Mariann Kaasik's Blog, page 212

hei, sushisõbrad

Ma ei tea, kui palju on mu lugejate seas sushisõpru, aga mina tõstan küll käed ja ütlen, et mina olen! Kõige esimest korda proovisin ma sushit aastaid tagasi ja alguses see mulle isegi ei maitsenud. Nüüd ma tean, et tegemist oli lihtsalt kehva sushiga. Sellepärast panengi südamele, et kui sa enne pole sushit söönud, siis ei maksa esimese maitsemise kraam osta kuskilt suurest kaubanduskeskusest. Ja esimesena soovitan proovida tempura sushisid, ehk siis küpsetatud variante. Siis on kergem “päris” sushile üle minna.

Mõni aeg tagasi tõi Helen mulle enda koduköögis valminud sushit mekkida ja kuna mul olid just sõbrad külas, tuli laar väga õigeaegselt. Sõime ja kiitsime. Mulle meeldivad inimesed, kes oskavad häid asju teha ja tihtipeale tulevad minu meelest koduköökidest välja sellised imelised kulinaarsed hõrgutised, et ise ka ei usu. Selveri valmissushiga ei anna võrreldagi.

Vaadake vaid seda suurt ja võimast kandikut. Täpselt kaks sellist kandikutäit läheb Tallinna sushisõprade vahel loosi! Hakka Heleni Sushid sõbraks Facebookis (SIIN) ja jäta kommentaar, et soovid osaleda. Juba teisipäeval, valentinipäeval, saavad kaks õnnelikku sõpradega sushit nosida.

nutujutud

Lasteaias oli selline fraas tihti käibel: “Kes teisele ütleb, see ise on!”. Naljakas, aga tundub nii, et see ei kehti mitte ainult sellises eas, vaid kuni lausa surmani välja. Tegelikult on tõepoolest nii, et kui keegi sind väga häirib, ja lausa nii palju häirib, et sellest mingi teema tõstatada, on suures plaanis probleem peidus sinus endas.

Näiteks ma võin ausalt öelda, et minus tekitavad ebakindlust ja skeptilisust inimesed, kes on alati rõõmsad ja positiivsed ja kes kirjutavad kirjade lõppu “päikest!”, aga tagasihoidliku eneseanalüüsi põhjal oskan öelda, et ju ma olen kade. Ma ei ole kunagi olnud see inimene, kelle kohta öeldakse, et kuule, kas sa seda mega toredat ja sõbralikku Mallukat tead? Pigem kuulevad mu sõbrad tihti: “Issand, sa suhtled selle Mallukaga? Tegelikult ka või? Kas ta on päriselus sama shlong kui kirjapildis?”. Ma tahaks ka olla see tore ja sõbralik ja seltskonna päiksekiir. Kahjuks siis, kui su hääl meenutab nohust Robocop’i ja su naljad on enamasti allapoolevööd ja sama labased, kui ee… Mallukas…siis on raske vist üldsusele nii laias laastus peale minna.

Ja no eks ma olengi mõnikord douchebag. Mul on mingi totaalne mölapidamatus ja ma ütlen mõnikord nii kohatuid asju. Ja mõnikord ma teen kohatuid asju. Võiks nagu piinlik olla, mõnikord ongi, aga enamasti mõtlen ma, et mis seal ikka. Me kõik paneme mõnikord mööda. Ja olenemata sellest, et mulle on heidetud ette “ära tõusmist”, ei arva mina sugugi, et ma kuidagi erinev inimene oleks, kes ei eksi kunagi. Ma just arvan, et kuna me KÕIK paneme mõnikord mööda, siis võin mina ka. Just nagu kõik teised inimesed.

Ma ei taha seda teemat üldse kommenteerida, millest ma südantlõhestava laivi tegin, aga natukene vist peaks. Lihtsalt nii palju, et öelda, mis mul hingel on. Ja selleks on see, et minu emotsioonid ja minu tunded on alati päris. Nagu meil kõigil. Ja kui nad mu sisse ära ei mahu, siis ma panen nad siia kirja või teen video või tihun Kardo süles nagu titt, või helistan Triinule ja nutan nagu titt või… Ühesõnaga elan oma asjad kuidagi välja. Ja see, et keegi saaks arvata, et mu video oli kaalutletud, see tundub lausa naeruväärne.

Mis inimene saaks arvata, et teine istub kodus ja mõtleb, et ohhoo, kle mul ülihea mõte, teeks mingi video, kus ma nutan! See oleks kindlasti mega popp! Ja siis hakiks sibulat ja mõtleks enne nälgivates Aafrika lastest ja kukuks muudkui laivima. Sest…sest. Ee.. Ma ei oska isegi mõelda, miks keegi nii teeks. Sotsiopaadid ehk. Okei, mõned inimesed vist oskavad, aga seda tuleb nende käest uurida. Mina tahtsin niisama teha videot, kus ma natukene enda poolt seletan, aga kogemata valgus silmade kaudu pool kehavedelikku välja :D #ups

Ma päriselt ei arvanud, et ma laivis enam nutma hakkan, sest ma nutsin juba enne diivanil, vannitoas, voodis looteasendis, kohvi keetes ja üldse hakkasin ma arvama, et mul on tekkinud mingi hirmus haigus, mille tagajärjel mu kõik kehamahlad silmade kaudu välja pahisevad, aga ma siiski eksisin. Mul oli veel poole liitri jagu pisaraid “varrukas” ja need jäänused end videos välja pressisidki.

Ja ma ei nutnud, sest minu ego oleks haavata saanud. Vaid pigem kees mu sees üle see kogu konflikt, süütunne selle vaese ema eest, kurbus, et ma oma oskamatusega mingi sellise värgi kokku keerasin ja tegelikult ka selline pahameel, et ma olen olnud nii loll ja arvan, et mu sõbrad on need, kes nad tegelikult ei ole. Ma polnudki tegelikult nii ammu nutnud, aeg-ajalt peab inimene ju sedagi tegema. Kas just laivis… Aga no, ka seda juhtub.

Aga rohkem seda teemat pole vast mõtet puudutada, sest see läks igati nii üle käte. Aga kui ma arvasin, et nüüd ma ei tihka üldse enam titapilte teha, veelgi enam, sellest kurikuulsas pärjas, siis tegelikult juba järgmine päev tuli imenunnu Desiree (tsekka siia) ja just pärjaga pilt on selle ema üks lemmik. See tõestab vast seda, et maitsed ON erinevad ja kõik asjad ei saagi kogu maailmale ühtmoodi meeldida või mitte meeldida. Minu jaoks on peamine see, et vanemad rahule jäävad ja saavad pilte veel aastaid hiljem heldinult vaadata. Muu väga ei loe. Seda niikauaks, kui “targemad” oma tõekuulutamise iseendale jätta suudavad.

Igatahes ma olen tänulik kõikidele, kes ei pidanud paljuks mulle toredaid kirju kirjutada ja kõiki, kes normaalsete argumentidega minu kaitseks välja astusid. Selline toetus enda lugejatelt on nii armas ja kui ma OLEKS üks nendest, kes paneks kirjade lõppu “päikest!”, siis ma kirjutaks teile ka siia, et te olete mu päiksekiired või midagi säärast. Küll aga ma palun siiralt, et sellist suvalist plähmimist ei oleks. Selles suhtes, et pole vaja kedagi inetute sõnadega sõimata, sest noh, kes teisele ütleb see ise on.

Aga teate, vahelduse mõttes oli nii hea ennast tühjaks nutta. Millal teie viimati nutsite ja miks?

See pilt annab mulle elava ettekujutluse, milline ma vanaemana välja näen :D Aga ikka meeldib! Pildil siis mina ja Maigret, enne suure M’i show salvestust. 

neli kuud armastust

Täna sööme me sefiiritorti ja juubeldame, sest veel viimaseid minuteid on sinu minisünnipäev, mu linnupojakene. Sa raudselt ei tea, misasi on sünnipäev, aga see on selline päevake, kus iga kord, kui ma sulle süüa annan, hüüatan: “sünnipäevapiim!”. Lisaks on ehk piim ka magusam, sest ma olen ennast juba selles sefiiritordist segi söönud.

Niisiis oled sa neli kuud meiega koos olnud. Juba! Küll see aeg läheb kiiresti. Väikesest ja haprast beebist on saanud pontsakas väike inimene, kes “lobiseb” meiega juttu, naerab meie pulli peale ja kahmab kõike, mis silmapiirile jääb. Oma neljandaks elukuuks oled sa paar korda pööranud (esimest korda 1. veebruaril), naerad kõva häälega, topid käsi suhu ja üritad asju kätte võttta. Kahjuks käed veel alati ei allu sinu soovile ja elavad oma elu, mis sind natukene pahaseks ajab. Ära muretse, ma vannun, et sa taltsutad need sindrinahad lähiajal!

See on nii tore, kuidas sa uurid seda maailma nii tõsise pilguga ja siis vahepeal silmad näiteks mind, Mari või issit ja kukud kõva häälega itsitama. Umbes nagu, oh jess, neid nägusid ma küll tean!

Ja ma nii armastan seda, kui pehmed su põsed on! Ja seda, kuidas sa piima juues oma käe mu tissile toetad ja ohkad rahulolevalt, kui kõht täis saab! Ja kuidas sa oma käsi vaatad ja üritad aru saada, mis vigurid need on! Ja kuidas sa luksudes naerad, kui sind kõdistada. Ja ma armastan su suuri volte ja su punnis kõhtu ja tillukesi varbaid ja su sulgpehmeid kasutamata kandu ja su pehmet juuksetutti ja kõike-kõike-kõike!

Pildil Lende, kellel on seljas roosa, valgete täppidega kleidike. Peas on tal roosa lipsuke ja käes on tal kaart, mis ütleb “täna sain 4 kuu vanuseks”. Teine käsi on loomulikult suus. Kleidi peale on tõmmatud hall kampsik, mis korpulentsel madaamil eest kinni ei ulatu :D

Siit saab lugeda kolme aasta tagust kirja Marile neljandaks sünnipäevakeseks!

retsept: pork belly

Ega tegelikult pole absoluutselt mingit tunnet blogida. Tõsisest vastik tunne on sees ja korraga on piinlik, milliste inimestega ma olen minevikus suhelnud ja keda sõbraks pidanud, teisalt on kogu aeg selline tunne, et tahaks looteasendis maas nutta. Ega teinekord ei ole palju vajagi, et teine kuskile auku lükata ja mõnel on see kenasti välja tulnud. Muidugi saan ka mina üle, aga praegu tahaks lihtsalt kuskile urgu kerra tõmmata ja lihtsalt olla. Elu õpetab ikka korralikult, pole midagi muud öelda.

Aga seda aega ei ole, sest Lendel on täna sünnipäev! Minu beebikene juba nelja kuune! Ja kuna õhtul tuleb sõbranna külla ja mina lubasin talle pork bellyt teha, siis mõtlesin, et kirjutan selle retsepti blogisse kah. Kui ma suure hooga enda kokaraamatut kirjutama hakkasin, siis oli mul päris palju retsepte valmis kirjutatud, mõtlesingi, et võiks need blogisse riputada, mis nad niisama seisavad.

PORK BELLY ehk suussulav siga

Me kõik oleme harjunud jõuluajal ennast sealihast täis pugima, kuid minu viisi valmistatud notsu on nii hea, et meie pere armastab seda praadi aasta läbi. Kuidas oleks võimalik mitte armastada sealiha, mis kahvli all iseenesest tükkideks vajub ja soolakat kamarat, mis ampsule mõnusa õhulise krõmpsu annab. Mina igatahes sellest kosutavast roast ära öelda ei suuda. Meil kõigil on see üks retsept, mida ta kõige rohkem kasutab ja millega ta kõige rohkem katsetanud on. Minu omaks on just seesama, mida sa praegu loed – seega võid kindel olla, et ma olen seda tõesti täiuseni timminud ja annan pea, et see tuleb välja igaühel, kellel ahi olemas ja seatükk “varnast võtta”.

Kuigi ideaalne pork belly võtab aega, siis ei nõua ta sinu käest olulist peale passimist. Ideaalne näiteks nädalavahetuse õhtusöögiks. Viskad liha päeval ahju, vilistad päev läbi viisijuppi ja õhtul kraamid ahjust välja sellise roa, et perekond kiidab sind veel kolm päeva jutti.

Mida kindlasti vaja läheb?

Sealiha, millel oleks peal kindlasti kamar. Eriti hea oleks, kui sellel oleks veel ribikondid ka sees, sest miskipärast muudab see kont lihatükis selle roa lõpuks palju mahlasemaks. Seega soovitan sul eelkõige otsida ideaalset pork belly tükki turult “searibi” nime all. Häda korral käravad ka poodides leiduvad kamaraga seatükid, aga kui vähegi võimalust, mine ikka turu peale. Kui suur tükk? Nii suur, kui sa arvad, et teie pere ära sööb. Tavaliselt on turul saada umbes pooleteisekilosed kamakad, see sobib kenasti neljale suure söömaga inimesele.
Ahju, fooliumit, nuga, veekeedukannu, puljongikuubikut, soola.

Tõesõna, kui sa kardad, et pole suur kokkaja ja igasugused veinilisamised toitudesse ei ole sinu teema, siis ole mureta. Seda lihatükki saad sa teha täpselt nii keeruliselt, kui sa ise soovid. Kui leiad, et oled rohkem vähese vaeva austaja, siis ära muretse – panen kirja ka lihtsama versiooni, mille jaoks on sul vaja vaid ülalnimetatud asju.

Mida võib veel vaja minna, kui tahad asja uhkemaks ajada?

Küüslauku, nii viis-kuus-seitse küünt.
Sibulaid. Kolm, kooritud ja poolitatud.
Punt värsket rosmariini.
Pool klaasi valget veini.

Kuidas teha?

Ükskõik, kas soovid läbi ajada lihtsama vaevaga, või natukene “uhket kokatööd teha”, siis alustada tuleb sellest, et krabad oma seatüki, võtad ühe terava noa ja ruudutad oma seanaha korralikult ära. Võid kohe julgelt nahast läbi lõigata, sest naha all on seatükil pekikiht, millesse “pussitamine” ei tee suuremat halba. Küll aga tasub tähelepanelik olla, et nuga kogemata liiga sügavale ei lähe ja liha sisse ei lõika. Muidu on pärast niru lugu, kui kõik head mahlad nendest kohtadest välja jooksevad.

Samal ajal võid vee keema panna ja seejärel vala keedetud vesi seale peale. Ma loodan, et sa oled taibanud ikka sea enne kuskile ahjuvormi panna, sest muidu on sul praeguseks hetkeks terve köök keevat vett täis. Näed kohe, kuidas seanahk tõmbub koomale ja see valmistab naha ette selleks, et ta pärast ahjuks kivikõvaks ei läheks, vaid muutuks lõpuks ikka mõnusaks ja krõbedaks. Vett võiks olla vormis nii palju, et enamik lihaosa on vee all, kuid nahk kenasti väljas. Nahka maitsesta soolaga. Kui soovid, pane vee sisse ka väike puljongikuubik, kui aga viitsid, siis sobib sinna vee sisse samahästi ka pipar, terved küüslauguküüned ja kooritud poolikud sibulad. Kui kodus on, võib maitseks panna ka rosmariini, sest siga ja rosmariin on üks tore maitsekooslus.

Kata vorm fooliumiga, kuid vaata, et see vastu nahka ei läheks, sest muidu on foolium pärast selle küljes kinni. Ahi pane näiteks 150 kraadi peale ja lase oma seal umbes 3-4 tundi rahumeeli küpseda. Sina ei pea teps mitte seal armunud näoga kõrval olema, vaid saad niisama jalga kõlgutada või maailmale muud moodi kasulik olla. Kui sa nüüd tunned muret, et kas 3 või 4 tundi, siis ütleme pooleteist kilone tükk on 3 tunniga valmis, kuid neljaga veel parem. Seega olgu see siga ahjus vähemalt 3h, kuid võib seal tiksuda isegi viieka.

Kui sa leiad, et aeg on küps, nagu öeldud, siis võiks see juhtuda umbes 3-4 tunni pärast, siis võta foolium liha pealt ära ja keera temperatuur grillrežiimis põhja. Siin on see koht, kus sina ei tohi sammukesti ahju kõrvalt minema uitada, sest oi mitu korda olen ma ennast maapõhja neednud, kui korraga avastan, et mu hoolega küpsetatud siga on puhta kärssama läinud. Ära muretse, kaua passima ei pea. Umbes 10 minutiga hakkab nahk mullitama ja läheb eriti mõnusaks ja krõbedaks kamaraks. Sinu asi on seatükk õigel ajal välja kahmata. Mis see õige aeg on, vaaata ise silmaga. Kui juba musta tossu ajab, siis on hilja. Kui kuldpruun ja krõbe on, siis on vast õige aeg.

Kui siga ahjust väljas, on tal vaja raskest tööst puhata. Jah, ta tundub valmis ja lõhnab nii taevalikult, et tahaks kohe hambad sisse lüüa, aga hoia oma piipu ja prille, sest mahlane liha tahab ikkagi puhata. Kui sa talle kohe noa sisse lööd, voolab kõik hea kraam välja. Kui sa aga oma seakese kahekümneks minutiks hellalt fooliumi sisse mässid, on ta hiljem sellevõrra maitsvam.

Kaste

Kuigi siga tuleb mahlane ja otseselt kastet ei vaja, siis sellegipoolest võid sa võtta selle vedeliku, mis sulle ahjuvormi jäi (seda siis juhul, kui sa viitsisid sinna ka sibulat ja küüslauku panna), valada see pannile, lisada natukene vahukoort või köögikoort või kohvikoort, mida iganes sul parasjagu on. Võid lisada isegi  uuestisortsukese veini, aja korraks keema ja blenderda saumiksriga see kogu kraam kastmeks. Kerge ja lisaks ei lähe miski raisku.

Millega serveerida?

Kuna ma ei ole su ema ja ei tee ettekirjutsi, millega üks vaba inimene võib oma siga süüa, siis tegelikult on võimalused lõputud. Alati võib minna traditsioonilise ahjukartuli teed pidi. Siga ise on üsna rammus, seega on teda hea süüa ka ainult värske salatiga. Variandiks on veel kartulipuder ja no tegelikult kõik muud lisandid maailmas. Küll aga vaata, et sul oleks väheke sinepit, sest miski ei ole parem, kui mõnus sinepine pork belly amps.

Nagu pildit näha, siis tollel korral ei olnud ma viitsinud nahale ruudukesi kuigi hoolikalt lõigata. Maitset see ei muuda, aga ruudutatud nahka on lihtsalt palju mugavam lõigata ja serveerida! Pildil ongi siis Pork belly, ahjukartulid, salat, kaste ja vaasitäis tulpe. Aga need pildid on hirmus vanad. Täna teen ehk ilusamad, kui ma kaamera kätte võtta tihkan. 

väikeste asjade tunnustamine

Googeldasin täna paari küsimust, mis mul seoses lapse kasvatamisega on (ja mul on neid palju!) ja jõudsin sellise leheküljeni nagu tarkvanem.ee. See on päris lahe lehekülg, kus igasugused eksperdid vastavad enimlevinud küsimustele ja seal on ka koostöös lastega tehtud vahvaid videosid. Ühesõnaga vaatasin mina seda videot:

Selle teemaks on siis lapse pingutuste märkamine ja tunnustamine. Muidugi seal räägivad kaasa päris suured lapsed, aga no laps on laps. Kes viitsib, siis vaadake ise, millest seal täpselt juttu, aga mina jäin küll mõtlema. Minu lapsed veel ise taotluslikult mulle küll mingeid pilte ei oska veel NIIMOODI joonistada, et keegi mulle ligi kalpsaks ja ütleks: “Emme, ma tegin sulle pildi!”. Kui see päev tuleb, siis ma vannun, et ma selle ära raamin! Aga sellegipoolest jäin ma mõtlema, et kui palju ma tunnustan asju, mida Mari teeb ja teisalt kas on võimalik kedagi ka üle tunnustada?

Näiteks kui Mari alles õppis potil käima, siis ma iga jumala kord kiitsin teda, kui häda potti tuli. Siis hakkas ta juba ise vetsus käima ja alguses kiitsin ma seda ka, aga mingi hetk lõpetasin ära. Selles suhtes, et kaua ma ikka inimest sellise asja eest kiitma peaks?  Või kiitma, kui ta teeb midagi iseenesestmõistetavat? Kas on võimalik üle kiita?

Ma arvan, et mul selle tunnustamise vähesusega probleeme pole, sest ma kiidan Mari vist küll absull iga asja eest, mida ta teeb. Küll on ilusti värvitud pilt, küll on tubli laps, et aitab emmel asju koristada, aitäh, et sa selle asja emme eest issi kätte viisid, aitäh, et sa titale mänguasja andsid. Me lausa aplodeerime iga kord, kui siin majas pusle valmis saab!

Samas Mari annab mulle ikka aeg-ajalt märku, et halloo, vaata mis ma tegin! Paluks aplausi või midagi! Näiteks siis, kui ta ise titale midagi annab, siis ta kiikab alati, et kas ma ikka nägin. Või kui ta pliiatsid enda järgi karpi paneb, siis tuleb annab selle ikka minu kätte, mitte ei pane riiulisse.

Lastele hirmsasti meeldib kui neid kiidetakse, see motiveerib neid täiega. Näiteks kui ma palun Maril midagi tuua, siis ta mõnikord vastab: “Ei tahaaaa-aaaa-aaa!”. Aga kui ma oma soovi sõnastan sellisel toonil, nagu ma oleks jube elevil ja õnnelik ja räägin, et oh sa jessukene, Marikene, too emmele see pult, sa oled siis MAAILMA KÕIGE TUBLIM LAPS, jeeeee!!!! siis ta alati võtab vedu ja ikka toob mulle selle puldi.

Üldse see kiitmine motiveerib vist kõiki, mitte ainult lapsi. Ikka täiskasvanuid ka.

Pildil lillemeres Lende, sest Maril on peal periood, kus ma ei tohi teda eriti pildistada :D

Aga need lugejad, kellel suuremad lapsed. Kuidas teie neid tunnustate ja kiidate? 

väike lilleke

Tavaliselt panen ma fotoshuutidest pilte enda pildiblogisse, mis on mulle nagu portfoolio eest, aga nüüd ma ei saa midagi teha – ma PEAN neid pilte siin ka jagama! Ma olen lihtsalt nii õnnelik ja rahul! Enne kui ma neid näitan, siis ma pean tänama VUUL’i imeliste tekikeste eest, mida pildistamisel üli hea kasutada on. Cammeis lillepoodi  kes tegid mulle täpselt sellise lillepärja, nagu ma titade pildistamiseks soovisin ja muidugi Dreaming Caritat lahedate propside eest! Muidugi pean ma ka tänama imearmast modelli, kes ei teinud terve pildistamise aja piiksugi ja lasi ennast pildistada iga nurga alt, kust ma vähegi soovisin.

Väikse preili perekonnanimeks on Lill, mistõttu võtsime selle lillekeseteema päris korralikult ette!

Sellised pildistamised kinnitavad mulle, et ma olen õigel teel, sest ma tunnen ennast pildistades aina paremini ja kindlalt. Ja keda oleks vahvam pildistada, kui väiksed beebisid, kes on nii puhtad, siirad, armsad ja haprad. Minu lemmikud! Ainult sellega tuleb ettevaatlik olla, et väga meeldima ei hakkaks need beebikesed, muidu tuleb kolmanda isu niimoodi peale!

Beebide pildistamine minu juures maksab 40€ ja tunniajase sessiooni käigus saab umbes 30 pildikest. Et aega bronnida, kirjuta mulle meilile marianntreimann@gmail.com.

Mallukas fotokoolis

Keda fotojutt ei huvita, võib selle postituse rahumeeli vahele jätta, sest just sellest ma täna räägingi.

Eelmisel nädalal alustasin ma uuesti kooliteed, sedapuhku siis EestiFoto fotokoolis, kus on koolitus algajatele. Miks just algajatele? No aga mida muud ma tegelikult olen. Esimeses tunnis pidime ütlema, et miks me koolitusele tulime ja minu mure seisnes selles, et kuigi enda tehtud pildid mulle täitsa meeldivad, siis sendale meeldivkas sain ma nad tihtipeale just fototöötlusega, kuid kuidas KOHE kaamerast soovitud tulemust saada, seda ma ei teanud. Tahtsin natukene tehnilist poolt tundma õppida ja kõik muu on ju vaid boonuseks!

Esimesed kaks loengut on nüüd ära olnud ja need viis läbi Aivar Pihelgas, kes on tõesti väga hea koolituste läbiviija. Kui keegi millestki aru ei saanud (khm-mina), siis seletas muudkui veel ja veel, kui lõpuks sain! Lisaks viskab ta vahepeal nalja ja on üldse sellise muheda olemisega, et kolm tundi läheb väga ruttu ja põnevalt.

Loengud ise on järgmised:

I loeng: Sissejuhatus ja ABC – Aivar Pihelgas

Pärast lühikest põiget fotoajalukku hakkame uurima, mis on kaamera ja objektiivid ning kuidas tekib sensorile kujutis. Seejärel saame selgeks, mis on säriaeg, ning kuidas kaamera sensor töötab. Õpime tundma kaamera erinevaid programme ja vaatame, millest koosteb ekspositsioon ehk säritus.

II loeng: Teooria ja pildistamistehnika – Aivar Pihelgas

Teine loeng algab väikese kordamisega ja jätkub kohe uute teooria peatükkidega. Mis on ava ning kuidas suhestuvad ava-säriaeg ja ISO tundlikus. Mis on valgetasakaal ja kuidas seda mõista. Erinevad kaadriformaadid ja fotograafiline ulatus. Loengu lõpuosas vaatame pilte ja vaatame kuidas histogramm visuaalseid kujutisi matemaatiliselt tõlgendab.

III loeng: Kompositsioon ja valgus – Annika Metsla 

Mis on kompositsioon, kus on tema juured ja miks mõni pilt tundub meile ilus ja mõni mitte. Kuldelõige ja kolmandike reegel. Dünaamika ja staatika, erinevad kompositsioonitüübid. Valgus ja pildi koloriit kompositsiooni osana. CLEPS reegel. Vaatame palju pilte ja arutame nende kompositsiooni üle.

IV loeng: Fototehnika ja varustus – Kristian Kruuser

Õpime lähemalt tundma kogu varustust, mis võimaldab meil pildistada ja oma mõtteid piltides väljendada. Erinevad kaameraformaadid, erinevad objektiivid, perspektiiv ja vaatenurk. Välklamp ja selle kasutamine, kaamera hooldamine, filtrid ning statiiv. Ehk kogu varustus, mida fotograaf oma töös kasutab.

V loeng: “Stuudio” – Kaupo Kikkas

Mis teeb ühest ruumist fotostuudio ja kas ka ise oleks võimalik seda oma kodus katsetada? Kuidas käituvad erinevad valgused, välk ja püsivalgus. Mis valgust pehmendavad vahendid on olemas ja mida võiks ise meisterdada. Kuidas stuudiovälgud töötavad ja kuidas toimub koostöö kaameraga. Millised on erinevad valgusloogikad ja valgusskeemid. Vaatame näidispilte ja proovime stuudios ka ise kätt.

VI loeng: Digitöötlus – Urmas Ääro

Mis saab pildiga sellel hetkel kui ühendame oma fotoka taha kaabli ja “tõmbame” pildid arvutisse. Ilma töötlemata ei jää tänapäeval ükski pilt, aga kust õigupoolest algab pilditöötlus ja mida teeb pildiga juba kaamera ise? Mis on bitid ja baidid ja lühend RGB. Millest foto arhitektuur koosneb ja kuidas sellega manipuleerida. RAW fail ja selle eelised teiste formaatide ees. Loengu teises osas tegeleme pilditöötlusega Adobe Photoshop Elementsi platvormil.

VII loeng: “Loodusesse” – Urmas Tartes

Kogenud loodusemees ja kõrgelt hinnatud fotograaf Urmas Tartes viib meid makromaailma. Käsitledes seda märksa laiemalt, alates filosoofilisest küsimuses, mis üldse on loodusfoto ja kust see õrn piir jookseb. Urmas Tartes võtab oma loengus kursuse teooria osa kokku ja kordab üle ka tähtsaimad fototehnilised tõed, mis esimestes loengutes õpitud, lisaks näitab põnevat pildiprogrammi.

IIX loeng: Personaalsed küsimused ja lõputöö

Viimane loeng kuulub õpilastele, õigemini nende fotodele. Vaatame koduseid töid ja tegeleme piltide analüüsiga. Mis on kuskil valesti läinud või mis teisal hästi õnnestunud. Piltide vaatamine on õppeprotsessis täpselt sama oluline osa kui teadmiste omandamine kursuse alguses.

Ma ei jõua uut nädalat ära oodata, sest ainuüksi need kaks tundi on andnud mulle juba nii palju teadmisi, mida kohe pildistamisel ära kasutada sain. Enne lootsin rohkem järeltöötlusele, nüüd saan juba ise ka rohkem aru, et kus ja mida kaameral muuta – ülilahe!

Ma olen nagu mingi nohik, aga mul on nii kahju, et meile nii vähe kodutööd jäetakse. Nüüd jäetigi siis väike kodutöö, et näha, kas me mõistame teravussügavust. Triinu blogis olid natukene teised juhised, kuigi meil ju sama õpetaja. Igatahes meile ei antud mingeid kriteeriumeid, peale selle, et taust ei tohi olla silmapiir, vaid peab olema midagi kindlamat ja lähemalasuvat.

Seega kahmasin ma oma tulbivaasi kaenlasse ja läksin õue püherdama. Esimene katsetus oli siis selline:

Vasemapoolsel pildil on f/2,8 ja säriaeg 1/500. Mis see ISO oli, seda ma ei mäleta ja ma ei oska kuskilt vaadata ka. Piinlik. Ma arvan, et äkki oli 200.

Parempoolsel pildil tõstsin f’i kõrgemaks, et taust oleks vähem udune ja rohkem terav. Sellel on siis f/14 ja säriaeg 1/80. Iso panin ka suuremaks, äkki 400 peale?

See esimene katsetus pole just ideaalne, sest noh. Esiteks ma muutsin pildistamisnurka ja see megalt häirib mind. Oleks võinud sama olla, aga ma nagu ei tulnud selle peale enne ja siis ma olin juba toas, kui viga mõistsin. Lisaks õppisime me tegelikult seda, et valgus sama oleks, alati ka välja arvestama. Et ala kui f on suurem, siis säriaeg peab olema pikem ja kui mitu korda tuleb mida tõsta ja teist vähendada, aga seda ma ka ei kasutanud. Kruttisin lihtsalt silma järgi ühte juurde ja teist vähemaks. Seega proovisin toas uuesti.

Vasemapoolsel pildil on f/2,8, säriaeg 1/100. Taustal on väga vähe näha Marikest, kes üritab elu eest telefoni tööle saada, mille aku on tühi.

Parempoolsel fotol on f/8 ja säriaeg 1/25. Siinkohal pidin ma juba lauale toetuma, sest käsi muidu väriseks ja tegelikult saan ma nüüd aru, et säriaja oleks pidanud ikka lühemaks jätma ja valgust rohkem ISOga tooma, sest inimene, eriti laps, liigutab ennast ju täiega.

Üldse see kõik ongi fotograafia võlu, just see teadmine. Et olenevalt olukorrast mida kasutada ja kuidas katsetada. Hirmus põnev on. Ja ma olen enam kui kindel, et kumbagi nendest näidetest ma kodutööna ei esita, mega algelised teised. Aga õpetajal oli õigus – mida rohkem pildistan, seda rohkem hakkan ise ka aru saama, et mida muuta ja mida paremini teha saaks.  Mulle igatahes pakub see kõik täiega huvi ja raudselt lähen ka mais algavale edasijõudnute koolitusele :)

Üks mu viimase aja lemmikpiltidest – kõik meeldib! Lapse nägu, värvid, emotsioon :)

veebruari lubadused…

…ja tagasivaade jaanuarisse. Just ise mõtlesin ka, et peaks selle postituse tegema, aga juba jõudis üks kommenteerija selle sama palvega ette. Nagu te ehk mäletate, jaanuarikuu lubadused olid sellised:

Hakkan trennis käima.
Viin Mari trenni.
Lõpetan coca joomise (mul veel ühe pudeli riismed on, selle joon ära). Mu coca sõltuvus on läinud üle igasuguse piiri siin maailmas!
Proovin hakata uuesti söögitegemiseks aega leidma, et midagigi oma retseptiraamatu jaoks ära teha. Kasvõi kolm retseptigi!
Ei lange depressiooni, üritades korraga händelida elu, lapsi, pildistamist, trenni ja muud säärast.
Toon turule midagi, mida Eesti turul veel ei ole.
Korraldan Fotoraadiga “õpetame Mallukale veel paremat pildistamisoskust” koolituse ja tasun neile rohke söögi ja veiniga.
Saan kokku raha ahjuehituseks.
Lähen Lottega koertekooli.

Trennis käima hakkasin. Konkreetselt käisin seal täpselt ühe korra vesivõimlemises. Iga nädalalõpp mõlen ma, et peaks sellele aega leidma, aga no üks nädal olime juba Pärnus, eksole. Siis oli mul siin remont ja kui remont läbi sai, hakkas jälle see pildistamise aeg. Aga teeme siis nii, et trenniga jätkamine saab veebruarikuu lubaduseks.  Põhimõtteliselt ju tehtud – √

Mariga tahtsin trenni minna, aga see ema-lapse ballett jäeti vähese huvi tõttu ära. Siis tuli plaan minna tsirkusetundidesse, aga see on pühapäeviti KELL 9! Me magame siis kõik alles hambad laiali. Mõtleme edasi, ehk tuleb veebruaris mõni parem idee. Tehtud kahjuks ei saanud – χ

Ma oleks pidanud lubama coca VÄHENDAMISE, sest seda olen ma teinud. Täitsa lõpetanud mitte. Aus olles olen ma selle rohkem Fantaga asendanud.  –  χ 

Süüa olen teinud küll ja isegi paar retsepti on blogisse jõudnud. Näiteks see imehea kalasupp!  √

Deprekasse langenud ei ole, win!   √

Turule sai toodud Malluka lastekarbike, mille veebruarikuu edition juba varsti tellijate postipunkti jõuab!  √

Ka Fotoraadiga sai väike tund võetud, lisaks läksin ma fotokooli!  √

Koolituse lemmikpilt – mustvalge foto “Maigritist”

Ahjuraha mitte vaid ei saanud kokku, vaid uus ahi sai kah ehitatud ja on valmis!  √

Lottega kooli pole veel jõudnud, sest esiteks oli tal jaanuarikuust 2 nädalat köha, mis on teistele nakkav, siis jooksis kahel nädalal kokku minu fotokool ja Mari mingid sünnipäevatamised. Loodan uuel nädalal neljapäeval fotokooli jõuda, et laupäeval samal ajal koertekooli minna saaks. χ

Üheksast kuus sai tehtud, kolm jäid tegemata. Päris hea tulemus, siiski 2/3 edu :D!

Veebruariks olin ma juba siis mõned lubadused andnud, lisan neid siis juurde ka:

Saan valmis oma stuuditoakese – ups, see juba sai jaanuaris!
Saan uue värava – seegi on juba tellitud!
Saan 27-aastaseks ja tähistan seda ainult kõige mõnusamate inimestega maailmas – pidu toimub 25dal Peemotis!
Otsustan ära, kas alustan märtsis Naistelehes, või jätan selle värgi selja taha – seda ka tegin.
Lähen vähemalt korra nädalas trenni.
Leian Marile mingi tantsulise/muusikalise trenni
Lähen perega puhkama
Sunnin Kardo elutoa seina ära pahteldama ja värvima.
Lasen parketti panna.
Käin usinalt fotokoolis ja saan targemaks.
Loen läbi midagi peale fotoraamatute – soovitage midagi väga head!
Teen Kardoga selle couples yoga video ära!
Alustan suure M’i shõuga!

Mida teie veebruarikuus teha tahaksite või lausa teha lubate?

 

 

 

teismelise Malluka memuaarid

Mida aeg edasi, seda rohkem avastan ma iseennast ja enda käitumist analüüsivat. Ma ei tea, see tuleb vist vanusega, seega mõni ime, et vanatädikesed kõik aknal istuvad ka kaugustesse vahivad. Ei, nad ei vaata naabreid, nad analüüsivad lähedal elavate isikute päevakava ja muud sellist ratsionaalset. Ühel päeval saab ka minust selline vanamutt, ma luban, otsa olen ma igatahes lahti teinud.

Näiteks jõudsin ma hiljaaegu üli hea lahenduseni, mille ma oleks pidanud ammu kasutusele võtma. Selleks on esimese asjana oma vigu tunnistada, käed üles tõsta ja vabandust paluda. Enam ma ERITI vähemalt selliseid asju väga kirja ei pane (õnneks), aga minevikus on olnud nii mitmeid kordi, kus ma kirjutan mingisuguse postituse, olen oma arvamuses mega kindel ja siis esimene kommentaar, mis postitusele tuli, pani mind reaalselt kohe aru saama, et ma olen jumala suvalist sitta suust välja ajanud ja kõigil teistel on õigus.

Ei teagi, mis sellisel puhul näiteks edaspidi teha. Postitus ära kustutada on mõneti nõme, teisalt miks mitte, kui sa oled mõistnud, et see üdini tobe on? Või kirjutada postituse alla suurte tähtedega – SAIN ARU, ET TEGELT ASJAD POLE NII, vms. Hehe, ei teagi, mis see parim lahendus oleks. Üldse vist mitte sitta suust välja ajada, I guess. Aga mõnikord lihtsalt juhtub meil kõigil sellist asja.

Vanasti ei suutnud ma üldse oma vigu tunnistada ja raiusin alati oma põhimõtteid nagu rauda. Nagu öeldud, mida aeg edasi, seda paremaks ma selles lähen. Samas on kurb vaadata, et mu ümber on mõned inimesed ainult selle pärast, et kordi ja kordi surun mina endas mingi õiglustunde maha, neelan solvumise alla ja palun näiteks vabandust. Lihtsalt selle pärast, et ma ei taha tülitseda ja TEGELIKULT ei ole ju suurt midagi hullu juhtunud ja TEGELIKULT on tegemist väga vahva ja toreda inimesega. Aga mitu korda nii minna saab? Lõpuks hakkab see mind ennast seest sööma, sest mul vaikselt tekib selline tunne, nagu need nüpeldada saanud naised, kes otsivadki alati põhjuseid iseendast ja võtavad “süüks” kõik, mida teine neile peale paneb. Ärge jumala eest valesti aru saage, ma ei räägi Kardost, ma räägin ühest naisterahvast, keda ma vanasti enda sõbrannaks pidasin.

Korduvalt ja korduvalt ja korduvalt olen ma avastanud ennast temaga selliselt vestluselt:

Ma: Kui sa teed nii *sisesta siia asi, mida siis parasjagu tehakse*, siis mul on nõme ja halb

Ta: Kui sa nii arvad, siis sa oled ikka LOLL, ma ei mõtle ju halba

Ma: No kui sa ka seda ei mõtle, siis sinu väljaütlemised panevad mind halvasti tundma

Ta: Et sind tohib siis ainult kiita jah????

Ma: Ei, ma ei öelnud ju seda päris nii

Ta: Sa lihtsalt arvad, et sa oled mingi kõva blogija, et siis sulle ei tohi midagi öelda ja ainult sind ülistada nagu su jüngrid jah?

Ma: Ei, ma ei arva absoluutselt nii, aga kui sa tunned vajadust mulle midagi öelda ja selle eesmärk on mulle hea südamega nõu anda, kas siis seda poleks loogilisem mulle näkku öelda, kui avalikult tümitada?

Ta: Ah et sa oled mingi kõva blogija, et siis sulle ei tohi midagi öelda ja ainult sind ülistada nagu su jüngrid jah?

Ma: Ee… No ei, ma just seletan ju sulle, et kui sa väidad ennast mu sõbraks olevat, siis miks sa nii käitud, aru ma ei mõista?

Ta: Omg, sa lihtsalt nii LOLLL!!

See vestlus ei ole siin muidugi sõna-sõnalt, aga no umbes sinnakanti vestluseid on meil olnud mitu korda. Ju siis ma tõesti olen loll ja ei saa aru, et mingi plähmitud ja ohitud “issand, ta on ikka niisugune ja naasugune” peaks mulle kuidagi kasulik olema või näitaks mingil määralgi sõprust. Seega kui ma esimesed korrad olen oma solvumise alla neelanud ja mõelnud, et no äkki me saame teineteisest valesti aru, siis ilmselgelt oleks siin juba vaja mingit paarinõustamist või midagi, sest kui üks osapooltest on lihtsalt nii LOLL, siis on muud moodi raske hakkama saada. Vahet polegi, kumb meist see loll parasjagu on. Aga kuna me nii head sõbrannad ka pole, et koos hakata mingit abi otsima, siis paistab, et ma pean lihtsalt alla andma ja edasipidi mitte suhtlema.

Öeldakse, et inimest alati häirib kõige rohkem see, milles kõige rohkem tõtt sees. Huvitav, miks siis mind alati häirib nii hirmsasti, kui keegi ütleb, et ma ära tõusnud olen? Uskuge mind, seee kes ma olen, on juba ammu olemas. Mul oli hiljaaegu kena vestlus Kardo ühe parima sõbraga, kes ütles, et ta oli šokiäärel, kui ta Kardolt kuulis, et ta minuga lapse saab, sest ma olin tema silmis suurim bitch maailmas – ja ma polnud siis isegi mitte Mallukas!

Ja kuigi ma üldse ennast tegelikult mingi bitchina ei defineeri, siis mu eneseanalüüsimised on mulle näidanud, et ma mõnikord võin vabalt kõlada nagu üks vastik bitch. Enamasti isegi mitte tahtlikult, vaid ala ütlengi mindagi iroonilist ja sarkastilist. Sellised asjad jäävad inimestele meelde, eriti, kui nad on enne sinusse heatahtlikult suhtunud. Seega mõistan täiesti ja jään siiski arvamuse juurde, et kui need inimesed, kes mind täiega vihkavad, peaksid minuga natukene aega veetma, saaksid nad aru,  et kuigi loomulikult on ka mul oma vigu, olen ma päris norm. Kahjuks ei ole mul aega ega viitsimist kõikide arvamusi muutma hakata ja kes tegelikult teab, kuidas see ka läheks, kui juba mõni tuttavam inimene nii valesti mind mõista võib.

Üldse see teiste inimeste mõistmine on keeruline asi. Öeldakse, et tuleb ennast panna teise inimese kingadesse, võtta asja tema silmade läbi, et siis on olukord palju selgem. Vot seda on mul palju keerulisem teha, kui eneseanalüüsi, sest ennast ma lõpuks ikka mõistan, aga teistega läheb mul mõnikord keeruliseks. Ma olen proovinud nii ja naa nurga alt, aga ma ei suuda välja mõelda selle inimese vaatenurka ja pointi. No ei suuda!

Lihtsalt tuli tahtmine laupäeva hommikul natukene jaurata sellistel teemadel. Mulle tegelikult ei meeldi üldse lahedatest inimestest ilma jääda, aga veel vähem meeldivad mulle ora persses “know it all” tüüpi inimesed, kes on täiesti võimetud täiskasvanud inimese kombel vestlema.

Ja kui seda ütlen MINA, mõelge kui lolli juttu see teine veel ajas :D!

Ma isegi ei usaldanud ainult enda arvamust, sest nagu teada, võib see olla vähe kallutatud või nii. Näitasin ülevalpool mainitud vestlust Kardole: “Mallu, miks sa üldse tahad taga suhelda, sa oled nagu massohist,” leidis Karts. Näitasin siis sõbrannale. “Tõeline sõbranna ta sul ikka, kuidas sa viitsisid nii kaua talle seda kõike seletada?” imestas teine. “Ma oleks juba poole vestluse pealt perse saatnud, sa ju räägid nagu seinaga,” naeris kolmas.

Ja siin ma olen. Üritan otsutada, et kas inimese FBi sõbrakast eemaldamine oleks liiga 15-aastase käitumine või mitte :D

suhted peale lapsi

Lugesin Kristi blogist nende pere kogemust omavahelistest suhetest peale lapse saamist. Mul pole mõtet seda siia linkida, sest see on kahjuks parooli all. Selles suhtes arusaadav, et ega need suhted võivad pingelistel aegadel olla inimestel siia-sinna. Aga ma pidin rääkima, kuidas meil need suhted muutusid peale esimest ja teist last.

Kuna iga suhte lugu on erinev, siis loomulikult muutuvad ka kõik suhted erinevalt. Meie olime Kardoga ju vaid paar kuud koos olnud, kui ma rasedaks jäin. Ja kohe kindlasti ei olnud mul enne seda plaanis Kardoga üldse mingit päris suhet aretama või veel vähem, kodu mängima. Kui ma aus olen, siis mul sõber just hiljaaegu meenutas, et ma olin talle rääkinud Kardoga tutvudes, et issand, nii ilus noormees, aga no nii loll, et rääkida temaga küll midagi pole. Hehe. Ma ei suuda mäletada, et kuidas või miks ma nii tundsin, sest me oleme mingi neli(?) aastat nüüd rääkinud ja ma pole veel ära tabada suutnud, et kumb meist lollim on, kas tema või mina :D

Igatahes sellest tulenevalt tuli meil väga palju pingeid just rasedusest teada saamisel. Mina tahtsin last, aga ei tahtnud nii väga Kardot. Kardo jälle ei olnud eriti sillas võõra naisega lapse saamisest, aga oli valmis seda siiski tegema. Mulle oli seda nagu kuidagi vähe…Ma tahtsin, et ta rõõmust lakke kargaks ja kõhtu musitaks ja iga õhtu oma baby mamale lilli tooks. Kui seda ei juhtunud, võtsin ma seda kui märki, et ju siis ta tegelikult ei ole väga selles kodu mängimises käpp ja enne kui ta ise ära läheb, tundus loogilisem ta maha jätta.

Me olimegi lahus pea 20da rasedusnädalani. Ma olen blogi tagantjärgi lugenud ja sellest ma ometi ei kirjutanud, aga tegelikult oli mul enam kui pool rasedust väga minimaalne suhtlus Kardoga. Seda selle ajani, kuni ma läksin ema sundimisel raseduskriisinõustamisele, kus mingi loiu häälega naine mind küsitles ja närvi ajas. Ma arvasin, et sellest käigust pole mingit tolku, aga ta küsis lõpuks küsimuse, et kui ma jääksin Kardoga, et mida ma KARDAN, et võiks juhtuda. Ja mina ütlesin endale ootamatult, et ma kardan, et ta läheks ära. Selle peale nentis see nõustaja, et suht tobe on üksi jäämise hirmu ees ennast juba eos ise üksi jätta, sest tulemus on ikka sama, aga mina polnud ju proovnudki, et teada, kas ta läheks.

Mul oli aastaid tagasi suuri probleeme enda emotsioonide ja tunnete väljendamisega. Isegi kui ma jõudsin endas otsusele, et okei, me võime ju tegelikult proovida seda kodu mängimist, ei tulnud mul kuidagi üle huulte, et tunnistada Kardo järele igatsemist ja muud sellist. Ma ei tea mis häda mul oli mingit tuima, emotsioonitut inimest mängida, kui Kardo ilmselgelt ei kavatsenudki kuskile minna. Ja vaevalt, et kui ma oleks lihtsalt aus olnud oma tunnete kohta, et ta siis mind narrima oleks hakanud, et hehe, valus homo oled, Mallu. Rämedad TUNDED sul! Aga ma ei tea, miks ma pelgasin.

Ühesõnaga. Nii need lood meil olid. Enne Mari. Selleks ajaks kui Mari sündis, oli Kardo mulle juba igapäevaselt tõestanud, kui usaldusväärne, naljakas, rõõmsameelne ja hoolitsev inimene ta on. Ja kui Mari tuli, sain ma sellele mingi miljon korda kinnitust. Seega ma võin öelda, et meie suhe läks ainult paremaks. Mina rahunesin maha, me õppisime jooksvalt teineteist tundma ja teineteisega käituma, samal ajal oli meil väike präänik Mari, kes iial ei nutnud, oli selline väike vahva sõbrakene, keda me nagunii teineteisest hoolimata kõige rohkem maailmas armastasime. Ja mind pani see Kardot ainult rohkem armastama, kui ma teda nägin Mariga. Kuidas ta temaga hakkama sai, tema eest hoolitses, teda rahustada oskas. Ta hoidis teda iga kell, vingumata, et ta ei oska või ei saa. Ma mäletan, et ükskord ta hoidis beebiMari ja kui ma koju tulin, oli ta valmistanud veel küünalavalguses õhtusöögi ja ma mõtlesin, et issand jumal, ma ei tuleks elu sees sellise asja peale!

Nüüd on aega mööda läinud ja me oleme veel ühe lapse saanud ja ou mai gaad, meie suhe on VEEL parem. Mul on tunne, et “süü” laskub siiski enamasti Kardol, sest ta on sellist sorti mees, kellega vist igal naisel oleks hea suhe :D Jumal tänatud, et mul ei õnnestunud teda kunagi eemale peletada, kui ma seda täiega püüdsin, sest mul on temaga nii vedanud. Selle nelja aasta jooksul ei ole meil vist ühtegi tüli ka olnud. Ma olen mõnikord solvunud ja vait jäänud, aga mul on nii sitt mälu, et ma alati unustan ära, et vihane tuleb olla ja kui meenub, siis on juba hilja.

Ma loodan, et ta Mari lasteaiast tagasi tulles seda kohe ei loe, sest enne ma kavatsen natukene möliseda temaga, et miks ta kunagi kööki koristada ei või…Aga kui ma nüüd natukene mõtlen, siis ta võiks mulle ju vastu öelda, et miks ma kunagi ise Mari lasteaeda ei vii, seega ma parem ei hakka üdse mölisema, vaid istun niisama siin, vait nigu sukk.

Kardo on ju nagu mingi metsaline, mingit positiivset tähelepanu ei tohi talle anda, see kukub kohe käppima ja pükse maha kiskuma mul. See oleks ohtlik, sest ma alles ärkasin ja mul pole pükse jalaski. Ehk peaks ikka hoopis mölisema, nii igaks juhuks…

***

Küsisin Kardo käest ka ta arvamust ja tema leidis, et peale esimest last oli meil väga vähe sellist ainult kahekesti olemise aega ja peale teist last veel vähem. Või no ta täpne sõnastus oli, et meil pole kahekesti olemise aega, et me jõuaks üldse kemplema hakata. Ju siis nii ongi.

Kellel lugejatest lapsed on, kuidas teie suhteid laste saamine muutis?