kahe lapsega

Eelmise postituse all jättis keegi mulle kommentaari, et vaene Mari tundub talle nüüd üks hüljatud ja unarusse jäetud laps, sest ta on kaks päeva lasteaias käinud, kuigi me oleme ju kõik kodus ja saaksime toredasti ühtse perena aega veeta ja uue olukorraga harjuda. Tjah, eks see oleks muidugi kõik teoorias väga kaunis, aga reaalsuses paraku mitte.

Nimelt reaalsuses on nii, et ma olen 90% ajast diivanil siruli, sest käia on üsna tulitav ja üldse komberdan ma ringi nagu mul oleks kaks puust jalga. Seega on mugavam lihtsalt vedeleda ja lasta Kardol endale asjad ette-taha ära teha. Millal mul veel selleks õigus oleks, kui mitte praegu, onju? Vahepeal pean nagunii kargu alla ajama ja näiteks vetsus käima või muud nipet-näpet tegema, aga ega see kuigi meeldiv pole. Nõnda ma siis lebasklen, annan Lendele süüa, hoian teda kaisus, tsillin arvutis, vaatan telekat ja teen kõikvõimalikke asju, mis ei nõua oluliselt liigutamist.

Kui Mari oleks kodus, siis teatavasti tahab kolmeaastane pidevalt tegelemist. Ja kuigi Kardo on kodus, siis esiteks on mul tema abi vaja, teiseks ei sobi Marile sugugi, et Kardo temaga kõiki asju teeb. Ma näen seda ka õhtuti, sest ikka tahab ta minu käest kinni võtta ja üles kutsuda ja minuga palli loopida ja just minuga koos oma asju teha ja mul on nii paha talle öelda, et emme ei saa praegu, sest ta annab titale süüa või hoiab praegu titat vms. Seega tundub mulle kuidagi parem plaan, et ma päeva ajal võtan rahulikult ja kui Mari koju tuleb, proovin Lempsi rohkem Kardole anda, et ise Mariga läbi häda midagi teha. No kasvõi raamatut vaadata või joonistada vms. Homseks plaaniks on näiteks oktoobrikuu Nunnut näitma hakata (see ajakiri, millest ma kunagi rääkisin). Aga terve päeva ma küll seda veel teha ei saa.

Ma ei tahaks päev läbi Marile muudkui ära öelda, aga no mul on tõesti valus ja ma ei saa praegu teda taga ajada ja “sile teed” teha ja kui Lempsu ikka süüa tahab, siis olen see ikkagi mina, kes sellega tegelema peab. Eile näiteks oli päris jube, kui ma Mari magama pannes kuulsin, kuidas Lendeke nutab. Selles suhtes, et esiteks on ta minu beebi ja nutab, teiseks hakkasid mu tissid ja emakas selle peale valutama. Aga ma ei tahtnud Marile ka öelda, et kuule ma nüüd kohe torman minema, sest ma tegelikult teadsin, et beebil on kõht täis ja Kardo saab mingi hetk ta ikka vakka, aga no korraks oli niru seis.

Inimesed paistsid ka muretsevat, et niimoodi Mari ei harju õega never ever ära, aga no olgem ausad, tal on jumala suva sellest beebist. Täna korraks ütles, et “ninni” on. Ja kui tita häält teeb, siis näitab näpuga ja ütleb murelikult “näe…”. Aga ta ei taha lähedale minna ja puudutada seda imelikku olevust, ei tunne isegi mitte huvi sellise tegevuse vastu. Seega on mul tunne, et kui ta nüüd päev läbi siin kodus oleks, siis tal tekiks beebi suhtes pigem vastumeelsus, et saab aina minu süles olla ja tema oleks nagu kõrvale jäetud.

Aga noh, eks ma pean tunnistama, et muidugi panid need kommentaarid korraks mind mõtlema, et äkki tõesti. Äkki tõesti ma juba eos, kolme esimese päevaga imen selles kahe lapse emaks olemises. Äkki tõesti saab Mari vähem minu tähelepanu. Siis ma mõistsin, et tuleb lihtsalt leppida, et paraku hetkel nii ongi. Ma ei saa ju olla täpselt samasugune nagu enne Lende sündi, sest ma sain ka lõpurasedana tunduvalt kabedamalt liikuda ja ma ei pidanuki ennast enne kahe vahel jagama. Nüüd pean ja üks nendest kahest on kolmepäevane vastsündinu. Tundub ainult aus, et hetkel on tema eelisjärjekorras, eks? Ega Marigi ju selle pärast üksinda keldris ei kasva, saame kamba peale kõik siin hakkama, aga praegu on need asjalood jah nii. Natukene ehk ebavõrdselt, aga loodetavasti mitte kauaks :)

Muust jutust siis nii palju, et täna sai Lende esimese vanni ja ma olin nii kade, et mina temaga seal vedeleda ei saanud. Soe vann tunduks niiiii lõõgastav. Mis seal ikka, lepin ise jalavanniga. Aga kuna ma ikka pilti ka tegin, siis otsisin välja pildi, kus 8 päevane Mari issiga vannis käis.

Selle pildiga käib kaasas selline tore stoori, et Mari sittus see õhtu vanni ja kõik see kollane, vedel ja vahune kaka settis Kardole loetud sekundite jooksul kupsikarvadesse, mille välja saamiseks pidi ta need hiljem sootuks maha ajama :D