Eksperiment: kuidas saada peavaludest priiks?

Lausa 74% maailma inimestest on aeg-ajalt peavaludega kimpus. Mõned vähem ja teised, õnnetukesed, rohkem. Kuna raseduse üks “kaasavaradest” oli minu puhul peavalu, siis otsustasin välja nuputada, mis selle vastu parim abimees oleks

Pean tunnistama, et esialgu valutas pea nii harva, et otsustasin valu pigem ignoreerida, kuid ajapikku muutud valu nii ebameeldivaks ja pidevaks, et mingi lahendus tuli leida. Kuna ma ei ole suuremat sorti tabletineelaja ja valuvaigistit võtan ka mitte rasedana vaid viimases hädas, ei tundunud igapäevane valuvaigistite söömine mulle kuigi ahvatlev. Kuigi muuseas ka rasedana on lubatud paratsetamooli võtta. Siiski on see mu enda kiiks ja lihtsalt mina isiklikult seda teha ei soovinud.

Ravimiks Coca-Cola

Kannatasin niisama vaikides, kui ühel hetkel tegin endale ootamatu avastuse – peavalu aitab leevendada Coca-Cola. Jah, tundub irooniline umbusaldada ravimit ja samal ajal keemiat sisse kulistada, aga mis sa hädaga ära teed, kui selline isu igapäevaselt kimbutas. Ja mida rohkem ma sellele järele andsin, seda vähem valutas ka pea.

Oi, kus ma juubeldasin. Tore oli elada ilma peavaluta. Kuid kuidas saab olla, et Coca-Cola üldse aitas? Seda ma teadsin küll, et ta aitab torusid puhastada ja roostet lahti leotada, aga peavalu? Minu enda arst seletas mulle seda nii, et arvatavasti olen ma elus nii palju Cocat tarbinud, et selle mitte joomisest tuleb peavalu ja see olla niiöelda võõrutusnäht, kui ma seda ei joo. Sellel siiski tõepõhja all olla ei saanud, sest eelnevalt ei ole ma iialgi nii palju Colat sisse kulistanud, kui raseduse alguses.

Internet muuseas väitis, et algselt apteekidesse müügiline paisatud Coca-Cola siirup oligi mõeldud peavalude vähendamiseks. Apteeker soovitas seda lahjendada veega, aga üks klient lahjendas seda hoopis gaseeritud toonikuga, mistõttu sündis imejook ise. Seda, kui tõsi see on, ei oska ma muidugi öelda. Loogilisem seletus oleks vast teine internetist leitud pakkumine, et peavalu võib tekitada ka madal veresuhkur ja kuna Coca on suur suhkrupomm, leevendab ta ka peavalu.

Paraku hakkas ühel hetkel Coca vastu. Mitte küll maitse pärast, vaid lihtsalt selle pärast, et ma avastasin ennast päevas kaheliitriseid pudeleid sisse kulistamas ja see ei tundunud kuigi tervislik ega mõistlik valik, mida rasedana teha. Olgem ausad, ka mitte rasedana.

Magneesiumipuudus?

Cocast loobudes hakkasidki vastikud peavalud tagasi hiilima, kui ma ühel hetkel kuulsin sellisest asjast, nagu magneesiumiga mineraalvesi nimega Donat Mg. Müügil on teda näiteks ökopoodides ja kui ma selle kohta rohkem uurisin, otsustasin seda proovida. Nimelt väidavad targad inimesed, et magneesiumipuudus jääb inimestel sageli diagnoosimata, kuna vereanalüüs magneesiumipuudust ei näita. Seda siis põhjusel, et vaid 1% kogu keha magneesiumist ringleb veres. Magneesiumivajadus olla ka suurenenud sportliku eluviisi korral, lapseootel naistel ja eakamatel inimestel.

Kuna mina ühte sinna kategooriasse kuulusin, siis tundsin, et ega halba see vesi mulle teha saa. Lisaks tundus mõte mullivee joomisest tunduvalt kasulikum ja parem, kui iga päev musta keemilist suhkrujooki kulistada.

Esimesed muljed veest olid pehmelt öeldes vastikud. Kui alguses tundus, et tegu on täitsa maitsetu joogiga, jäi järelmaitseks suhu vastik tabletimaitse. Ei, see ei olnud kibe ega midagi säärast, aga lihtsalt mingi tuntav ja imelik kõrvalmaitse, mida ma kuigi meeldivaks ei liigitaks. Kurvalt vaatasin ma pudelil asuvat joont, mis näitas, palju peaks inimene päeva jooksul seda vett tarbima, et oma magneesium kätte saada. Ühest pudelist peab jätkuma kolmeks päevaks, sest ka üle ei tohitivat magneesiumi tarbida.

Mis siis ikka. Hoidsin hinge kinni ja kulistasin oma kaks klaasi sisse. Õpetuses seisis, et hea oleks seda vett juua õhtul, sest pidavat tekitama hea une. Ei teagi, kas asi oli vees või mitte, aga uni oli tõesti magus. Samas võis ka see olla üks raseduse sümptomeid, seega pead anda ei saa.

Nõnda hakkasingi ma igal õhtul endale seda vett sisse sundima. Alles kolmandal päeval taipasin, et keegi ei saa mind keelata ju veele surtsu siirupit sisse segamast, et ma seda järelmaitset tundma ei peaks. Peale seda oli jooki tunduvalt meeldivam tarbima hakata!

Kumb on parem abimees?

Umbes nelja päeva pärast mõistsin, et pea ei ole ammu valutanud. Et ikka katse 100% kindel oleks, lõpetasin jälle kolmeks päevaks vee tarbimise – peavalu naases. Vett juues oli peavalu aga läinud nagu noor mees, kes on ootamatult võõra naise käest kuulnud, et ta lapse saab.

Seega, minu eksperimendi lõpetuseks võin ma öelda, et minu katsete põhjal aitavad peavalu vastu ühtmoodi hästi nii magneesiumiga vesi, kui ka Coca-Cola. Kui rõhuda tervematele hammastele ja tervislikkusele, siis peaksin soovitama magneesiumivett. Ja isegi seda järelmaitset ei maksa peljata, sest näiteks ämma meelest ei ole sellel üldse mingit mekki. Eks need maitsemeeled ole erinevad.

Aga kes peavaludega kimpus, siis ehk on teil tõesti sellest joogist abi? Proovida ju võib, sest tulemusi nägin mina isiklikult üsna kiiresti! Ja siinkohal panen ka loosi lausa kotitäie seda imejooki, mis transporditakse võitjani spordikoti sees, seega on nagu kaks ühes see kingitusekene. Kotis peidab ennast 12 pudelit, millest jätkub põhimõtteliselt terveks kuuks ja natukeseks peale. Loosis osalemiseks jäta vaid blogisse kommentaar, et miks sul oleks huvi või vajadus seda vett proovida ja kotitäie vett loosin välja juba uuel nädalal.

Antud artikkel on avaldatud ajakirjas Naisteleht ja nüüd takkajärgi ka teile siia kopeeritud, seega on ta kirjutatud päris jupp aega tagasi. Selgub, et minu peavalud olid tõesti üks osa nn raseduserõõmudest ja umbes poole raseduse pealt kadusid nad täitsa ise, kuigi lõpetasin mõlema “ravimi” kasutamise. Küll aga olgu mainitud, et mu ämm joob seda vett siiani väga hea meelega ja kiidab taevani.