Mariann Kaasik's Blog, page 214

kalaneljapäev: kalasupp

Koostöös Pepekala poega mustamäel, hakkab iga jumala neljapäev ilmuma siin üks vahva kalaneljapäeva retsept! Ja mille muuga saakski seda koostööd alustada, kui mitte klassikalise kalasupiga, mis maitseb nii hea, et iga kalasõber võtab paar portsu lisaks. Või teeb nagu mina – maailma suurima potitäie, et seda ka järgmine päev rahumeeli sisse kühveldada.

Midagi uut ma teile muidugi õpetada ei saa, sest kalasuppi teha on nii lihtne, et mul on tunne, et ka Mari võiks sellega hakkama saada. Küll aga kavatsen ma teile lihtsalt näidata, mismoodi valmis minul suussulav, rikkalik kalasupike. Minu meelest on suppide võlu see, et sa võid sinna panna põhimõtteliselt ükskõik mida ja minu majas on supitegemise päev ühtlasi ka külmiku tühjenduse päev.

Pildil supikogud ja pakipuljong

Kuigi mul olid kõik puljongi tegemiseks vajaminevad asjad olemas, valasin esimesena potti Food Studio kalapuljongi. Lihtsalt selle pärast, et ta oli juba pikka aega mu külmikus kügelenud ja võiks ju teist siis ära kasutada. Sinna peale panin umbes 4x sama palju vett, ning viskasin sinna sisse likku forelli supikogu, siis mingi valge kala supikogu, lisaks veel kahe forelli jäänused, mis ma kunagi ahjukala tehes olin sügavkülma visanud selleks päevaks, mil ma suppi keetma hakkan. Seega ujus mu puljongileemes ei rohkem ega vähem, kui viis kala pead. Mitte just kuigi vegan värk, aga mekki andsid nad hästi!

Pildil puljongivalmistamine täies hoos

Veel suskasin potti kaks sibulat (kooritud ja pooleks lõigatud), soola, piprateri, loorberit ja lasin sellel kupatusel umbes kaks tundi podiseda. Vahepeal maitsesin ja kuna leidsin, et kogu see kraam oli natukene mage, lisasin suraka Rimist ostetud vähipuljongipastat. Potti rändasid ka porru ülemised rohelised lehed ja kaks küüslauguküünt.

Kahe tunni möödudes valasin ma endale puljongi välja ja lisasin selgesse puljongisse kartulid, porgandid, porru ja pastinaaki. Kui need olid 20 minutit puljongis keenud, lisasin ka tükeldatud forelli ning koha. Kuna mul vedeles sügavkülmas üks kilone kott külmutatud mereande, siis puistasin ka neid heldelt oma supi sisse. Kõige lõpus lisasin paki toorjuustu.

Pildil tükeldatud kohafilee

Mõne aja pärast oli supp valmis. No ja vähe see ei olnud kõige parem kalasupp universumis! Et seda veel paremaks teha, lisasin kaussi natukene tilli ja kaunistasin supikese lusikatäie värske kalamarjaga. Oh sa püha pele, kui hea! Soe supp ja siis suus katki prõksatavad marjakesed. Nonii, ma hakkan nüüd hommikusöögiks suppi sööma!

Mis kalarooga ma järgmine neljapäev teha võiksin? Ise mõtlesin kalakotlettidele, aga ehk on teil mingi väga hea idee või retsept, mis alati hästi välja kukub. Või vastupidi – olete mingit retsepti kuulnud, aga katsetanud veel ei ole? Olen üks suur kõrv! Pepekalas on igasuguseid kalu ja meremutukaid, seega valik on üüratu. Sealt on võimalik isegi haid ja mõõkkala saada!

Ps! Sõbranna käis muga kalapoes kaasas ja ostsis endale külmsuitsuforelli. Ütles, et parimat pole ta kuskilt saanud, nii et tuus värk!

ma olen haige inimene

Ajendatuna eilsest postitusest pean vist siiski tõele au andma, et esmane juubeldus oli siiski enneaegne, sest KINDEL ei ole siin ilmas midagi, peale surma ja maksude. Seega olen ma täna terve päeva olnud nii ärevil ja pinges, et tahaks lihtsalt ketti panna. See on üsna naljakas, sest ma üldiselt olen ju suur pohhuist ja vana rahu ise, aga mõnikord lihtsalt on nii, et tahaks ärevusest pildi kotti panna.

Muidugi ei suuda ma kordagi lihtsalt lõpetada igapäevaselt iseendaks olemine, mis tähendab siis kohatute naljade tegemist võõraste inimestega.

“Jah, et siis kui te mulle lähiajal ei helista, panen ma teie maja põlema,” laususin ma südamerahuga sellel kohtumisel, mis otsustab seda, kas mu unistus saab täide või mitte.

Nagu… KES SEE ÜTLEB SELLIST ASJA? Miks mind juba ammu kuskile ravile saadetud pole? Mul on reaalselt vist mingi verbaalne kõhulahtisus, ka igapäevaelus. Lisa siia juurde veel metsik närv, on tulemuseks lihtsalt suvaliselt välja oksendatud sõnad.

Tihti olen kuulnud, et targem on alati olla enne negatiivselt meelestatud, et siis kui asi siiski positiivselt lõppeb, on selle võrra tuju parem ja meel hea. Versus see, et oled kohe kindel, et oh jeessss, kõik läheb nii nagu mina tahan ja siis kukud kolinal alla oma pilvepiirilt.

Ma saan ratsionaalselt esimesest stsenaariumist aru, aga mulle ei ole selline negatiivne ellusuhtumine omane. Ma lihtsalt olen praegu nii positiivselt meelestatud, nii põnevil, nii rämeda pinge all ja meenutan endale kohati hullumeelset mutti, kes käte värisedes iga sekund telefoni vaatab. Kui läheb persse, siis läheb. Vähemalt mul on see 24 tundi õnne ja rõõmu olnud :D!

Nii tahaks teile rääkida, mis värk on, aga ma ei saaaa! Seega ma lihtsalt palun, et hoidke mulle pöialt, eks!

Muudel teemadel on mul ülehomme hommikul arsti juures erinevate analüüside andmine, sest mul on viimased nädal aega pea nii räigelt ringi käinud ja ma ei saa aru, milles asi on. Natukene kardan, et olen suremas, aga noh, kui on aeg minna, siis on aeg minna, mis muud. Suurem tõenäosus on, et mul on mingi aine puudus.

Praegusel hetkel, tundub mulle, et puuduolev aine on rahusti :D

kui sa ikka piisavalt kaua soovid…

…siis lõpuks läheb täide. Varem või hiljem! Alatu vale on see, et unistuste täitumise nimel tuleb vaeva näha. Ära hakka! Lihtsalt istu ja oota, küll need soovitud asjad ka sinuga juhtuvad. Ma ei taha siin enne õhtut ka hõisata, aga rõõm on nii suur, et ei mahu sisse ära. Lihtsalt mul on olnud üks suur-suur soov juba mitu aastat ja täna sain ma sellise kõne, mis mind selle soovi täitumisele kohe hästi lähedale viib. Kas päris täidab ka, seda saan homme teada, aga ma olen enam kui kindel, et asjad lähevad hästi ja minu soovike täitub, LÕPUKS!

Ma olen hetkel nii õnnelik, et raske kohe millestki muust kirjutada. Kõik pusad sain ka tänu Olaplexile peast ära, ahi saab ülehomme valmis, ükspäev kirjutas mulle keegi meili nii ilusa kirja (millele ma siiani vastata pole suutnud) ja üldse elu on nii tuus. Kas saaks veel tuusam olla?

Mis on teie praeguse hetke suurim soov? Või on mingit soovi, mis hästi ammu olnud on ja mille täitumist veel ootate? 

aita mind, taevaiša!

See postitus siin ei ole tegelikult kuidagi mõeldud kedagi hirmutama, vaid pigem tahan ma teid hoiatada, et mis võib kaasneda pikendusega. Mul endal on pikendused vähemalt 5x olnud, aga sellist õudust nagu praegu mu peas toimub, ei ole mul iial olnud. Seega, kui sina mõtled, et kas tahad pikendusi või mitte, mõtle igaks juhuks veel…

Umbes nädal tagasi vaatasin ma, et tukast tuleb kuidagi palju juukseid ära. Ma sellele eriti palju tähelepanu ei pööranudki, kui järgmisel hommikul avastasin, et pikendused on peanaha juurest hirmsasti pusasse läinud. Eks ma siis viisin need kaks otsa kokku, et olen endale lasknud pikendused panna just siis, kui naistel peale sünnitust juuksed peast välja sajavad. Tulemuseks siis see, et peanaha küljest laseb juuksekarv ennast kenasti lahti, aga keratiin hoiab teda kinni  ja nii need juuksed seal kogunevad ja pusasse lähevad.

Panin endale küll Sarita juurde juuksurisse aja, aga vahepeal oli meil puhkuseke ja kui ma täna sinna jõudsin ja oma juuksed letti lõin, oleks Sarita vist peaaegu hinge heitnud. Ta ütles, et ta pole elades ka nii jubedaid juukseid näinud ja ma täitsa usun teda. Pole ka ime, sest nädal aega on need pusad mu peas aina hullemaks läinud, kuigi ma üritasin neid kammida ja õlitada ja maskitada ja… Ei aidanud. Peanahk hakkas ainult valutama ja sügelema, lõpuks tekkis isegi mingi lööve pähe.

Sarita ütles mulle täna, et ma tulin nii viimasel minutil juuksurisse, et juba nädal hiljem oleks ta pidanud mind vist kohe nulli laskma…Lihtsalt need pusad läksid iga päevaga hullemaks ja keerutasid aina uusi juukseid sinna varesepesasse. Ja kuna see pusa kiskus juukseid igalt poolt, sest pusad olid igal pool, läks peanahk tundlikuks ja valusaks.

Piltide vaatamine omal vastutusel,  väga koledad on…

Hakkas siis see vaene Sarita mu pikendusi maha nokkima, aga au Cybercati meeskonnale, sest pikendused olid ikka KORRALIKULT kinni. Tahan veekord rõhutada, et pikenduste paigaldajal ei lasku süüd, sest pikendused ise on väga korralikud ja ilusad. Õppetund on lihtsalt see, et tegelikult ei tohiks 3-8 kuud peale sünnitust pikendusi panna, sest VÕIB minna nii nagu mul. See on muidu ekstreemne näide, sest isegi juuksur polnud midagi nii rämedat näinud, aga noh, ma igaks juhuks hoiatan, et see kõik võib väga kiiresti juhtuda.

Peale kaht tundi pikenduste eemaldamist, sai Sarital ootamatult pikenduste eemaldamise vedelik otsa. Ta jooksis samas majas asuvasse prokosmeetikasse, et seda juurde osta, aga otsas oli. Tradehouse’is oli ka otsas. Lõpuks avastasime, et Narva mnt parukapoes müüakse. Tellisime takso, andsime talle raha, palusime tal minna ja osta parukapoest pikenduste eemaldamise vedelik ja see salongi tagasi tuua. Elu imelikuim palve taksojuhile, aga ta tegi seda ja aitas meid hädast välja! Olgu jessas talle armuline!

Neli tundi peale jamamist sai ta lõpuks pikendused maha. Jah, just pikendused, aga pool keratiini on mul veel julgelt peas. Mis meil siis muud üle jäi, kui ta üritas neid pusasid natukene kammida ja vähekene sai ka, aga mul hakkas lõpuks nii valus, tissid olid juba piima ääreni täis ja meil polnud enam võimalik päästetöid jätkata. Seega valas Sarita mu pea Olaplexi täis ja ütles, et ma seda öö läbi peas hoiaks. Et kui MIDAGI mu juukseid veel päästab, siis just see.

Ps! Kui te mäletate, siis eelmised pikendused nokkisin ma ise kodus välja. See oli võimalik ainult selle pärast, et need olid juba nii kaua peas olnud, keratiin oli palju rabedam ja seega tulid nad paremini ära. AGA, miks ei tohiks seda sellegipoolest ise teha, on selle pärast, et kuna sa ise ei näe, mida sa täpselt sikutad, siis võib juhtuda selline tulemus:

Pildil on näha, kuidas koos keratiinisalguga on kaasa tulnud suur hulk oma juukseid.

Ühesõnaga – kui ma kunagi veel peaks ütlema, et oh, ma panen pikendused, siis LÖÖGE MIND MÄTTASSE! Ma tean, et kasiinosõltlased saavad ennast kuskile nimekirja panna, et neid kasinnidesse ei lastaks, kas selliseid samasuguseid nimekirju ka pikenduste paigaldajatele on? Kui on, siis pange mu nimi kirja!

Praegu istun ma kodus, hunnik Olaplexi peas, peanahk valutab ja ma ei kujuta ettegi, kuidas ma homme neid üldse kammidagi suudan. Õuduste tipp.

Kui ma kiilakaks jään, plz olge mu sõbrad edasi.

Rapuntsel oma kiharatega

lihtne elu

Kuidagi nii mõnus on olla.

Tundub raske uskuda, arvestades seda, et pool meie elutoast on täis ahjukive, keset tuba on maast laeni kilesein ja siin pool kileseina on kõik meie elutoamööbel. Lisaks on terve maja kaetud mingisuguse kleepuva pigilaadse kihiga, seda küll õnneks rohkem alumisel korrusel. Kõik on lihtsalt nii-ii-ii segamini, aga hea on selle juures see, et olukord on nii jube, et ei tekita isegi tunnet, et peaks äkki koristama. Mis ma enne ikka koristan, kui kõik valmis saab!
Hääl on endiselt ära ja köha on nii suur, et ajab öösiti lapsegi üles, kui ma hobuse kombel rögistan, aga mis seal ikka. Kui köhin, järelikult olen veel elus.
Ma suudan järepidevalt ilusaid ja erksaid asju mingite imelike asjadega pessu visata, mille tulemusel rikun ma pooled riided ära. Lohutan end sellega, et meil ongi liiga palju riideid ja ju siis see on taevaisa enda viis praakida välja sobimatud rõivad. Kuigi selle teooria järgi peaksid hävinema mingisugused litsikleidid, mitte Lende uued kollased püksid. Ja noh, tegelikult mul polegi enam litsikleite. Ma olin nii mitu rõivanumbrit tagasi litsirõiva peal väljas, et isegi suure tahtmisega ei saaks neid enam selga suruda, mistõttu on need uutele jahimaadele rännanud. Ja kui nad juba räbalateks pole kantud, hõõrub keegi ööklubis oma poolkõva shlongi nende kleitide vastu tänase päevani.
Pea natukene valutab ja mul ei valuta pea tavaliselt mitte kunagi. Ise kahtlustan, et olen mingi väiksemat sorti arteri peas katki köhinud.

Pildil Raua uus raamat ja minu arvuti, mis on Mari poolt korraliku “jäku” tuuningu saanud.

Kardo sai uue arvuti kätte, mistõttu istub ta hullupilguga oma suure ekraani taga ja vaatab heldinult igasugu tulesid ja vilesid oma uuel arvutil ja mängib mingit mängu, kus ta püssiga vehib. Positiivse külje pealt ei pea ma enam iga viie minuti tagant ta lähenemiskatseid eemale peletama.
Seevastu Lotte köha on lõpuks kadunud ja uuel nädalal saame temaga siis esimest korda koertekooli väisata. Ka mina lähen muuseas neljapäevast kooli – fotokooli! See on tore ja põnev, kuid samal ajal tekitab mulle natukene muret, et issand-issand, niigi on ju nii kiire. Aga fotokool kestab ainult kaks kuud ja on kord nädalas. Koertekool kestab nii kaua, kuni Lottest inimene saab.
Mu jaanuarikuuks antud lubadustesse kuulus ka Mariga trenni minek. Vaatasin siis, et…Nojah, hakkasin just uuesti kodukat vaatama, et halada teile metsikust ebaõiglusest, et pidada nagu jaanuaris hakkama ema ja lapse balletitund, aga no ei ole seal mingit inffi selle kohta, et avastada, et info on kenasti üleval. Loomulikult toimuvad tunnid samal ajal kui koertekool. Seega hakkab koertekoolis käima hoopis Kardo, Lende jääb ämmaga ja meie Mariga lähme paneme igal laupäeval ühe balleti majja. Mul endal ei ole tegelikult ausalt mingit tungi balletti tantsida, aga ma ei suutnud siinkandis ühtegi tantsulist-muusikalist trenni Marile leida, seega lähme kaeme selle balletivärgi üle. Nii mina kui Mari tundume mõlemad rohkem pigem sellised vennad, kes porisõda ja kulli mängivad, aga no, siin elus tuleb kõigele võimalus anda!
Tahaks Revalis jumpingut proovida, aga keegi hoiatas mind, et peale sünnitamist võib ennast ootamatult hüpates täis kusta ja nüüd, kusemise hirmus, ei ole ma sinna jalga tõstnud. Kui kunagi lähen, panen igaks juhuks mustad kilepüksid jalga.
Rääkides sünnitusest, siis mulle meenus just, et ma unustasin JÄLLE oma sünnitusjärgsesse kontrolli minna. Peale Mari sündi käisin seal umbes aasta peale sünnitust. Ise mõtlesin, et kui midagi välja ei ripu ega valuta, ju siis on korras. Oli ka. Peaegu ka ei ripu ega valuta, ju siis on korras.

Pildil Lende maailma uudistamas

Pole nii ammu saanud pilte teha, et ei jõua ära oodata, millal see tiisikus mu hinge rahule jätab ja ma saan jälle inimesi pildistada, ilma neid leepraga nakatamata. Stuudiotoakese tahaks ka valmis saada. Töödelda tahaks.

Aga ma alustasin postitust tegelikult ju sellega, et elu on lihtne. Mulle täna jäeti kommentaar, et issand jumal, kuidas sa nii palju teha jõuad. Naljakas, sest omast arust ei tee ma eriti üldse midagi. Aga noh, võib ka selle külje pealt vaadata, et tegin silmad lahti, pesin pesu, jõin kohvi, blogisin, tegin natsa tootepilte, tegin ennast inimeseks, käisin linnas, käisin poes, tegin süüa, blogisin uuesti, sõin, maskitasin jalgu, käisin vannis, lugesin Rauda, kirjutasin kolumni valmis, andsin Lendele süüa ja panin ta magama n+1 korda, köhisin kopsutükke – et tundub palju küll. Mulle endale tundub täielik lebopäev olevat, sest Mari on vanaema juures, et ta siin pigi sees koperdama ei peaks ja ilma Marita on kuidagi eriti palju vaiksem see elu.

Et saab pesemas käia, ilma, et keegi tule just siis kustu paneks, kui sa pead pesed ja siis ukse tagant möriseks: “Emmmeee! KAKA!”

Ja saab telefoni kasutada, ilma, et keegi seda käest ära kiskus ja “masha a kau!” nõuaks.

Ja saab rahulikult süüa, ilma, et peaks ühte venda mööda maja taga ajama ja anuma, et no kuule võta ÜKS amps!

Ja Lende saab rahulikult magada, ilma, et suur õde talle väga ootamatult näkku langeks ja “unnuke!” karjuks.

Ainuke asi, mida ei saa, on oma röövikut kaissu võtta ja temaga pulli teha. Praegu pullitab ta oma onuga. Ma tean, sest mulle saadetakse pidevalt pilte. “Mari kastis, Mari onu Üülo sünnal, Mari Rikiga mängimas, Mari söömas, Mari paljalt aelemas”. Ülevaade on kogu aeg olemas. Aga no nii mugav on ühe lapse vanem olla, tundub selline lust ja lillepidu. Ma ei saa aru, miks see nii mugav ei tundunud, kui meil ainult üks oligi.

Pildil mina Lendet kudistamas

Ah kuulge, mis ma siin ikka lobisen. Kell on jälle nii palju ja ma ei mõista, et miks ma magada ei taipa ja kus mu uni ennast täpsemalt peidab. Aga homme lähen ma juuksurisse ja selleks tuleb ikka välja puhanud olla! Ma nägin üks öö unes, et ma värvisin jälle juuksed tumedaks ja kahetsesin koheselt täiega.

Mh, ühte asja tahan veel ruttu öelda. Mul on selline komme kaotada kõik asjad ära, mis mul on. Seega kui ma jälle mõne kõrvarõnga ära kaotan, kannan ma tavaliselt karistuseks erinevaid kõrvakaid. Täna ka.

Vasemas kõrvas must roosike

Paremas pikk ketilaadne kõrvakas – karistus missugune!

Jah. Elu on lihtne. Kõik läheb, nagu ma tahan. Kõik otsused tulevad lihtsasti. Päevad on armastust täis. Külmikus on fantat ja elu on ilus. Lihtne ja ilus.

kuidas valida kombekat?

Hakkasin mõtlema, et ma ostsin küll Lendele uhke Gugguu kombeka, aga Marile uut kombet ei ostnud. Muidugi ega tal seda vaja ka ei olnud, sest sügisel ostsin ma talle juba selleks talveks kombeka ära. Huppa oma. Kuidas ma selle valiku tegin, oli väga lihtne – ainult välimuse järgi.

Pildil Lende 68 suuruses Gugguu kombekas.

Mulle meeldis, et see on roosa ja karvase kraega ja niimoodi ta Lastesahtli lehelt valitud saigi (link). Muidugi kodukal oli ka veel kirjas, et on vettpidav ja hingavast materjalist. Maksis ta 69€, nii et mitte just kõige odavam lõbu, aga samas teadsin ma ka siis, et on ka soti ringis kombekaid, mis on igatpidi paremad ja vettpidavamad ja mida kõike veel.

Selleks, et ostjal oleks võimalik hinnata materjali veepidavust, kasutatakse indeksit, mida väljendatakse mm/H2O.  

See näitab staatilise veesamba kõrgust millimeetrites, mille juures vesi 24 h jooksul materjalist kindlasti läbi ei tungi. Kui näiteks indeks on  5000 mm siis tähendab see seda, et see peab 24 h jooksul vastu 5 meetrise veesamba rõhule, ilma et hakkaks läbi tilkuma.

Arvestavamate veekindlate matkariiete veepidavus algab kuskil 10 000 mm/H20.

Ma ausalt ei suuda mitte ühegi kombeka kohta seda numbrit leida, ma ei tea, kas ma olen ise pime? Igatahes ma otsustasin, et Marile on veel ühte kombekat tarvis. See roosa on küll hea, aga vahepeal trööpab ta selle nii ära, et hea oleks, kui oleks teine veel võtta, kui esimene pesus on.

Küsisin Malluka lehelt, et mida inimesed kombekat ostes silmas peavad:

Pikk kasutusaeg, ehk siis kombeka pikendamise võimalus.
Helkurribad kombeka peal.
Peab olema hingav ja võimalikult vettpidav.
Tuulekindel.
Et ei oleks liiga paks, mistõttu lapsel oleks raske liikuda ja mängida.
Ilus välimus.
Põlvedel ja pepul tugevdatud osad.

Pildil erinevad kombekad firmadelt, mida mulle Facebookis soovitati. Esiteks muidugi Didriksons (LINK), siis Lego (LINK), Molo (LINK), Lassie (LINK), P.oP (LINK) ja Poivre Blanc (LINK).

Esiteks kuulsin ma arvamust, et alla saja euri ei tasu kombekat valida, sest siis on nad järelikult kehvast materjalist ja pole piisavalt hingavad ja niiskust pidavad. Ma praegu räägin siin muidugi poehindadest, sest teiselt ringilt võib pea kõike vägagi hea hinnaga saada.

Mulle näiteks meeldivad Molo erinevad mustrid, minu meelest nii vahvad, aga samas meeldiks ka mulle, et kombekal oleks karvane äär. Mitte mingi konkreetse põhjusega, täitsa niisama meeldib. Lisaks ei taha ma kindlasti musta värvi. Mulle soovitati, et võtta selline, millelt mustus välja ei paista, aga mulle meeldivad just sellised, millelt mustus vägagi välja paistaks. Noh, roosad ja kollased kombekad. Kuigi see Molo oma on värviline ja tume korraga.

Keegi kirjutas ka, et lasteaeda osta mingi suvakas trööpamiseks ja linna peale siis kallim ja ilusam. Minu meelest peaks see natukene vastupidi olema, sest ma tahan, et tal oleks lasteaias mängides soe ja kuiv olla, linnas käies on just rohkem suva, et kui vettpidav see kombekas on. Ja üldse kui me linnas käime, siis paneme Marile ta nunnu Gugguu jopekese selga ja asi ants. Mul on kombekad ikka tal mängimiseks mõeldud, seega ei saa ma hästi aru, et miks need ilusad kombed peaksid linnas käimiseks olema :D? Pesta saab neid ju iga kell..

Ja siis selline küss ka, et mis vahenditega siis neid kalleid kombesid pestakse? Me oleme seda Huppat küll jumala suva vahenditega pesnud, pole isegi mõelnud, et peaks eraldi vahend olema. Aga nüüd võiks ju ikka õige vahendi soetada. Mingi spordigeel, sain ma aru?

Ma ei tea, aidake nüüd inimesel leida kombekas, mis oleks rõõmsates värvides, soe, hingav, kerge ja mugav. On palju palutud? :D

Pildil Lende, kes jumalalt oma õele head kombekat välja valida palub aidata.

sa oled ju see Mallukas

Selle postituse valguses, kus ma kirjutasin headest ja halbadest kogemustest (siin) sain ma targemaks kahes asjas:

Esiteks selles, et headest kogemustest pole mul sobilik kirjutada, sest need olen ma saanud ainult selle pärast, et ma olen ju blogija Mallukas. Tavainimesed (issand, mis väljend, nagu mina ise oleks kuskilt aadlite perekonnast :D) sellist kohtlemist ju nagunii mitte kunagi ei saa. Seega ei ole minu hea kogemus sittagi väärt.

“Mina ei oleks nende VÄGA HEADE teeninduste üle ülemäära õnnelik. St on tore jah, kui teenindus on hea, aga väga-väga suure tõenäosusega nad teadsid sind su blogi kaudu ja oskasid ette näha, et võivad blogis kajastust saada,” kirjutab üks kommentaator. Eee…kui mina nende üle õnnelik ei ole, kes siis olema peaks? Ja pange tähele, kui ma EI oleks õnnelik ja võtaks seda hoopis nii, et ah kle oli siin Apolloga väike jama, aga otseloomulikult saatsid nad mulle hiljem kingikoti, sest halloooo, ma olen ju MALLUKAS ja neil on lausa see püha kohustus mulle kinki saata! Mis ma siis oleks? Siis oleksin ma vist ära tõusnud jobu, kes ei hinda mitte midagi.

Pange nüüd tähele! Kui hindan ja tunnustan firmat pingutuse eest – mõttetu, õnnelik olla ei tohi, sest see on ilmselgelt erikohtlemine! Kui ei hinda ja ei tunnusta – ära tõusnud tont!

Teiseks ma sain targemaks selle suhtes, et jah, ilmselt ma poleks pidanud seda puslet ära viskama ja oleksin pidanud läbima mingisuguse lugemiskoolituse, sest nad kirjutasid selge sõnaga, et nad VAHETAVAD selle välja. See tähendab siis seda, et mina viin neile toote ja nemad annavad mulle uue vastu. Olgem ausad, kui ma oleks seda aru saanud, siis ma oleks kohe käed tõstnud ja öelnud, et ok, suva! Las see pusle lihtsalt olla ja loodame, et ma kunagi satun kuskil poes näegema põrandapuslet ja saan selle siis osta. Ma nimelt olen nii laisk, et ma elusees ei viitsi mingi sellise väikse asja pärast midagi kaasa tassida ja kuskil vahetada ja… Noh….Eks ma ise olin loll! Mul pole mingit probleemi seda tunnistada.

Kohe päris ausalt ei eeldanud, et ma pean saama uue pusle, sest “ma olen ju mallukas”, vaid mulle tundus loogiline, et nad ka nagunii viskaksid selle pusle ära ja no siis ei ole ju vahet, et kas mina seda teen, või mitte. Nüüd ma jah mõistan, et loogiline on, et neil on ka ju vaja see kuskil maha kanda ja näiteks puslefirmale seda praaki näidata vms. Aga ma ei mõelnud selle peale. Mitte selle pärast, et ma olen Mallukas, vaid selle pärast, et ma olen Mariann Treimann ja ma ei ole iga oma mõttega kõige kirkam kriit. Kammoon, ma arvasin 20 aastat, et hobuste kabjad on nende jalanõud, mis inimene neile jalga paneb! :D

Mul eile sõbranna ütles, et klienditeenindaja kohus on alati eeldada, et klient on loll ja kätuda vastavalt. Ehk siis kui ma puslefirmale esimene kord kirjutasin, et ma pusle ära viskasin, siis oleks nad võinud eeldada, et antud juhul on klient nii lollakas, et võib seda ju uuesti teha ja seetõttu oleksid nad võinud ju öelda, et kle ole inimene ja ära sedapuhku puslet ära viska, kui sellel midagi valesti olema peaks. Või oleksid võinud ka öelda, et sorri, ise olid loll ja viskasid selle ära, nüüd meil pole enam midagi teha. Ma oleks arvatavasti õlgu kehitanud ja mõelnud, et ok.

“Shoulda, woulda, coulda,” tsiteerides Seks ja linna.

Ühesõnaga. Enne kui ma veel aru sain, et ma ise loll olen, oli see ju mu nadi klienditeeninduse kogemus. Maksin raha, aga tervena oma toodet ei saanud. Ma ei läinud kordagi neile kuskil pröökama, et krt andke mu pusle siia, MA OLEN MALLUKAS, DO SOMETHING! Mu e-mail ei ole “mallukas@gmail.com” ja ma ei pane oma kirjade lõppu “Ps! Ma see kuulus Mallukas!”. Ma suhtlen ikka Mariann Treimanni nime alt ja ma ise isiklikult arvan küll, et kui ka nimi Mallukas võiks kellelegi tuttav olla, siis Mariann Treimann vast mitte.

Kõnealuse postituse alla tuli üks kommentaar, mille ma ära kustutasin. Ma ei viitsinud sellele tol hetkel vastata, ega osanud ka. See oli pikk jutt sellest, kuidas paljudel lastel on kodus puslesid, millest tükid puudu ja nendega saab ikka mängida ja miks minu laps nii hellik on, et ei kõlba nüüd pusle, millest osad jupid kadunud on. Lisaks oli seal kirjas, et ma olen kuulsusega nii ära tõusnud ja omast arust hull diiva, kes tahab kõike kohe ja nüüd ja jalamaid. Et ma olen VÄGA muutunud. Ja et kui ma ise ei usu, siis küsigu ma mõne oma pikaajalise sõbranna käest, et kas ma olen diivaks muutunud.

“Sa olid juba enne diiva!” naeris Kätlin selle küsimuse peale. Nojah, ma küll ennast DIIVAKS ei nimetaks, aga olgem ausad – olen ma Mallukas või ärgu ma olgu see Mallukas, ma olen ikka samasugune inimene. Ma olin ausalt ka enne selline eeem… kiiresti ärrituv tont, kes enne teeb ja siis mõtleb. Pigem on see just ajaga VÄHENENUD, mitte suuurenenud. Ja no, kammoon, ega mu vanaisa ilmaasjata mulle lapsepõlvest peale ei korrutanud, et ega ma mingi saksapreili pole. Ja uskuge mind, ma siis ei olnud veel “see Mallukas!”.

Me kõik saame aeg-ajalt asjadest valesti aru, me käitume nagu viimsed lollakad, me ütleme asju, mida me ei mõtle ja me teeme kõik igasugu vigu. Kuidagi imelik oleks need minu puhul nii suureks ilmaimeks pidada, nagu mina siis ei olekski inimene, vaid mingisugune mutant avakosmosest, kes enda sõnul on alati täiuslik, aga näed, SEE KORD EI OLNUD! Jess!

Ma vannun teile, et ma ei käi mööda ilma erikohtlemist nõudmas ja kuigi teile võib tunduda, et kõik firmad valavad mind ööd-päevad läbi kingitustega üle ja teevad, mida ma tahan, siis ma kinnitan, et tegelikult see nii ei ole ja kui ma tunnen, et minuga on väga ilusti käitutud, siis oleks ju kena inimesi selle eest kiita. Ei?

“SEE Mallukas” muuseas oleks reedel peaaegu oma lapse taksosse unustanud. Sõitsime hotellist Pärnu bussijaama ja tarisime oma sada kompsu taksost välja, mina veel kõõritasin, et Mari autoteele ei jookseks ja kahmasin oma seljakoti. “Aitäh, head päeva!” kähisesin ma oma olematu häälega taksojuhile, ise bussile astudes. “Eee, Mallu… Aga Lende?” küsib Kardo. Nojah, Lende oleks võinud ju ka kaasa võtta, mis teda sinna taksosse ikka jätta.

Ja kes oleks väga tahtnud, oleks võinud seda pealt nähes kuskile kirjutada: “Issand jumal, nägin SEDA MALLUKAT! Hääle oli ta kas ära joonud, või asjade kerjamisest oli see sootuks kadunud, aga kujutate ette, ta on nii ära tõusnud, et isegi lapsest on tal pohhui! Tahtis teist taksosse jätta! Kuradi pohhuist!”

Lõpetuseks tore anekdoot Raua raamatust:

Teet Margna intervjueerib oma jutusaates Pohhuisti.

“Niisiis, härra Pohhuist, te väidate, et teil on kõiget pohhui?” küsib ta sissejuhatuseks.

“Täpselt nii,” vastab Pohhuist. “Mul on kõigest täiga pohhui,”

“Absoluutselt kõigest?”

“Absoluutselt kõigest.”

“Teil on naistest ka pohhui?”

“Mul on naistest täiega pohhui.”

“Oma emast on teil ka pohhui?”

“Mul on emast jumala pohhui.”

“Kodumaast on ka pohhui?” ei jäta Teet pinnimist.

“Eriti just kodumaast on mul täiesti pohhui,” ei jää Pohhuist vastust võlgu.

“Ja rahast on teil ka pohhui?” küsib Teet edasi.

“Ei, vaat rahast mul ei ole pohhui,” tuleb vastus.

“Aga te ütlesite hetk tagasi, et teil on absoluutselt kõigest pohhui,” imestab Teet.

“Mul on pohhui, mida ma hetk tagasi ütlesin.”

ei kassiliivakasti küürimisele

Pildil biolagunev kassiliivakast

Mõni aeg tagasi saadeti mulle proovimiseks ühekordsed kassiliivakastid Cat Bio Boxi poolt. . Okei, mina neid isiklikult proovinud ei ole, see au jäi siiski Kurele. Need 100% looduses lagunevad kastid on valmistatud taaskasutatud paberist ja on mõeldud siis umbes nädalaseks kasutamiseks, peale mida saab karbi koos liivaga lihtsalt ära visata, mitte ei pea seal hakkama sõeluma ja kasti pesema ja kuivatama.

Mu sõbranna ütles, et see küll talle keskkonnasõbralik ei tundu, sest noh, iga nädal uus kast tundus talle natukene kahtlane. Samas on need karbid tehtud juba olemasolevast vanapaberist, mida Eestis tekib igal aastal umbes 90 tuhat tonni! See on nii suur kogus, et saaksime katta ühe jalgpalliväljaku lausa kümnemeetrise paberikihiga ning osa vanapaberit jääks veel ülegi. Vanale paberile uue elu sisse puhumine on Cat Bio Boxi  südameasi ja selle pärast nad enda sõnul neid karpe teevad ka. Cat Bio Box’i ühekordne tualett jätab pärast kasutamist peaaegu olematu jälje loodusesse. Muidugi siinkohal oleneb vist see ka, et mis liiva sa kasutad, ma ei tea isegi, millised liivad on biolagunevad ja mitte, ma ostan alati suht suvalt liiva.

Pildil neljane karbipakk

Ühes komplektis on neid 4 tükki, ehk siis kuu varu. Muuseas, peale minusuguste laiskade saksapreilide on selliseid kassiliivakaste soovitatud soetada ka rasedatel kassiomanikel, sest siis on vähe bakterivabam see liivavahetus. Triinu, ära muretse, ma panin sulle kuu varu juba kõrvale! Kui tuled, saad kaasa!

Veel on hea selline liivakast anda kaasa siis, kui keegi su kassi hoidma peab. Nii ei pea võõras inimene su kassi essu koristama, vaid võib karbi rahus minema visata ja saab uue liiva uude karpi panna.

Pildil Cat Bio Box

CAT BIO BOX’I TUALETI EELISED:

Lihtne, mugav ja kiire kasutada
Karbi kerge kaal võimaldab seda näiteks reisile või suvilasse kaasa võtta
Tualeti iganädalasel vahetamisel vähendab oluliselt bakterite ja haiguste levik
Kassiomanikule ja kassidega tegelevatele inimestele hügieeniline kasutada
Ohutum rasedatele naistele (soovitus siiski kasutada ühekordseid kindaid)
Liiva vahetus ei võta rohkem aega kui üks minut
Tualetti ei pea pesema, desinfitseerima ja kuivatama

Ma alguses kartsin, et see jääb Kurele natukene väikeseks, aga see oli asjatu hirm, sest kohe kui ma sinna liiva panin, läks üks härra sinna sisse istuma. Ei, ta häda ei teinud, istus niisama. Hiljem tegi muidugi häda kah, nii et piisas talle küll sellest suurusest, kuigi ta on üks ütlemata pirakas kassihärra.

Ise mõtlesin ka seda, et raudselt nädalaga läheb haisema või et põhi vettib läbi, aga eips, mitte midgai. Oleks võinud isegi kauem hoida, kui nädal, aga ikkagi viisakalt vahetasin välja. Muidugi selles suhtes, et väikest igapäevast junnikorjandust tuleb ikka teha, see on paratamatu ja noh viisakas kassi suhtes kah :D

Pildil Kurg vetsu minemas ja mina nagu pervert teda kaameraga jälitamas

Neid saab soetada näiteks SIIT 4.20€ eest 4tk.  mugavad on need karbid küll. Igal kassiomanikul võiks 4 tk igaks elujuhtumiks kapis olla, isegi kui igapäevaselt kasutada ei taha. Nagu öeldud, kas siis suvilasse kaasa võtmiseks või muuks erijuhtumiks. Kurg kiidab heaks.

katsetan: puhastusvahend nr 1

Mõni aeg tagasi saadeti mulle üks tagasihoidlik puhastusvahend nimega Nr 1 (link). Koostisainetelt on tegemist ökotootega, aga ökomärgist firma veel taodelnud pole, ehk tulevikus teevad sedagi. Nende sõnul võib vahendit võib julgelt kasutada kõigil pindadel – nii kõvadel kui pehmetel.

Väidetaval puhastab see kõike, alates kamina klaasuksest ja lõpetades väikelapse kätega, millele ei tea kust on ilmunud vildikaga tehtud joonistused. Kuna see on siiski öko värk, ei ole vaja seda peljata ka nahala sattudes. Lisaks peaks see mängleva kergusega puhastama kööki, vannituba, wcd. Lausa isegi riideid! Noh, et pihustad enne pesu pesema panemist plekile number ühte ja viskad pessu.

Pildil puhastusvahend nr 1 ja vuntsidega nuustik

Ma tahtsin seda puhastusvahendit proovile panna ja mulle tundus, et kõige suurem väljakutse oleks talle hetkel Mari tuba. Nimelt sai see väänik ühel hetkel mu veekindla markeri kätte, mida mul isegi mu armastatud klooriga eemaldada ei õnnestunud. Mis siis ikka, kui panin uue puhastusvahendi tööle.

Pildil on näha, kuidas marker vahendit peale pihustades sulama hakkab

Kohe kui ma vahendit peale pritsisin, hakkas marker nagu… sulama. Sellega oli see naljakas asi, et otseselt peale pihustades andis marker väga palju lootust maha tulemiseks, aga kui käsna appi võtsin, siis hakkas hoopis seinavärv minuga kaasa tulema. Seega tegingi nii, et pihustasin, puhastasin salfakaga, pihustasin, puhastasin jälle ja nii mitu-mitu korda. Ütleme nii, et 100% puhtaks ei saanud, aga PALJU paremaks sain olukorra siiski.

Pildil vasemal täissoditud sein, paremal on soditud kohta õrnalt veel näha, aga ei ole nii silmatorkav.

Teiseks avastasin, et see suslikuhakatis on und oodates ka maalimisega tegelenud. Nimelt oli nari ülemisel korrusel mingisuguse vildikaga mässatud. Vähe sellest, et seinad koos olid, natukene oli kaunistatud ka voodit ennast. See konkreetne kirjavahend lahkus seintelt oluliselt mänglevama kergusega.

Mina jäin igatahes rahule ja mulle meeldib see, et see on selliste koostisosadega, millest ma päriselt ka aru saan. Okei, peaaegu aru saan! Leelistatud vesi, < 5% mitteioonsed pindaktiivsed ained (glütserool), sojaõli, taimsed rasvhapped, apelsini ekstrakt, maisiõli, porgandi ekstrakt, guargum, sibulaekstrakt. Vot! Muud ei olegi! Minu meelest ei lõhna ta üldse, aga samas on mul nina 100% kinni ka :D Kardo ütles ka, et ta ei tunne eriti midagi, seega mingit keemilist lillelõhna oodata ei ole, aga miks peakski, eksole.

Kes endale soovib soetada, siis teie rõõmuks ütlen, et hind on sellel ka vägagi taskukohane, vaid 3.65€! Soetada saad sa teda Strata Nordic kodukalt SIIT. Ma soovitan teil vaadata ka Strata Nordic Facebooki lehele SIIN, sest nad on seal ka igasuguseid puhastusteste ja värke videos ja pildis teinud, ei pea vaid mind uskuma :)

Muuseas, teate, mis mulle täiega meeldib? Et nende firmal on vaid ÜKS toode! Järelikult on nad selles ühes nii kindlad, et ei vaja sadat erinevat vahendit, mida müüki panna. Nr 1 on universaalne, töötav ja puhas vahend, mida saabki saja erineva vahendina kasutada, seega on see ju väga lahe värk.

Jäta kommentaariks, et mis puhastusvahendit sina praegu kõige enam kasutad ja kolm kaasarääkijat võidavad endale ka pudeli Nr 1 puhastusvahendit kodus testimiseks :)!

hea ja halb klienditeenindus

Ei mina mäleta enam, kus, aga kuskil blogis kirjutas klienditeenindusest. Ma siis räägin ka, sest mul on viimasel ajal kogemusi olnud nii väga hea teenindusega ja kliendisõbralikkusega, kui ka täitsa nõmedast olukorrast, mis firmast halva mulje jättis.

Alustame siis hea kogemusega ja selle sain ma Järve keskuse Apollost. Nimelt on seal käimas mingisugune suur soodusmüük (link) ja kuna ma tihti Järvel käin, siis astun sinna ikka teinekord sisse. Alesid oli tõesti palju ja nõnda tulin ma sealt välja mõne raamatuga endale ja mõne asjaga Marile. Soovitan ka teil sinna kiigata, seal on üli palju häid raamatuid ja mänge odavamalt!

Pildil on siis üks lasteraamat, kus on pildid suurtest loomadest ja nende lastest. Siis on üks käsiraamat vanematele, kuidas lastega kõige rohkem väärtuslikke hetki tekitada, Mihkel Raua uus raamat ja siis Fitlapi tegijate raamat “Magusaga kaalust alla”. Lisaks veel üks laste mänguasjalaadne värk nimega Bubber, mis on nagu selline plastiline liivamoodi asi.

Pildil tegelikult kõiki raamatuid pole, sest meil käib siin ahjuehitus ja elutuba on nagu pommi poolt laastatud. Seega panin pildile need, mis kohe silma jäid. Lasteraamatuid oli veel, lisaks üks Tove Janssoni elulooraamat, mida mulle müüjad kiitsid ja maksis alla viie euri, nii et ostsin kohe rõõmuga. Lugeda ainult pole veel jõudnud.

Mihkel Raua raamat on NII HEA, et see väärib eraldi postitust, magusaga kaalust alla võtmist proovin kah ja annan siis teada, kuidas läks. See vanemdamise raamat on mul ka alles alustatud, küllap räägin sellest ka kunagi, kui vähegi asjalik on. Aga Mihkli raamat…Seda ma loen lihtsalt juba meelega aeglaselt, et lasta sellel setttida ja võimalikult kaua nautida saaks :D

See Bubber on ka nagu see kinektiline/kineetiline/issandmuleijääseesõnakunagimeelde liiv. Aga ta on parem! Ta on nagu natsa tihkem ja ei valgu nii kiiresti laiali, annab voolida igatpidi. Ja totsik maksis vaid mingi 3€, seega poole võrra alla hinnatud. Soovitan!

Pildil Mari lappamas oma emmede-titade loomaraamatut.

Mis veel pildile ei jõudnud, on ühed markerid. Nimelt märkasin ma Apollos esimest korda elus sellist firmat nagu OnyxAndGreen (link) ja mulle meeldisid väga nende asjad. Nõnda ma ostsin taaskasutatud ajalehtedest harilikud pliiatsid ja taaskasutatud plastpudelitest tehtud markerid Marile. Ta meil suur joonistamise fänn.

Andsin siis lapsele markerid kätte, võtsime paberi ette ja Mari proovis esimest marketit. Tühi. Teine – tühi. Kolmas veeeeidikene vist paar kriipsu lasi teha, aga siis ka tühi. Neljas ka tühi. Ok, ma ei mäleta, kas seal pakis oli neli või viis markerit, aga nad kõik olid tühjad ja joonistada nendega ei saanud.

Olin küll pettunud, aga mõtlesin, et noh, mis seal ikka, et need maksid mingi paar euri ainult, et pole ju nii suur kaotus ka. Aga siis kui vaene Mari meeleheitlikult nendega värvida üritas ja nuttis, sest need ei töötanud, siis ma sain ka pahaseks ja kirjutasin Apollole, et selline niru asi mul juhtunud oli.

Loomulikult vabandas pood kohemaid ja lubasid kauplusest teised pakid ka üle vaadata, et ehk on mingi üldisem praak laar saabunud või midagi sellist. Ega ma ei eeldanudki, et sellest rohkem midagi saab, olin õnnelik, et kirjale üldse vastati ja nii, kui nüüd täna puhkuselt koju tulles ütles ämm, et mulle olla pakk tulnud. Pakk oli Apollo ja OnyxAndGreen firma poolt koos vabandava kaardikesega, nii armas!

Pildil asjad, mis mulle saadeti, kõik muidugi erinevat moodi taaskasutatud asjadest tehtud. Õlakott, geelkriidid, liimipulgad, värvipliiatsid ja KIVIST TEHTUD PABERIST kaustik!

Ma ei suuda uskuda, et on olemas selline asi, nagu kivist tehtud paber, aga näete – on!

Looduslikumad liimipulgad

Õlakott, mis on osaliselt tehtud punutud taaskasutatud ajalehtedest.

Bambusest geelpliiats

Täitsa ausalt poleks ma sellist asja absoluutselt oodanud. Ma oleks rahul olnud, kui ma oleks võinud poest uue paki markereid valida, aga no siis kohe selline helde kingikott. Mina olen igatahes väga rõõmus ja rahul, see firma on mul nüüd hästi meeles ja kindlasti tahan nende tooteid ka edaspidi soetada! Kodukal on neil hästi palju lahedaid taaskasutatud asju ja nüüd tean ma ka, et nad on väga kliendisõbralikud ja vastutulelikud, nagu ka Apollo kauplus.

Nüüd siis halva kogemuse juurde. Lugesin mina Lipsukese blogist, et ta ostis lapsele põrandapuzzle Pusled.com leheküljelt. Mina tahtsin ka kohe Marile põrandapuslet ja kui ämm ütles, et ta ei oska Marile jõulukinki osta, siis ütlesin ma, et näiteks see põrandapusle oleks lahe. Nii oligi, et vanaema andis “Marile raha” ja siis mina ostsin selle ära. Esimene viperus oli see, et tellisin pusle, aga sain kirja, et sorri, seda pole, vali miski muu. Okei, valisin.

Mõne aja pärast oli pusle kohal ja rõõm suur. Hakkame me siis seda kokku panema, aga vot näed kaks tükki puslest oli puudu. See ei saand ka kuskile kadunud olla, sest ma avasin selle kilest ja hakkasin kohe kokku panema. Kaks tükki lihtsalt olematud. Laps jälle nii pettunud, sest tal on komme, et kui pusle kokku saab, et siis me kõik hüüame JEEEE ja plaksutame, aga no kuidas sa JEEE karjud, kui kaks tükki puudu ja pusle kokku ei saa.

Kirjutasin firmale, et näete, selline lugu ja mis nüüd teha. See oli 31 detsember. Kolmandal jaanuaril kirjutasin uuesti, et kukuu, olete olemas veel või, et kas on ehk mingit lahendust pakkuda. Siis vastati:

Tere

Väga vabandame hilise vastuse pärast.

See on tegelikult väga väga harv juhus. Kas otse pakist panite kokku ja väga ei seigelnud enne puslega? 

Olete saanus üle vaadata, et ei ole kuskile äärte alla rändama läinud. Kui ikka kuskilt välja ei tule ja otse pakist ikka puudu – siis loomulikult ikka vahetame kauba välja uue vastu.

Kas saate meie juurest läbi tulla? Pärnu mnt 142, Tondi Ärimaja

Kui sobib, siis laseksin laost uue meile kontorisse tuua sel juhul enne.

Saale Paimets

Pusled.com

Okei, mis siis, et nende jama, mina pean nüüd kuskile järele minema, aga fain, ehk ikka satun kunagi sinnakanti ja toon siis ära. Mingit aega, millal ma minema peaks, kokku ei leppinud. Kuus päeva hiljem sain kirja:

Tere!

Kas tükid on nummertatud? Võiksin uurida, kui on teada mis on puudu.

Kui aga mitte, siis andke teada ja vaatame edasi.

Tervitades,

Toomas

Mina vastasin siis, et ma ei tea, kas on nummerdatud, sest ma viskasin selle pusle ära, mis ma ikka last sellega närvi ajan. Selle peale tuli vastuseks:

Oeh, ma olin puhkusel ja ei teadnud sellest midagi…

Ma katsun teile siis uue eksemplari tellida…

Oeh, küll ma teen inimese elu raskeks. Ja noh, see uus eksemplar pidi mind ju ootama juba nende kontoris :D Igatahes, see oli 10. jaanuaril, 12dal oligi postiautomaadis uus pusle, mida ma siis jälle suure hurraga koju tassisin, hakkasime kokku panema ja… trummipõrin… Sedapuhku oli kaks juppi TOPELT ja vaid üks puudu :D

Ma kirjutasin sellest ka neile, vastuse sain neli päeva hiljem, kui olin neile uuesti kirjutanud, et kas mulle üldse vastata ka kavatsetakse:

Tere!

Ikka kavatsesin…Ent ma olen pisut nõutu selle olukorra ees…Teeme äkki nii, et te saadate meile selle tagasi, meie võtame laost uue ning vaatame ennem üle, et kõik tükid oleksid olemas?

Kui see sobib, siis andke teada ja ma teen teile ise postikapi kaarti, mille alusel te saate meile tasuta praagi tagasi saata.

Vastust oodates,

Toomas

No kui te arvate, et ma selle teise pusle alles hoidsin, siis te eksite kah :D Ma olin selle ka juba ära visanud, sest mida ma teen mingi praagiga? Aga näete, oleks alles pidanud hoidma, sest nüüd arvab see firma vist, et mul on hädasti vaja kolme põrandapuslet ja ma selle nimel muudkui valetan neile, et juppe on puudu ja üle. Igatahes enam nad mulle sõnagi vastanud ei ole :D Maksis küll mingi 9 euri, aga ma tõesõna tahaks mingit puslet ka saada. Praegu mõtlen, et ma oleksin võinud ju pilti teha, aga no ega see ei tõesta, et puudu on, ma oleks võinud ju lihtsalt jupid pildilt välja jätta vms.

Igatahes kui ma oleks mõlemad alles jätnud, siis ma oleks kokku ühe terve saanud :D*

See postitus on nüüd nii pikale veninud, aga sellega seoses meenus mulle veel üks VÄGA HEA klienditeeninduse kogemus. Nimelt tellisin ma Scandikidsist Marile laua peale sellise.. eeem, plate moodi asja We Might Be Tiny firma poolt, siis ühed GoBabyGo sukad ja imetamiskee. Sukkade asjus kirjutati mulle, et sorri, seda värvi pole, valige uued. Valisin uued. Neid ka polnud. Valisin kolmandad. Sain siis paki kätte ja mul oli seal kaks asja rohkem sees. GoBabyGo põlvekaitsmed ja selline kohvimasin. Ma olin veits segaduses ja arvasin, et neil on seal mingi jama olnud, et on mulle vale paki teele pannud. Kirjutasin neile, et mul pakis kaks asja, mis mulle ei kuulu ja siis nad ütlesid, et ahjaa, see on kingitus ebameeldivuse eest. Nagu… whaa. Kui tihti sellised asjad juhtuvad :D? Ma olin kohe nii rahul selle teenindusega, et ma tellisin sealt ära ühe kiikmammuti, mida ma kaks nädalat passimas käinud olen, sest 150€ mingi mammuti eest maksta tundus üle mõistuse ebanormaalne. Aga siis see oli alla hinnatud ja nad olid nii toredad ja see on kindlasti lahe fotoprops ja nii seee läkski, et nüüd mul on see mammut kah. Hea töö poe poolt, muidu ma vist seda ostnud poleks :)

Igatahes saavad mudilased minu juures nüüd mammutiga sõita. Küll ta on üks armas ja pontsakas elukas!

Millised on teie viimase aja head klienditeeninduskogemused? Mind huvitavad head rohkem, siis tean ise ka, kuhu pöörduda, kui midagi kunagi vaja :) Halbade kogemustega on see, et noh mõnikord ikka võib juhtuda igaühel, aga kahjuks see võib paremini meelde jääda kui hea :D!

*Jah, ok, ma ilmselt ei oleks pidanud neid kohe ära viskama :D