meil siin Tallinnas nii hästi pole. Sellegipoolest suutis ta minus põnevust tekitada ja nõnda ka mina selle äpi tõmbasin.

Päris lahe on see, et näitabki mulle, mis igal pool päevapakkumistes on. Siinkohal panin ma otsingusse TALLINN, aga noh, seal on muidugi kõik linnad valikus olemas. Ma olen ise suur restoranitoitude sõber ja tegelikul lõunatamas käia on ju ikkagi hea – eriti hea on, kui saab maitsvat sööki parema hinnaga. Päevapraed tavaliselt ju on natsa soodsamad, kui muud toidud menüüs. Seega ükspäev oligi eriti mõnna, et tegime sõbrannaga plaani lõunale minna, siis koha valisingi ma just selle äpi järgi, et kus mis isutas. Käisimegi Fhale restos, kuhu ma muidu poleks ever taibanud lõunale minna. Ma olen seal ühe korra ainult uhkel õhtusöögil käinud, aga seal sai kuue euriga imelise lõuna ka!

Tänagi just mõtlesin, et läheks ühe lähedal elava sõbrannaga sööma. Kuhu? Äpp lahti, panin otsingusse “lähimad kohad” ja valik oli selline:

Mulle muidugi meenus siis, et mul on kolme shuudi pildid töötlemata, kolm reklaamposti reas ootamas üles riputamist ja konkust olen ma plaaninud “Lotte tuba” teha juba viis miljonit aastat, seega ei läinud ma kuskile. AGA Musu restosse tuletas see mulle küll minemist meelde, olen ammu tahtnud ära katsetada. Seega mis siis muud, kui ootan neid päevi, kus aega rohkem ja lähen siis Mususse.

Et jah, ei ole need päevapraed mitte vaid “kontorirottide” pärusmaa, vaid laisad emad, nagu mina, naudivad neid pakkumisi ka. Ja noh, tahtsingi kiirelt teile teada anda, et selline tuus variant on olemas!

Vot tak! Tõmmake ja proovige järele, äkki leiate veel hea koha, kus lõunatada. Ehk isegi sellise, kuhu enne minna taibanud poleks.

“sülita üle õla”

Sorri, Aili, aga see väljend “sülita üle õla” on minu meelest lihtsalt nii räme. Ma kujutan ette, kuidas bussipeatuses mingi parm teeb HAKKK-PTÜÜÜÜHII (noh, tõmbab tati ninast rögistades kurku ja siis sülgab selle klimbi välja) ja see meenub mulle iga kord, kui ma su blogi avan ja pealkirja loen :D No offence.

Ma ise suur sülitaja ei ole, st ma ei sülitagi kunagi ja seda väljendit ma ka ammugi ei kasuta, küll aga kasutas seda eile Kardo. Nimelt hõiskasin ma talle, et kuna Mari jäi ööseks mu ema juurde, et küll me saame alles puhata ja elada nagu saksarahvas -ühe lapsega. “Sülita üle õla!” röögatas Kardo mulle dramaatiliselt, nagu mingi vanamutt. Oleks ma teadnud, mis juhtuma hakkab, oleksin ma isegi oksega võideldes seda HAKKK-PTÜÜÜÜÜÜHUId teinud, sest see, mis eile õhtul juhtus, oli lihtsalt midagi jubedat.

Mulle on alati pakkunud suurt rahuldust teadmine, et olgu mis on, aga kui Lende kella 12 paiku ööunne jääb, siis on järgmise päevani muretu. Siiani on olnud pigem nii, et selline 10-12 õhtune aeg on ta üleval (ja nutab ka mõnikord), aga kui magama lähme, siis on see olnud üldiselt nii, et sööb kell 12, kell 4-5, kell 9-10 ja siis 13 paiku. Seega, kui mul poleks ühtegi kohustust, võiksin ma temaga magada nii kaua kuni mu hing ihaldab. Olgu öeldud, et mul on iga päev nii palju kohustusi, et pisar tahab silma tulla, mistõttu nii kaua magada ma saanud pole. Ma pean lihtsalt kõrvalt vaatama, kuidas üks beebi magada nohiseb. Aga see selleks, sest kõik mu eelnevad teadmised Lende une üle kadusid, kui ta ärkas punkt kell 22, mis on üsna tavaline. Kardo polnud küll rahul, sest kell 22 on esmaspäeviti Walking Dead, aga Lendel väga paha tuju polnudki, ta oli lihtsalt üleval ja tahtis õõtsutamist.

Kui kell 12 sai, suikus ta unne ja Kardo viis ta ülakorrusele voodisse, läks ise ka magama. Mina vaatasin, et jess. Kõik magavad, ma saan nüüd oma miljonit tegemata jäänud asja tegema hakata. WRONG! Sain vaevalt ühe netitellimuse ära teha (tellisin beebidele igasuguseid armsaid kostüüme pildistamisteks), kui juba kuulsin ülevalt nuttu. Okei, läksin siis üles, ega töö pole loom, et eest ära jookseb, või kuidas see vanasõna oligi.

Katse 1 (kell 00.15) – Lende tissi otsa ja viskasin ise pikali. Tavaliselt see töötab ilusti. Mina passin telefonis ja Lende sööb kõhu täis ja jääb magama. Seekord sõi ta ainult natukene ja hakkas tissi otsas väänlema ja nutma. Nagu ahmitses tissi suhu, aga siis sülitas peale esimest lonksu välja ja nii 100x korda!

Katse 2 (kell 00.20) – Proovime teise tissiga. Sama tulemus.

Katse 3 (kell 00.30) – Võtan ta istuli olles sülle ja õõtsutan. Röögib.

Katse 4 (kell 00.45) – Proovin ta üle õla visata ja õõtsutan ennast pepulihastega voodis nii kaua, kuni mu kann lööb tuld. Lende röögib.

Katse 5 (kell 1.00) – Panen Lende oma voodisse meie kõrval ja lasen tal karjuda. Äkki väsib? Ei väsi – karjub.

Katse 6 (kell 1.10) – Kardo murdub, haarab lapse ja õõtsutab teda seistes. Korraks ta vaikib, kuid kohevarsti karjub jälle.

Katse 7 (kell 1.30) – Murdun mina. Haaran lapse, mässin ta teki sisse, pakun lutti. Tulemuseks veel suurem hüsteeria kui enne.

Katse 8 (kell 1.45)  – Pakun tissi. Toimub sama asi, mis katse 1 ajal.

Katse 9 (kell 2.00) – Kardo vahetab mähkme. Vist ei nuta?

Siis on siin vahel mingi hägune maa, kus ma ei saa aru, kas ta nuttis või mina magasin, või kes magas ja kes nuttis, aga uuesti vaatasin ma kella kolme paiku.

Katse 10 (kell 3.00) – Lende röögib. Proovin teda masseerida ja kussutada. Natuke nagu töötab, aga kohe kui mul endal silm kinni vajub, on tema häälepaelad valla.

Katse 11 (kell 3.30) – Anun jumalat. Ei aita. Lende röögib.

Rohkem ma ei mäleta midagi, sest viimane kord vaatasin kella nelja paiku, aga võib-olla siis jumal aitas, sest ma ei tea, MIDA ma lõpuks tegin, et Lende magama jääks. Lihtsalt kõrvus kajab praegugu tema täiest kõrist hüsteeriline nutt, aga kui ma silmad lahti tegin, vedeles mu kõrval armas väike voldiline beebi, kes käsi põse all õndsat und tudus.

Ütleme nii, et uni on. Ja nii imelik on see, et kui ma õhtul olin juba mitu korda sellises faasis, et põgenen kuubale, siis tegelikult mõtlesin ma terve aeg, et mis tal küll pahasti on, et ta nutab. Sest vaevalt, et ta arvas, et ta laulujuppi vilistas meile, midagi pidi ikka painama. Aga mis? Ja KUIDAS ma teda lõpuks aitasin? Midagi ei mäleta… Olgu issameie mulle täna öösel armuline, sest me lähme Lendega jõulupeole ja kui ta seal nutma hakkab, siis jääb pidu mulle üürikeseks, sest selle röökiva konnapojaga ma küll kuskile teisi inimesi ei piina :D

Igatahes, nüüd ma küll sülitan üle õla kui vaja. Hell, ma olen valmis nina kaudu üle õla verd ka oksendama, kui see tähendaks seda, et ma saaks vältida järjekordset ööd, nagu mul täna oli.

Ehhe, vaadake, ma olen nunnu väike beebi

Oota, mida sa mõtlesid selle all, et ma ei nuta kunagi??

Ära kutsu kurja karja…

Oh emad, kuidas te hakama saate, kellel iga öö selline trall käib?! 

arvustus: Babysense hingamismonitor

Ma rääkisin juba raseduse ajal, et kindlasti saab mul olema beebile hingamismonitor ja nii saigi. Olin kahevahel, kas valida Owlet või Babysense, aga kuna esimest müüakse ainult USAs ja Kanadas ja maksab natsake rohkem, siis jäi valik just Babysense’i peale. Mitte, et see ka väga odav “lõbu” oleks, sest uneapnoe monitor maksab 159€, mis ühest küljest on päris suur summa, aga teisest küljest – kui see annab emale hingerahu, siis võib selle väljamineku ju teha. Ma pean kurbusega tunnistama, et mina sain sellisest masinast üldse teada tänu sellele, et üks naine rääkis, et tema laps suri hällisurma ja kuna hingamise peatumisel on võimalik paari minuti jooksul veel tegutseda, oleks just selline masin tema lapse elu päästnud. Just seetõttu ta mulle kinnitaski, et see kord saab tema lapsel see kindlasti olema. See jutt hirmutas mu täitsa ära ja seetõttu leidis monitor ka minu kodus koha.

Jah, ega iga asja karta saa, aga ma tõesti leian, et kui on võimalik enda südamerahu 159€ eest osta, siis on see ju päris hea diil. Ma mäletan küll, kuidas ma Mari ajal pidevalt kontrollimas käisin, et issand, kas ta ikka hingab ja äkki on selili endale kurku oksendanud või jumal teab, mis hirmud inimestel olla võivad. Minul olid vist nad kõik. Ja nii hea on südamerahus magama minna, ilma mõtlemata, et kas beebil on ikka kõik korras, sest seda masinat omadest ma tean, et on, mitte ei pea seda arvama.

Nüüd on muidugi Lende juba meiega kaks kuud olnud ja minu esialgne “kanaemadus” ja pidev muretsemine hakkab õnneks hääbuma, seega ei ole ma enam iga öö masinat sisse lülitanud, on lihtsalt meelest läinud. Aga esimene kuu oli see iga jumala öö kasutuses. Öeldakse, et esimene 30 päeva on kõige suurem hällisurma risk…

Ma ausalt ei taha siin kedagi hirmutada, aga ma lihtsalt tunnistan ausalt, et mu enda hirm oli päris suur ja minule andis see masinavärk hingerahu. Ja kuna see ei ole mingi suur jurakas, siis keegi ei saa arugi, et sul selline vidin toas on. No vaadake ise – ei ole üldse mingi silmatorkav suur asi ja sobib igasugusesse magamistuppa ilma silma riivamata.

Ps! Ma pean kasutama võimalust näidata eriti mõnnat “öölampi”, mis ma leiutasin – lõuendi taha panin jõlutuled. Annab piisavalt valgust, et midagigi näha, aga on samas nii hämar, et magamist ei sega. Võib-olla oleks natsa ilusam tulemus väiksema lõuendiga, kus taga pole seda poolitavat osa, aga mind absull ei häiri.

Kuidas see töötab?

Monitoriga on kaasas kaks ülitundlikku sensorplaati. Väiksemale hällile käib üks plaat hälli keskele (näiteks mul vooditaskul oli vaid üks sensor) ja tavalisse võrevoodisse tuleb panna mõlemad plaadid madratsi alla. Ps! Plaadid peavad olema siledal pinnal, seega tegi Kätu issi meie võrekale vineerist põhjaplaadi sensoritele. Süsteem töötab nii, et kui laps lakkab hingamast, või hingamine muutub katkendlikuks, siis hakkab monitor piiksuma ja vilkuma. Muuseas see hakkab seda tegema ka siis, kui sa lapse voodist ära võtad. Ma sain esimene kord südari, kui see kest ööd piiksuma hakkas, kui ma Lende välja võtsin, et süüa anda. Tegelikult tuleb masin enne nupust välja lülitada, kui lapse hällist välja võtad, siis ei pea südarit saama.

Muuseas, seade töötab patareidega, seega kui midagi elektriga juhtub, siis aparaat töötab ikka edasi. Ei pea kartma, et what if.

Minu masin on pärit MiniM.ee lehet SIIT ja nagu öeldud, hinnaks on 159€. Küll on mul teile aga hea uudis – kuni jaanuari lõpuni saab monitori osta 10% odavamalt, kui kasutada koodi “MALLUKAS”.

Kas te olete üldse kursis, et sellist asja tehakse? Kas tahaksite oma beebile? 

kommipidu B.Langhega

Eile tuli täitsa planeerimata sõbranna külla ja kuna külalistele tuleb ikka midagi pakkuda, otsisin välja trühvlid, mis mulle mingi aeg tagasi saadeti. Trühvlid on ikka sellised uhkemad kommid, neid niisama heast-peast ju nosima ei hakkaks. Seega oligi see just paras võimalus suu magusaks teha ja kommid koos ära testida. No mida muud ikka öelda, kui et tõesti jube maitsvad! Minu lemmikud olid hõbedases pakendis valged käsitöötrühvlid, Krissule meeldisid ka need, kuigi ta enda sõnul ei armasta üldse magusat. Ja Mari…noh, tema magusaga valiv ei ole.

Trühvlid on keemiavabad, sisaldavad ainult parimat kakaod, koorevõid, IGP Itaalia sarapuupähkleid.

Tegemist on siis Itaalia orgaaniliste shokolaaditrühvlitega, mis on eestlastele tuttavad vaid teatrite ja ooperimajade kohvikutest, sest kuskil kaubanduses neid paraku ei müüda. Need šokolaaditrühvlid on toodetud väikeses perefirmas põhja Itaalias Albaenas ja pakis peidavad ennast tumeda shokolaadi, valge shokolaadi ja capuccino trühvlid sarapuupähklitega. Need tumeda shoksiga on sellised, et sobivad ka neile, kes suured magusasõbrad ei ole.

Muuseas, need trühvlid on olnud meie teatrite ja ooperimajade sortimendis juba üli kaua, kuna nende kõrge kvaliteet on alati sama ja kes korra proovinud ostab ikka ja jälle uuesti. Seega on need umbes nagu kommimaailma kuldtase, mis sobivad ideaalselt kingipakkidesse lisamiseks või kohvi kõrvale pakkumiseks. Üks kilo maksab 35€ (umbes 65 trühvlit), millest jätkub ikka väga pikaks ajaks, sest need on nii suured ja rammusad, et üle paari korraga süüa ei jaksagi.  Mingi kaalujälgijate maius see muidugi ei ole, aga teinekord võib ju patustada ka.

Jõulupakkideks ja firma kinkideks pakub B.Langhe ka 200 grammised mix pakke, hinnaga 9 eurot (16 erinevat trühvlit) punase siidilindiga pakis. Näete selline pakike:

Seega, kes soovid jõuludeks kvaliteetseid maiustusi väiksemas pakis, siis kirjutage julgelt kas neile FBi (siin) või email: nelli.saar@gmail.com.

Mina loosin ka kõikide lugejate vahel välja lausa kolm väikest kommikotikest, jäta lihtsalt oma osalemissoovist kommentaariumis märk maha. Lisaks võiksid sa hakata B.Langhe facebooki sõbraks, sest kuidas muidu sa teaksid, mida head-paremat nad veel müüvad. Näiteks sain mina sealt teada, et on olmas midagi sellist nagu valge shokolaadi kreem! Mmmmm! Ma olen selline magusasõber ka, et tahaks proovida küll.

PS! B.Langhe Faacebooki lehel (siin) on ka loos käimas, kus lausa alla kümne osaleja, niiet soovitan sellest ka osa võtta – võimalus võita on suur!

minu lapsekandmisejope

Ma olen juba sellest ajast saadik lapsekandmisjopet tahtnud, kui ma lendet enda külge siduma õppisin. Paraku kadus aeg kogu aeg käest ja mitte ei jõudnud seda kuskile ostma minna. Lõpuks tuli nahastpapud.eu esindaja mulle lausa koju kätte erinevaid jopesid näitama, sest ilma proovimata on seda jube kehva osta. Alguses tahtsin ma sinist sulgedega (link), aga lõpuks jäin ikka musta peale püsima.

Need joped on küll kallid, aga kes on külmal ajal suure kõhuga, siis on see igati väärt investeering, sest alguses võib ta olla rasedajope, siis lapsekandmisejope ja lõpuks saad seda täitsa niisama ka kanda, sest tegu on megasooja softshell kattega jopega, mis kannatab tuult, vihma ja külma. Lisaks saab jopega kanda ka suuremat last lausa seljas, seda ma pole veel proovinud.

Jope on disainitud noore andeka Ungari disaineri poolt ja valmistatud kvaliteetsetest materjalidest. Väline pind on tehtud vee- ja tuulekindlast SoftShell materjalist, sisemine pind aga soojast ja hingavast mikrofliisist.

Jope külgedel on pikad lukud, et oleks lihtsam jopet koos lapsega selga panna (või megasuure kõhuga seda selga ukerdada). Lisaks on jopil ka eemaldatav kapuuts ning eraldi on võimalik osta kapuuts ja kaelasoojendaja lapsele. Minul neil pole, sest ma panen tavaliselt Lendele lihtsalt mütsi + salli. Taskutel on magnetkinnitused ning termovooder, mis hoiab käed soojas. Jope alumise ääre saab paelaga kokku tõmmata, et lapse jalad alati soojas oleksid.

Ega see lapsekandmise jope ei ole just odav toode. Hind tuleneb sellest, et jope on tehtud kõige parematest materjalidest, minemata kompromissidele. Kuna need joped pole masstoodang, siis sellest ka natsa kõrgem hind. Samas, kui mõelda, et sa saad seda kasutada terve lapseootusaja+edaspidi, siis minu meelest on see päris ok summa.

Kampsun: Reserved 

Püksid: Reserved

Kandelina: LiliputI (link)

Laps: homemade

Lende on sellise näoga, et jeerum küll, mis toimps?

Mütsid: Zizterz

Jope: LiliputI

Natukene tundub endale küll, et ma tundun selle jopega niiii-iii suur, aga no laps peab ju ka kuskile mahtuma ja tegelikult on see hästi mugav. Näiteks niimoodi Marile lasteaeda järgi minna vms, sest Lendele meeldib seal linas ja jopes väga olla. Ning ma ei saa aru, miks üks lugeja mulle kähvas, et vaevalt, et ma seda jopet kunagi hiljem niisama kannan, sest ma olen seda tegelikult isegi rohkem niisama tavajopena kandnud, kui selles last kandnud :D Mõnusalt soe ja pikk, selline ideaalne emme-jope. Saab lapsega mugavalt õues mürada ja kelgutada.

Vot sellised lood siis. Kes praegu kõhtu kasvatavad, siis mina soovitan küll osta. Ei pea enda väikest jopet ümber kõhu venitama ja saad nii kaua kanda ja kasutada! Ps! Kui keegi tellib jope e-posti teel (mitte e-poes) ja paneb kirja koodi “Mallukas”, siis saab ta raseduse lisa, mis muidu maksab 19 euri, täitsa tasuta kaasa.

elust peale sünnitust

Täna sai Lende kahekuuseks ja ma olen jõudnud punkti, mil ma ei valuta enam mitte kuskilt. Okei, selg teeb mõnikord natukene valu ja kui üdini aus olla, siis vasem puus valutab ka iga kord kui ma rohkem kui 5 mintsi jutti kõnnin, aga need ei ole sünnitusest tulnud vigastused, vaid lihtsalt mu eelnevalt katkine ihu ja tema probleemid. Aga kui mul Lentsu poleks, siis ei annaks enam midagi märku, et ma vahepeal lapse sain. Isegi oma võssi sheivisin üle iidama-aadama aja ära. Ma muidugi poleks vaevunud seda tegemagi, aga mul tekkis hirm, et mul muidu püksid jalga ei lähe, seega tuli see taak ka ette võtta. Siinkohal soovitus kõikidele naistele – ei maksa mitu kuud sheivimata olla, sest kui te sellega ühel hetkel algust teete, on vaja varuda kaua aega ja hekikääre. Mul lausa tekkis hirm, et ma ummistan meie vannitoatorud ära.

Järgmine nädal on mul sünnitusjärgne kontroll. Mari ajal ma sinna ei jõudnudki, aga nüüd mõtlesin, et oleks viisakas ikkagi minna, sest äkki ripub mul enda teada emakas kuskilt välja ja mina elan siin rahulikult elu edasi. Aga see käik ämmaka juurde hirmutab mind täie rauaga, sest nagu ma aru saanud olen, tuleb umbes selle ajani sellest vanainimestevärgist hoiduda ja peale seda oleks nagu normaalne “sadulasse tagasi hüpata”. Aga MA EI JULGE! Ega taha. Olgem ausad, raudselt pooled naised ammuilma juba tegeleks selliste asjadega kaks kuud peale sünnitust. Meie beebigrupis kunagi keegi küsis, et kaua naised oodata kavatsevad ja kui keegi mainis, et kaks kuud on see soovituslik aeg (ma ei tea isegi miks), siis mõned röögatasid dramaatiliselt, et issand jumal, KAKS kuud?! Et ega nad nunnaks hakanud pole. Ma vist olen…

Muuseas, mulle räägiti, et kellegi tuttav on ämmakas ja teadis öelda, et mõned lapsevanemad nahistavad lausa sünnitustoaski! Öäkk! Kuidas nad küll suudavad? Või äkki on asi lihtsalt minus, et ma reaalselt kardan, et meist saab Kardoga see paar, kelle suhe läheb selle nahka, et ma varsti jälle endale põlvini tutikarvad kasvatan ja iga kord kui ta mind puudutada julgeb, samamoodi kähisen nagu need vampiirid, kes päikse kätte jäävad.

Kurb on see, et ma olen ise ju mitu korda suure suuga rääkinud, kuidas keretäis keppi on hea suhte alustala, aga näed, nüüd istun siin jalad ristis ja ei plaanigi neid avada. Ei saaks öelda, et Kardo ei üritaks. Kus alles masseerib ja toob lilli ja teeb hommikuti kohvi ja musitab ja kallistab ja patsutab ja hoiab lapsi ja vahepeal tuleb pakub pokaali veini ja mina istun ikka, külm nagu hauakivi, tuimalt edasi.

Reaalselt ma ei tea miks, aga ma nii räigelt kardan. Ja ma olen kindel, et see teema on mingi asi, millest pole raudselt sünnis rääkida, aga mida ma teha saan. Minule on igatahes jäänud mulje, et ma olen ainukene frigiidseks mutiks muutunud naine, teised seal beebigupis on hullud sekskuningannad ja mina uurisin siin ükspäev Kardolt, et kas see oleks ok, kui me enam kunagi ei seksiks, sest ma miskipärast kardan. Ma kardan uuesti rasedaks jääda, sest see tähendaks, et ma peaks uuesti sünnitama, mis tähendaks jälle tuhude ajal kontrollimatult sittumist ja ropsimist ja suremist. Ja ma kardan, et see on äkki valus. Ja siis ma kardan… issand ma ei teagi, mida ma veel kardan.

Ja olgem ausad, et mind üldse selleni moosida, oleks vaja omajagu aega, aga mis AJAST me räägime, kui mul on kogu aeg sada asja teha, istun ninapidi arvutis, töötlen pilte, blogin, teen süüa, mängime lastega, paneme lapsi magama, jääme ise laste kõrvale magama jne, jne, jne.

Ah, mis seal ikka kurta. Tuleb mingi aeg vist pudel veini sisse kaanida ja asjaga ühele poole saada.

Või oma tutikarvad jälle poolde põlve kasvatada, lahutus sisse anda ja nelgi metsa elama ronida nagu metsaline.

Valik on raske. Väga raske.

Niiet jah, palun keegi lohutage mind ja öelge, et teie ka vähemalt sama kaua sellega ootasite, sest praeguseks on mul küll selline tunne, et ma olen suht niru naine. Aga noh, ei saa ju sundida ka ennast.