aga vot mulle ei meeldi see ja teine ja kolmas

Lugesin siin Eveliisi postitust ja lisaks veel seda sama postitust Delfi Naistekast, kus tema räägib, et vot talle ei meeldi avalik imetamine. Kuna ta seal tõi näiteks veel selle, et tema ei saa aru, mis sellest pilte vaja teha on, siis sain ma kohe aru, et ilmselgelt olin inspiratsiooniallikaks just mina, kes ma paar päeva tagasi panin üles sellise pildi:

Vastuseks küsimusele, et miks ma selle pildi üles panin, pean ma vastama, et ei, selle taga ei olnud tohutut rinnaga imetamise kampaaniat, vaid lihtsalt Lende naljakalt vihane nägu. Oleks ta samal ajal näiteks diivanil vedelenud, kiigus olnud, süles tsillinud, mul poleks vahet olnud. Lihtsalt ta juhtus samal ajal sööma ja ma isegi ei mõelnud, et see pilt nüüd kelleski kohutavalt ebamugavust tekitama peaks. Päriselt, see ei karanud mulle pähegi. Midagi ebasünnist ma siin justkui ei näe, ainult enda mäesuurust tissi, aga just säärased (mäesuurused) nad praegu on ja ma ei saanud pilti ka rohkem lõigata, sest telefonikvaliteet oleks selle pildiga muidu üks null teinud. Seega niimoodi ma ta üles panin.

Ei tea, kas asi on minus, et vanaks jäänud olen, aga kui mina näen kuskil mingit pilti või videot, mis mulle ei meeldi, siis ma kerin lihtsalt ruttu edasi. Eriti kõik need hirmsad loomavideod või katkiste kiisude pildid, kohemaid kerin edasi ja ei vaata. Ja minu eeldus on, et kui kellelegi ei meeldi see pilt Lendest, sest ta juhtub tissi imema samal ajal, siis talitab ka tema sama moodi ja kerib edasi. Aga näed, tuleb välja, et hoopis tuleb kirjutada blogipost, et vot MULLE ei meeldi see avalik imetamine.

Jah, tõstan käed, olen isegi minevikus kraaksunud, et mis mulle meeldib ja mis ei meeldi, aga siinkohal tekib mul küll veidi selline… neeeh… tunne sisse. Et mis ma nüüd tegema pean, et sulle ei meeldi? Lausa terve pikk jutt, et miks ei meeldi ja see tekitab sellise vähe nõmeda tunde, et küll olen mina nüüd jube ebaviisakas ja vastik, et julgen oma udarat kuskil lehvitada. Sest mõndadele ei meeldi. Kohe meenutasin seda, et kui Eveliis mul külas käis, et raudselt ma ju siis imetasin kah, et kas ma siis ka panin ta jube ebamugavasse olukorda, kus ta oli sunnitud mu tissi nägema. Oh õudu, ehk isegi nibu?!

Jällegi, ei ole ka ise süüst puhas, aga täna tekkis küll selline kurbuse tunne. Et miks selle asemel, et teineteist toetada erinevates elustiilides ja valikutes, on hoopis mõnusam teisi maha teha? Et vot MINA küll nii ei tee/teeks. Vot MINA tegin ikka nii ja niimoodi on palju viisakam/õigem/parem? Miks ei võiks lihtsalt ignoreerida neid asju, mis ei meeldi ja kiita neid, mis meeldivad?

Minule endale tissid meeldivad. Suured tissid ja väiksed tissid. Olgu nad parasjagu kellegi suus või mitte. Olgu nad tol hetkel kellegi söögilaud või lihtsalt ilus partii.

Ma ei hakka siin rääkima, et imetamine on väga loomulik tegevus, sest kohe tuleks keegi raudselt kommenteerima, et sittumine ja seksimine on ka loomulikud tegevused, kuid neid ei tehta ka teiste ees. Täitsa arusaadav. Ja ma mõistan ka neid, kelle jaoks avalik imetamine ei ole mugav, aga no vabandage mu sõnavara, aga nahui naada siis see neid häirima peaks, kui mõndadele on? Just säärased avalikud alandamised muudavadki sellise loomuliku asja siin ilmas justkui millekski rõvedaks,  mida tuleb peita ja varjata. Nõme on see alavääristamine just teiste NAISTE poolt. Kas me ei peaks mitte kokku hoidma ja teineteisele toeks olema? Oh ei! Ikka on vaja maha teha avalikku imetamist. Siis on vaja alavääristada neid, kes ei saa mingil põhjusel imetada. Siis on vaja kritiseerida neid, kes ei taha imetada. Ja ma ei hakka rääkimagi, et lapsi saavad naised on mõttetud kodukanad ja need, kes lapsi ei taha on puhta lollakad, kes ülejäänud elu oma otsust kahetseks. Ainult kritiseeriks, eks?

Naised, mida kuradit me teeme? Miks? Miks on vaja blogimaailmas (ja niisama maailmas) pidevalt kedagi maha teha. Oma arvamust peale suruda. Oma argumente esitada säärases vormis, et teisitimõtlejad oleks kohe mutta tambitud ja lolliks tembeldatud? Jah, nagu öeldud, ma ei ole ise ka sellest nõmedast käitumisest minevikus prii, aga no kui isegi MINa ei jaksa enam, siis kuidas teie veel jõuate?

Mul on kurb meel. Mul on kurb, et me elame ühiskonnas, kus üldse tuleb põhjendada, et miks ma imetan avalikult, või miks ma imetan kodus teki all. Mul on kurb meel, et üks inimene peab tundma ennast alaväärsena, kui annab oma lapsele süüa kuskil, kus keegi võib juhtumisi ta nibu näha! Kujutate ette. Minu isiklikku nibu! See on ju õuduste tipp! Samahästi võiksin ma käia ringi sellise käega, mis on maha mädanemas ja ripub veel viimase naharibaga küljes! Kuidas ma küll teiste peale ei mõtle?!

Ma ausalt tegelikult ei ole teinud oma elu eesmärgiks oma nibu kõigile näidata. Ma saan aru, et imetamise ajal laps võib teinekord vähe liigutada ja rapsida ja korraks võib seda õuduste tippu (nibu) vilksamisi näha olla. Aga ausõna ei tee ma seda meelega. Ma ei usu, et ükski ema seda meelega teeks, aga need paganamata kasvatamatud imikud ei kuula nagu sõna ka, et hoia seda kenasti suus ja söö oma kõht täis. Mis siis teha? Minu isiklik soovitus oleks mitte otse sinna suunas vahtida, kui niplit näha ei taha. Kui tahad, siis vaata pealegi, mul pole kade meel.

Ja teate, mul on kurb meel selle pärast ka, et ma olen olnud kunagi säärane tropp, kes teiste valikuid kritiseerib ja seda enam, neid veel blogis lahanud olen. Keda kurat huvitab, mida mina arvan? Kas keegi peaks oma elu minu pärast muutma? Vaevalt. Ja sellepärast teeb mind ka kurvaks see, et 30+ vanuses Eveliis käib mul külas, vahib mu rõvedat nibu, mis kindlasti talle näkku kargas ja kui ta veel peale seda suutis ennast tagasi hoida ja mitte mu nibulehvitustest blogida, siis minu tissiga pilt andis ikka viimase tõuke. Et ma ikka teaks, et talle ei meeldi. Kergem oleks mulle öelda olnud, et valmistan talle ebamugavust ja ma oleks näiteks tema meeleheaks kuskile pellerisse imetama läinud, vot nii imeline võõrustaja olen. Aga nüüd ma pean postimehest lugema, milline tähelepanuhoor ma olen, et julgen panna pildi oma tissist. Või lapsest. Aga ikka rohkem tissist. Sest imetamist ei tohi pildistada. Seda polevat tarvis. Ja siis kõik saavad kaasa ilkuda, et jaa, iuuu, rõvedad titemammad ei mõtle ikka üldse teistele.

Kurb on. Kurb.

Aga mul nüüd laps ärkas. Lähen annan tissi. Kaevasin selle jaoks enne aeda 20 meetrise sügavuse augu, loodan, et keegi meid sealt ei näe. Jutud levivad, et kui sa imetava ema nibu näed, muutud sa kivikujuks!