suhted peale lapsi

Lugesin Kristi blogist nende pere kogemust omavahelistest suhetest peale lapse saamist. Mul pole mõtet seda siia linkida, sest see on kahjuks parooli all. Selles suhtes arusaadav, et ega need suhted võivad pingelistel aegadel olla inimestel siia-sinna. Aga ma pidin rääkima, kuidas meil need suhted muutusid peale esimest ja teist last.

Kuna iga suhte lugu on erinev, siis loomulikult muutuvad ka kõik suhted erinevalt. Meie olime Kardoga ju vaid paar kuud koos olnud, kui ma rasedaks jäin. Ja kohe kindlasti ei olnud mul enne seda plaanis Kardoga üldse mingit päris suhet aretama või veel vähem, kodu mängima. Kui ma aus olen, siis mul sõber just hiljaaegu meenutas, et ma olin talle rääkinud Kardoga tutvudes, et issand, nii ilus noormees, aga no nii loll, et rääkida temaga küll midagi pole. Hehe. Ma ei suuda mäletada, et kuidas või miks ma nii tundsin, sest me oleme mingi neli(?) aastat nüüd rääkinud ja ma pole veel ära tabada suutnud, et kumb meist lollim on, kas tema või mina :D

Igatahes sellest tulenevalt tuli meil väga palju pingeid just rasedusest teada saamisel. Mina tahtsin last, aga ei tahtnud nii väga Kardot. Kardo jälle ei olnud eriti sillas võõra naisega lapse saamisest, aga oli valmis seda siiski tegema. Mulle oli seda nagu kuidagi vähe…Ma tahtsin, et ta rõõmust lakke kargaks ja kõhtu musitaks ja iga õhtu oma baby mamale lilli tooks. Kui seda ei juhtunud, võtsin ma seda kui märki, et ju siis ta tegelikult ei ole väga selles kodu mängimises käpp ja enne kui ta ise ära läheb, tundus loogilisem ta maha jätta.

Me olimegi lahus pea 20da rasedusnädalani. Ma olen blogi tagantjärgi lugenud ja sellest ma ometi ei kirjutanud, aga tegelikult oli mul enam kui pool rasedust väga minimaalne suhtlus Kardoga. Seda selle ajani, kuni ma läksin ema sundimisel raseduskriisinõustamisele, kus mingi loiu häälega naine mind küsitles ja närvi ajas. Ma arvasin, et sellest käigust pole mingit tolku, aga ta küsis lõpuks küsimuse, et kui ma jääksin Kardoga, et mida ma KARDAN, et võiks juhtuda. Ja mina ütlesin endale ootamatult, et ma kardan, et ta läheks ära. Selle peale nentis see nõustaja, et suht tobe on üksi jäämise hirmu ees ennast juba eos ise üksi jätta, sest tulemus on ikka sama, aga mina polnud ju proovnudki, et teada, kas ta läheks.

Mul oli aastaid tagasi suuri probleeme enda emotsioonide ja tunnete väljendamisega. Isegi kui ma jõudsin endas otsusele, et okei, me võime ju tegelikult proovida seda kodu mängimist, ei tulnud mul kuidagi üle huulte, et tunnistada Kardo järele igatsemist ja muud sellist. Ma ei tea mis häda mul oli mingit tuima, emotsioonitut inimest mängida, kui Kardo ilmselgelt ei kavatsenudki kuskile minna. Ja vaevalt, et kui ma oleks lihtsalt aus olnud oma tunnete kohta, et ta siis mind narrima oleks hakanud, et hehe, valus homo oled, Mallu. Rämedad TUNDED sul! Aga ma ei tea, miks ma pelgasin.

Ühesõnaga. Nii need lood meil olid. Enne Mari. Selleks ajaks kui Mari sündis, oli Kardo mulle juba igapäevaselt tõestanud, kui usaldusväärne, naljakas, rõõmsameelne ja hoolitsev inimene ta on. Ja kui Mari tuli, sain ma sellele mingi miljon korda kinnitust. Seega ma võin öelda, et meie suhe läks ainult paremaks. Mina rahunesin maha, me õppisime jooksvalt teineteist tundma ja teineteisega käituma, samal ajal oli meil väike präänik Mari, kes iial ei nutnud, oli selline väike vahva sõbrakene, keda me nagunii teineteisest hoolimata kõige rohkem maailmas armastasime. Ja mind pani see Kardot ainult rohkem armastama, kui ma teda nägin Mariga. Kuidas ta temaga hakkama sai, tema eest hoolitses, teda rahustada oskas. Ta hoidis teda iga kell, vingumata, et ta ei oska või ei saa. Ma mäletan, et ükskord ta hoidis beebiMari ja kui ma koju tulin, oli ta valmistanud veel küünalavalguses õhtusöögi ja ma mõtlesin, et issand jumal, ma ei tuleks elu sees sellise asja peale!

Nüüd on aega mööda läinud ja me oleme veel ühe lapse saanud ja ou mai gaad, meie suhe on VEEL parem. Mul on tunne, et “süü” laskub siiski enamasti Kardol, sest ta on sellist sorti mees, kellega vist igal naisel oleks hea suhe :D Jumal tänatud, et mul ei õnnestunud teda kunagi eemale peletada, kui ma seda täiega püüdsin, sest mul on temaga nii vedanud. Selle nelja aasta jooksul ei ole meil vist ühtegi tüli ka olnud. Ma olen mõnikord solvunud ja vait jäänud, aga mul on nii sitt mälu, et ma alati unustan ära, et vihane tuleb olla ja kui meenub, siis on juba hilja.

Ma loodan, et ta Mari lasteaiast tagasi tulles seda kohe ei loe, sest enne ma kavatsen natukene möliseda temaga, et miks ta kunagi kööki koristada ei või…Aga kui ma nüüd natukene mõtlen, siis ta võiks mulle ju vastu öelda, et miks ma kunagi ise Mari lasteaeda ei vii, seega ma parem ei hakka üdse mölisema, vaid istun niisama siin, vait nigu sukk.

Kardo on ju nagu mingi metsaline, mingit positiivset tähelepanu ei tohi talle anda, see kukub kohe käppima ja pükse maha kiskuma mul. See oleks ohtlik, sest ma alles ärkasin ja mul pole pükse jalaski. Ehk peaks ikka hoopis mölisema, nii igaks juhuks…

***

Küsisin Kardo käest ka ta arvamust ja tema leidis, et peale esimest last oli meil väga vähe sellist ainult kahekesti olemise aega ja peale teist last veel vähem. Või no ta täpne sõnastus oli, et meil pole kahekesti olemise aega, et me jõuaks üldse kemplema hakata. Ju siis nii ongi.

Kellel lugejatest lapsed on, kuidas teie suhteid laste saamine muutis?