laisk ema

Ma olen kindel, et ma olen jube paljude standardite järgi laisk ema. Näiteks ei viitsi ma pea kunagi kohe üles tõusta, kui Mari ärkab, mistõttu lasen ma tal hea pool tundi magamistoas laamendada ja asjatada, enne kui kargu alla ajan. Usinad emad tõusevad vist ikka KOHE üles ja panevad lapse riidesse ja annavad süüa ja teevad muid selliseid toiminguid? Ma ei tea, ise ei ole üks nendest vist.

Kuigi laias laastus pean mina ise lõpuks selle magamistoa korda ka tegema, seega ma vist nii laisk ka olla ei saa. Igatahes eelistan ma hommikust vedelemist vähesele koristusele, mis siis ikka teha, kui see mind laisaks emaks teeb.

Eile avaldas keegi arvamust, et kui kaheaastane laps ei käi potil, siis on tegemist laisa emaga. Mingil määral ma võin nõustuda, et noh, ma saan aru sellest poindist, et kui sa oled jube usin ja järekindel, siis suurema tõenäosusega saad sa lapse enne potile, kui teine, kes ei viitsi sellega nii pikalt tegelda. Aga öelda kellelegi “laisk ema” kõlab nii üleolevalt ja vastikult, kas te ei leia?

Jah, potil ka minu laps ei käi. Olenemata sellest, kui mitmeid sadu kordi olen ma teda meelitanud väiksele potile, pakkunud telefoni, komme, plastiliini, pissinud ise potti, laulnud välja mõeldud pissilaule, pannud teda potile iga mõne aja tagant, katsetanud suure potiga, soristanud veega….oeh, mul ei tule isegi pähe rohkem näiteid, mida kõike olen ma katsetanud, et Mari hakkaks potil käima, aga no võib öelda, et ma olen proovinud vist kõike. Okei, päris poti külge liiminud ma teda veel ei ole, aga olukord, kus pisarates laps potil istudes telefonist multikaid vaatab, on siin majas juhtunud küll ja veel, mina “pissi, pissi sorrr, lase tal tulla!” kõrvalt takka ergutamas.

Sittagi.

Konkreetselt ei pissi, ega ka sittagi. Midagi. Kohe, kui ma oma vigurdamised lõpetan, tõuseb Mari ruttu sellelt õudsalt asjanduselt püsti ja paneb vehkat.

Ma isegi mõtlesin, et okei. Teeme siis nii pidi, et las pissib suva kuhu, aga kui ära pissib, tõstan iga kord potile. Mis te arvate, mitu korda olen ma täna teda siis potile tõsta saanud? NULL! Mul pole õrna aimugi, kuhu ta täna pissinud on, aga igatahes on ta teinud seda nii salakavalalt, et mina seda salakohta üles ei leia.

Ei, ei aita ka see taktika, et “las ta pissib püksi, hakkab ebamugav ja saab aru”. Ega Mari loll pole ja omas kodus ometigi pükse ei kanna, hoiaks jumal selle eest! Seega ei saa ma talle ka parima tahtmise juures näidata, kui rõve on püksi lasta, sest tal lihtsalt ei ole 99% ajast mitte miskit jalas!

Ja siis tuleb keegi ja ütleb mulle, et ma olen laisk. No pelšše küll. Ise oled! Ma saan aru, et ta ütleks, et ema on järelikult kuidagi ebapädev last potitreenima või on seda valesti teinud või ei oma piisavalt oskusi selles vallas, aga laisk kellelegi öelda on lihtsalt nõme. Okei, siis oleks see võib-olla argumenteeritud, kui keegi konkreetselt päevad-ööd teist ema jälgib ja spekuleerib kuude pikkusel perioodil ja siis teeb oma nähtu põhjal säärase järelduse. Aga tulla oma avalduseni “laisk ema” selle põhjal, mida üks laps oskab või mitte, on nõme ja isegi kui ma kõigest väest üritan mitte sellise asja peale solvuda, siis ma ei saa.

Jube lihtne on arvamust avaldada enda kogemuste põhjal ja kindlasti on miljoneid lapsi, kellel ühel päeval see imeline plõks käis ja ta hakkas potile pissima. Ma olen kuulnud isegi lugusid, kuidas vanemad ei peagi MIDAGI tegema, et laps potil käima hakkaks, lapsed ise tahavad ja lähevad. Ja kas poleks siis jube lihtne neil vanemadel ahhuieitada, et ei no küll võib ikka laiskasid emasid olla, ei suuda ISEGI last potitreenida. Nagu see oleks sama lihtne kui sisse-välja hingamine ja üksplussüks.

Ja äkki mõni ei TAHAGI oma last potitreenida? Selles suhtes, et kaheaastane mähkmega laps ei ole just mingi asi, millega uhkustada, aga no kuna ema on siiski see, kes neid mähkmeid ostab ja vahetab, siis mis see teiste asi üldse kommenteerida ja küsida on, et miks? Mis mõttes miks?!

Ma tahaks alati sellisel juhul minna ja küsida nende emade käest midagi sama nõmedat vastu. Ala, et kuule, miks sa ometi nii vähe palka saad? Minu meelest need, kes kuus alla 1500 teenivad, need on ikka jube laisad küll. MINA küll suudan rohkem teenida, jube kahju, et sa siis nii laisk oled…Või, et kuule, kuulsin, et saad jälle uue mehega lapse. Miks sa nii laisk olid ja vanaga asju ära ei klaarinud? Päris imelik naine oled ikka küll…

Arusaadavatel põhjustel ei läheks ma ühelegi inimesele selliseid asju ütlema ega küsima, sest noh…Kas see vajab seletust? Miks siis tunnevad osad inimesed õigust hinnang anda teisele ainult selle pärast, et tema kogemus elus on erinev olnud? See on ju loogiline, et mõni inimene näeb jubedalt vaeva, et saada oma unistuste töökoht, teisele sajab see lihtsalt sülle. Mõni peab läbi käima 10 jubedat suhet, et leida see õige mees, teine abiellub oma esimese armastusega ja ei tea midagi kehvadest suhetest ja õnnetust armastusest.

Kas on siis raske aru saada, et kui kellegi teise elu ei ole samasugune nagu sul või su sõbral/sugulasel/tuttaval, et siis see ei tähenda automaatselt seda, et inimene oleks laisk, vaid lihtsalt seda, et ta on FKING ERINEV INIMENE, ERINEVA ELUGA, kelle ainukene sarnasus sinu võrreldava isikuga on see, et nad on mõlemad elusolendid.

Ja kui näiteks see, et mu peaaegu kolmene ikka veel jalutusvankrit kasutab, teeb mind ka laisaks emaks, siis okei. Tavai. Ma võin olla laisk ema. Ma isegi muuseas ei taibanud sellele ise mõeldagi, kui keegi mulle Instasse kommentaari jättis, et appi, nii suur laps ja IKKA vankris? Ma vist magasin selle memo presindilt maha, kus oli kirjas see vanus, mille kukkumisel tuleb vanker põlema panema ja laps peab omal jalal olema, vastasel juhul on tegu laisa vanemaga.

Paratamatult pean ma valima selle laisa tiitli, sest alternatiiv sellele on see, et ma üritaksin miskipärast maailmale näidata, kui kohutavalt mittelaisk ma olen ja siis olen ma ühel hetkel jälle selles olukorras, kus üks noor neiu, see sama, peaaegu kolmene, ei taha koju tulla, mul on süles kriiskav laps, teises käes näiteks poekott ja ma saan kõndida teosammul, sest kiiremate liigutuste juures tõmbub mu kõht jube krampi. Uskuge mind, ma olen sellises situatsioonis olnud, sest minus oli kindel usk, et ma ei ole ju laisk ema ja ma saan kindlasti lapsega käsikäes poes ära käidud.

Ei.

Ma ei saanud.

Seega on mul laps, kes kannab mähkmeid ja sõidab vankriga. Hirmus lugu! Mõelda vaid. On veel lapsi, kes imevad lutti, saavad rinda/pudelit. Igast asju tehakse. Ja mul on raske seda pahaks panna, sest ma mäletan ise, kui rasked olid näiteks esimesed päevad Mari lutist võõrutada. Muidugi on jälle neid, kellel see tuli kõik jube kiiresti ja hästi kergelt ja ehk ma olin ise laisk ja tegin seda ka kuidagi valesti, aga laias laastus on mul üsna suva, sest:

“Sa oled laisk” argumentide esitajad on enamasti oma nina igale poole toppivad kõiketeadjad, kes võiksid oma “usina ema” tiitlit kuskilt mujalt nuiata.
Kui mul on valida, kas rahulik laps, vähem stressi millegi lõpetamisel, sest teised nii ei tee ja üldine normaalne meeleolu versus lapse sundimine milllekski, milleks ta ehk veel valmis pole ja millega kaasneb nutt, stress ja kass, siis andke mulle andeks, et ma valin esimese. Olgu ma siis laisk või mitte.

“nii suur ja kärus, nagu mida asja?!”