muud ka oskan teha, kui lapsi vä?

Kui ma Mari ära sünnitasin, siis ütlesin, et never again! Aga siis läks aeg edasi ja ühel hetkel avastasin ma, et see sünnitusele mõtlemine ei olnudki nagu nii jube ja mõtted väiksest beebist hakkasid uuesti peas keerlema. Lisaks tuli mul siis idee, et kuna minu töökoht võimaldab ka kodus töötada, saaks ju Kardo isapuhkusele jääda ja me saaksime kõik koos kodus olla. Aga jah, üks põhjus oli veel – mulle tundus, et ma olen nagu natukene kuidagi… mõttetu? Et nagu minu eksistents abikaasana ja ajakirjanikuna ja emana ja blogijana ei oleks piisav. Nagu ma teeks liiga vähe? Kas see tundub kuidagi loogiline? Et ma pean ju saama veel lapsi, sest noh, esiteks lapsed on suurim rõõm siin elus ja ma kartsin, et äkki ilma selle uue lapseta oleks mul armastust veel kuidagi vähe? Ma ei tea, ma oska seda kuidagi sõnadesse panna.

Teist korda rasedaks jäädes kirjutati minu kohta netis, et ma olen mõttetu sigija, et muud ma siin ilmas ei oska, kui järjest lapsi teha. Ma võtsin seda jube hinge, mis on naljakas, sest ühest küljest tahtsingi ma olla “mõttetu sigija”, kes teeb palju lapsi ja tööl ei käi ja on kodus ja lustib niisama. Aga teisest küljest tahtsin ma nagu olla millekski jube hea ja olla see inimene, kellel on ka muud ambitsioonid peale perekonna. Ikka karjäärimutt!

Nüüd panin ma ükspäev Lendele väikseks jäänud asju kõrvale. Osad Triinu poisile, osad ära andmiseks ja osad siis lihtsalt niiöelda tuleviku tarbeks iseendale. Ma ei saa öelda, et ma nüüd kindlalt mingiks teatud ajaks kolmandat last plaanin, aga ma ei saa öelda, et ma kindlasti seda ei tee. Olen ju alles 26-aastane, ma võiks vabalt veel 10 aasta pärastki lapsi saada. Mitte, et mul oleks tarvis nüüd kümme aastat mingit riidehunnikut alles hoida, aga ma kuidagi nagu ei taha seda ka mitte teha. Kurb oleks mõelda, et mu spekuleerides olemasolev tulevane kolmas laps ei saagi panna midagi selga, mille kohta ma saaks öelda, et oi, see on sinu õekese oma olnud.

Kunagi mõtlesin ma, et need naised, kellel on palju lapsi, et ju siis need ongi need suvalised kodukanad, kes lihtsalt peale laste saamise midagi teha ei oskagi. Nüüdseks olen aru saanud, et tegelikult on teine variant veel. Mitte, et ei oska muud teha, vaid arvatavasti ei tahagi. Mõelge ise, mis on teile kõige olulisem? Minu jaoks on see minu perekond ja minu lapsed ja armastus ja mugav kodu ja .. selline üsna kodukeskne värk. Kõik, mida ma siin ilmas kõige rohkem armastan, asuvad siinsamas, Nelgi tänaval. Ja kui ma peaksingi tundma, et ma soovin olla mingi “mõttetu kodukana”, siis kuidas saaks seda mulle pahaks panna. Kuidas saaks seda üldse kellelegi pahaks panna? Kodutunne, lapsed, armastav mees – mida veel ühel naisel õnneks vaja on?

Ma saan aru, et muidugi mitte kõigil pole neid asju õnneks vaja, sest õnnelikuks teevad meid kõiki erinevad asjad. Aga minu meelest on jube nõme kellegi valikuid kritiseerida (nagu ma ise varem tegin). Kes tahab tööd rabada, see rabagu. Kes tahab lapsi kasvatada, kasvatagu. Kes tahab põldu harida, harigu. Kes tahab pühendada oma elu minielevantide aretamisele, andku tuld.

Ühiskond kritiseerib tegelikult kõigi valikuid. Oled kodune, siis oled sa nn ühiskonnale kasutu kodune vegeteeriv tont. Oled karjäärinaine, siis oled ka mõttetu, sest iivet sa ei tõsta. Oled sa lastega karjääriinimene, siis oled sa lihtsalt jube ema, kelle lapsed kasvavad seest surnuna, sest neile pole ilmselt piisavalt emaarmastust antud, sest ema oli palju tööl. Näiteid võib ülehomseni lugeda. Alati teeb naine midagi valesti. Mehed muidugi ka, aga see on juba teine teema.

Samas mu sõbranna ütles, et olenemata sellest, et kriitikat jagub kõigile elustiilis elavatele naistele, tundub talle, et just need kodus olevad emad on niiöelda kõige suurema põlu all. Mina aga jälle tundsin, et rohkem põlu all on need emad, kes lapse kõrvalt töötavad. Ja raudselt kui meie seas oleks too hetk olnud mõni naine, kellel pole üldse lapsi, oleks meile öelnud, et kõige rohkem taunitakse temasuguseid. Ühesõnaga nagu ikka, igaüks tunneb ennast kõige rohkem puudutatuna sellest, mis ta ise on. Olenemata sellest, kas see on üldse “puudutust” väärt :D

Igatahes kui ma neid asju kõrvale panin, siis Kardo küsis mu käest, et kas mina tunnen kuidagi, et ma ei oskaks muud teha, kui rase olla või lapsi kasvatada, et ka ennast väärtusliku inimesena tunda. Ma vastasin, et ma ei teagi. Ma tunnen ennast küll üsna väärtuslikuna, aga no mida siin salata – mida rohkem ma neid mugulaid teeks, seda väärtuslikum ma endale tunduks kah.

Mis teie sellest värgist arvate?

Ja lõpetuseks ma panen pilte enda jõulunurgakesest, sest noh.. mis ma neist niisama pildiposti teen. Mitte, et siin jõulunurka väga näha oleks, aga ma luban, et see on päris ilus. Mul neid jõulu fotoshuute tuleb küll ja veel.. Kuni selle aasta lõpuni on kõik ajad täis, seega küllap näete mingi hetk nagunii :)