tripp loomaaeda

Ma ei käi kuigi tihti loomaaias ja ausalt öeldes ei tõstaks ma sinna muidu jalgagi, kui mul last ei oleks. Kuigi seal on uuemaid osasid, kus loomadel on natukenegi normaalsem elukeskkond, siis neid megastressis edasi-tagasi kõndivaid jääkarusid on lihtsalt vastik vaadata. Ja lapse pärast ma tahtsin ka ainut seetõttu minna, et ta seal kitsesid katsuda saaks. Loomulikult seda ta ka ei saanud, aga vähemalt oli tal tore ja minul ka – miinus siis see, et ma olin kurb nende loomade pärast.

Nimeta üks laps, kellele ei meeldiks äärte peal kõndida? Marile igatahes meeldis täiega ja tema oleks vist hea meelega terve külastuse ainult mööda seda äärt edasi-tagasi kablutanud.
Nii nõme oli vaadata emasid, kes rahumeeli lasid oma lastel vastu klaasi peksta ja taguda. Ma oleks äärepealt ise ühele lapsele märkust tegema hakanud, aga just siis otsustasid nad sealt klaasi juurest minema jalutada. Niigi kahju neist loomadest, eriti nõme, et nad peavad seal klaasi taga olema, kus kõik muudkui koputavad ja peksavad.
Aga see ahvipoeg oli küll nii nunnuke, et noh, teate küll… klomp kurgus!

Marile meeldisid kõige rohkem erinevad linnud. Seda ma teadsin tegelt ammu, et ta “linnuhaige” on, sest ta hakkab isegi harilikku varest nähes hellitavalt halisema ja tahab neid kätte saada. Seekord sai ta näha paabulinde ja kurgi ja kanu ja parte ja igasugu muid sulelisi.

Lasteloomaaias oli just see aeg, kus kitsed lasti karjamaale värsket nosima, seega ei saanudki Mari neid paitama minna. Tund aega ka seal oodata ei viitsinud, sest no nii palav oli. Seega pidi Mari leppima jäneste vaatamisega puuridest ja niisama ringi jooksmisega.

Kui ma vähegi näen mingit auku, kuhu oma pea panna, siis ma tahan seda teha. Seega ei saanud ma ka sellest mööda minna ja sundisin Krissut endaga poseerima. Mariga oli lihtsam, tema tuli lihtsalt õigesse kohta tõsta