issand, kas su laps tõesti ei…?

Ma kujutan ette, et enamik lapsevanemaid on oma elus kokku puutunud sellega, et teistele inimestele paistab just sinu lapse areng/riided/käitumine/välimus/jumal teab veel mis, kuidagi vale olevat.

Te ei kujuta ette, kui mitu korda ma olen elus pidanud kuulma näiteks küsimust: “Miks su lapsel hambaid pole?”. Arvestades, et Mari esimesed hambad tulid aasta ja kahekuuselt, siis olin ma juba ise nii paanikas, et olin üsna veendunud, et hambutuks see vaene laps jääbki. Seda enam ajas närvi küsimus, et MIKS tal neid hambaid pole. No kust mina tean? Võite kindlad olla, et ma ei ole käinud noorkuu ajal ristteel kitse ohverdamas, et pulli pärast lapse hammaste suhutulekut hilisemaks lükata, ausalt kah. Või loodeti, et lapsel on mingi räigelt haruldane haigus, mille tulemusel tal hambaid ei tule (muuseas selline haigus on olemas) ja millest ma siis pisarsilmi rääkima hakkama peaksin? Kui keegi päriselt arvas, et tegu on haigusega, siis tundub selle kohta küsimine võhivõõralt üsna kohatu.

“Aga kuidas ta süüa saab?” tundsid paljud muret. “Issand, ma pean talle süüa ka andma või?” küsisin ma alati sama dramaatiliselt vastu ja pobisesin siis omaette, et küll see laste kasvatamine on ikka keeruliseks aetud. Vaheta mähkmeid, pane magama, nüüd selgub, et tuleb veel süüa ka anda!

Teine suur murepunkt võõrastele oli see, et miks ometi mu laps kiilakas on? Ma ei tea, kui palju võimalusi saab olla selleks, et üks väike laps kiilakas oleks. Ise ma tal neid maha ei ajanud, lihtsalt ei kasvanud teised suht terve esimese eluaasta. No mida ma tegema oleks pidanud? Talle väikse paruka ostma, et ilmarahvas tema (ääretult armsa) kiilaspea üle muret tundma ei peaks?

kiilakas ja hambutu Mari kaheksakuusena taevaisa tänamas kõikide nende maitsvate viljade eest, mida oma igemete abil nosida.

Teine omaette ooper hakkas pihta esimesest eluaastast ja kestab suht-koht siiani. “Oota, ta päriselt ei oska ikka veel rääkida või?” küsitakse minult. “Ei, ikka oskab. Mulle meeldib lihtsalt valetada, et ta ei oska, et inimesed arvaksid, et tal midagi viga on!”.  “Aga mis tal siis viga on?” uuritakse minult murelikult, nagu ma oleks vähemalt Eesti tuntuim laste kõneekspert, kelle igapäevatöö hõlmab endas väikelaste rääkima aitamist ja kõne puudumise uurimist. Teate kui nõme mul oli, kui mult seda küsima hakati. Et mis tal VIGA on? Ma ei teadnud (ja no ega 100% ei tea päris täpselt siiani), mis on ta kõne arengut aeglustanud, aga üleolevad nõuanded stiilis: “Äkki sa peaksid proovima temaga rohkem rääkida?” ei aita ausalt mitte ühtegi lapsevanemat, kellel sama probleem on. Sama hästi võiksid sa soovitada, et kle äkki hakkad ükskord oma last armastama ja proovid teda näiteks rääkima õpetada!

Jumal tänatud, et Mari ikka nüüd mõndasid sõnu oskab, sest enne oli väga tavaline see, et kukuti täpsustama:

“No emme ta ju ikka oskab öelda?”

-“Ei oska.”

“Aga midagi ta ju ikka ütleb, ega ta päris vait ei ole?”

-“Ei ütle.”

“Appi. Sa mingi eee…arsti juures oled käinud vä?”

Nagu ausalt, öelge mulle, mis vastust inimene sellisele lollile küsimusele ootab? Kui Mari oli aastane, siis tõepoolest ma ei tormanud temaga saja arsti juurde, sest perearst sellest probleemi ei teinud ja ma ka ei pidanud vajalikuks, et kuna kõik teised lapsed midagi oskavad mingis edas, et siis minu oma ka kohe automaatselt peab seda tegema. Kui ta sai juba kaks, siis hakkasime ka arstide vahet käima. Aga seda teavad oma inimesed niigi ja kui sa oled jumala suvakas inimene, kes ei tea, siis on kaks varianti, et kui sind nii väga huvitab, siis googelda ja loe seda mu blogist või teine variant on lihtsalt elada teadmatuses ja iga õhtu ennast magama nutta, sest sul ei ole õrna aimugi, kas Mallukas käib ikka oma lapsega arsti juures või mitte.

Jumal tänatud, et ta omal ajal vähemalt keerama, roomama, istuma, seisma, käima “õigel” ajal hakkas. Ma olen nii palju kuulnud ähkimist teiste lapsevanemate poolt ka nende teemade kohta, nagu iga ema heaolek ja hüvang sõltuks sellest, et kellegi teisel sitt hakkaks. No te vaadake neid titegruppe netis. “Meie siin oskame juba seda ja teist, meil on sada hammast ja iga kord kui me potil pissil käime, siis lauame me heebrea keeles sepa poisse!” juubeldavad emad.

Ma saan neist tegelikult aru, ikka juubeldad, kui laps midagi ära õpib ja tubli on, see on ju iseenesestmõistetav. Aga see, et need samad tublid emmed siis mõne aja pärast teiste tittesid kommenteerivad, et “issand, minu Roger Janec Frederix oskas selles vanuses juba ammu seista!”, “Minu Mercedes teab ammu kõiki tähti, huvitav, miks sinu oma arengust nii maas on?”, “Meil tulid esimesed hambad küll üliammu ära, superimelik, et teil veel neid pole!”.

Palun jeesus küll, öelge mulle, miks seda vaja on? Ma saan aru, et me kõik võrdleme oma lapsi teistega, aga miks seda vaja siis nii avalikult teha on? Kui raske on täiskasvanud inimestel aru saada, et nagu kõik meie oleme ERINEVAD inimesed, on seda maast-madalast ka meie lapsed. Ja teiste laste kommenteerimine ja arvustamine, isegi kui see toimub viisakalt ja sõbralikult, on tohutult tarbetu ja tekitab suure tõenäosusega selle lapse emas pigem ebakindlust ja kurbust, kui et päriselt midagi aitab.

Näiteks täna kirjutasin Malluka lehel, et missioon võimatu on potil mitte käiva lapse käest saada pissiproovi. Ja ikka pidi tulema keegi ajuhiiglane: “Oota, misasja? ÜLDSE potil ei käi või?”. No sorri, aga mida küsimust? Mida ta vastuseks lootis saada?

“Käib küll, aga mul niisama polnud muust rääkida ja seeõtttu otsustasin oma lapse potil käimise harjumuste kohta valetada.”

“No ÜLDSE ei käi ei saaks öelda, sest ta käib potil iga T,R,L kell 20.00. Kuna täna on aga esmaspäev, siis on mul just täna see probleem.”

“Ei käi jah. Ma nimelt ei hooli ega armasta seda last absull, mistõttu on mul siiani mega pohhui olnud sellest, kas ta laseb püksi või mitte, mis siis?”

…

Kogu aeg on kellelgi mingi probleem TEISTE laste pärast. TEISTE elude ja kasvatusmeetodite pärast.

“Su laps läks NII vara lasteaeda? Issand jumal, vaene laps!”

“Su laps ei käi siiani lasteaias? Appi, kuidas ta küll kunagi üldse sotsialiseerima õpib?”

“Sa käisid ilma lapseta reisimas? Vaene laps, mida ta küll tundma pidi, nüüd on raudselt eluks ajaks käitumishäiretega ja ei suuda iial mitte ühtegi inimhinge armastada ega usaldada!”

“Sa käisid lapsega reisil? Raha liiga palju v? Teistele reisijatele ka mõtled, kes su tite karjumist kuulama pidid v? Kanaema oled v? Ta nagunii ei mäleta pärast sellest reisist midagi!”.

“Sa lähed kohe peale emapuhkust tööle? Sa vist ei hooli väga oma lapsest?”

“Sa ei lähegi peale emapuhkust tööle? Nojah, mehe kaelal ka hea elada…!”

“Sa annad oma lapsele kommi? Õudne, sa vist üldse ei ole ühtegi laste toitumisraamatut lugenud!”

“Sa ei anna lapsele kommi? Ei no mingi lapsepõlv võiks lapsel ka ju ikkagi olla.”

“Su laps läheb kell 8 õhtul magama? Millal te üldse temaga siis aega veedate?”

“Su laps läheb kell 11 magama? Appi! Keegi peaks lastekaitse kutsuma, see pole normaalne!”.

“Su laps ei käi huviringides? Rahast kahju v?”

“Su laps käib huviringides? Nojah, eks ikka parem, kui et sa kodus temaga TEGELEMA peaks!”.

Kas pole naljakas, kuidas võõrad inimesed teavad alati, mis on see salapärane normaalsuse tase ja nemad isiklikult püsivad ALATI selles kenasti sees. Minul näiteks on jumala suva, mismoodi teised oma lapsi kasvatavad. Nii kaua, kuni kellelegi liiga ei tehta ja kellegi tervist ei rikuta, siis iga pere õigus on kasvatada oma lapsi just niimoodi, nagu nad ise tahavad ja kuidas neile õigem tundub. Igasugused üleolevad moraalilugemised siinkohal on nii mõttetud ja tarbetud, et neil moraalitsejatel endal võiks ka vähe imelik hakata.

Ma luban, et kui ma veel ühe korra pean kuulma, et “minu laps küll…” siis ma…Suure tõenäosusega saadan selle vaese esimese lolli nii pikalt peesse, et paha hakkab. Uskuge mind, esimesed kakskümmend korda sa naeratad ja seletad, või ignoreerid, aga no igal asjal on kuskil mingi piir ja minu piir hakkab praegu kätte jõudma.

Nii siiber ees nendest ideaalsetest ja täiuslikest inimesest, kelle lapsed kaheaastasena aariaid laulavad ja kogu pere pesu ära pesevad, ise samal ajal programmeerimisega Eesti keskmist palka teenides või miskit. Loomulikult on need pereemad ise ka imeliselt täiuslikud, kes “teisi küll ei kritiseeri, aga….” nemad ei teeks iial nii ja naa ja sedamoodi, sest NEMAD tahavad oma lastele parimat, aga no kui teised ei taha, siis pole üldse nende asi ja nad ei kritiseeri kedagi :)))

Dicks.

Kaudselt laste teemasse läheb see ka, et täna lugesin arutelu selle kohta, et üli räme on ikka see, et mõni ema oma platsentat sööb. No ma ei tea, mul endal selliseid plaane pole, aga no mul ei saaks olla rohkem suva, kas keegi teine enda oma pärast ära praeb ja pintslisse paneb, või mitte. Nii nõme oli lugeda neid üleolevaid kommentaare, et nagu omg, pärast lakuvad äkki tited ka puhtaks, kui tahavad nagu loomad olla ääää. No armas taevaisa, mis see SINU ASI ON, mida teine inimene sööb? Ega keegi sinu platsentat nillinud pole, et tõmblema ja solvama pead.

Ok, ma sain nüüd enda arvamuse välja prahvatada, sest see lihtsalt nii tihti sööb mind seest, kui ma jälle pean kuskil kommentaarides vastama, et MIKS on Mari mähkmega. MIKS ta ei räägi? MIKS tal nii palava ilmaga kampsun seljas oli? MIKS ta kuskil trennis ei käi? MIKS ta ikka veel ise ei oska riidesse panna jne jne jne.

Mis see krt sinu asi on, miks. Sinu laps on või? Häirib sind kuidagi või? Ema oled mul või?  Pelšše ma ei või!

Ühesõnaga, kui sul on arvamus või kahtlus, et kellegi lapsel on midagi viga, siis aruta sellest naabrinaisega, nagu iga teine korralik klatšimoor. Kui su “küsimuse” taga peitub soov teisele haiget teha, siis küsi, miks sa ometi selline dick olla soovid? Ja kui sind lihtsalt häirib nii hirmsasti kellegi teise pereelu ja lapse areng/välimus/kombed jne, siis mine palun sebi endale kuskilt üks väike suts keppi, hakkab kergem.

Ma lähen nüüd magama ära.