Mariann Kaasik's Blog, page 217

head asjad ja kuulujutud

Viis miljonit blogi läks uue aastaga kaasa aasta esimesele 30 päeva blogimise väljakutsega. Ma juba tean eos, et ma pole kuigi järjepidev, seega ei hakka ma isegi teesklema, et ma sellest osa võtta viitsiks. Tean liiga hästi, et mul pole selleks aega. Ma nimelt juba hommikul tahtsin sellel teemal blogida, aga aega leidsin alles nüüd, kell 1 öösel ja ilmselgelt teen ma sedagi oma unetundide arvelt.

Küll aga mõtlesingi ma, et kui ma oskan kaasa rääkida, siis räägin. Noh, kui aega on. Esimese päeva üleskutse oli rääkida asjadest, mis õnnelikuks teevad. Neid on nii palju! Näiteks täna tegi mind õnnelikuks, et mul on BB lamamistool ja beebikiik, sest need teevad minu elu palju mugavamaks. Siis olin ma õnnelik, et mul on kaamera, millega armsatest titadest pilte teha. Ja siis olin ma õnnelik, et see veel-natsa-salajane-äriidee kogub tuure ja on saanud nii palju firmasid endale partneriteks. Aga see pole just ASI. Hmm, no ütleme siis nii, et ma olin õnnelik, et mul on arvuti, millega asju ajada. Ja nüüd just olin ma pesus käies õnnelik, et Linea MammaBaby tõi meile suure kingikoti ja ma sain Lendet hea kraamiga pesta, sest ma tõesti ei taha seda Johnsoni jama kasutada, aga mul muud polnud, oli just otsa saanud ja unustasin uut soetada. Nüüd sai see mure murtud. Lõpuks olin ma õnnelik, et mul on kannaviil, sest mu tallad meenutasid juba vaikselt põhjapõdra kapju. Seda õnne kauaks ei jagunud, sest ma hõõrusin enda kanda nii raevukalt, et see murdus pooleks.

Sellega meenub mulle see, et ükskord oli Mari vannis, mina asjatasin midagi peegli ees. Ühel hetkel kuulen, et Mari nutab. Ta oli võtnud sama kannaviili, hõõrus sellega oma põlvi, nuttis valust ja hõõrus edasi. Ise vaatas mind sellise näoga, et issand jumal ema, MIKS sa seda ometi endaga teed? MIKS?! Ju siis ta oli mind näinud kunagi seda kasutamas ja otsustas järele proovida. Kuigi ausalt, ma veel nii parkunud pole, et põlvi viilima peaks…

TEGELIKULT ma tulin postitust kirjutama ajendatuna sellest, et teise päeva teema oli midagi sellist, et mis jutte sa oled enda kohta kuulnud. Kohe pidin ka kirjutama tulema, sest oh sa jeerum, mida ma kuulnud olen. Okei, enamike nendest asjadest siiski suva kohtadest netist lugenud, aga jah:

Et ma viskasin oma ämma tänavale, kus ta nüüd almustest elab.
Inimesed, kes “minu juures käinud on ja mind isiklikult teavad” on kursis, kuidas kõik mu sõbrad mind kardavad, sest ma aina karjun kõigi peale ja ähvardan kõiki.
Et Kardo petab mind üle päeva.
Et ma sain kogemata lapsed.
Kui ma olin Mari oodates 5 kuud rase, siis kuulsin ma, kuidas jälle mingi “isiklik tuttav” teadis rääkida, et ma tegelt ei taha last ja käin mööda arste aborti anumas.
Et ma töötan Leiburis ja selle pärast ma nii paks olengi, sest ma saan tasuta värsket saia süüa.
Et ma olin Austraalias strippar (see tegelt on natsa nagu kompliment, sest ma pole kunagi arvanud, et mul strippamiseks piisavalt hea keha oleks :D)
Et ma petsin Kardot ühe oma sõbraga, kes on homo (aga see sõber tegelt ei ole homo, sellegipoolest jutt levis nii, et mallu seksis oma homost sõbraga :D)

Need olid siis esimesed, mis pähe kargasid hoobilt. Aga no päriselt, ega ma ju väga tõe pähe sellist jama ei võta ja ei solvu ka. Nagu öeldud, see on kõik võõraste inimeste loba, mida netis anonüümselt hea kuulutada. Mulle pakub pigem nalja, kui lugema satun jälle kuskilt.

Mis on kõige naljakam/naeruväärsem kuulujutt, mida teie endast kuulnud olete? Täitsa huvitav oleks teada :D!

ma luban, et…

Uue aasta lubadused on alati sellised, et suure suuga antakse ja siis vaikselt need mõtted ka hääbuvad. Seega uue aasta lubadusi ma andma ei hakka. Kuivõrd aga mõned muutused on elus hädavajalikud, siis teen ma endale siiski mõned soovitused tulevaks aastaks. Ja kuna alustada tuleb kohe, siis okei, teeme nii, et neid kergem täita oleks, kategoriseerime need kuude kaupa ära. Ega ma kaua ette planeerida ei oska, aga mõned kuud ikka.

Jaanuaris ma:

Hakkan trennis käima.
Viin Mari trenni.
Lõpetan coca joomise (mul veel ühe pudeli riismed on, selle joon ära). Mu coca sõltuvus on läinud üle igasuguse piiri siin maailmas!
Proovin hakata uuesti söögitegemiseks aega leidma, et midagigi oma retseptiraamatu jaoks ära teha. Kasvõi kolm retseptigi!
Ei lange depressiooni, üritades korraga händelida elu, lapsi, pildistamist, trenni ja muud säärast.
Toon turule midagi, mida Eesti turul veel ei ole.
Korraldan Fotoraadiga “õpetame Mallukale veel paremat pildistamisoskust” koolituse ja tasun neile rohke söögi ja veiniga.
Saan kokku raha ahjuehituseks.
Lähen Lottega koertekooli.

Veebruaris ma:

Saan valmis oma stuuditoakese.
Saan uue värava.
Saan 27-aastaseks ja tähistan seda ainult kõige mõnusamate inimestega maailmas.
Otsustan ära, kas alustan märtsis Naistelehes, või jätan selle värgi selja taha.

Kas keegi uusaastalubadusi endale andis? Kui jah, siis milliseid? Kui ei, siis mis on need soovitused või mõtted, mis teie järgnevate kuude jooksul tegema peaksite?

“Hehhehhee, on jälle see aeg aastas, kus kõik annavad katteta lubadusi!”

La Fanett pood tõi täna meie perele hunniku kingitusi ja see 68 suuruses kombe Lentsule on nii armas ja pehme! Ma ise arvasin, et see on raudselt suur, aga noh, minu armas paksuke :D

 

head uut aastat!

Ruttu, ruttu blogin ka ikka täna, sest mina keeldun aasta esimest päeva niimoodi mööda saatma, et ma sõnagi kirja ei pane! Keeldun! Muidu tähendab see ehk veel seda, et see aasta saab olema blogimisvaene või muud jubedat, nii et tänan ei! Ma tegelikult hakkasin juba hommikul blogima, kui äkki oli mul ukse taga üks armas perekond, kes tuli oma beebit pildistama. “Aaa, issand, ma olin teid hoopis pühapäevaks kirja pannud,” vabandasin ma enda unist nägu. “Täna ongi pühapäev…”.

Krt, see pidev kodus olemine. Absull ei mäleta, mis päev on. Aga hullu polnud, sest ma olin eile traditsioonivastaselt õhtul kenasti laua ja elutoa ära koristanud ja kuigi magama ronisin ma alles kahe paiku, ei ärganud ma mingisuguse pohmelli ega muu säärasega. Jah, eks pidupäeva puhul pokaalike sai võetud, aga kõik jäi siiski väga viisakaks. Nimelt käisid meil külas sõbrad oma kahe lapsega, mis oli üli hea, sest nende põnnid mängisid terve aja Mariga koos ja kogu aeg mingi kilkamine ja jooksmine ja naermine käis. Lende jäi 9 paiku magama ja ärkas esimest korda siis, kui ma voodisse läksin, ehk siis kolmest. Sõi ja magas edasi, kuni me lõpuks mingi 8 paiku ärkasime.

Kell 12 läksime maja ette rakette vaatama, aga mina tulin kohe tuppa tagasi, kui olin kõik läbi kallistanud ja sõõmu shampsi võtnud, sest esiteks oli toas hirmul Lotte ja teiseks kartsin ma, et Lende selle peale üles ärkab. Kuidagi nii filmilik tunne oli lamada voodis, aknatagune värvilistest rakettidest tulvil, paugud kärkisid üle metsa, mina lamasin Lende kõrval, Lotte lamas minu kõrval ja nõnda soovisin ma neile head uut aastat.

Lotte soovis mulle head uut aastat nelja erinevasse kohta kusemisega. Aga no ega pahane olla saa, need pagud olid ikka tõesti hullud. Ja võib-olla peaks teda isegi tänama, sest kui ma juba kust koristasin, hakkasin ma edasi ka kraamima ja nõnda oligi mul hommikul kõik korras nagu norras.

Ahjaa. Kui Lende kell 8 ärkas, siis võttis Kardo ta endaga alla ja mina sain magada lausa poole 12ni. Kui see Kardo isapuhkusel olemine seda igapäevaselt tähendama hakkab, siis võib isegi elada nagu kuninga kass!

Ah kuram, Lents ärkas, kiirelt paar picci ka, muidu nadi!

Eilne lemmiksuupiste. Kurk-toorjuust-suitsulõhe-kalamari. Mmm!

Lende vanaisaga.

Aasta esimese fotoshuudi lemmikpilt!

 

Kuidas teie uue aasta vastu võtsite?

 

aitäh, papake!

Mu ema andis mulle jõululaupäeval ühe luuletuse, mille ta oli papa asjade seast leidnud. Pole vist vaja öelda, et ma nutsin endal silmad peast välja, kui ma seda paberit käte vahel hoidsin ja kujutasin ette, kuidas mu papa 13 aastat tagasi mulle need sõnad oma trükimasina peal valmis toksis. Minu armas papa.

Mõnes mõttes oli see tema kirjutamine sama, mida mina teen. Jah, ma kirjutan muidugi igasuguseid asju, aga mõelda, et kunagi loevad minu lapsed ja nende lapsed ehk neid kirju ja häid soove, mis ma neile kirjutanud olen, kui nad lapsed olid, oeh. See tunne on sama hindamatu, kui minul oli tunne papa luuletust mulle lugeda. Ma arvan, et ta kirjutas mulle selle siis 13daks sünnipäevaks ja nüüd, 13 aastat hiljem võin ma öelda, et papa soovid on tõesti täide läinud!

Mu anne, ütleme, et selleks on siis kirjutamine ja kirjutamisest rõõmu tundmine, on tõesti asi, mida ma olen jätkuvalt teinud ja mitte lasknud sellel andel hääbuda. Ka elurõõmu on mul kamaluga!

Mu elu eesmärk ei ole kindlasti välimusele suunatud, ma olen selles suhtes üsnagi rahujalal endaga. Ja noh, papa teadis kohe ära, et mingit ilublogijat minust ei saa!

Ma annan endast kõik, et olla lähedaste suhtes tähelepanelik ja abistav, tõesõna. Ja kui aega ja ressursse üle jääb, siis teiste suhtes kah!

Ma üritan olla vähem isemeelne ja rohkem rõõmsameelne ja sallivam. Nagu ma eelmises postituses ütlesin – et ma alati ei oska, aga loodame, et kui ma papa vanuseks saan, siis ma olen juba sama imeline inimene kui tema!

Mu töö tõepoolest on nii meeldib, kui ka ühtaegu tulus!

Ja mu kodu on lillede ja aiaga, sest paneelmajast saime me vehkat tehtud ja “kivitallis” enam ei ela. Hoopis metsatukakese kõrval.

Ka viimane rida on tõeks saanud, sest esiteks ma tunnen iga päev kodus, kuidas mu lapsed mind armastavad ja teate, see on mingi ultimate level armastust. Nad vaatavad sulle silma ja nende silmis on kõige suurem usaldus, siirus ja armastus, mis universumis olemas on. Ja siis ma vaatan Kardot, kes on valmis minu ja meie laste nimel tegema kõike ja andma endast kõik ja loeb mu mõtted ja MUDIB MU VARBAID (:D) ja ütleb, et ma olen maailma kõige ilusam ja andekam ja parem ja asjalikum naisuke, siis jah, raske on mitte tunda seda armastust.

Ning muidugi teie, mu blogilugejad. Jajah, on mingi väike protsent neid, kellele ma ei meeldi, aga sitta mul sellest. Tuhanded ja tuhanded inimesed annavad mulle igapäevaselt positiivsust ja ma tõesti tunnen, et mind peetakse kalliks ja armastatakse ka nende poolt, kes ma isegi oma silmaga näinud ei ole, ja vot SEE juba on midagi! See annab powerit.

Seega aitäh, kallis papa. Sinu soovid on täide läinud :)

Ps! Kui sa juhtumisi sealt taevast, või kus iganes sa nüüd tegusid korda saada, mind vaadanud oled nendel hetkedel, kus ma olen räige persevest olnud, siis anna andeks. I’ll try better!

Ps2! Vähe ma nüüd ei tihu oma silmi peast välja!

aasta oli siis 2016

Vaatasin, et mõned blogijad on juba aastat hakanud kokku võtma ja enne kui enda aasta kokuvõtet toksima hakkasin, mõtlesin vaadata, et mis ma aasta aega tagasi kirjutasin. Oh sa püha pele…Päris persses olin vist omadega :D (loe siit). Nii hirmus oli seda lausa lugeda, nagu loeks umbes kellegi hüvastijätukirja või miskit sellist. Lugedes tuli mulle meelde küll, kuidas ma kirjutasin seda mitu tundi ja nutsin ja kustutasin neid lõike ja kirjutasin uuesti. Tundsin ennast kuidagi jube alasti ja ma pean tunnistama, et ega seda praegugi hea ega lihtne lugeda ei olnud. Kohe kahju hakkab sellest vaesest minevikuMallust.

Kuid paika peab see, et elus on tõusud ja mõõnad ja mõnikord on need tõusud täpselt ümber nurga, tuleb ainult naaa-aatukene veel vastu pidada. Umbes kuu aega pärast antud postituse kirja panemist jalutasin ma ühel päeval Mari lasteaiast koju ja mõtlesin naljaviluks rasedustesti teha. See oli see päev, kui ma sain teada, et Lende on meie perre tulemas ja ühtlasi oli 4. veebruar päev, mil ma tegin oma viimase suitsu. Veel ei saa öelda, et olen aasta ilma olnud, aga no PÕHIMÕTTELISELT võiks ju öelda, et valdava osa 2016 aastast olen ma olnud suitsuprii ja see on minu meelest imetore. Ei, suitsuISU pole siiani kadunud, aga sellegipoolest usun ma, et aasta pärast saan ma 2017 aasta kokkuvõttesse kirjutada, et 2017 on olnud 100% suitsuvaba. Ega kahe lapse emal polekski ju sobilik suitsetada. Või ühe lapse emal. Või üldse ühelgi inimesel, kes oluliselt vähki surra ei taha :D

Aga no palju suurem erinevus 2015 aastaga on muidugi see, et mööduva aasta kohta ei ole mul nagu miskit halba öelda. Vastupidiselt on mul olnud elu üks parimaid aastaid! Ma olen küll sel aastal olnud paksem, kui kunagi iial varem, aga ma TUNNEN ennast palju kõhnema ja ilusamana, kui ma aastaid tundnud olen. Ma ei ole kordagi hommikul ärganud selle tundega, et ma tahaks voodisse teki alla nutma jääda, kuigi raskeid momente on olnud. Seda just Mariga seonduvalt. Kogu see talle diagnoosi leidmise jama oli üsna raske ja tõepoolest ma imestan, et ma megalt ära ei kassinud selle kõige juures. Eriti siis, kui üks arst kinnitas mulle, et Mari on vaimupuudega ja teine (üheks Tallinna parimaks loetud arst) avaldas kahtlust, et kas ta üldse kunagi rääkima hakkab. Ometi jäi ka mööduva aasta sisse Mari esimene, teine, kolmas ja kahekümnes sõna! Seega tahangi siinkohal öelda, et alati on mõttekas võtta teine-kolmas ja neljas arvamus, sest inimesed on erinevad, kogemused on erinevad ja üldse rohkem mõtteid on hea, sest mõni nendest võib viia tulemusteni. Aga ega ma Mari arengust ja värkidest väga siin rääkida ei tahagi, lihtsalt mainin, et sellel aastal sain ma selle kõnega seonduvalt kogeda täielikku ahastust, kui ka täielikku ja kõikehõlmavat rõõmu. Ja 2017 saab selle poolest veel parem olema! Ma tean seda!

Mul on see aasta olnud rõõm saada teist korda emaks. Mul on see aasta olnud rõõm avastada uus ja huvitav hobi – pitnikuks olemine. Mul on olnud rõõm tutvuda nii mõnegi inimesega, kelle kohta ma tunnen 100%, et tema on minu inimene. Ah, mis ma valetan, ega neid just ülemäära palju pole, aga need mõned on tõesti mõnusad. Mul on olnud lihtsalt mingi mega hea aasta, mille käigus olen ma teinud mõne vea, kuid sada õiget valikut, mis on mu elu viinud praegu sellisesse punkti, kus mul ei ole millestki puudu ja ma olen täiesti-täiesti õnnelik.

Mind teevad õnnelikuks lapsed ja mu tegemised ja see, et Kardo sai ka nüüd selle aasta eelviimasel päeval meiega koduseks jääda! Mind teeb õnnelikuks see, et ma taipasin ennast sel aastal blondiks värvida ja tunnen ennast nüüd palju kobedamana. Mind teeb õnnelikuks see, et mul oli oidu endale koduabiline palgata, et vähendada enda stressi teemal “kõik on nii sassis!”. Mind teeb õnnelikuks ka see, et ma iga aastaga normaalsemaks inimeseks muutun. Jah, paljud võivad vastu vaielda, et MINA küll normaalne pole, aga ma ütlengi, et ma olen alles poolel teel, kuid siiski parem kui varem!

Rotin nüüd Aili blogist mingid küsimused kah:

Mida sa õppisid? 

Teise lapse sünd õpetas mulle seda, et lapsed on kõik erinevad. Kui ma vanasti olin esimene, kes hakkas kuskil beebigrupis kaagutama, kuidas õige ja kuidas vale on, siis sedapuhku ma isegi ei viitsi kuskil suures beebigrupis istuda. Igaüks kasvatab oma lapsi erinevalt ja kuna ma ühe beebiea juba üle elanud olen, siis elan ka teise.

Ma õppisin natukene rohkem pildistama ja Lightroomi kasutama.

Ma õppisin, et alati ei pea kõike ütlema, mis sülg suhu toob. Eks ma mõnikord eksin ise ka selle suhtes ka tulevikus, aga niiiii mitmeid kordi olen oma sõnad alla neelanud ja mõelnud, et pole minu tsirkus, need pole minu ahvid. Me kõik elame oma elu nii, nagu soovime ja kellegi teise öeldud sõnad neid vaevalt muudavad. Arvestades, et ma iseloomult olen juba enda nina igale poole toppija ja arvamuse kuulutaja, siis nagu öeldud, iga kord ei suuda. Aga julgelt 80% ajast saan hakkama!

Ma õppisin, et ma ei saa olla täiuslik. Ma õppisin, et seda on mõttetu taga ajada, sest omadele sobin ma sellisena, nagu ma olen. Mis muidugi ei tähenda, et ennast parandada ja edasi arendada mõtet poleks.

Vaikselt olen ma õppinud ka mitte ennast piinama. Ma ei suhtle inimestega, kellega suhtlemine mulle ebamugav on. Ma ei tee asju, mida ma ei taha teha ja ma ei loe asju, mis on mõeldud mulle haiget tegema. Pigem olen ma õppinud mõtlema, et meie igaühe tegude taga on põhjused ja mõned sõprused tulevadki meie ellu, et hääbuda ja ehk kunagi uuesti naaseda, kui aeg on küps ja iga õela ja kurja sõna taga on ebakindlused. Seda muidugi ka minu enda puhul.

 Mida oleksin teinud teisiti? Miks?

Ma arvan, et ma oleks võinud kulutada vähem raha mõttetustele ja panna rohkem raha kõrvale, aga noh, eks ma võin seda sel aastal proovida. Siiani on mulle lihtsam tundunud lihtsalt rohkem raha teenida, kui vähem kulutada :D

Ma oleks võinud ka natukene vähem stressata selle Mari värgi pärast, aga no seda emasüda mulle nagunii ei võimaldanud.

Ma oleksin võinud kasutada ära seda aega, kus mul oli aega ja viitsimist kokata, et ma oma kokaraamatu valmis teha saanud oleks, aga noh, ega kokaraamatu kirjutamise võimalus eest ära jookse ja võib-olla saab sellest midagi, mis on mu 2017 aasta saavutuste sees, kes teab.

Mis olid kolm selle aasta kõige märkimisväärsemat sündmust?





LENDE!
Pildistamissoovi avastamine.
Mari rääkima hakkamine (või vähemalt selle otsa lahti tegemine)

Milliseid lahedaid asju sai tehtud? Milliseid mitte nii lahedaid?

Mulle tundub, et sel aastal ainult lahedaid asju saigi tehtud. Lapse sain, see oli mega lahe. Ja rase olla oli ka ju tegelikult lahe. Ja remonti tegin selle aasta jooksul kaks korda ja mõlemal korrusel. Aga KÕIKI neid asju ma võin mingil määral lugeda mitte lahedaks kah, sest lapse sünnitamine oli “veits” valus ja rase olla oli lõpuks jube kurnav ja remonti teha oli mega tüütu. Aga nüüd on mul nii ilus koht, mida koduks kutsuda!

Selle aasta saavutus(ed), mille üle tunned uhkust?

Kõige keerulisem olukord sellel aastal?


Ma mäletan, kui ma seisin seal lastehaiglas, olles just Mari solgutanud miljoni erineva arsti juurde, kes kõik teda torkisid ja sorkisid ja uurisid ja puurisid. Ja siis öeldi, et tavai, viige laps sinna-tänna ruumi, kus me paneme ta narkoosi alla, et teha MRI, et välistada ajukasvajat ja ma olin nagi… OH DEAR GOD, WHY?! Ma tundsin survet usaldada arste, ma tundsin survet usaldada oma südant ja niiii keeruline ja raske oli olla.


Mis oli aasta alguses raske, kuid kerge aasta lõppedes?




Hmm. Ette kujutada ennast kahe lapse emana. Kujutada ette, kuidas oleks võimalik teist last sama palju armastada.


Kes on sinu elu sellel aastal kõige enam mõjutanud?


Mul on tunne, et Lende tegi mind paremaks inimeseks, aga võib-olla teevad seda lihtsalt aastad? Mõjutanud on kindlasti Kerli, kes on mind selle fotovärgiga nii palju aidanud ja arendanud ja õpetanud. Kardo kah, sest noh, ta andis mulle lapse valmistamiseks materjali. Kindlasti Kätu ka, sest tema on mu nõu ja jõupunkt laste teemadel ja noh üldse alati nii mõnus sõber.


Millise soovituse annaksid endale kui saaksid ajas üks aasta tagasi minna?

Üks asi mis sai sellel aastal tehtud, kuid varem mitte?

Hmm. Esimese pulmaaastapäeva tähistamine. Varem pole seda nagu teha saanud. Teist last polnud ma ka enne saanud. Ja sain tehtud ka selle, et ma sünnituse ajal ei freakinud out, vaid lasin ennast lõdvaks ja tõesõna hingasin tuhud üle. Aaa. Ja paar korda olen ma suutnud enda ego alla suruda ja lihtsalt vabandada. Ka siis, kui polnud tegelikult minu asi vabandada.



Mida oleksid tahtnud rohkem teha?

Ma ausalt olen sel aastal kõike võimalikku nii palju rohkem teinud, kui iialgi varem! Seega ei tule mulle küll pähe, mida ma liiga vähe teinud oleks…Aaa…Ma tean! Trenni! Aga minu vabanduseks olin ma 9 kuud sellest aastast rase ja 1 kuu tegin ma trenni ka (jaanuari). Eks vaatab, mis 2017 toob!

Mida oleksid tahtnud vähem teha?


Muretseda. Aga seda täielikult vältida ma osanud poleks, sest noh emasüda ja rasedus ja hormoonid ja hirmud ja muu selline. Sünnitust oleks võinud vähem karta. Ma kartsin seda lausa PAANILISELT, aga noh, tegelikult polnud hullu miskit. Eks ta valus oli, aga hirmul olid siiski sellest valust suuremad silmad.


Mida sa tahtsid ja said?


Beebit! Mingit uut väljundit. Rohkem armastust. Vahvaid inimesi oma ellu. Rohkem rahhi. Rohkem võimalusi. Ilusamat kodu.

Mida sa tahtsid ja ei saanud?

Issand, ma ei tea, kas ma oskaksi midagi välja tuua. Ma tahtsin ühtegid kõrvakaid, aga Kardo unustas need mulle kinkida ja ma ei tea, miks ma neid ise ei ostnud. Nüüd ma enam ei mäleta, millised need olid ja kust neid sai, seega ju siis mulle polnud neid niiväga vaja.

Kas leidsid sellel aastal uusi tutvusi?






Jaa! Kerli! Ja Kelli! Mariliis! Issand, raudselt veel leidsin, aga neid leidsin kohe eriti!


Kas lõpetasid vanad suhted?


Mul kadus üks nii hea sõbranna. Üks lausa hingesugulane. Õnneks ta ei surnud ära, vaid leidis vaid emmi mehe, nii et lootust on, et kui nad lahku lähevad, saan ma ta tagasi. And now we play the waiting game...


Kõige imelikum kogemus?


Kui günekoloog, käsipidi sees olles, mainis, et ta mu blogi loeb :D Tegelt ma ei anna pead, kas see oli see või eelmine aasta, aga noh see oli ELU imelikum kogemus.


Muutus, mida soovid uuel aastal teha?


Ma soovin veel rohkem enesekindlust, kuid samas oskust eraldada endale vajalikku kriitikat ja teha õigeid otsuseid. Umbes nagu see Lotte teema. Et ühest küljest tõepoolest on temaga jamade taga palju väliseid põhjuseid ja tegureid, aga kuna ta on MINU koer, siis on lahenduste leidmine minu teha ja ilmselgelt tuleb lihtsalt kuskilt alustada, mitte vireleda ja oodata, et probleem ise ära kaob. Ja kui keegi ütleb, et ma olen milleski nadi ja võiks olla parem, siis ei ole vaja kohe solvuda, vaid võib midagi muuta.


Õppetund aastal 2016.

Elu on nii raske, kui raskeks sa selle ise elad!

kui palju on sul lastele aega?

Sedapuhku tahaksin spekuleerida laste teemal nende üle, kellel endal lapsed kodus on. Muidugi võivad arvamust avaldada ka need, kellel lapsi pole, aga noh sellega on nii, et enne lapsi võid maad ja ilmad kokku mõelda, aga lõpptulemusena ei pruugi see elu ikka nii minna ja olla, kui alguses peas valmis genereerisid. Aga nüüd teemast.

Ma muidugi tean, et see Lotte teema olla Perekoolis jälle mõnusalt lõkkele löönud ja lisaks sellele, et ma hirmus loomaomalik olen, olla seal ka välja toodud seda, et ma eee.. ei pese oma lapsi :D See selleks. Nagu öeldud, mina seda teemat lugeda ei taha, sest vaevalt, et see mulle eriti midagi annab. Kriitika on edasiviiv jõud, aga suvalist lamimist laste pesematusest ja muust sellisest ma lugeda ei taha. Blogima pani mind aga lõiguke ühe tegise blogija postitusest:

Jah, ei saa ilma Mallukata. Ta on omadega üsna puntras, kuigi ta püüab sellest üle olla ja näidata, et tal pohhui, mis Perekooli kanakari temast kirjutab ja arvab. Aga ma kujutan ette, et ega nad väga valesti ei arva, kui nad soovitavad tegeleda oma lastega, mitte treida mitut blogipostitust päevast, et pildis olla. Ma tean omast käest, kuidas lapsed sellest kannatavad, kui mina siin oma postitust vorbin. Seepärast ma nii harva siia jõuangi. Mallukas tegeleb veel saja muu asjaga, nii et vaesed lapsed. Ja tagajärjed on juba näha. Oleks tal ometi hoidu ja ta hakkaks kiiremas korras päästma, mis veel päästa annab. Aga eks igaüks elab nii nagu ta oskab.

Esiteks on mul hea meel, et võõrad inimesed arvavad paremini teadvat, kas ma olen puntras või mitte. Ohjaa, tegemisi on igasuguseid ja palju, kuid nad on kõik mulle mokkamööda, tehtavad ja nauditavad. Seega ise nagu ei arva, et ma puntras oleksin. Aga see osa paneb mind küll imestama, et inimesed ikka veel aru saanud pole faktist, et blogimine/arvutis olemine on MINU TÖÖ. Jah, tuleb ette olukordi, kus ma pean Marile ütlema, et emme ei saa praegu, oota 10 minutit ja siis teeme seda, teist ja kolmandat. On ka ette tulnud, kui ma palun Kardot ise Lendet hoiaks, et ma saaks postituse valmis kirjutada, paar pilti ära töödelda, mõnele meilile vastata, mida iganes. Aga kas see pole mitte tavaline elu? Et vahepeal teeb üks ja siis teine?

Ma siiani ei olnud arvanud, et mu lapsed seetõttu just kannatavad, kas tõesti siis kannatavad? Enamik emasid, keda ma tean, käivad 9-5ni tööl. Tean ka emasid, kes töötavad poes või kohvikus või kus iganes, kus on hoopistükkis graafikuga vahetused, mistõttu mõni päev jõuatakse koju üldse õhtul hiljem. Ei tea, kas nendel naistel peaks ka “hoidu” olema oma töö maha panna ja ikka lastega aega veeta, et ometigi need vaesed lapsed mingitki ema tähelepanu saaks?

Minu loogika ütleb, et ma olen oma lastele 100x rohkem olemas, kui emad, kes 8 tundi päevas kodust ära on. Jah, ma ei saa sekundipealt teha kõike, aga mitte keegi ei keela mul blogipostituse valmides arvutit kõrvale panna ja näiteks Mariga vahepeal maalima kukkuda, poodi jalutada, palli mängida või raamatut uurida. Alles ükspäev tegin siin keset õnnis tööpäeva Mariga eksperimente ja segasin maisitärklise juuksepalsamiga kokku. Tulemuseks tuli maailma kõige pehmem plastiliini moodi toode – proovige, kui mahti on. Lastele meeldib.

Aga igatahes, arvestades seda, et täna on Kardo viimane tööpäev ja nüüd hakkab ka tema kodus olema, siis on ju veel ideaalsem, sest sellisel juhul ei pea Mari sekunditki ootama, vaid saab rahumeeli issiga vahepeal asju teha. Ah, ega ta nädala sees ka väga ei oota, sest kui ta päeval lasteaias on, üritan ma oma tegemised siis ära teha ja õhtul oleme Kardoga mõlemad saadaval. Ja no okei, kui mina pole, siis Kardo ikka on. Kujutate ette, meil on aega neid isegi pesta!

Vimases lõigus on soovitud mulle sedasamust “hoidu” hakata kiiremas korras päästma, mis päästa annab. Ma ei tea, kas selle all mõeldakse laste teemat või koera teemat. Ma eeldan et ikka laste oma, sest nendel juba “tagajärjed” on ju näha. Mis ma siis tegema peaks? Blogi kinni panema? Loobuma oma sissetulekust? Kardo jääb ju ka koduseks, üks meist peaks tööd tegema. Või on siis ka “vaesed lapsed” kui ma nüüd rohkem päris tööle läheksin? Kui ma paneksingi blogis ja netimaailmas pillid kokku, siis oleksin ma ka rahumeeli VÄHEMALT 9-5ni tööl. Kas see on siis parem? Mis see siis parem on?

No vot, ütlesin alguses, et ma pole omadega puntras, aga selle teema üle spekuleerimine ajab mind puntrasse küll. Seega küsin teie käest. Kui palju on teil oma lastele aega? Samas saan ka antud blogipostituse autorist natukene aru, sest tal on minust lausa poole rohkem lapsi ja üks veel takkaotsa, lisaks mingi väga-väga suur majapidamine. Üksikema. Miskipärast ei usu ma ka, et blogimine talle midagi sisse tooks, et tal oleks vahet, kas ta selle postituse kirja paneb või mitte. Aga no täiskasvanud inimene võiks ikka mõista, et kõikide elud pole ühesugused. Mina elan ikka täitsa teistes tingimustes ja oludes, ning julgen öelda, et kui ma peaks elama kasvõi ühe nädala selle konkreetse blogija kehas, siis oleksin ma tõesti endaga kohe väga puntras. Ma selle kõigega üksi hakkama ei saaks ja tõenäoliselt suudaks ma selle nädalaga kirjutada ühe sissekande, milles üks sõna: “APPI!”.

Minu praegune elu on aga meelakkumine. Mmm… mesi!

Ok-ok. Te raudselt tahate teada, et mida kõike ma olen Lotte suhtes ära teinud, ega me sellest teemast üle ega ümber saa. Eks ma ju ise tulin siia halama, eks. Nüüd kannatan! Esiteks, Lottele tehti opp ära ja kui mu kasuisa kargu alla ajab, lähme talle järele. Saime ühelt toredalt lugejalt raadiopiirde, kuid selle paigaldamiseks on kahjuks liiga külm ja maa liiga külmunud. Natsa tuleb oodata, kuni seda paigaldada saaks. Õhtuks peaksin saama väravaehituse hinnapakkumise, kui see sobib, saame jaanuari lõpuks korraliku värava. Lisaks kirjutasin ühte koertekooli Nõmmel ja panin Loteeriumi sinna kirja.

Parem hilja, kui leida!

Minu vaesed, kannatavad lapsed :D

mutihala

Ma ei mäleta, kas ma olen sellest rääkinud, vist olen. Mul on puusad pekkis. Arsti sõnul on see valest istumisviisist väiksena või jumal teab millest, aga mu parem puus käib liigesest välja. Umbes 10 aastat tagasi käisin ma selle jamaga arsti juures ka ja siis öeldi, et umbes kümme aastat peab mu puus veel vastu, sest kuna see käib liigesest välja, siis see luu kulub ja üldse, miks ta mulle vanasti häda ei teinud, oli see, et ma kaalusin nii vähe. Ma olen kuni Mari ootama jäämiseni alati alla 50 kilo kaalunud ja ju siis see kaal oli piisav, et mu hädist puusa koos hoida.

Nüüd elan ma aga sinivaala elu ja peale Lende sündi on puus lausa kohe väga valutama hakanud. Mõnikord ma ärkan öösel üles selle peale, et mu puus valutab. Naljakas on see, et liigesest käib välja parem puus, aga valutab rohkem vasak. Ma ei tea, võib-olla ma siis alateadlikult toetan vasemale seetõttu rohkem ja selle pärast ta valutabki, kes teab.

Näiteks kui mul on Lende külge seotud, siis hakkab mul puus umbes 100 meetriga valutama, peale kilomeetrit on valu juba päris vastik. Kui ma niisama, ilma lisaraskuseta kõnnin, ala poodi lähen, siis vähemalt tagasiteel on jalg juba valus. Õudne muti tunne tuleb peale.

Jah, ma peaksin arsti juurde minema, aga ma täiega kardan. Suure tõenäosusega öeldakse mulle, et ma pean varem või hiljem opile minema. Aga ma pole kunagi operatsioonil käinud ja ma täiega kardan haiglaid ja ma olengi ainult 2 ööd elus haiglas olnud, aga see oli sünnitushaigla ja ühe korraga ma olin Kartsiga koos, seega polnud nii hull. Ma ei tahaks mingi surjatega koos kuskil rõvedas post-op ruumis olla, see tundub niiiii õudne. Ja no valu kardan ma ka. Kuigi ma ei tea, arvestades, kui kiiresti mu puusa seisukord aina hullemaks läheb, siis ma ei ole kindel, kas valusam on opiga või opita.

Jessas, ma pole kunagi kuulnud endavanusest, kellel oleks kunstpuusa vaja. Aga siin ma istun ja valutan puusa. Ilmamuutus tuleb vist..

meie vanker: Bugaboo Donkey Weekender

Mulle jõudis kohale, et ma ei olegi ju oma vankrist rohkem rääkinud, kui kunagi nii ammu, et mul seda isegi veel käes ei olnud. Nagu lugejad teavad, siis jäin ma oma valikuga 100% rahule alles kolmandal korral, aga kolm ollagi ju kohtuseaduseks.

Ühesõnaga, behold – Bugaboo Donkey mono, Weekender edition. Kes Bugaboodest midagi ei tea, siis Donkey versiooni saab kasutada nii mono, kui ka duona. Ehk siis selle koti osa asemele saab panna nii vankriosa, kui ka käruosa. Kuna aga meie Mari juba nii suur on, siis leidsime, et meile vist seda topeltkasutamise osa väga vaja ei ole. Seega kasutame siiski monona.

Weekenderi teeb eriliseks just see kott. Tavalisel Bugaboo Donkey vankril on seal selline….eem, kuidas öelda…korvike, kuhu on samuti mugav asju panna.

Miks just Bugaboo Weekender? Noh, Bugaboo armastuse süstis mulle sisse Berit, kes seda vankrit nii oma blogis, kui ka mulle chatis nii kõvasti kiitis, et lõpuks jäi ka mulle mulje, et mul PEAB olema just see vanker ja ei miskit muud.

Suurt rolli mängis ka see, et meil ei ole autot, mistõttu on üle mõistuse mugav, kui mul on vankri all hoiuruum + kõrval olev kott. Nii hea on poes käia. Laon kõik kaubad kotti ja kodus tõstan koti kraamiga lihtsalt kööki. Ei mingit asjade ükshaaval küürutades välja kraapimist.

Kaalusin ka Cameleon3 vankrit (link), mis on tsutike odavam, aga jäin siiski Weekenderi peale. Just koti + suuremate rataste tõttu.

Kas see kuidagi madal ei ole? Ma ei tea, miks seda pidevalt küsitakse, sest minul ei ole tõesõna kordagi kasutades ebamugav olnud. Samuti väidab seda Kardo, kes on minust umbes 30 cm pikem. Sanga kõrgust on võimalik muuta ja lapse sisse-välja panemine on täitsa tavaline. Ei meenu küll, et kõrgemasse vankrisse kuidagi mugavam last panna oleks.

Minul on käepide peaaegu kõige madalamas olekus.

Kardol aga kõige kõrgemas.

Kuidas nende ratastega Eesti kliimas liigelda on? Ma pean ütlema, et kõik on tip-top. Olen seda kasutanud nüüd lumega ja poris ja milles kõiges veel, mis jääb meie maja kõrval asuvale metsarajakesele ja kinni pole me veel igatahes jäänud. Esimesed liikuvad rattad on ikka ÜLIHEAD ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes sellist mugavust ei hinda. Seda nii õues, kui ka näiteks poes manööverdades.

Kas see vanker on väga lai? Ei ole. Kui kasutada mono versioonis, on ta sama lai kui kõik teised vankrid (60cm). Duona on ta muidugi laiem (74cm), aga noh, kõik kaksikutevankrid on natukene laiemad kui niisama vankrid, eksole.

Kellele ma seda vankrit soovitaks? Esiteks muidugi kaksikutele, teiseks neile, kellel on kas väikse vanusevahega lapsed, või siis neile, kes teavad raudpolt, et tahavad väikse vanusevahega lapsi saada. Või siis minusugused autotud, kes hindavad seda, et vankriga saab poest palju asju tuua ja üldse oma kraami mugavalt vankrisse mahutada.

Kas vankril on ka miinuseid? Noh, kui aus olla, siis esimeseks üüratuks miinuseks jääb minu jaoks hind. Scandikids lehelt saab Weekenderi soetada 1400€ eest, mis on päris kopsakas summa. Või nagu Kardo ütles – mõne mehe auto raha! Aga no kui näiteks mõelda nii, et näiteks ostad selle vankri, saad ühe lapse ja aastakese-kahe pärast sünnib uus laps, kellega saab siis seda kasutada alguses duona, hiljem vaid väiksema lapsega veel mono käruna, siis võib selle vankri kasutuseaks jääda lausa väga mitmeid aastaid. Näiteks kui ma oleks ostnud selle vankri Mari sünni ajal (mis siis, et seda Weekenderit siis olemaski ei olnud veel :D) ja saaksin seda nüüd Lendega edasi kasutada ütleme veel kolm aastat, siis tuleks minul kasutusajaks kokku lausa kuus aastat! See teeb 233€ aastas vankri kasutamise peale. Lisaks on Bugaboodel ka päris korralik hind järelturlgi, seega ei pea sa vankrit üldse nii kaua kasutama ja saad selle hiljem lihtsalt maha müüa. Pool raha saad kohe kindlasti tagasi, kui mitte rohkem.

Väikseseks miinuseks vankriosa kasutamisel pean ma ka seda pruuni kaart, mis vankri kohal on. Lihtsalt natukene ebamugava koha peal, et ei saa last NII mugavalt sisse panna, aga see on tõesti väga väike miinus. Ja lisaks hinnale ka ainukene. Tõesõna.

Mida loeksin veel plussideks? Pikale kasutuseale, mahutavusele ja heale manööverdusele lisaks tahaks ära mainida selle, et mulle meeldib esiteks nahast käepide. Eelmisel vankril oli see vahtkummist ja läks kiiresti koledaks. Veel meeldib mulle see, et teda on imelihtne lükata, nagu udusulge.

Disaini poolest on justkui kõigele mõeldud. Kinni-lahti käib ta kergelt. Kokku pannes võtab ta väga vähe ruumi ja mahub kenasti pea igasse autosse. Muidugi see ilu osa on vaataja silmis. Kui ma esimene kord Bugaboodega tutvust tegin, ei pidanud ma neid ka kõige ilusamateks vankriteks, aga nüüd tunduvad nad kõik mulle väga stiilsed ja ilusad. Ei ole tarvis maitse üle vaielda – kellele meeldib ja kellele mitte :)

Kust saab? Eestis on ainukeseks edasimüüjaks Scandikids ja selle konkreetse mudeli hind on 1400€ (LINK). Küll aga on neil valikus igasuguseid teisi Bugaboosid ka, selle valikuga saad tutvuda SIIN.

Siinkohal tahaksin veel rõhutada, et kindlasti  ma nüüd ei väida, et hea vanker peab just säärast hingehinda maksma. Tegelikult oleneb ju vankrieelistus tugevalt ka kasutajast endast. Kes tahab kasutada vankrit vaid linnatänavatel. kes mööda metsamaastikku kärutades. Seda võin ma igatahes kinnitada, et mina enda vankriga ei jää kuskil hätta :)

Tore on ka see, et Bugabool on hästi suur valik värve ja erinevaid lisasid, mida saab juurde soetada, et muuta vankri välimust sootuks teiseks. Igasuguseid erinevaid värve istmealuseid ja kaari vankri peale. Meil on ootamas roosa istmealus ja hiljaaegu saime talveks ka roosa soojakoti, mida saab kasutada nii beebil, kui ka suurema lapsega. Scandikids’ist leidsin ainult sinise (SELLINE), aga meil on täitsa roosa, nagu üleval ühelt pildilt näha on.

Suveks kavatsen osa ka topsihoidja (LINK) ja päiksesekaare, aga no eks seda näha ole tulevikus, et milline see täpselt olema saab. Ja vaadake vaid, kui ilusaid villatekke Bugaboo müüb (SIIN). Lisaks tahan sinna Mari jaoks seisulauda ka, sest ta on meil ju kohe nii suur, et pole tal vankrit enam vaja. Okei, tal poleks VAJA seda praegugi, aga ega tema ka jõua lõputult kõndida. Aga seisulauda tahan hoopis sellist, millel istuda saab:

Ühesõnaga meie oleme nüüd lõpuks superrahul ja ma olen kindel, et see uhke vanker teenib meid veel aastaid ja aastaid! Milline vanker teil on, või millise lapsele osta plaanite? 

 

 

kemplus koeraga

Mina ei tea, miks jumal karistab mind loomadega, kelle elu eesmärgiks on pidevalt minema joosta. Kunagi oli Joosep see, kes pidevalt minema rändas, aga no kassi on tunduvalt raskem kinni hoida, kui koera. Vähemalt nii ma arvasin, aga nüüd on Lotte viimase kuuga mingi… 10 korda kindlasti aiast välja saanud.

90% kordadest laseb keegi ta lihtsalt välja. Kuigi aial on silt, et meil on koer, siis sellegipoolest tulevad kullerid, kliendid ja jumal teab kes veel väravast sisse ja jätavad selle pärani lahti, selle asemel, et seda enda järel sulgeda. Ma küll väga ei mõista seda, sest isegi kui inimestel pole koera, siis ma ikkagi panen enda järel uksed/väravad kinni, aga noh, mis seal ikka.

Täna rääkisin poest tulles naabrinaisega ka, kes ütles, et tema on ühe korra seda ka näinud, kuidas mingid väiksed lapsed värava lahti teevad ja siis elu eest minema jooksevad, et Lotte neid taga ajama hakkaks. Ärge nüüd hakake jahuma, et miks naabrinaine midagi ei tee. Ta on selline vana naine, istub akna peal, kus ta siis nüüd ikka hakkab lastele järgi jooksma ja ega minu koer tema asi nagunii pole, et ta muret tundma peaks ja et see tema asi neile järgi plagada oleks.

Ma tegelikult juba otsin ehitajat, kes meile uue värava teeks. Sellise topeltvärava, et kui üks uks lahti on, et siis teine vähemalt kinni oleks. Värav on nagunii vaja välja vahetada, see on kole ja vana. Kui uue aia ehitasime, siis ma isegi ei tea, et miks see töömees ühe hooga väravat ka ei ehitanud, aga nüüd küll mõtlen, et oleks võind ju korraga kõik ära teha.

Aga ega asi vaid inimestes ja väravas pole. Lotte suudab ka ilma teiste abita aiast ära minna, kui midagi VÄGA põnevat leiab. Ühe augu paneme kinni, siis varsti leiame ikka uue.

Täna käis üks tüdruk kinkekaarti ostmas jaaa…üllatus-üllatus, lasi loomulikult Lotte välja. Mulle meeldib veel eriti see, et inimene peab ju ise nägema, et koer välja saab, aga mitte keegi ever ei ütle ka. Mega pohhui ju… Seega vajusin mina rahumeeli Lendega magama, sest öösel sain ma umbes kaks tundi sõba silmale ja kui ma ärkasin, oli mu postkast täis miljoni kirjaga, kus on link Lotte pildiga, et ta varjupaigas. Eveliis näitas mulle, et lausa perekooli teema tehtud, aga ma sinna ei viitsi isegi vaadata. Mis nad ikka uut ütlevad? Et ma olen sitt loomapidaja? Et annavad mu ee…loomakaitsesse! Reaalselt, andke tuld! Äkki oskavad nemad nõu anda, kuidas teda takistada minema jooksmast ja kui tunnevad, et ma tõesti olen ebapädev loomapidaja, siis tõstan käed ja ütlen, et ok, päästke ta minu juurest!!!

Ma sain tegelt juba siis teada, et ma olen loomapiinaja, kui ma mõtlesin, et vaata kuna Lotte öösiti puuris magab, et olen hea inimene ja teen ülevalt ühe suure konku ainult tema jaoks tühjaks, et siis panen ta puuri sinna. Et noh, kui öösel ainult voodis (puuris) vedeleda ei taha, et siis saab natsa jalga ka sirutada. Viisin kõik ta mänguasjad sinna rivvi ja panin isegi pilte seinale ja ostsin suure kotitäie pullipeeniseid ja jänesekõrvu talle öiseks snäkiks. Panin pildi ta “toast” FBi ka, kus lennati kohe peale, et koer sureb mul ära sinna umbsesse ja päevavalguseta kohta ja küll ma olen ikka jube loomapiinaja.

For fuck sake.

Hõiskasin vist enne õhtut, et ega see magamatus mind ei mõjuta, aga no mega närvi ajab küll, et kogu aeg mingi kemplemine selle koeraga olema peab. Nagu mind ennast ei häiriks see, et kogu aeg pean ma kuskilt oma koera taga otsima ja ajama ja aia juures menti mängima, ikka on vaja suva tontidel kuskil kraaksuda. Kordan veelkord – kes vajalikuks peab, siis tulge ja päästke Lotte meie kohutavast kodust ära! Kui seda teha ei taha, siis võib rahus vait olla. Mis ikka niisama suuri sõnu loopida. Seda ei maksa muretsejatel ka tegelikult arvata, et loomakaitse midagi teeks. Ma alles nägin kuskil artiklit, et kuskil aias oli elusalt mädanev ja nälgiv koer ja isegi selle omanikelt ei võetud teda ära. Nii et jah, sorri, aga vist ei lähe läbi.

Nii veedab Lotte tänase öö varjupaigas. Ma nimelt helistasin sinna pool 6 aga kell 5 pannakse see koht kinni. Võiks loota, et ehk öö varjupaigas tõmbab Lottel seda põgenemiskirge maha, aga ma isegi ei hakka ütlema, mitu korda ta selle aasta jooksul, mil ta siin elanud on, varjupaigas olnud on. Ma isegi ausalt täpselt ei mäleta, aga päris mitu igatahes.

KOPP ON MEGA EES sellest koeranussist. Öäkkkk. Ainult Marist on kahju. Käib mööda maja ja küsib: “Ottte? Oteee kukkuu?”

Selle üle jään ma vist küll surmani imestama, et miks inimesed ütlevad, et oo, koer on inimese parim sõber. Issand jumal, mul küll ühtegi nii kohutavat sõpra pole, kes kogu aeg minema jookseks ja keda ma taga ajama peaks mööda ilma kuskilt kinnistest asutustest.

Aga üldiselt on see värk just selle blogimise juures kõige sitem osa. Loomad panevad plehku, siis hea suvakatel keelt teritada, et ooo, nii sitt loomapidaja. Lähen poodi ja annan lapsele telefoni kätte, et saaks asjad ostetud, jälle kuskil teema, et sitt ema, ise ei tegele. Näiteid on lõputult. Ma küsiks hoopis, et kui nende teemade autorite elu lahti laotada, kas need on siis alati igast aspektist eeskujulikud ja täiuslikud? Mul on seda raske uskuda, sest miks peaks ideaalse eluga inimestele korda minema Malluka koer või lapsed :D

Vähemalt saate täna rahuliku südamega magada, koer ei peagi täna öösel konkus olema!

jõulukinkidest

Nii paljud uurisid minult, et mis meie peres jõuludeks kingiti, aga ma ütlen kohe ära, et mingeid superuhkeid kinke me keegi ei teinud. Kinke muidugi sai vahetatud nii ühe kui teisega, aga ma ütlesin kohe kõigile ära, et mul pole midagi vaja, Kardol polnud midagi vaja ja lastel polnud kah miskit tarvis.

Sellegipoolest suutis Kardo mind korralikult üllatada. Esiteks sain ma tema käest mõned asjad juba varem kätte, mis ta arvas, et mul vaja võiks minna. Veiniriiuli + selle anuma, milles punast veini serveerida. Ja jõuluõhtul sain lisaks meganaljaka klaasi, elektrilise veinipudeli avaja ning hunniku erinevaid Adeni vedelaid huulepulkasid, erinevates toonides. Ahjaa, uue selle rihma sain ka, millega kaamerat kaelas hoida. Jess! Ilmselgelt mõistab Kardo mu punase veini lembust ja nüüd võin ma siin selliseid uhkeid veinipidusid korraldada, et paha hakkab! Või vihjas Kardo sellele, et ta teab mu sisemisest joodikust?

Mina kinkisin Kardole vastu Von Baeri seljakoti (link) ja rahakoti (link). Seljakotist rääkis ta juba ammuilma ja sellega saab tal hea olema näiteks Mari aeda viia, kui ilmad rattasõbralikumad on. Kuigi nad vist juba ongi? Ja kuna me selle firmaga enne koostööd teinud olime, siis panid nad mulle omalt poolt ka jõulukingi kaasa – nende poe kõige uuema naiste seljakoti (link).

Minu ema kinkis meile maja külge jõulutuled + selle, et kasuisa meile õue pistiku paigaldab. Mina sain lahedad valgest klaasist küünlajalad.

Lastele me mingisuguseid kinke ei teinudki. Marile pakkisin ära mingid geelikriidid, et tal midagigi kodust kuuse alt avada võimalik oleks, aga no tal on tegelikult kõik olemas. Ütleme nii, et jõulukingi sai ta nagunii natukene varem kätte lauamängude näol. Eks ma mingi hetk teen nendest rohkem juttu, aga siilipere lauamäng (link) ja XXL suuruses klotsid (link) on tõeliseks hitiks! Mis siis, et ta need peaaegu kuu aega enne kätte sai, ega ta nagunii kuupäevadest midagi ei tea.

Lendele polnud ka midagi nagu otseselt vaja, aga päris mitmed poed saatsid talle ilusaid jõulukingitusi uute riiete näol! Siinkohal tänakski Lulukidsi ja Geggamoja poodi, kes armsad pakid meile postitasid. Ütleme siis nii, et need olidki Lende jõulukingituseks. Noh, hästi palju DIY piima sai ta ka!

Aa no tegelikult tellisin ma lastele ökosussid ka. Lendele käblid (link) ja Marile põnnid (link). Aga jällegi, enne jõule, aga ütleme siis, et jõulukingina. Seega tegin ma ka endale jõulukingi, sest mul on nüüd nende punased ökosussid, mis on tehtud taaskasutatud pudelitest!

Kõige rohkem rõõmu ja kõige suurema üllatuse saigi vist väikevend oma tasakaaluliikuriga. Terve õhtu harjutas ta sellega liikumist ja üsna kiiresti sai ta asja käppa. Isegi mina ronisin selle otsa ja ei kukkunudki hambaid välja. Ainult maha ei osanud tulla ja kasuisa pidi mind nagu väikest last maha tõstma :D Igatahes oli see üllatus asja ette, sest vend oli niiiiiii õnnelik! Jess! Ehe näide, et jõulud on lastele ikka kõige suurem rõõmu allikas ja ehk järgmine aasta oskab Mari ka aru saada, et ta võib jõuludeks öelda, mida ta soovib ja siis saab ta raudselt sellise hunniku kinke, et paha hakkab, aga ta tundus ausalt öeldes oma kriitide üle ka päris õnnelik.

Vot, rohkem mul vist öelda ei olegi, sellised kingitused siis sel aastal. Õudne lausa mõeldagi, et mul veel sünna ka tulemas veebruaris, sest mul reaalselt tunne, et mul pole MITTE MIDAGI vaja. Okei, mingit nipet-näpet on, aga need pole midagi sellist, mida teised mulle kinkima peaks või kinkida saaks.

Jube! Vanasti ma olin nii kingimaias, nüüd mõtlen õudusjudinatega, et ma peaks midagi TAHTMA :D Vanaks olen jäänud vist.