Mariann Kaasik's Blog, page 218

unetust elust ja “EMMMME”

Mida päev edasi, seda rohkem ajab Lents ööd ja päeva sassi. Tulemuseks on see, et ta praegu magab alates kella seitsmest õhtul (kell on praegu pool 1) ja mina lihtsalt ei tihka magama minna, sest raudselt ta ju kohe ärkab üles. Seda olen ma muidugi kella kümnest saati arvanud, aga jah. Eile ärkasime näiteks kell neli ja magama sain ma uuesti kell 8, kui ma lihtsalt ei suutnud unega võidelda ja läksin ütlesin Kardole, et ma olen neli tundi üleval olnud ja nüüd ma järgnevad tunnid kavatsen mitte olla. Nii ma vist magasingi umbes poole kümneni, kui Mari ärkas ja mulle kõrva äärde  leelotama tuli.

-“Emme!” kriiskas Mari mulle kõrva.

“Ma olen üleval, Mari!”

-“EMME!”

“Jah, mida sa soovid?”

-“EMME!”

“Mari, ma olen siinsamas, ma kuulen sind, mis on?”

-“eemmmmmmmmmeeeeeeee!”

“…”

-“emme-emme-emme-emme-emme-emme-emme-emme-emme!!!”

“mari-mari-mari-mari-mari-mari-mari-mari-mari!!!”

-“Emme?”

Niimoodi kemplesime me seal mingi hea kümme mintsa, kuni ma kuulsin, et Lende nutab ja tulin alla, et talle süüa pakkuda. Aga see hommikune naljatamine maksis kätte, sest nüüd käib Mari terve päeva ringi ja korrutab naerdes 47748484 järjest “emme”. Vot see on alles meeldiv :D

Kardo tegi pannkooke, jõudsime süüa ja natsa tuba kraamida, kui kell 12 oli siin esimene pildistatav ja kell 13 kohe järgmine otsa. Peale seda keerasin ma kokku kiire kanasalati ja siis saabus meile külla minu vanaisa oma naisega. Nad tõid meile jõulukinke ja torti ja nii me siin natukene aega koos istusime.

Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahtsin, on see, et ma olen valmis pea andma, et ka täna öösel saan ma suurima rõõmuga üleval olla ja nautida TLC öist programmi. Õnneks olen ma unetuse suhtes üsna immuune, kui seda just väga tihti ei toimu. Lihtsalt see esimene ärkamise moment on õuuudne.

Aga headest asjadest – nädala pärast jääb Kardo isapuhkusele!

Ma nüüd üritan magama minna ja vaatan, kauaks seda jumalaõnnistust täna antakse. Nädal aega elan ikka üle, aga peale seda kavatsen ma Kardoga üle päeva graafiku teha, et kes mis päev magada saaks :D

Head ööd!

PS! Sõbranna saatis hea pildi :D

Hommikune täiendus: ma ei saa isegi aru, kui palju ma magasin või mitte :D Äkki kaks tundi? Oh seda emaduse rõõmu.

jõuluaeg ja muud juttu

Küll on tore, et see jõuluaeg jälle käes on. Ma olen küll vist natukene liiga vana, et jõuludest nii elevile minna kui lapsena, aga ehk järgmisel aastal saab põhjust rohkem selle jõuluajaga vaeva näha, sest siis peaks Mari ka rohkem taipama kogu sellest värgist. Kuusk on meil novembri algusest toas ja kingitusi saab ta ka nagunii vähemalt kord nädalas, seega ei ole tänane jõululaupäev tema silmis vist kuigi eriline. Aga nagu öeldud, ehk järgmisel aastal. Sel aastal alustasime sussimajandusega ja kuna me pidevalt unustasime hommikuks midagi sussi sisse panna, käisid Mari päkapikud väga kaootilistel aegdel. Tulemuseks siis see, et vähemalt 10+n korda vaatas Mari uuesti sussi sisse. Jumal teab, äkki on käidud. Olgem ausad, ma olen ka jõuluvälisel ajal kommide suhtes üsna heldekäeline, nii et taaskord ei midagi erilist talle. Arvatavasti arvab ta lihtsalt, et see on mingi imelik koht, kus ma olen otsustanud aeg-ajalt kommi hoida ja ei miskit muud.

Jõulurahu on ka sees. Just selle vanemdamise koha pealt. Jah, ma olen aru saanud, et kõik teised emad oskavad reegleid paika panna ja teiste emade lapsed koristavad enda järgi ja eelistavad kommile porgandit ja pesevad kevadeti kõik aknad ära ja loevad eepost ja ei aja tuba kunagi sassi ja küpsetavad emale kooke ja koovad jõuludeks kodutuele sokke. Käsi südamel – olen kade ja uhke nende naiste üle, kellel on järjepidevust ja tahtejõudu, et oma lapsi niimoodi välja treenida ja õpetada. Kolm aastat olen ma tundnud mingitel ajahetkedel kuidagi nirumana kui teised emad. Nüüdseks mõtlen ma, et mis seal ikka. Kui minu oma vähemalt kord päevas aitab mul midagigi oma kohale tagasi panna, on see mulle juba väike võit. Kui ta mõnipäev keeldub midagi muud söömast, kui jäätist, siis no jumala eest – pistku! Kui anda Marile valida kommi ja porgandi vahel, siis see valik oleks nii ilmselge, et ma ei näe isegi põhjust seda siia kirja panna :D

Jah, ma tean, ma tean. Lapsele on vaja kindlat kätt ja reegleid ja vähe kommi ja rohkelt porgandit ja kõike muud, mida head vanemad teevad. Aga mis seal ikka. Isegi osadel joodikutel ja narkomaanidel kasvavad normaalsed lapsed, loodame siis, et minu hea elu peal oleval põnnil see tulevik selle pärast kehvem pole. Lasteaias igatahes öeldi, et Mari on väga sõbralik, ei ole kunagi kade, kedagi iial ei nüpelda ja kuulab kenasti sõna. Seega ma lihtsalt kinnitan endale, et küllap siis on see kõik okei, mismoodi ta meil kasvab ja no kui pole okei, siis eks me seda kunagi tulevikus näeme, kui juba pöördumatult hilja on :D

Aga kui ma näen, kuidas ta Lendet musitamas käib ja talle pai teeb ja lutti toob ja mänguasju näitab, siis ma tean, et tal on hea süda sees ja hellust kamaluga. Seega on ta minu silmis ära teeninud selle, et ta ei pea enda järel nii oluliselt kraamima, sest no ta on KOLM aastat siin ilmas olnud. Mina olen 26 ja siiani ei taha enda järel koristada, mis ma siis lapsest rohkem tahan, kui endast. Küllap taipab ka tema kunagi koduabilise palgata, kui ta kodu seisukord liiga hulluks läheb.

See kõik muidugi ei tähenda, et ma kade poleks nende emade peale, kes kogu selle taidlusega viitsivad tegeleda. Ma käin ka aeg ajalt Maril järgi ja kaagutan, et pane asjad tagasi ja korja oma laga kokku ja palun ära ürita värviraamatut šokolaadipudinguga värvida, aga siis ma löön lihtsalt käega. Ma ei viitsi stressata. Elu on selleks liiga lühike. Loobi laiali, värvi kasvõi kitseverega oma raamatuid, kui sa seda kuskilt leiad, jookse paljalt ringi, toitu ainult üllatusmunadest, kui mõni päev muu isu pole. Tühja kah.  Ma teen raudselt selle vanemdamise värgi juures nii palju asju valesti, tõstan käed ja ütlen, et saan sellest isegi aru. Aga mis teha, kui mõnikord annan ma Marile telefoni pihku, et ise veel natukene aega voodis magamist teeselda. Mul on lihtsalt ainuüksi stress sellest, et ma pean justkui normaalseks ühiskonna osaks olemiseks kogu aeg kinnitama, et ma muudkui pingutan ja treenin ja kasvatan seda last – olen ideaalne ema. “Kasvata parem oma last!” kuulen ma aeg-ajalt ja see ausalt ajab mind lihtsalt öökima. Mis ma tast ikka kasvatan. Või noh, ma kasvatan teda inimeste vastu sõbralik olema ja mitte lööma ja ma üritan teda ka kasvatada nii, et ta lõpetaks oma ninakollide söömise, aga muus osas, las ta lihtsalt olla. Ta on ka inimene ja nõnda olen ka mina inimene. Mitte täiuslik ema mingisuguste ühiskonna standardite järgi. Ja ma loodan, et ka mu kurjad kommentaatorid on täna heldes jõulumeeleolus ja ei tule mind selle pärast risti lööma. Lepime lihtsalt kokku, et kes naerab viimasena, naerab paremini. Ja kui mu lapsed mulle kümne aasta pärast näkku sülitavad ja “MA VIHKAN SIND!” karjuvad, siis ma luban selle ausalt siia kirja panna ja luban teil viimasena naerda. Niikaua naeran ma siin oma mugulatega kilode viisi komme süües. (Lendele veel ei anna).

Ma tõesõna ei tea, kuidas ma jõulujuttudest jõudsin laste kasvatuseni. Igatahes näeb meie jõuluhommik välja selline, et Mari sai ühe paki seest endale geelikriidid (ma polnud sellistest imeviguritest kuulnudki!) ja teise paki seest näo värvimise pliiatsid. Nii me siin natukene värvisime ja ma andsin Kardole ka ühe kingi ära, milleks oli Von Baeri rahakott (selline).

Maril on issiga matchiv särk Reservedist!

Ma sain muuseas eile kätte ka blogijatevahelise jõulukingituse. Minu kingituse tegi Alice, kes kinkis mulle sooja pleedi, mõnusad sussid, lõhnavad küünlad ja tee. Tõepoolest 100% minulik kingitus, sest ma armastan küünlaid ja teed, lisaks olen ma räige külmavares ja meie pere maja soojustuse raha läheb Kardo geimimise arvutile :D Õnneks on ka jumal armuline, sest kui nii soojaks jääb, ei tunne ma sellest soojustusest see aasta ka oluliselt puudust. Igatahes suur aitäh mu kingituse tegijale, sa panid väga täppi!

Tänase päeva plaan on kuskile poodi minna, sest mul on vaja kasuisale ka kingitust ja mul pole õrna aimugi, mida talle kinkida. Vanaisa suhtes andsite te palju häid ideid, aga kasuisale? Ootan sama häid kingisoovitusi :D

Minu jõulusoovid teile on säärased:

Ärge põdege! Kõik läheb alati nii, nagu ta läheb, olenemata sellest, kas teie ise samal ajal stressate või mitte.
Head asjad ei tule alati pingutades ja tõmmeldes – minu parimad asjad siin elus on tulnud absull vähemagi vaevata! Lihtsalt ela, ole rõõmus, lase asjadel omasoodu minna ja kõik lähebki täpselt sulle sobivalt.
Võtke rahulikult ja ärge tülitsege!
Ärge kunagi pidage pikka viha. Selles suhtes, et kõiki inimesi ei pea oma elus hoidma, aga viha pidada pole ka mõtet, see toob endale vaid lisastressi.
Tehke midagi head! Mitte ainult jõulude ajal, aga kogu aeg. Kõige lihtsam on seda teha annetustega, sest tahame me seda või mitte, raha paneb rattad käima. Ja kuna mul hetkel nagu seda rahanatukest on, siis annetasin ma ka eile diabeedihaigete laste jaoks ja siin mingi aeg maksin mingi lugeja lapse lasteaia kuutasu ära, sest kui on, tuleb alati anda. Mina näiteks ausalt tean, et kui mul peaks näiteks juhtuma, et ma ei saa mingil põhjusel oma laste lasteaia eest maksta, siis tasuks mul vaid blogis küsida ja raudselt keegi aitaks. Vot selle pärast aitan mina ka, kui võimalust on ja keegi samal ajal küsima juhtub. Aga mitterahalise poole pealt läheme me täna veel Kardo vanaemale külla, kes on haiglas ja kes pole Lentsu veel oma silmaga näinudki! Aahjaaa, ja kui mu lugejate seas on keegi, kellel ei ole võimalik täna jõululauale midagi head panna või oma röövikule toredat jõulukinki teha, siis pliis kirjuta kommentaaridesse või mu meilile marianntreimann@gmail.com. Kedagi ma ikka aidata saan :)
OLGE SAMA TUUSAD, KUI TE OLNUD OLETE! Iga aasta veendun ma, et mu blogi on üks awesome koht, sest mu lugejad on lihtsalt nii abivalmid, ägedad, ilusad ja mõnusad. Ma armastan teid väga-väga palju ja ma loodan, et ma ikkagi ei sure noorelt, nagu ma pidevalt kardan, sest ma tahan kuni 90da eluaastani blogida. Mõelge vaid, kui huvitavad saavad olema postitused, kus ma räägin pinsipäevast, kottis persest, väljaveninud tissidest ja ära kadunud proteesidest.

Häid jõule, musirullid!

pillow talk

Tuli praegu, kell üks öösel, tunne, et tahaks blogida. Kes mind ikka keelata saab. Sain just kõik pildid töödeldud, homseks kolumn kirjutatud ja ära saadetud, pakitäis ploomimahla sisse kulistatud, lapsed magavad, Kardo ka magab. Tegelikult peaks veel pesu ka kuivama panema, aga jumala siiralt ütlen, et ma lihtsalt ei viitsi tõusta.

Me oleme siin terve perega kõik on-off haiged olnud, algas see Mariga, tema on vist praeguseks kõige rohkem terve. Hea seegi. Ometi pidin ma täna oma sees keerava tundega postkontorisse minema, õnneks kasuisa viis ja tõi, muidu ma oleks vist poolele teele ära surnud. Asi oli nii, et mulle tulevad koju kogu aeg need lipakad, et jou tule oma pakile järgi. Kuna ma never sinna ei jõua, siis tellisin need pakid omale raha eest koju. Ainus, mis ma sain, oli see, et see kuller jättis mu värava pärani lahti, aga pakke me ei saand, sest “kedagi polnud kodus”. Ja eile oli viimane päev pakid ära tuua, muidu oleks tagasi saadetud.

Ma isegi uurisin, et kas Kardo ei saaks mu pakke kätte, aga selgus, et ei saa. Ainult auline mina. Seega pidingi ennast kokku võtma ja kiirelt ära käima. Kokku ootas mind postkontoris 10 pakki, nii et minu jõulud on vist täna kohal. Sain kätte päris palju beebide pildistamiseks mõeldud aksessuaare, fototaustu ja muid jubinaid. Lisaks hunnikus meigiasju, mille ma tellisin, kui ma nägin, et MG beauty lehel olid kõik asjad -50%. Läksin veidi hulluks.

Kinkidest rääkides otsustasin ma üleeile, et okei, teen siis Kardole ka jõulukingi. Mul siiani polnud talle midagi, sest tal pole ju midagi vaja ja noh, me oleme täiskasvanud inimesed, suva ju. Aga siis üks mõttepoiss tuli pähe, homme peaks kuller paki ära tooma. Kui see kuller just ei otsusta ainult Lottet välja lasta ja ise ära joosta.

Kõige tuusama kingi saab sel aastal küll vist väikevend, kellele ma tahtsin eriti lahe õde olla ja ostsin talle sellise moodsa asja nagu tasakaaluliikuri. Vot sellise (link). Ma ei tea neist küll mitte midagi, aga need tunduvad lahedad ja no endale ma ei hakkaks ju sellist asja ostma, seega loodan ma, et vend lubab mul ka väheke sõita. Jääb üle ainult loota, et ma oma hambaid välja ei kuku. Kahju oleks, 2000 euri oleks sellisel juhul maha visatud ja mina hambutu :D

Üldse 13aastastele on nii raske kinke teha. Oleks ta tüdruk, siis oleks lihtne, aga poistele. Mul reaalselt ei tulnud ÜHTEGI asja pähe, mis võiks sellises vanuses poistele meeldida. Raudselt see tasakaaluliikurivärk on ka “so yesterday” ja ma olen valedes elanud, ma lihtsalt ei tea!

Muidugi käis vahepeal ka viirusega Mari mu emal külas ja nüüd on mu ema ja vend haiged, seega ma pole üldse kindel kas ja millal me jõule peame. Krdi viirused!

Ahjaa, mu vanaisa tuleb mulle esmaspäeval külla. Mida talle jõuludeks kinkida, sellest mul küll õrna aimugi pole. Mida vanaisadele kingitakse? Anyone?

Millest veel lobiseda… Lende on viimased ööd ärganud 3-4 paiku ja jäänud umbes kuue-seitsmeni üles. Mis vist seletab seda, miks ma hetkel rahulikult üleval ja täiesti unetu olen. Mul endal läheb ka graafik nii paigast ära. Või noh, ongi vist juba läinud. Samas ma ei ole üldse kurb, sest ma olen vist sellist tüüpi inimene, et magamatus mind väga ei murra. St mul on raskusi ärkamisega, aga kui ma juba silma lahti teen, siis võin ma juba kell neli öösel, laps kaenlas, pesu pesta, kuivama panna, kraamida, kirjutada, pilte töödelda, Lottet sügada ja niisama telekat passida.

Midagi mõnusat on selles üksinda üleval olemises. Terve maja on vaikne, mitte keegi ei karju “EMME, EMMMEEEE, EMMMEEEE!” ja ma ei pea kellelegi korrutama, et viis korda ühe õhtu jooksul ei käida vannis. Ja ma ei pea üldse kellegagi arvestama, noh, seda muidugi siis, kui Lende ka magab. Nagu praegu.

Lihtsalt istun, vaatan seks ja linna, ning blogin. Ainuke miinus on see, et arvestades viimast paari päeva, ärkab Lende nagunii varsti üles ja selle teooria järgi peaks ma ju ka voodisse kebima.

Ok, panen pesu kuivama ja lähengi.

Head ööd!

arendav lauamäng lastele

Kardo täna küsis mu käest, et kas meil üldse Marile ka kinki on jõuludeks. Jah, tuleb nentida, et tema on kõik oma kingitused juba ette kätte saanud, aga vaevalt, et ta nagunii ka jõuluõhtul puhta ilma jääb. Seega pole vast väga hullu. Sel aastal sadas Mari kuuse alla palju lauamänge ja ühest nendest ma rääkida tahangi, sest see on tore, lõbus, hea hinnaga ja põnev ka vanematele mängida. Meie puhul tuleb tunnistada, et Mari niisama uuris neid päkapikke ja ladus rivvi, sest mängida tema veel ei oska. No ka pakend ütleb, et 4+, aga ma usun, et kõik lapsed, kes vähegi rääkida oskavad, saavad juba hakkama. Tegemist on säärase toreda mänguga nagu “Tähelepanelik pähapikk“.

Mängu saab mängida neljal erineval moel, meie mängisime nende tillukeste kaatidega, mida iga mängija järjest võtab. Noh, näiteks “leia päkapikk, kellel on midagi kollast seljas” ja siis kõik kukuvad päkapikke krabama. Või “leia päkapikk, kellel on õun”, siis tuleb see leida ja omale kahmata. Selles suhtes on hea et tegemist pole mänguga, kus suurem nagunii võidab, sest kõik on ainult tähelepanu peale.

Ilmselt olen mina eriti tähelepanelik, sest ma ilmselgelt võitsin, Vaadake vaid mu keskel asuvat võidukat kuhja! Ma ei hakka siin tagasihoidlik olema ja ütlen, et ma enamasti nagunii võidan sellised kiiruse ja reageerimise mängud. Võite nüüd arvata, milline kolmest Kardo kuhi oli :D

Eveliis just ükspäev rääkis, et tahaks lapsele mingit lahedat lauamägu – ma soovitasin siis talle ka seda. Selline tore, saad ise ka kaasa mängida, otsida erinevaid mustreid, lugeda päkapikke kokku ja kasvõi niisama neid ritta laduda ja nendega mängida. Nagu ma mainisin, on ka hind täitsa hea – 14.90€.

Ühe päkapikumängu loosin välja kah! Selle jaoks tuleb jätta kommentaar, et kellele see mäng läheks ja juba jõululaupäeval loosin mängu välja! Meie igatahes soovitame soojalt!

raske on see elu blogijana

Kirjutad lastest – Mis õigusega sa lastest kirjutad, nad pole sulle selleks nõusolekut andnud!

Ei kirjuta lastest – Mis sul lapsi polegi või?

Kirjutad endast – Jube, muu sul ka on kui sina-sina-sina?

Kirjutad teistest – Ela oma elu!

Kirjutad päevas paar postitust – Sul elu polegi? Tegele oma lastega!

Ei kirjuta terve päeva – Surnud oled või? Kirjuta kah midagi!

Kirjutad oma rõõmudest – Raudselt teeskled ideaalset elu!

Kirjutad oma muredest – Appi, sa oled alati nii negatiivne!

Kirjutad reklaampostitusi – Su blogi on nagu Kodu Anttila, ainult reklaam!

Kirjutad millestki arvamuspostitusi – Mis see sinu asi on?

Kiidad midagi – Raudselt teed salaja reklaami!

Laidad midagi – Mida sa kütad intriigi üles? Midagi sulle ei sobi!

Ütled, et lastega on raske – Miks sa üldse lapsed said, kui raske on?

Ütled, et lastega on kerge ja hea – Mida sa promod siin laste saamist, kõik ei taha lapsi!

Kirjutan välja minemisest – Tegele parem oma lastega!

Tegelen lastega – Sa oled ikka selliseks kanaemaks muutunud!

Kirjutan intrigeerivatel teemadel – Vastik intrigant!

Kirjutan võimalik vähe intrigeerivatel teemadel – IGAV OLED!

 

Sarapuu kirbukas

Ma olen suur kaltsukatearmastaja, aga ära ei ütle ka korralikust kirbukatuurist. Ma Tallinnas neid palju ei teagi – sadamas ühes käisin, aga seal olid päris kallid hinnad. Ühte tean veel mustakal ka, aga seal oli jube väike valik. Igatahes kutsuti mind kaema Sarapuu kirbukat, mis avas nüüd ka Tallinnas uksed. Tartus on see ka ja väga edukas. Tallinnas asub see nüüd Juurdeveo 26. Kunagi oli seal USA Today. Nüüd see näeb palju tuusam välja.

Seal on niiiiii palju bokse, vist pea 300 erinevat, niiet see ongi vist Eesti suurim kirbukas. Noh, muidugi see alles avati ja nii palju seal veel inimesi asju müümas pole, aga no vaikselt juba täituvad need boksid seal küll. Mina kahmasin enda alla kohe kaks, sest mul ei mahtunud kraam ära.

Viisin sinna enda asju, Mari asju, üldse igasugust kraami! Ma kavatsen täna koristada ja vaadata, ehk ma saan sinna midagi juurde veel viia. Hea ongi see, et sinna võib viia absoluutselt kõike. Kodukaupadest vankrite ja mööbli ja taldrikuteni! Muidugi ka raamatud ja ehted ja riided ja noh… KÕIK!

Ülakorrusel on mängutuba lastele ja praegu ehitatakse sinna ka kohvikunurgakest, kus saab küpsist süüa ja kohvi juua. Eriti hea on see meestele, kes peavad naiste järele ootama.

Praegu on seal boksirendiks aasta lõpuni soodukad: kõik boksid poole hinnaga ehk siis 7€, 8€ ja 9€/nädal. Soovitan kindlasti tsekkima minna. Mina viisin sinna oma asju, aga ikka sain teistest boksidest kah head-paremat. Näiteks selle kleidi kolme euroga:

Lendele sain ma sealt selle “ujumisrõnga”, mis saab lapsele ümber kaela panna, et tal hea vannis heljuda oleks. Ma proovisin järele, Lendele väga meeldis! Basseinis oleks sellega ka vast mugav käia. Leiutatakse vast ikka igasugu imeasju siin ilmas. Ühed sukad ostsin ka, aga need sõi Lotte ära…

Kolmele lugejale loosin välja võimaluse oma asju täitsa tasuta müügile viia ja seal hoida kuni 15da jaanuarini! Selle jaoks hakka Sarapuu kirbuka sõbraks FBis SIIN ja jäta komm, et soovid osaleda! Aga ok, ma nüüd sahtleid kraamima ja vaatama, mis asju ma sinna juurde viin :)

kus on piir?

Mõnikord on mul tunne, et ma olen mingi võõrkeha siin universumis ja et ma ei jaga maailmaasjadest maad ega mütsi. No näiteks see poleemika, mis tekkis peale Mari sündi, et osad inimesed leidsid, et ma sünnitasin avalikult ja et tegelikult ei tohiks üldse nii väikest last laivis näidata ja mida kõike veel. Mina ise probleemi ei näinud, sest minu meelest ei olnud selles videos, mis ma enne sünnitust tegin, midagi häbiväärset või rõvedat või traumeerivat. Ma ARVAN, sest ma pole siiani julenud seda vaadata… Ja see video peale sünnitust oli ka minu meelest täitsa tore, sest nii paljud elasid ju meile kaasa ja minu meelest tundus vahva nüüd teada anda, et me täitsa elus oleme. Kui mina muuseas sünnitust veel kartsin, siis mulle andis superpalju lootust Miss Liina videoblogi sünnitustoast, kus ta täitsa kõbus tundus ja üldse mitte kahte lehte laiali rebenenud ei tundunud :D Seega lootsin, et ka minu videol ehk selline efekt kellelegi on. Kas oli, seda ma ei tea.

Aga no eile jagasin ma Malluka FBis üllatust, et üks neiu on oma sotsiaalmeediasse lisanud video, kuidas ta mingi kutiga konkreetselt keppi teeb. Ärge saage valesti aru, ma olen enne ka keppi tegevaid inimesi videopildis näinud, selle jaoks on lausa spets saidid ja nii, aga ma olin tõesti shokeeritud.

Muidugi me elame vabal maal ja kui minu jaoks oli ok teha videot sünnitustoast, siis järelikult oli tema jaoks ok teha videot sellest, kuidast ta mingi tüübi otsas ratsutab ja küsib: “sa said ainult kolm korda väääääää?”. Lihtsalt mu esimene mõte – vaene ema. Kuigi kunagi ma mainisin, et selle tüdruku insta on nagu pornostaari oma, mille peale ta EMA mind ka morsaks sõimas, nii et võib-olla vaatab see ema seda nikkumisvideot ka, heldimuspisar silmas ja mõtleb, et ooo, nii tubli tütar mul, ma tõesti ei tea.

Aga kui ma kunagi enda tütrest sellist asja näeks, siis ma paneks vist küll paela kaela. Või mõtleks vähemalt, et issand jumal, mida ma tema kasvatamises nii valesti teinud olen, et tal selline tähelepanupuudus on, et sellist asja sotsiaalmeediasse postitab. Muidugi võib igasuguseid segaseid tulla ka korralikest peredest, ega seda iial teha.

Ühesõnaga, kui ma eile jagasin seda imelise seksivideo uudist Malluka lehel ka (sest ma tõesti olin siiralt hämmingus), siis lendasid ikka mõned peale, et ma olen Eesti esikiusaja :D Jeesus kristus… Keegi paneb üles video, kuidas ta ratsutab mingi tüübi šhlongi otsas ja mina olen kiusaja, sest ma ütlesin, et see on vähe piinlik? Vabandage, kas me elame paraleeluniversumites?

Samas Kim Kardashian sai ka seksivideoga kuulsaks, äkki see mumm tahab ka saada? Kui jah, siis saab ta ju hetkel enda kauaoodatud promo. Küll aga loodan ma, et kui ta kunagi pere loob, et ta siis selle video netiavarustest kustutab, sest ma mäletan, et mul omal ajal oli “iuuu” vaadata, kuidas mu vanemad musigi teevad. Veel vähem tahaksin ma näha oma ema mingi kiisunäoga mingi onu otsas hüplemas ja pornohääli tegemas. Aga nagu me kõik teame, ega netist miski kunagi ära ei kao.

Nüüd aga küsimustelaviin: kuhu see avalik elu edasi läheb? Avalikud sünnitused on ju täitsa olemas, netis üleval. Avalikud abiellumised, avalikud lahutused, avalik elu to the max. Nagu näha, siis on ka juba ok panna netti enda seksivideosid ja hoopis sellele viltu vaatamine on nõme, mitte video ise.

Ja emad, mida teie teeksite, kui te oma lapsest sellist video näeksite?

Ps! Ma igaks petteks lisan, et ma ise seda neidu kuskil ei follow, et jumala eest ta pornost osa saada ja siis blogis imestada. Ühte gruppi postitati see video inimestele vaatamiseks.

Ps2! Parim oli kommentaar, et ma olen lihtsalt kade. Jah, ma olen kade, et ma ei ole veel nikuvideot netti pand. Krt, jõuti ette minust, ma tahtsin ju ise essa olla ja uuuuuuh-aaaah rööökida kaamerasse :(

III TAHAAA!

Oh õnn ja rõõm, Mari on jõudnud faasi nimega “iii taha!!”. Ta “iii taha” mitte midagi! Iii taha süüa, iii taha vanni, ii taha vannist välja, ii taha õue, iii taha tuppa, ii taha käsi pesta, ii taha mustade kätega olla, ii taha “Seks ja linna” vaadata, iii taha multikaid, ii taha Lottet, ii taha, et Lotte puuris on, iii taha titat opa, iii taha, et tita minu opa on, iii taha värvida, ii taha värviraamatut ära panna. Püha issand jeesus. Mulle tundub muidugi, et enamus asju on moe pärast “ii tahetud”, sest mõnikord ma ikka pakun talle seda, mida ta just väitis, et ei taha ja siis ta ikkagi võtab vastu.

Mari sai mu huulepulga kätte, aga kui ma ütlesin, et tule siis emmega pildile oma värvitud huultega: “IIIII TAHAAAA!” röökis ta mulle kõrvaauku. Mina nabisin ta ikka kinni. Tugevamate võim :D!

III TAHA MUNA! Saate aru, isegi üllatusmuna ei taheta :D

Teate, mida ta ALATI tahab? Mu telefoni :D

III TAHA issi ja titaga pildile. Kui ma ütlesin, et mine siis pildilt üldse eemale: “IIII TAHA!”. Nõnda ta siis istus seal ja nokkis nina :D

Mari mängis hommikul lauamängu. “Tahad, emme mängib ka?”. Vastu sain sellise pilgu ja: “III TAHAAA!!”. Fain…

Ja kui ma nüüd peaksin ette loetlema kõiki sõnu, mida Mari kasutab, siis ma jääks jänni, sest juba on neid nii palju, et ei oskagi kokku lugeda. Mis eriti haige, ma avastasin, et ta kordab inglisekeelseid värve. Vaatab juutuubist mingit videot, kus värvitakse palle ja siis kordab “giiin, eeed, ello!” :D

Täna värvis oma veeraamatut ja seal oli elevant, kelle lont jões on. “Joob piima!” teatas Mari. Ma ütlesin, et jões on ikka vesi, et elevant joob vett. “III TAHA! JOO PIIMA!” röökis ta mulle vihaselt vastu ja viskas raamatu maha.

Üldse Mari on nii naljakas. Näiteks ükspäev tõi ta endale vannitoast rinnapadjad, istus diivanile, pani padja käe alla ja pleedi peale, nagu mina seda teen ja siis nõudis: “tita opa!”. Kui ma andsin, siis teeskles Mari, et annab titale süüa. See oli lihtsalt nii naljakas. Ise räägib püüdlikult: “tita piima juu!”.

Üks lemmikasjadest on ka appi karjumine. Iga kord, kui avalikku kohta läheme, jookseb Mari appi karjudes minema. Mina siis jooksen talle järele nagu mingi segane ja üritan olla võimalikult selle näoga, et ma ei ole just seda last ta emalt varastanud :D

Ahjaa, me Mariga mängime seda mängu, et näita kus on hambad ja juuksed ja käed jne. Ükspäev Mari tegi mulle pulli ja iga kord, kui ma küsisin, et kus on emme suu või silmad, pani ta mulle näpu näole, ütles: “pepu!” ja itsitas pihku. Mu enda lihane laps kutsub mind persenäoks…

Oh seda Marjunni küll.

kaks kuud armastust

Sorri, Lende. Sinu armastuskiri on jäänud 9 päeva hiljaks, sest mul on nii kohutavalt kiire. Kiire on see tunne, kui sa silmad lahti teed ja tahad süüa, KOHE. Siis see tähendab, et sul on kiire. Emme on võtnud endale kuidagi jube palju kohustusi ja paraku öösiti tahan ma magada, seega loodan, et andestad mulle selle väikse viivituse.

Imelik on see, et kui ma vaatasin, mida ma su õele teisel kuul kirjutasin (siin), siis ma tahaks peaaegu samu asju öelda. Noh, näiteks seda, et mul on tunne, et sa oled meie pereliige juba ammuilma olnud. Muidugi see on ka vist ainuke sarnasus, sest kui sinu õde ainult istus ja rõõmustas, siis sina oled meil rohkem tõsine ja puuriva pilguga.

Viimasel nädalal oled sa justkui kuidagit tööle hakanud, vaatad ringi, mulle otsa ja isegi naeratad mõnikord nii laialt. Aga kohe läheb siis kulm kortsu tagasi, nagu sul oleks lausa piinlik, et sa üldse naeratanud oled. Ei tea mina, kuidas see võimalik on, et meiesuguses peres üks nii tõsine liige on, aga noh, keegi pidi siis järelikult meid ka tasakaalustama. Lisaks loodan ma, et sinust saab see pereliige, kellele meeldib koristada, raha koguda ja oma vaeste vanemate eest hoolitseda :D

Suur jurakas oled sa küll. Ma vaatan Mari teise elukuu pilte ja ta näeb sinu kõrval välja nagu nälginud orb. Isu on sul küll hea ja su kasvavad voldid on minu meelest nii nunnukesed ja armsad. Ole lihtsalt õnnelik, et iga naise elus on periood, kus keegi vaatab ta pekke ja mõtleb, et see on imearmas. Ja kui sa hea mehe leiad, nagu sinu lihane isa, siis võid sa veel täitsa hilisemas eluperioodis sama kuulda, kui hästi läheb :D

Me käisime tegelikult su sünnipäeval pereõe juures ka, kus mulle öeldi, et sa oled 62 cm pikk ja hästi natukene alla kuue kilo. Ma täpseid numbreid ei mäleta, sest mul on see paber kuskile kadunud, aga noh umbes nii see oli. Arstitädi kiitis sind, et sa kosud ilusti ja kutsus sind terve visiidi nime asemel “paksukeseks”. Ma ei tea, kas see oligi põhjus, miks sa lõpuks seal nutma hakkasid? Ma hakkaks ka, kui keegi mind mitukümmend mintsa paksuks kutsuks, aga ära solvu. Sa oled väga nunnu ka paksukesena.

Paksuke või mitte, aga sa lased mul ööd läbi magada (enamasti), sa vaatad mind oma ilusate silmadega ja naeratad, ning mu süda sulab. Ma saan oma nina sulle kõrva taha panna ja olenevalt su puhtuseastmest tunda siis kas hapupiima või beebilõhna. Ja su tillukese juuksed ei paistagi ära kukkuvat, seega saan ma sind pehme harjaga kammida ja sulle “soenguid” teha ja see on nii naljakas.

Ma just siin juurdlesin ükspäev, et sa oled selle pärast ka naljakas beebi, et mõnikord sa nutad ja oled elus pettunud ja midagi ei aita. Ei kussutamine, õõtsumine, musitamine – ei midagi. Ja siis lõpuks sa rahuned, kui ma su lihtsalt maha panen ja omaette jätan. Ma esimest korda kuulen sellist asja, et beebi nutaks selle pärast, et tahab lihtsalt rahus üksinda lamada.

Sulle meeldib: vees hulpida, üle õla visatud olla, jalgadega-kätega võimlemine, õõtsutamine, musitamine ja see, kui keegi hästi laia naeratusega sind vaatab.

Sulle ei meeldi: lutt, paljas olemine (mis on imelik, sest paljas olemine on su õe vaieldamatu lemmik).

Piltidel siis vasakult sina kõhus, sina paaripäevasena, sina ühekuusena, sina kahekuusena. Anna andeks, et need on kõik erinevates riietes ja erinevatel aegadel päeva jooksul tehtud, aga kui sa mind lähemalt tundma õpid, siis sa näed isegi, et ma pole mingi perfektsionist, aga vähemalt ma armastan sind ja üritan sinu jaoks midagi kena teha, nii et jah :D Pole vast hullu ka erinevate riietega, eksole.

Imelik on see, et ma kunagi mõtlesin, et kas ma suudaks üldse teist last sama palju armastada, kui esimest. Heh, oleks ma vaid teadnud, et see nii kukepea saab olema! Kes oleks võinud arvata, et minusuguse, seest surnud naisterahva, sees üldse nii palju luwwi peidus on?!

Igatahes, ma armastan sind küll väga-väga-väga. Ja ma loodan, et mul õnnestub sind päästa sellest, et su isa sulle steroide süstima hakkaks, et sa kiiremini suureks kasvaks ja temaga Kataani mängiks. Ma luban, et ta on tegelikult üks tore mees ja isana veel eriti hea. Näiteks eile ütles ta: “Mari sõi õhtusöögiks nii vähe kana, peame talle kindlasti kommi peale sööma, et kõht täis saaks!”. Oeh, oleks mul selline isa olnud, nagu teil, mugulatel!

Aga ok, ma pean selle uhke kirja lõpetama, sest sa praegu magad õndsat und ja su õde tahab torni ehitada, pole siin aega raisata!

sajandat korda oma magamistoast

Ma olen selline inimene, et tahan kõiki asju KOHEMAID! Seega ärge imestage, et ma päevapealt tahtsin lahti saada Lende vooditaskukesest, sest mul oli plaan meie voodi kõrvale panna hoopis võrevoodi, et praegusest võrekakohast teha hoopis endale kapike. Siis avastasin ma, et meie eelmisel võrevoodil ei läinud külg maha, seega oli mul eluga vaja uut võrekat, sellist, kust ikka küljed maha ka käivad. Kuna mähkimiskummut on meil NaguUus poest pärit, siis otsustasingi osta ka sellega sobiva voodi. SELLISE.

NaguUus poes on muidu väga kiiresti vahetuv kaup, sest igasugused tooted ostetakse neilt alati nii ruttu ära, et ma julgen pakkuda, et enamik tooteid ei jõua kodukalegi, kui juba ära müüdud on. Näiteks täna on lehel üsna palju kraami – uue kauba aeg, aga ega seda lõbu kauaks pole. Mööblit on neil aga õnneks tihti saada, seega uurisingi nende käest, et kas valget OBaby võrekat on ja jaatava vastuse peale olin ma küll rõõmus, aga siis ma jäin jälle kimbatusse. Ma nimelt tahtsin seda saada juba kokkupanduna, aga selle transportimiseks taksost ju ei piisa. NaguUus pakkus selle peale välja, et nemad teevadki suuremate asjade transpordil koostööd CargoBuildiga, et äkki sobiks, kui nad nendega voodi saadaks. See oli ülihea, sest nii ma ei pidanud sõpru painama, et kle pliis too ja tee. Lisaks jäi Kardol ära voodi kokkupanemise vaev.

Järgmine päev olid poisid mul voodiga ukse taga. Erti haige oli see, et need olid jumala kenad, noored kutid ja mina nägin välja nagu viimane kodutu, oma pesemata juuste ja piimase t-särgiga. Nad tassisid voodi isegi üles, magamistuppa ja olid supersõbralikud ja viisakad. Tublid poisid! Edaspidi tean nende teenuseid kasutades ennast vähe normaalsemaks kasida :D

Aga nüüd ongi meil voodi kõrval võrekas. Vot nii.

Voodipesu: Biri Crafts (LINK) Muuseas, Mari voodis on samasugune, aga suurem lihtsalt. Selle pärast Mari padi Lende tekiga kokku sobiski :D

Kassiemme ja kassissi: Liisi tehtud

Voodi: NaguUus (LINK)

Voodikate: Tänu Miramiile Jyskist ostetud. No nii ilus! Ainult, et käte värisedes tellisin ma endale kogemata kaks tükki nende e-poest. Ups. Aga maksis 19.90€! Muidu maksavad voodikatted ju roppumoodi rahhi.

Ärge muretsege – Lende siiski padjaga ei maga, aga Mari, pagana suslik, leiab, et see on parim koht, kus endale pesa teha ja nõnda tõi ta oma padja sinna. Ja kuigi ta enamasti ikka oma naris magab, siis on hea ju teinekord õe voodisse ka kerra visata ennast. Eriti kuna seal on eriti pehme vedrumadrats (link) ja Mari, vaene hing, peab oma voodis leppima poroloonmadratsiga. Ups :( Aga kuna Lende on öösel nagunii enamasti minu kaenlaaugus, siis on hea Mari võrekasse suunata, kui ta öösel meie juurde koperdab ja keegi teda tema voodisse tagasi viia ei viitsi. Siis jääb meile ka voodis ruumi.

Nüüd on vaid üks mure. Kust leida väiksed erimõõdus lükanduksed. Ja võimalikult kiiresti ja KOHE! Ootan head nõu :D