ai-ai, porgandil on valus!

Mõni aeg tagasi sattusin ma Nullkulu blogi kaudu Vegani päevaraamatu peale (link) ja mingi ime läbi jäin ma seda lugema. Ime ütlen ma selle pärast, et ma tavaliselt lihtsalt ei suuda vaadata igasuguseid kurbasid loomapilte, mida seal blogis omajagu olevat paistis. No näiteks midagi sellist:

See on siis notsu, kellest on tehtud pilt enne tapamajja minekut. Seal oli link ka, et see on mingi fotograafi pilt, kelle tööks ongi käia erinevates toiduainetööstuse osades, aga ma ei suutnud ega suuda siiani sinna vajutada, sest ma ei taha seda näha. Ma olen elus siin-seal näinud neid videosid küll, mis toimub loomadega suurtes tehastes ja olgem ausad, ma usun, et keegi meist ei ela teadmatuses ja arva, et notsud ise õnnelikult tapamajja vudivad. Reaalsus on rõve ja kurb ja vastik ja kergem on sellele mitte mõelda. Ja niimoodi ma olengi siiani elanud, lihtsalt vastavad videod ruttu kinni pannud, artiklitest üle kerinud ja piltide koha pealt silmad kinni pigistanud. Mida ei näe, ei ole olemas, selle peale ei pea ka mõtlema. Done!

Kui ma Milvi võtsin, siis küsiti mult palju, et kas mul nüüd pole rõve sealiha süüa. Ei olnud. Hoopis hirmsasti maitses ja jällegi blokeerisin ma need mõtted ära, mis ütlesid, et sea pidamine ja samal ajal sigade söömine on sama jabur, kui koeraomanik, kes iga päev kiitleb, kui hea supi ta eile ühest taksist kokku keetis ja kui imelise pasta ta bullterjerist valmis tegi. Mina ju oma seale haiget ei teinud, ma ei sa päästa teisi sigu maailmas, miks ma peaksin nüüd selle pärast lõpetama millegi söömise, mis mulle väga maitseb? Ma ei saa ju ometi kogu maailma päästa! Ainult MINU muutumine ei muudaks mitte midagi! Mu perekond ei viitsiks elusees ainult taimetoitu nosida. Kes see viitsiks terve elu ainult porgandit närida?

Umbes seal punktis kõik mu mõtted alati lõppesid.

Ja kuigi ma ei ole kunagi üks nendest olnud (ma loodan, ma ei mäleta küll, et oleksin olnud!), kes taimetoitlast või veganit nähes hakaks ilkuma, et noh, kuidas muru maitseb? Või hakanud pidama loengut sellest, kuidas taimedel on tunded ja selle teooria järgi me peaks üldse kive sööma. Või jauranud midagi porgandi nutust…. Ma ei ole loodetevasti selline debiilik olnud, aga ma pean tunnistama, et kui ma kuskilt lugesin, et keegi EETILISTEL põhjustel ei söö liha, siis ma tundsin ennast natukene halvasti küll.

Mõelge nüüd ise. Keegi tuleb ütleb mulle, et ta ei söö liha, sest ta ei taha toetada looma piinamise tööstust. Ta ei taha laipa süüa. Mina ka tean, et loomi piinatakse toiduainetööstuses. Nagu öeldud, ma olen ju pilte, videosid näinud, artikleid vältida üritanud, aga ikka olin kursis. Ma tean, et tal on õigus. Samamoodi olen ma kursis infoga, et surnud elusolend = laip. Ta ei olegi ju mitte midagi muud. Seega ma põhimõtteliselt tundsin kohe, et mina olen sitem. Ma ei tee õigesti. Ma teen… valesti? Ja selline otsene iseenda mõistuse ees fakti ette panek tekitabki vist selle viha. “Ah sina tuled mind LAIBASÖÖJAKS mõnitama?”, “Mine näri muru, maailmaparandaja!” ja muud sellised laused, mida te raudselt olete näinud, et taimetoitlastele või veganitele öeldakse.

Mina olen alati pigem mõelnud, et ülisuur austus neile minu poolt, kes seda suudavad. Kes suudavad lihtsalt selle pärast, et olla parem inimene, et eladada paremas ühiskonnas, kes ei taha teistele haiget teha, mitte enam süüa liha. Eriti suure ohverdusena tundus see mulle selle pärast, et kuna ma olen süüa hakanud tegema alles viimastel aastatel, siis kõige enne omandasingi ma just erinevad liha tegemise viisid. Liha on lihtne teha, sellega on põnev katsetada, sellega on nii palju variante, mida kokku keerata. Seega kui ma mõtlen, et mida täna süüa teha, siis esimene mõte on, et esiteks – mis liha ma kasutan. Alles siis, et mida sinna ümber kokata.

Niimoodi olen ma viimased aastad elanud ja niimoodi kavatsesin ma ka edasi elada.

Nüüd aga seoses selle kõhuviirusega kadus mul jaanide eel igasugune isu liha järele. Raskesti seeditav, rasvane ja… õõõh, tundus natsakene liig alles taastuvale kõhule. Seega tegingi plaani, et prooviks siis ka teha ühe jaani, kus ma ei söö ennast lihast ja vorstist segi. Ei, ma ei mõelnud, ega mõtle selle all seda, et ma nüüd enam KUNAGI liha ei söö ja tõepoolest lõhnas eile äädikane šašlõkk eile hästi, ning krõbe vorst tundus üliahvatlev. Eriti kuna minu ostetud taimegrill”vorstid” olid superrõvedad ja maitsetud. Aga ma ei andnud alla ja sõin lihtsalt muid asju. Nagu öeldud, ühe maksapasteedisaia ka, nii et ma ei hõiskagi siin, et ma nüüd taimetoitlaseks hakkasin. Aga ma tundsin ennast natukene paremini küll, sest ma tundsin ennast natukene parema inimesena.

Eriti nõme oli avastada, et kui ma oma rõõmu tahtsin ka enda lugejatega jagada, hakkas kommentaare sadama. Ma kopin need otse Facebookist, muutmata kujul:

“Tra ma lähen jummala närvi kui mingi halvustav laiba jutt käima hakkab”

“Mul on tegelikult porganditest ka kahju, sest neid süüakse elusalt  olete kuulnud mis häält porgand teeb kui teda hammustatakse? Mina olen ja see on nii kurb.”

“Ma sóin arbuusipuu laipa arbuusi ja lamba laiba soolikavorsti ja veits sea laiba liha, pâris norm laibad olid. Aaa ja kuivatatud kala laipa ka, ónneks endi seast laipu ei tekkind”

“vorst vorstina ja juurikad juurikatena,otud vegaanid närige porgandit,head jaani !”

Öelge mulle palun, milline saaks reaalselt olla positiivne laibajutt üldse? Miks peaks võrdlema närvisüsteemita porgandit päris notsu või lehmaga, kes päriselt saab haiget, kes päriselt kannatab, kelllel on päriselt valus? Miks hakata iroonitsema mingisuguste viljade “laipade” üle? Miks inimene üldse eeldab, et vegan sööbki nt ainult porgandit?

Võeh, vaesed taimetoitlased ja veganid. Tunnen teile siiralt kaasa, et te sellise kommentaaridega igapäevasel kokku puutuma peate. Ausalt, minu kaastunne ja pidage ikkagi vastu, eks!