Mariann Kaasik's Blog, page 216

kiire õhtusöök

Mu jaanuarikuu lubadus oli tihemini kööki jõuda. Olen proovinud seda lubadust ka täita, seega eile tegin valmis kiire ja kerge õhtusöögi – krevetisalat suitsulõheroosikestega. Mingit retsepti vist jagada ei ole mõtet – lihtsalt kõik värske, mis kodus oli + hiidkrevetid, mis küüslaugu ja tsilliga krõbedaks praetud.

Kui ma pildi ära teinud olin, siis tuli meelde, et olin unustanud salatisse chia- ja kanepiseemneid lisada. Veel puistasin salati üle maitsepärmiga. Imehea sai! Üldse on salatid minu jaoks sellised head kiired toidud, mis eriti vaeva ei nõua, aga maitsevad niii-iii head! Mis teie lemmik kiire roog on?

because I’m happyyyyy!

Eile oli tore õhtu. Tsillisime Kardoga, rääkisime igasugustest erinevatest asjadest ja tegime pulli.

Täna tegin nii, nagu Kardo soovitas. Kui pildistamised tehtud said, siis ei hakanud ma koge meeleheitlikut neid töötlema, vaid tegin paar pilti mõlemale perele nn sneak peek’iks ning kebisin ise vanni. Sinna võtsin kaasa ajakirja “Beebi”, mis tuli sada aastat tagasi välja ja mille oleks võinud minu arust ümber ristida “blogijate eriks” :D Mis seal ikka, tore ju tuttavatest lugeda, aga kuna ma ise kõikide blogisid usinalt loen, siis minu jaoks vanad uudised. Ikkagi oli neid vanu uudiseid soojas vannis vedeledes nii mõnus lugeda.

Mõne aja pärast hakkasin juba nihelema. Kell on palju, õhtusöök tuleb valmis teha, sest Mari tuleb varsti koju ja seega tuleb minul arvutist ka eemale kebida. Seega kippusin ma vannist välja, et netis mõned asjad ära ajada. Kes teab, millal see röövik magama läheb, et jälle asjadega tegeleda.

Eile just rääkisin, et kohustusi oleks vähem vaja, selle asemel panin ennast kirja fotokoolitusele. See on õnneks vaid kord nädalas ja väga oluliselt mu elu see 2.5 tundi nädalas loovutamine ei muuda. Mulle alles täna keegi jättis kommentaari, et ma pildistada nagunii ei oska, et ma võiks selle ära lõpetada. Aga no, ega igast asjast kohe loobuma pea, kui alustades ekspert valmis ei ole. Mulle vähemalt meeldib seda teha ja ma loodan, et need paar kuud “ohverdades” saan ma hiljem võita aega näiteks fotode tühja klõpsutamisest ja rohkemast järeltöötlusest.

Üldse on natukene naljakas see, et meie ühiskonnas on vist kombeks ainult siis sõna võtta, kui midagi halvasti on. Mõneti saan aru, et selline hingelt ära rääkimine teeb enesetunde kergemaks ja aitab edasi liikuda, aga ometi on elu näidanud, et kui ma julgen blogisse kirjutada, et mul on kõik hästi, et ma olen õnnelik ja mul on palju häid ideid ja mu mõtted lähevad lendu ja ellu ja kõik laabub, siis kerkivad pinnale igasugu raisakotkad ja ussitajad.

Need inimesed ongi need, kes kirjutavad mulle, et kle mis sa loll pildistad, sa nagunii ei oska ju. Ja miks sa üldse blogid, see pole ju päris töö. Ja miks sa nii palju arvuti taga oled, sind ootab abielulahutus ja su lapsed vihkavad sind tulevikus! Ja kutsuvad mulle loomakaitse (KAKS KORDA!). Ja uurivad, et kle sa makse ikka maksad, või tuleb sulle maksuamet kaela saata? Või kas ma ikka lapsi piisavalt arendan, et äkki tuleks lastekaitse ka saata? Või et miks mul nii jubedad pikendused on, nii kole on ju! Või et miks ma üldse tahan juua mõnikord klaasi punast veini, see on ju puha alkoholism!

Huvitav, millal inimesed mõistavad, et selline püüdlus mind alla kiskuda, maha tampida ja enesetunnet halvaks teha, näitab mingisugust sisemist probleemi neis endis? Mina pildistan ikka edasi ja võtan loomakaitse vastu ja pakun kohvi ja elan oma elu, koos kõikide toimetuste ja tegevustega. Annan endast ikka parima, et olla igas asjas nii hea kui võimalik. Et jõuda olla olemas kõikidele ja sealjuures leida aega ka endale. Ma proovin ikka aidata neid, kellel abi vaja ja annan endast kõik, et ma selle kõige käigus ei jätaks märkamata oma lähedasi.

Kahju on vaadata neid kommentaare. Mitte, et nad niiväga mulle mõjuks, sest kuna mul deprekat ei ole, siis ei ole mul ka niiöelda nende solvangute idanemiseks vajalikku pinnast, mida nad loodavad. Seega ma loen lihtsalt läbi ja mõtlen, et kahju on noh. Eriti selles valguses, et ma näen oma elu pealt, et mida rohkem negatiivne olla ja külvata negatiivsust, seda sitem hakkab. Korraks ütled kellelegi halvasti, hetkeks on parem ja siis oled oma näkases augus tagasi.

Kui mul deprekas oli, siis ma VIHKASIN neid inimesi, kelle elu mulle ilus tundus. Kes õnnelikud tundusid. Ma ütlen “tundus” sest me ju tegelikult ei tea mitte kellegi teise elusid. Isegi kui nad on su sõbrad, ei tea me, mis toimub nende elus, kui külalised on koju läinud ja päris elu jalaga takka taob. Aga ma ei suutnud lugeda neid blogisid, mis olid õnnelikud, ma ei tahtnud suhelda nende inimestega, kelle elu mulle ideaalne tundus. Ma tahtsin üksi olla ja inimesi sarjata, et nad julgevad olla õnnelikud, kui mina ei ole.

Selle pärast ma nende kommentaatorite ja kaebajate peale vimma ei pea. Soovitan ainult mõelda, et kuidas te ise saaksite õnnelikumad olla ja mis selleks vaja on. Ma päriselt ennast nii tondiks ka ei pea, et tegelikult ka kõike seda vimma ja viha ära oleksin teeninud. Ja-jah, olen minagi teinud vigu ja muud säärast, aga ma ei tea, kas nüüd midagi nii koletut, et päriselt kelllegi oleks põhjust mind südamest vihata? Või olen või? Kes seda teab, loodan siiski, et mitte.

Kahju on mul vaadata ka neid blogijaid, kes annavad kurjadele kommentaatoritele hagu alla. Ala vastates midagi tobedat ja lapsikut, või hakkavad vastu paukuma jne. Arusaadav on mulle see, et kõik asjad olenevad tujus ja muust sajast asjast, olen ju ise ka parasjagu nähvanud ja persse saatnud, kui rohkem kembelda ei jõua. Aga see neile meeldibki. “Eehhee, sain vihaseks ajada/kurvaks teha! JESS!”. Ma seda lõbu enam ei paku, sest üleni kurjad kommentaarid kustutan ära, viisakamas vormis neg. kommentaaridele vastan suht põgusalt. Ja uskuge mind, kui mu ülemus ütles, et Perekoolis on minust kuue leheküljeline teema, kus üks kommentaar on kurjem kui teine, siis võttis palju tahtejõudu, et sinna MITTE vaatama minna. Aga ma ei läinud :D Sest ma olen käinud ja olen lugenud ja asi lõppeb alati sellega, et selline kogus sitta poeb kuskile nahapooridesse ja hakkab seal vaikselt haisema :D Ehk siis kui mul on vähe kehvem tuju, siis ma hakkan neid kommentaare meenutama ja mõtlema, et äkki on neil õigus ja… MÕTTETU!

Nii ma siis ei loe ja see vist ärritab neid ka. Sest nad on ju aega kulutanud, et kirjutada valmis võimalikult haigettegev kommentaar ja siis mina, va värdjas, ei loegi! Siis nad tulevad kõik siia blogisse, panevad neid samu mõtteid siia kommentaarides, aga jällegi, kae nalja, ma vana emm ei lase üles neid komme!

Mis siis muud üle jääb, kui kutsume vähemalt loomakaitsegi :D!

Ehhee. Naljaninad! Isegi see Christina Aquilera (või mis iganes moodi ta nime kirjutatakse) ütles, et you can’t bring me down! Ma lauaks seda teile, aga kahjuks ei oska, mul on jube kole lauluhääl. Infoks heiteritele, seda võite teinekord kuskil naerda või selle üle nalja visata. Nagu siis, kui mul viltused hambad olid ja keegi mind järjepidevalt hambavärdjaks kutsus :D Ma tihti mõtlesin, et huvitav, mis ta elus pahasti on. Või olidki mu hambad NIIII värdjad, et inimene pidas oma kodanikukohuseks mulle sellest teada anda? Kes seda teab. Hambad on nüüd sirged ja enam mind nii ei ole kutsutud. Nüüd olen ma mõnikord lihtsalt värdjas olnud :D

Aga ok, ma krevetisalatit tegema! Tsau!

POLE AEGA PEALKIRJA MÕELDA!

Mirjam kirjutas just oma päevast postituse ja kirjeldas, kuidas ta naudib rutiini. Mina ei tea, kas ma seda naudin või mitte, sest mu elus lõppes rutiin siis, kui mu vanaema sussid püsti viskas. Nimelt seondub mul temaga ainukene mingisugune rutiinilaadnetoode mu elus. Nimelt sundis vanaema mind alati peale AK’d magama minema. Või oli see enne AKd? Midagi Aktuaalse Kaameraga see seotud oli.

Igatahes on mul tunne, et rutiin oleks imeline. Aga kuidas seda tekitada, seda ma ei oska ega tea, sest mul on kogu aeg nii palju random erinevaid ülesandeid, et ma mõtlesin EILE õhtul kell seitse, et võiks endale pokaalikese punast lubada ja ma avastasin ennast nüüd mõttelt, et ma pole ikka leidnud aega, et seda võtma minna. Te peaks nägema, kuidas ma praegu trükin – nagu tuli oleks takus! Eriti naeruväärseks teeb selle asja see, et ma oskan ainult kahe näpuga toksida, nagu pensionär, seega näeb see päris raevukas välja.

Blogima tahtsin ka juba eile tulla, aga ei jõudnud. Kui ma üdini aus olen, siis ma tundsin täna Lendega beebiujumises käies, et mul on pissihäda ja pissile jõudsin ma siis, kui esimene klient oli ära käinud ja ma ta pildid ära töödelnud. Ujumas käisime kell 10.30, pissile sain kell 2. No mis teha, kui enne aega polnud. Kui eriti ei liiguta, siis ei tunne häda ka. Elu õpetas!

Kiire, kiire, kiire. Eile ütles Kardo mulle, et ma ei tohi enam nii palju pildistada. Okei, ei tohi ta just ei öelnud. Ütles, et ma ei TOHIKS. Sest ma olla kogu aeg arvutis. Tõsi ta on, et kui ma üritan oma asjad selleks ajaks kõrvale panna, kui Mari koju jõuab aiast, siis kohe kui Kardo ta magama viib, võtan ma jälle läpaka kätte. Karbiasju on vaja ajada, pilte vaja töödelda, firmadega suhelda, meilidele vastata, ise meile saata. Miljon asja vaja siin arvutis teha. Ja kui lapsed saavad osakese minust, et noh värvime ja mängime ja vaatame raamatuid jne, siis see, kes seda osa ei saa, on Kardo.

Tema, vaeseke, on sootuks unarusse jäetud.

Me eile arutasime, et mida ma siis teha saaks, et olukorda muuta. Karbiasja ma tahan ajada, aga see nõuab aega. Proovige ise leida firmasid, kes oma kraami mu boksidesse anda tahaks. Ega neid kõiki ei ole nii kerge ka nüüd leida :) Aga lahe on. Ma ei jõua ära oodata, millal ma esimesest komplekteeritud karbist pilti teha saan!

Blogida tahan – no see ei vaja seletustki, sest Mallu ilma blogita on nagu Kati ilma karuta.

Pilte tahan teha. Nii väga tahan! Stuudiot tahan ehitada! Pilte tahan töödelda ka. Kõike tahan-tahan-tahan. Isegi fotoblogi tegin (SIIN). Aga mida siis ära jätta?

Kardo pakkus, et pean pildistamise hinna kõrgemaks panema, et siis oleks vähem pildistamist. Aga siis äkki keegi ei tulekski ja siis ei oleks mitte vähem pildistamist, vaid üldse mitte pildistamisi ja see imeks täiega. Seega suudan ma pakkuda välja ainult selle, et edaspidi on nädalas näiteks ainult 5 pildistamist, sealhulgas nädalavahetusteti ei oleks üldse mitte ühtegi pildistamist.

Eile Kardo küsis, et millal ma viimati filmi vaatasin või niisama olin, ilma, et kohustused, mõtted ja ideed kuklas ei tiksuks. Ma ei mäletanud. Mul on Raua raamat, mida ma lugeda tahtnud olen, aga aega pole. Ostsin uue Pere ja Kodu, et avastada, et eelmise kuu oma on lugemata vannitoas, sest aega pole olnud. Kümned postituseideed, mis blogisse jõudnud pole, sest reaalselt IGA ÕHTU avastan üllatusega, et oh shit, kell on 1-2-3 öösel ja mul pole ikka kõik asjad tehtud. Üks hetk jääb alati päevast puudu. Või viis või kuus hetke.

Igatahes ma proovin edaspidi parem naine olla ja teha vähem tööd. Ma ei tea küll, KUIDAS see olema saab. Mõnikord ma unistan sellest, et ma jääks auto alla ja saaks nädalakese koomas puhata :D Aga see vist ei ole eriti realistlik unelm, mistõttu ma pean konkreetsemaid plaane kasutama.

Ehk siis: nädalavahetusteti ei pildista. Kui Kardo on Mari magama saanud, siis arvuti käest ära. Ja eeee… ah, piisab praegu nendestki, eksole!

Mul on lihtsalt natukene nagu tunne, et ma pean kõiki oma ideid kohe rakendama, enne kui on liiga hilja. Ma ei tea, mis see liiiga hilja on, aga lihtsalt selline parakas on.

Igatahes, ma peaks vist natukene ennast tagasi hoidma ja mitte nii tõmblema. Ehk oleks aeg see hirm maha matta, et kui ma paar päeva midagi ei tee ja blogimaailma jaoks olemas ei ole, et siis mind ära unustatakse. Enne kui  mu oma mees mu näo ära unustab :D

Me hakkame Kardoga nüüd sensuaalselt suitsukala sööma. Peace out!

mähkmetestikene

Kõik mähkmed on ostetud number 3 suuruses ja kõiki turul olevaid mudeleid siin kindlasti ei ole. Testisin neid, mis kodus olemas ja testimiseks valasime ühte mähkmesse kõigepealt natukene vett (kõikidesse ühepalju) ja siis pokaalitäie, et imiteerida siis nn ööpissi.

Kui vesi mähmesse valatud, katsusime mähet seest, proovisime mähkmekinnitusi korduvalt kinni-lahti teha. Nuusutasime mähkmed üle ja spekuleerisime neid ühe ja teise nuka pealt. Ma ei pretendeeri igavesele tõele, aga kahe lapse emana olen ma päris paljude mähkmetega kokku puutunud ja mõned lemmikud juba iidamast aadamast olnud.

Usin abiline ja ta murtud kaaslane

Naty –  Õise pissikogusega jätab väga õrnalt naha niiskeks, ühe pissikorraga mitte.  Midagi läbi ei leki. Krõpsud ei hoia väga hästi kinni. Samas meeldib, et on ökomähkmed, ei ole mingeid pilte ja asju peal, väga tagasihoidlikud. Taga kummi ei ole, sees võrku ei ole. Lõhnastatud ei ole. Imab normaalselt. Venivust on vähe, aga no piisavalt, et ikka kasutada. Kui sa ta lahti voldid, siis ta jääb ilusti lahti, ei vaju kortsu. Ühe mähkme hind Prismas 0.22€. Minule need väga meeldivad ja annan neile 9/10.

Pampers Sleep&Play – Ühe pissikorraga jätab õrnalt niiskeks pealmise kihi, rohkema kogusega lausa märjaks. Mähkmed on lõhnastatud ja imeliku magusa haisuga. Koos pissiga lõhnavad veel eriti räigelt. Kardole jälle lõhn meeldib imelikul kombel. Venib mõnusalt ja krõpsud on ka head.5/10 ainult seetõttu, et on odavad. Kardo annaks lausa 7/10. Selveris ühe mähkme hind 0.19€. Mina igatahes uuesti ei ostaks.

Loving Premium – Ühe pissiga ei ole midagi tunda seest, öisega aga laseb lausa pealt ka natukene läbi, jääb täiesti läbimärg. Krõpsud hoiavad hästi. Seest on jube pehme, kõige pehmem üldse, aga no lekkimine ei istu. Mõnusalt suur, suurem kui mõned teised 3 suuruses. Kardo meelest on suurus hea, kui kaka poolde selga ulatuda tahab. Mina ei saa aru, miks need kallimad on, kui tavalised Lovingud. Peale selle, et see sisemine osa hästi pehme on, ei ole tal minu silmis kuigi palju plusse ja uuesti ostma ei kipuks. 6/10.  Hind Rimis 14.99, ehk tüki hind 0.23€.

Huggies Ultra Comfort for girls –  Ka öise pissiga ei jäta nahka absoluutselt märjaks. Jaotab niiskuse sees laiali, mitte ei jäta ühte kohta. Sees on ääred väga mõnusad, hoiavad paksema kraami ka sees. Tagumine osa venib väga hästi, krõpsud on väga head. Ei lõhna. 9/10. Täispunkte ei saa ainult selle pärast, et pole ökovärk, muidu saaks. Prismas ühe mähkme hind praegu kampaaniaga 0.17€.

Pampers Premium Care – Lõhnatud. Seest jätab täiesti kuivaks. Sees on ka mõnus võrk, mis hoiab pepu ka kaka korral puhtamana. Krõpsud on head. Tagumine osa ei veni, aga jääb hästi keha ümber. Mähkmel on kollane triip, mis niiskeks saades siniseks läheb. Ei tea just kui vajalik see on, sest ma vahetan mähkmeid siiski katsumise peale, mitte ei vahi triipu. Kardo lemmikud on need juba Mari aegadest. Minule meeldivad ka, aga meeldiksid rohkem, kui nad ka orgaanilised oleks. Kuna seda nad pole ja ka hind on krõbedavõitu (ühe mähkme hind Selveris 0.28€), anname punktideks 9/10. Ok, pean ära mainima, et Kardo nõuab kümmet.

Loving – Seest jumala kuiv. Kõpsud head, hoiab kenasti keha ümber. Ei haise imelikult millegi järele. Päris soodne hind (meie Rimis tavaliselt  9.90 suur pakk, mis teeb ühe mähkme hinnaks 0.17€. Kampaaniate ajal saab lausa 7.90ga, mis teeb tüki hinnaks lausa 0.14€. Hea ja soodne valik, soovitan osta küll. Ainult konna pilt seal peal pole kõige ilusam, aga ega see mähe just ilus olema peagi.  8/10.

Bambo – Ühe pissiga pole midagi tunda seest, aga ööpissiga jääb natukene seest niiskeks. Imelikul kombel on need ainukesed mähkmed, millel välimised ääred jäävad niisked. Aga seda õnneks väljaspoolt. Ökomähkmed, venivad väga hästi. Ilusa kujundusega, nunnu mõmmi. Krõpsud on head. Ühe mähkme hind Selvers 0.36€, mis teeb temast omakorda meie testi kõige kallima mähkme. Kuna testis mul vaid kaks orgaanilist mähet ongi, siis sisult meeldivad mulle need rohkem, hinna poolest Natyd. Seega 8/10.

Britton –  Seest täiesti kuiv. Soodne hind. Ei lõhna, krõpsud head. Venivad tagant täitsa hästi. Ühe mähkme hind Selveris 0.14€, mis teeb ta meie testis kõige odavamaks mähkmeks. Hirmus soodne hind annab lisapunkti. Samuti meeldib mulle ta kujundus – ei ole mingeid lisavigureid ja värvilisi loomi peal. Miks peakski? Need on ju konkreetselt mõeldud sisse sittumiseks :D! Seega ma julgeks soovitada küll – mingisuguseid lekkeid Lendel nende mähetega olnud pole ja kuna nad on tõesti odavad, siis annaks neile lausa 9/10. Üks punkt jääb puudu, kuna nad pole öko-shmöko, mida võiks beebi pepul siiski eelistada.

testitud mähkmed

Muidugi need hinnad on poeti erinevad, aga mul tõesti pole aega ja viitsimist kõikide kohta uurida, et mis kus praegu kõige odavam on. Muuseas, ei tasu neid kõige odavamaid mähkmeid ka peljata – ehk siis Prismadest X-tra ja Maximates Favorit mähkmed. Ma olen neid mõlemaid kunagi testinud ja ajavad asja täitsa ära küll. Ja ei haise ka neist kumbki!

Milliseid teie kasutate? Kas mähkme hind on oluline, või loeb ainult mähkme puhtus? Ma soovitan teil lugeda HOIA blogist ühte põnevat sissekannet ja natukene järele mõelda, et mis teie oma lapsele püksi pistate. Mind pani see küll mõtlema ja neid haisvaid jubedusi lapsega kasutama ei kipu. Muidugi on arusaadav, et ökovärk on kallim, aga tegelikult on riidest mähkmed kõige nahasõbralikumad ja ühtlasi ka kõige odavamad :) Kes aga taaskasutavate mähetega jebida ei viitsi, siis soovitan Natyt või Bambot. Muumi olla ka ökom, aga mul on meeles, et see tekitas Marile hirmsa lööbe ja seetõttu ma seda rohkem osta pole julgenudki.

teeme ise plastiliini

Ma kunagi mainisin, et katsetasin ise plastiliini tegemist ja peale seda uurisid nii mõnedki, et kuidas seda täpsemalt teha. Kuigi selles mingit tuumateadust ei peitu, siis täna tuli väikevend külla ja otsustasin talle ka näidata, mismoodi seda plastiliini teha saab. Võib öelda, et 13-aastasele läheb isegi rohkem peale, kui Marile.

Küsisin tema arvamust ka: “Hästi pehme, sulab käte vahel. Lihtne teha ja mõnus mängida. Kui kiiresti tõmbad, siis ta läheb katki. Voolida sellest mingeid loomi ei saa, aga niisama mudida on hea!”.

Vaja läheb: palsamit ja maisitärklit. Meie panime ära terve paki tärklist ja terve väikse pudeli palsamit.

Mingeid koguseid me ei mõõtnud, lapsed muudkui valasid, üks palsamit, teine tärklist ja vaatasime, mis välja kukub. Kui paned rohkem palsamit, on mass vedelam, rohkema tärklisega tugevam. Kogu mass tuleb hoolikalt läbi sõtkuda, sest alguses jääb see kuidagi teraline. Mida rohkem soojade käte vahel mudid, seda mõnusamaks see plastiliin läheb. Nagu suur jurakas stressipalli!

Soovi korral võib lisada toiduvärvi, et plastiliinile värvi anda. Väga väikestega ma seda teha ei soovita, sest vähemalt meie toiduvärv määris kohutavalt käsi ja Mari suuruses kindaid meil ei ole. Kuigi noh, mis need punaseks värvunud käed ka halba teevad, aga no lihtsalt mina eelistan Marile tavalist valget massi teha. Muidugi võib seda proovida värvida ka ala peediga vms, aga kuna see palsam on nagunii keemia, siis suhu seda panna ei tohi. Mari muidugi on nii suur, et ta ei tahagi.

Lahti rebides läheb “katki”

Lastel tegevust kui palju. Muidugi elutoa põrand näeb välja nagu hundilaut, üleni mega sassis ja tärklisehunnikuid täis, aga pole hullu. Riki soovitas omalt poolt, et uute riietega ei ole mõtet ka mängida, ta suutis oma dressid täis läbustada selle punase värviga. Õnneks pestes tuleb kergesti maha nii riidelt kui kätelt.

Ühest pudelist palsamist + 1 pakist tärklisest saab kokku suure juraka, mida saab säilitada gripkotis. Seega saab sellega iga kell uuesti mängima hakata, kuigi mulle tundub, et lastele on see kokku segamise rõõm ka pool lõbust. Seega võib teha ju paljusid erinevaid värve teha ja näiteks Riki praegu just mõtles sellele uue kasutusvõimaluse – ta toppis kinda seda massi täis ja nüüd on tal kindakujuline stressipall. Loov värk!

Mida teie huvitavat lastega teinud olete? Me järgmine kord proovime ise teha seda kinektilist liiva ja midagi, mille nimi on “lima” :D 

“dog gagging and i think he is choking”

Eilne päev oli ikka mega lahe. Esiteks müüsid Malluka lasteboksid ennast nii kiiresti välja, et pärismüügini ei jõudnudki ja isegi mu lahe Kukupesast tellitud bänner jäi kasutamata. Et tast mingitki tolku oleks, panen ta vähemalt siia üles, noh nii meelespeaks või nii. Ps! Bänneri tellisin nii palju varem, et vahepeal lisandusid karbiga veel paar firmat, suurendades karbi sisu väärtust. Kes ilma jäi – ärge muretsege. Tuleb uus kuu, tuleb ka uus Malluka lastekarbike!

Aga mul on nii hea meel, et nii paljud enda perele sellist karpi osta soovivad ja hästi lahe on ka see, et nii mitmed firmad ise ühendust võtsid, et tahaks ka kasti pääseda :)

Aga eile õhtul juhtus imelik asi. Lotte hakkas pidevalt köhatama, justkui tal oleks miskit kurgus. Kuna ta aga kenasti sõi ja vett jõi, siis eeldasin, et ju siis on mingi väike toidukübeke kuskile kurku häirima jäänud. Keset ööd ärkasin ma selle peale, et laps oksendas mind üleni täis. Kui ma juba üles ärkasin, et ennast kasida, panin ma tähele, et Lotte niimoodi öögib oma puuris, et mul tekkis hirm, et ta on nüüd tõesõna lämbumissurma suremas.

Lasin ta ruttu välja ja ta paistis hoopis üsna õnnelik olevat, ning sugugi mitte lämbumas. Küll aga öökis ja läkastas nii palju, et ma hakkasin kiirelt googeldama, et kas on võimalik, et koer tasapisi lämbub või miskit. Kuna ma olen mega kehv googeldaja, siis toksisin ma guuglisse: “dog gagging and i think he is choking”. Minu õnneks oli seal kirjas, et see pole lämbumine (sest muidu ta oleks ammu ära lämbunud või asja välja köhinud) vaid harilik kenneliköha, mille loomad saavadki teiste koerte käest ja mille peiteaeg võib olla 3-10 päeva. Eks vaene Lotte selle köha sealt varjupaigast kaasa sai. Teha pole selle suhtes ka midagi, läheb 99% juhtudel ise üle. Kuna ta nii armsalt diivanile kerra tõmbas, siis ma panin talle teki peale ja läksin magama ära, ise lootes, et koeral ka uni on ja ta ei hakka vabadusse jäetuna sitta keerama ja tuppa pissima.

Ütleme nii, et otseselt sitta ta ei keeranud ja tuppa ta ka ei pissinud. Viisakalt hüppas ta lahti lukku panemata välisukse (meil on see lukk ja link katki, et omast arust panime kinni, aga ju siis ei jäänud), käis õues ja tuli siis tuppa tagasi. Ainukene miinus selle juures on see, et kuigi ta oskab uksi lahti teha, siis miskipärast ta neid kinni panna ei oska. Või oskab, aga ei soovi, kes seda teab.

Nii ärkasime me kell 10 selle peale, et meil oli toas umbes viis kraadi sooja. Kahmasin Lende sülle, et temaga alla tulla ja suutsin temaga koos voodist välja tulles veel kukkuda. Lende õnneks haiget ei saanud, aga mina koperdasin oma jala peale täie rauaga ja nüüd on mu parem jalg nii sinine, et näeb  gangreenis välja.

Mis siis muud, kui pidime ahju kütma, aga meie ahi on jube katki ja ajab megalt tossu sisse, seega võitleme me nüüd siin alajahtumise ja vingumürgi kätte suremise vahemail. Kõik nii riidesse topitud nagu väiksed kubujussid, et hinge sees hoida. Ja kuna ka kenneliköha kohta oli kirjutatud, et koera tuleks soojas hoida, siis sai Lottele kaela Mari sall. Pliis ärge loomakaitset kutsuge….JÄLLE :D

uued tuuled

Üks hetk jääb igast päevast puudu…Vanasti ei jäänud, aga mul on vist tõesõna miljon rauda tules ja mida rohkem ma teen, seda rohkem aega puudu jääb. Esiteks pildistamine –  pildistan sama palju kui enne, aga mida rohkem ma Lightroomi käppa saan, seda kauem võtab mul aega ka töötlemine. Nagu öeldakse, et ignorance is a bliss. Enne sain kiiremini hakkama, nüüd võtab ühe sessiooni töötlemine nii kaua, et esialgu hõigatud “pildid samal päeval kätte” tähendab siis seda, et ma töötlen enda uneajast või üldse järgmisel või ülejärgmisel päeval. Ja olgem ausad, ikkagi enamasti uneajast. Muud varianti väga pole ka, sest päeval ma pildistan, toimetan kodus, sahkerdan oma uue projektiga, õhtul on juba Mari kodus ja tahab mängimist. Selle pärast proovin ka trennides hakata käima just päeval, siis kui Mari aias on.

Ma varsti tahaks teha postituse, kus ma näitan, missuguseid propse ja asju ma pildistamise jaoks skoorinud olen ja üldse, mis tingimustes ja kuidas ma pildistan.

Siis ma tahaks postituse teha, kus ma räägin enda uuest projektist. Lühidalt öeldes on tegu Malluka lasteboksiga. Teate ju küll neid erinevad ilubokse? No vot, umbes selline asi tuleb ka mul, selle erinevusega, et minu karp on mõeldud lastele ja sisaldab minu laste lemmiktooteid. Ja kuna emad laristavad enamasti vaid lastele, kuid mitte endale, siis on karbis ka head-paremat emmele, et ennast ilusaks teha. Samuti leidub karbis ka midagi maiustamiseks – ka väikelastele ja noh, emadele kah. Esimese karbiga löövad kaasa lausa 22 firmat ja selle väärtus on pea 180€! Ma ei räägi siin mingist testritepudist, vaid arendavatest, põnevatest ja kasulikest asjadest.

Muidu igati tore asi, aga esiteks on mul väike jama karpidega – ma tahaks et need oleks ju ometi täiuslikud, aga ikka on paar viperust asjajamise käigus toimunud. Teine mure on mul selles, et kas ma peaksin karpi tutvustades näitama kõike, mis seal sees on, või oleks lahedam just üllatust saada? Vihjena võin öelda, et esimeses karbis leidub asju Mimi Disainilt, SebaMedilt, TILK Bio‘lt, Lelunurgast, Taibulast, Salvestilt, Karloovalt, Goshilt, Yummikommidelt, Avrililt, Linea MammaBabylt, Brittonilt ja no reaalselt nii paljudelt teistelt firmadelt veel, et ma juba kahtlen, kas need üldse karpi mahuvad.

Karbi hind on 49.90, millest 10€ läheb heategevuseks. Iga kuu siis erinevale perele. Esimese karbi rahad lähevad Pärnu Kristelile, kes kasvatab üksinda raske puudega pojakest. Neist rohkem infot saab SIIT. Juba viis karpi müügile tulevast 50nest on niimoodi eelbroneeritud, et noh, alles jääb vaid 45. Kes tunneb, et ta tahaks ka eeltellimuse sisse anda, siis saab seda teha meilitsi: marianntreimann@gmail.com. Karbid tulevad müüki uuel nädalal, eeltellijad saavad selle siis juba kätte :)*

Vot sellised lood. Aga nüüd tuli Mari, tema aeg hakkab pihta :)

Andke ka ideid, et mida teie karbist leida loodaks. Eksklusiivne karp hakkab ilmuma iga kuu, seega võib vabalt nii minna, et teie soovitud asjad ka karpi jõuavad :) Võite ka pakkuda, et mis te arvate – millised meie pere lemmikud tee karpi leidnud on :)

*Edit kaks tundi hiljem: 36 karpi on eeltellitud, seega järel on vaid mõned üksikud!

**Edit kolm tundi hiljem: KÕIK KARBID ON ÄRA TELLITUD! Sorri guys, seekord eeltellimusest päris müügini ei jõudnudki :D!

esimene trenn – tehtud!

Kuna mu jaanuarikuuks antud lubaduses seisis, et ma pean trenni minema, siis ma võin öelda, et sai see lubadus täidetud. Kohe kindlasti mitte ei jää see ka viimaseks korraks. Niipea, kui ma suudan aru saada, kuidas ennast kuskile trenni registreerida, siis panen uue aja kah kirja.

Esmaseks valikuks trenniga alustamisel sai mul olema Aquatone (link). Ja nagu kunagi ma kuulutasin, et Reval pakkus mulle võimalust kaasa võtta ka trennikompanjoon, siis kuulutan nüüd, et mina valisin endale trennisemuks ühe neiu…naise? Tüdruku? Ma ei tea, mida öeldakse 27-aastase inimese kohta. Igatahes on Katil umbes viiekuune beebi ja lisaks on tal auto ja kolmandaks on ta jumala lahe inimene, nii et üli hea valiku tegin oma meelest.

Nii läkski, et ta tuli mulle järele ja me läksime õnnelikult Revalisse pekke põletama.

Esimene mure oli mul see, et eelmises postituses mainitud trikoo oli mulle kohutavalt väike. Loomulikult proovisin ma seda esimest korda selga umbes 10 minutit enne, kui Kati mind peale korjas. Seega võtsin ma kaasa oma neoonroosad volangidega päevitusriided ja palvetasin, et Revalis ka trikoosid müüdaks. Vedas – müüdigi.

Mulle üritati selgeks teha, et ma raudselt ei ole 40 suuruses trikoomõõdus, et võtku ma 38, sest trikood on alati number suuremad. Ütleme nii, et mind see eriti ei lohutanud, sest 40 suuruses trikoo oli mulle täpselt paras, seega olen ma siis järelikult trikoomaailmas veel number suurem kui 40? Issand, ma hakkan juba varsti vihkama seda, et asjadel numbrid ja tähed sees on. Kui ma alla võtaks, siis mind need vist nii kettasse ei ajakski :D Ok, ok. Ärge nüüd arvake, et ma kuskil looteasendis nurgas nutaks ja ennast koledaks peaks, aga natsa trenni vajan ka mina, ega ma ilmaasjata Revalisse roninunud. Ma ei hakka isegi seda eelmist, 38 suurust trikood põlema panema, vaid juubeldan päeval, mil ma sinna mahun. Praegu näen ma selles NII räme välja, et ma naersin lausa pisarateni, kui selle endale selga tõmbasin. Ma oleks pilti ka teinud, aga te oleksite pimedaks jäänud, seega ei hakka jamama…

Pilt on tehtud pärast trenni ja kuigi ma väga tahtsin neid natukene tuunida, siis ma otsustasin seda mitte teha. Seega väike tsellukas kintsul ja rasvane vats on kenasti vaatamiseks letti löödud. Las ta olla pealegi, ehk on siis ka kunagi hea vaadata, kas üldse mingit tulemust kah näha on. Kaalunumber näitas 63.1 kilo.

Ühesõnaga, natukene siis trennist kah. Treeneriks oli noor naine, kes tegi vahepeal jumala naljakaid liigutusi ja näoilmeid ja kohe näha, et natsa selline pullivend. Mulle meeldivad sellised treenerid, kes ei ole kogu aeg mega tõsised, seega minule hakkas ta kohe meeldima.

Pean tunnistama, et kui alguses oli mul arvamus, et asi siis seal vees ikka vehkida, et mis TRENN see ka on, siis trenni lõpuks olime me Katiga mõlemad parasjagu võhmale aetud. Lausa nii loiud olime, et ei jõudnud kohe minekut tehagi, vaid vedelesime jupp aega mullivannis.

Ma polnud enne Revali ujumisalas üldse käinud ja ma pean seda kiitma. Suur-suuuur mullivann, mitu erinevat basseiniosa ja lahe lastebassein. Päris beebidele on veel eraldi bassein, aga kus, seda ma ei näinud. Kuna mul on plaanis Lendega sinna beebiujumisse (link) minna, siis küllap ma seda varsti teada saan. Hetkel jäi meil Katiga plaan beebisid esmaspäeval leotama minna, eks siis hiljem oskan sellest ka midagi rääkida. Ja Mariga tahaks ka sinna minna, talle kindlasti meeldiks!

Trenn aitas mind ka sellega, et kui mul viimasel ajal unerežiim kohutavalt paigast ära on, siis peale trenni oli mõnus rammestus peal, et vajusin juba kell 1 magama. Kuigi see on ka jube hiline aeg, siis tavaliselt ei tulnud mul enne kolme grammigi und. Lendel oli paar päeva mingi üleval olemise komme ja see hävitas ka minu tavapärase unegraafiku. Nüüd oleks vaja see paika saada, sest mulle ei meeldi üldse see kell 11 ärkamine. Kui ma 7 paiku ärkasin, siis oli päev palju pikem ja jõudsin palju rohkem ära teha. Praeguse unegraafikuga jooksen pidevalt ajaga võidu. Loodame siis, et regulaarne treening aitab mind ka parema unega :)

Ühesõnaga – tore oli ennast liigutada! Tahtsime tegelikult homme postitantsu minna, aga kuna mul on homme ka hambaarst, siis ei saa ma nii pikka kodust ära olemist lubada, sest üks mugul tahab ju süüa ja ega ta väga suur lutipudeli sõber ka ei ole. See 2-3h peab ta kenasti vastu, aga rohkem aega läheb juba liiale, sest ta alles nii väike. Seega võtsime plaani uuesti Revalisse minna laupäeval, sedapuhku BodyBalance tundi (link).

Trenni tegemise juures on ka see tore aspekt, et kui juba oled ennast nii palju kokku võtnud, et oled end trenni lohistanud, siis tunned ka kuidagi suuremat tahtmist tervislikumalt toituda. Kardo oli mulle eile õhtuks ahjulõhet ja bataati teinud, täna sõin vahepalaks avokaado-lehtkapsa-tomativõikusid. Mitmes päev mul cocata läheb, seda ma ei mäleta. Teine või kolmas, aga tundub nagu terve igavik! Ostsin endale asenduseks kuuspaki värska orginaali!

Kas keegi veel uut aastat treenimisega alustas? Ja kes Revalis käivad/käinud on – mis trenne soovitate proovida? Minu eesmärk oleks leida midagi, mida mulle tõesti väga teha meeldiks!

shoppamisest ja L suurusest

Ei no pärisel ka? Ma tean, et ma võin kõlada nagu mingi meeleheitel paksuke, kes endale XS suurust selga venitades väidab, et vanasti talle küll XS selga läks, aga vot nüüd enam ei lähe. Ma isegi ei ürita enam ammu S suurust endale selga ajada, aga no enne rasedust kandsin ma ikka M suurust. Isegi oma elu suurimas kaalus, mis oli 68 kilo, olin ma ikka kenasti M. Nüüd on aga nii, et M suurust on vähe riidekapis, enamus asjad on ikka suuruses 40 või L.

Selles suhtes, et mul vahet pole, mis täht mu pluusi sees on, aga L peaks viitama sellele, et ma olen LARGE. Aga kui mina olen Large, siis mis veel need on, kes minust natukene suuremad? Ma ei hakka siin ennast kiitma, olen sellise kehaga nagu olen, voldiline ja lödi siit-sealt, aga no kui ma näiteks kaubanduskeskuses ringi vaatan, siis ei tundu ma üldse seal paksemate kategoorias olevat. Reaalselt, mis suurust siis enamik inimesi kannavad? Mis suurust teie kannate, mu lugejad?

Ma nimelt käisin täna jälle poodides. Mul oli tarvis uut trikood, sest mul on täna esimene trenn ja kuna ma juba vaalamõõdus olen, siis otsustasin esimesena minna vesiaeroobikasse. Sain endale trikoo (40 suurus) ja plätud kenasti kätte ja olime valmis juba samme kodu poole seadma, kui mulle jäi teele Reserved. Kuna te kõik mulle ütlesite, et seal on aled käimas, siis pistsin ka korraks nina sisse ja noh… väljusin kolme üüratu kotiga. Ma vajan vist ravi või midagi… AGA, jällegi on kott täis 38-40 suuruses asju.

Okei, see konkreetne kampsun on M suurus, aga se eon jällegi selline pehme, paks ja lohvakas. Umbes nagu mina :D Ma lihtsalt olen jube segaduses, sest ma olen terve elu elanud valedes, et L suurus on keegi paksukene, aga no näed, L suuruse kandja oma täies hiilguses:

Hehe, ma olen nagu mingi elav Reservedi reklaamnägu, sest mul on seljas Reservedi sinine kleidike/tuunika. Suuruses 38, aga rinnust tiba väike, võiks suurem olla. Seega oleks pidanud 40 võtma. Selle ma ostsin aga eelmisel aastal, mitte täna. Kott on ka Reservedi oma, see on seal praegu alega mingi 14€ kui ma õigesti mäletan. Pruuni enam polnud, aga musta oli. Peaaegu oleks endale musta ka võtnud, aga siis mõistsin, et mul pool elamist kotte täis ja panin selle viimase musta isendi kurvalt riiulile tagasi. Ainult saapad on ShoeShopist soetatud. Isegi paganama sukapüksid on Reservedi omad!

Ma täna ostsin tegelikult Lendele ja Marile matchivaid asju. Nii Reservedist, kui ka Lindexist. No ma ei saa, ma olen lihtsalt segane selle järgi, et mu lapsed ühtmoodi riides oleks. Eriti hea oleks, kui ma veel ise ka samasuguse keebi selga saaks, nagu lastel, aga selliseid komplekte palju leida ei õnnestu, seega rõõmustan ka vaid laste kraami üle. Reservedi kleit/tuunikad on rohkem sellised igapäevased ja pehmest materjalist. Titade oma viiekas, suurem oli minu meelest kuuekas.

Sukapüksid sain ka Lendele. 4.99€ eest kaks paari on minu meelest päris hea leid. Isegi Aliexpressist ei saa nii odava tükihinaga sukakaid. Neid jäi sinna veel omajagu, seega kes ees, see mees. Üldse laste asjad olid üli odavad, aga ainuke asi, mis mind häiris, oli see, et poiste asju oli tunduvalt rohkem. Tavaliselt on vist vastupidi? Aga beebipoistele oli suur valik, beebitüdrukutele väga pisike. Aga noh, ehk on tüdrukute asjad lihtsalt ära ostetud, ega ma ei tea :))

Ma tegelt ostsin hunniku asju veel, aga ma pean nüüd ennast natukene ujuma minekuks ette valmistama (khm-sheivimine-khm) ja siis kunagi näitan veel asju, mis ma lastele ja endale ja isegi Kardole soetasin.

Aga tegelt ka? Mis riidesuurust teie kannate? Kuidas see võimalik, et ma L olen :D? Samas vb ma ei peaks imestama, sest ma tõesti kaalun palju rohkem kui kunagi ammu ja vanasti. Peaks vist lihtsalt leppima sellega ja rahumeeli lihtsalt ainult L suuruses asju vaatama, aga ma nagu kuidagi ei suuda sellega veel rahu teha :D “Ma ju ei ole L suurus???” väidan ma rahumeeli, ise pealaest jalatallani L riietes olles :D

kodune mugavus

Ma tean, et tavaliselt teevad blogijad neid OOTD (outfit of the day) postitusi siis, kui nad on ennast maksimaalselt lille löönud ja linna peale läinud. Mina näitan teile täna hoopis teistsugust riietust – nimelt sellist, millega ma kodus ringi lasen ja ennast mugavalt tunnen. Muidugi meeldib mulle ka ennast üles lüüa, nagu enamikele naistele, aga olgem ausad, kui ma üldse midagi ostan, siis ikkagi neid riideid millega ma tunnen ennast mugavalt nii kodus telekat vaadates, kui ka näiteks Marile lasteaeda järgi minnes. Seega kontsakingad ja kleidikesed on pigem selline meeldiv erand mu argipäevas.

Sellest aastat hakkab minu koostöö Reservediga ja mul on selle üle nii hea meel! Reservedis on alati nii ilusad asjad! Teiseks on mul hea meel teha midagi teistele ilublogijatele erinevat. Nimelt nii palju kui mina selliseid outfitipostitusi näinud olen, on alati minu jaoks natukene sellised ee… liiga stiilsed :D Hehe, ma ei tea, kas see on üldse õige väljend, aga minul, koduse emana, tekib küll alati mõte, et issand jumal, ma küll ei viitsiks sadat erinevat asja niimoodi sobitada ja kombineerida. Ma tahan lihtsalt mugavaid, ilusaid ja kvaliteetseid asju, mis rahakotti tühjaks ei jäta. Muidugi näitan ma tulevikus pidupäevade puhul ka uhkemaid rõivaid, aga no üldiselt tahan teile oma Reservedi postitusega tutvustada riideid, mida kannab ka nn tavaline inimene, kes ei ole mega stiiliguru või ilublogija :))

Seega täna näitan ma teile enda kõige lemmikumat leidu Reservedist, milleks on maailma kõige mugavam lohvakas kampsun. Kurvad on need päevad, mil see pesus on, sest see on reaalselt kõige mõnnam ja soojem riideese siin ilmas!

See on nagu natukene sellisest venivast ja pehmest materjalist. Kuna ta on selline suurem ja lohvakas, siis saan ma ennast selle sisse kerida, nagu suure pleedi sisse, kui ma telekat vaatan. Ja kui ma diivanil pikutades Lendele süüa annan, siis saan ühe kampsikuääre talle peale sikutada nagu tekikese.

Ma olen kindel, et kevadel hakkan ma seda õues kandma nii, et panen alla paksemad asjad + sall ja müts ja suvel saab see rüü olla see elupäästja, mida jahedal suveõhtul peale tõmmata kui vilu hakkab. Selle jaoks on see kapuuts ka üli hea! Jessas küll, ma vist ülistan ühte harilikku halli kampsi nüüd küll ülivõrdes, aga vaadates kui tihti ma seda kannan, võib mõnele jääda mulje, et mul polegi muid üleriideid!

Kahjuks ma kampsuni hinda peast öelda ei tea, aga ma praegu huupi pakkun, et ta maksis midagi 20-30€ vahepeal. Ma alles hiljaaegu soetasin selle, seega olen ma päris kindel, et seda on veel kõikides Reservedi poodides saada. Mina ostsin enda oma Ülemiste poest.

Eks ma teine kord siis näitan veel midagi mõnnat, mis ma Reservedist soetan, aga täna õhtul on mul teile küsimus – mis oli viimane asi, mida teie Reservedist soetasite? Kõikide kommentaatorite vahel loosin koostöös Reservediga välja 50€ kinkekaardi! Loosi võitja otsustab fortuuna juba sel reedel!