ära sõnumine

Suure suuga kiitsin siin, et kõrvetised on kadunud. Nojah, nüüd on nad igatahes tagasi ja ei allu isegi Rennie rünnakule. Jeesus küll, ma hakkan varsti tuld purskama!

Teine ja veelgi hullem pettumus mu elus on mu tutikas tolmuimeja, millele ma siin kiidulaulu laulsin. Ühel päeval ma märkasin, et ma võin ennast lolliks imeda (hehe), aga enam see “paak” sodi täis ei saanud. Ma alguses mõtlesin, et no äkki sai see sodimägi siit majast lihtsalt otsa, aga tegelikult ei olnud see üldse tõsi, sest puru ja karvahunnikud vedelesid ikka maas.

Arvasin, et olen masina kuidagi ise valesti kokku pannud, kui seda puhastasin, aga ei miskit. Ma ei tea, mida ma valesti tegin, aga ta lihtsalt ei ime enam! Tegin eile sellise testi, et tuiasin sellega lausa 10 minutit aeglaselt mööda tuba ringi. Sodipaaki tekkis häästi natukene puru, samal ajal kui ma ise pidin selles puruhunnikus liikumiseks juba põlvetõsteid tegema. Kuidas see võimalik on?

Tegin siis eksperimendi korras nii, et peale tolmukaga tõmbamist tegin toa harjaga üle. Sain HIRMSA kuhja sodi. Mõtlesin, et ah, ma ei viitsi kühvlit tuua, et imen selle sodi siis masinasse ja mida ma näen….imeja lõpetas IMEMISE ja hoopis puhus selle sodi laiali. Nii et näiliselt kadus hunnik ära, aga noh, mööda tuba laiali. Mis muud, kui pühkisin selle jälle harjaga kokku ja viskasin ära.

Kuna ma seda masinat ei ostnud, vaid sain selle maaletooja käest, siis ma ei saa ju seda kuskile poodi ka tagasi viia või garantiisse ülevaatamiseks saata. Kuigi mõistlikum oleks ehk lihtsalt neile kirjutada, mitte siin blogis halada, aga no vaba maa, tahan ja halan. Mul oli juba korraks nii hea elu, sain puruvabalt elada. Ja nüüd… nüüd on need ajad läbi.

Millal teie viimati midagi ära sõnusite?