löömavend

Ma olen lugenud küll, et lapsed lasevad teinekord käed käiku, aga kuni lähiajani ei olnud mul sellega mitte mingisugust kokkupuudet. Mari ei teinud mitte kunagi kellelegi haiget, ehk ainult siis, kui keegi talle asjade loopimistrajektoori jäi. Ja mis nüüd juhtunud on?! Ma lihtsalt ei saa aru, sest Mari asemel oleks mul siin kodus nagu mingi kurjajuur, kes inimesi juustest kisub ja näpistab ja käte-jalgadega peksab. Kui ma teda keelan ja seletan, et nii ei tohi, hakkab nutma ja laseb jälle käed käiku. Surnud ring.

Ma ei hakka ju ometi last vastu lööma, see ei tundu ka kuigi õige variant, aga no ma ei tea, mis talle viimase paari päevaga sisse läinud on. Kui ma talle seletan, et emmel/kutsul/issil on ai-ai, siis ta hakkab alati nutma. Selles suhtes, et ma ei röögi talle ju näkku või midagi, võtan kenasti kätest kinni, vaatan silmaauku ja seletan talle. Selle peale hakkab ta rabelema, nutma, vehkima.

Üldse hakkab see “peksuralli” pihta siis, kui ma midagi keelan. Jeesus, ma niigi keelan teda vähe ja nüüd saan selle piskugi eest peksa.

Parim on see, et ta nuttes karjub: “aiiiiiaaaaaa…aiiii aiiii! Emme, aiii!”. Nii et raudselt naabrid arvavad, et keegi siin majas seda last peksab, et ta niimoodi nuttes appi karjub.

Kui ma näiteks teesklen, et ma ise hakkan nutma ja ütlen, et emmel on ai-ai nüüd, siis ta tuleb, teeb pai. Saab nagu aru. Aga minuti pärast võib jälle mulle piki pead anda rahumeeli.

Mis ma selle löömavennaga nüüd tegema peaks?