ulme!

Seda teavad vist kõik, et mis ühele normaalne, see teisele ebanormaalne. Mis ühele okei, see teisele surmapatt. Mis ühele ilus, see teisele kole. Mis ühele ulme, see teisele tavaline elu.

Ma olen sellest teemast tegelikult mõelnud kirjutada ennegi, aga siis mul kadus kuidagi mõttelõng ära, kuni ta täna mulle jälle meenus, seoses ühe kommentaariga, mis mulle eelmise postituse alla tuli. Selles suhtes, et ma ei ole kindel, kas tegemist on lihtsalt ühe säärasega, kes üritavad kuidagi ära susata õigustusega “ma ei taha solvata, aga MINU meelest”, mõne väga harva lugejaga, kes eriti kursis pole meie elukesega või tõesti kellegagi, kelle jaoks on meie pereelu lausa ulme. Milline kolmest ta on, on teie enda otsustada.

“Appi see on nii ulme ikka kuidas sa koguaeg Marist eemal oled, hiljuti markasin sinu mingit vana postitust kus sa raakisid palju sa Mari Aja jooksul reuisidel oled kainud lapseta :O no tore kui laps lepib niimoodi ootamatute “vanaema juurde sauna magamistega” Ja selle kui vanemad nadalaks puhkama lähevad Aga milleks? Ta on ju nii väike veel  saaks aru kui korra esimestel eluaastatel väike reis mehega kahekesti Aga no pidevalt ei ole ju normaalne, lapsest kuidagi kahju, Ja nii väikselt sõime ka..ma tegelikult ei taha Sind kuidagi otseselt solvata, lihtsalt arvamust avaldada. Keegi minu tutvusringkonnast ei ole lihtsalt selline, et käivad kahekesti aina reisidel Ja laps nii tihti ööseks kuskil hoiul jms”

Kas ma olen tõesti siis nii suur erand meie ühskonnas, kui ma leian, et lapse vanavanemad on osa tema perekonnast, mitte suvalised “hoidjad”, kellega lapsel koos halb olla on? Mari on tõesti terve oma elu veetnud aega mõlema oma vanavanemaga. Jah, Leaga küll kodustes oludes, mistõttu tal pole isegi vaja kuskile minna, vaid saab oma asjadega sahmerdada. Minu vanematega on tal aga tunduvalt põnevam. Sõidavad autoga ringi, käivad mööda linna, randades, Lauluväljakul, söömas, parkides, mänguväljakutel jne. Mul on vaid hea meel, et mu ema viitsib ja tahab ka oma lapselapsega aega veeta ja muidugi on mul hea meel näha, kui suure rõõmuga Mari oma vanaemaga kaasa läheb. Ei midagi ulmelist, minu meelest tavaline elu. Meie perele siis…

Kust see reiside teema kommentaarides esile tuli, seda ma ei tea, sest hiljaaegu reisil käinud pole ja lähiaastal kohe kindlasti ilma Marita kuskile plaanis minna pole. Mulle tegelikult üldse on kuidagi jumala kõrini reisimisest ja ma ei taha sellest isegi mitte mõelda! Aga ma nüüd taipasin, et ma kommentaariumis vastasin valesti. Ütlesin seal, et kolme aasta jooksul oleme käinud kolmel reisil, aga tegelikult ikka neljal. Paariks päevaks Amsterdamis, siis paariks päevaks Pariisis ja kahel nädalasel reisil – pulmareisil Küprosel ja tööasjus Türgis. Minu meelest seda palju pole, aga näiteks see Türgi reis oli küll nii sitt, et seal oleks võinud käimata olla, aga no see ei puutu praegu asjasse. Ühesõnaga pole need reisid Marile kuidagi halvasti mõjunud või talle miskit halba teinud. Ma ei saa aru, mis peakski?

Naljakas on minu jaoks ka see, et kommentaari autoril ei ole MITTE ÜHTEGI tuttavat ringkonnas, kelle laps vanavanemate juures ka ööseks külas käiks, või kes lapseta reisil käiks. Nagu öeldud, igaüks teeb nagu ise tahab, aga mina tean vanemad, kes elavad ühtmoodi ja tean neid, kes elavad teistmoodi. Kuidagi kummaline, et inimene nüüd mitte kedagi teist nii “ulmelist” ei tea, kui mina. Ma võin vihjeks anda, et näiteks blogija Britt, kes on, nagu ma aru saan, ka üldsuse meelest imeline pereema, annab kord nädalas oma lapse vanavanematele. See on isegi tihemini, kui minu ema Mari võtab! Ja minu meelest on see nii tore, sest nõnda saab laps olla vanavanematega ja vanemad saavad näiteks õhtul inimese kombel keretäie keppi teha, ilma, et peaksid ühe kõrvaga kuulama, et kas keegi püsib ikka voodis, või tuleb kuskilt paterdades ja tahab näiteks juua või süüa või puslet kokku panna. Väiksed pisiasjad elus