sussid püsti

Kui te nüüd arvate, et sellest tuleb järjekordne “issand aita, ma oksendan ja situn end surnuks” postitus, siis saame kõik rõõmustada, sest päris nii see ei ole. Teie saate endid säästa end mõttepiltidest ja mina saan ennast säästa…surnuks oksendamisest ja sittumisest. Ma tegelikult tulin ausalt muust rääkima.

Nimelt panin ma tänasel jaaniööl last häbiväärselt hilja magama, sest meile siiski julgesid paar külaliseniru tulla ja seetõttu oli lastel lõbu laialt ja tralli kauemaks. Ja kui ma kesköö paiku Mariga voodis vedelesin ja ootasin, kuni see vigurvänt magama jääks, tuli mu pähe tavaline igaõhtune mõte: “No MIDA ma selle teise lapse nimeks panen?”.

Eks mul praeguseks on tekkinud mingid variandid, mida ma oma peas rohkem keerutan kui teisi ja üheks nendeks on Madli Ann, mille kohta üks mu tuttav ütles, et säärane nimi oleks väga imelik, sest see kõlaks nagu minu enda nimi. Ma ei hakka rääkimagi, et inimesed panevad lastele nimeks ka ju täitsa iseenda nime ja lisavad lõppu juunior vms, aga ega ma ei eita, et see tõepoolest kõlab üsna nagu Mariann. Samas Mari Johanna sisaldab ka endas nime Mariann, nii et selles suhtes oleks ju tore, kui mõlemad minu tütred saaksid kunagi tunda, et ma olen neile mõlemale andnud nime, mis tuleneb … minust? Ja nagu ikka, mõtlesin ma kohe järgi, et kui ma ükskord surnud olen, siis oleks ju mõneti vahva, et lapsed justkui ka minu nime edasi kannaksid, olenemata sellest, et perekonnanimi on neil isalt.

Ja NÜÜD ma siis jõuan selleni, kuhu ma jõuda tahtsin. Et ma olen suht terve elu mõelnud paljusid asju selle vaatenurga läbi, et: aga mis siis, kui ma juhuslikult ära surema peaks. Ja ma olen kogu aeg ka üsna kindel olnud, et ma noorelt ära suren. Ma ei tea, kui noor see noor on, aga väga suur osa sellest, miks te üldse seda blogi siin lugeda saate, on see, et ma tahan, et minust jääks midagi järele. Mitte, et see blogi nüüd jube väärtuslik oleks ühiskonnale või ilmarahvale, aga just minu lastele. Ma tahangi, et nemad saaksid kunagi lugeda, et milline inimene ma olin. Ja ma tahan, et nad näeksid, et ma olin jumala harilik inimene, kes teinekord ütles enne kui mõtles ja kes teinekord asjata tõmbles ja kes teinekord nahast välja puges, et kellelgi teisel hea oleks ja kes teinekord endale silmagi pilgutamata sea koju tassis, sest ta arvas, et selle kasvatamine saab olema sama “lihtne” kui koera kasvatamine.

Et noh, kui ma surnud olen ja nad juhtumisi ei saa mu käest küsida, et kas mina ka kunagi nii tegin või nii tundsin, siis olgu nad aga inimesed, avagu blogi ja tundku ennast hästi, et ka nende enda lihane ema on elus nii palju lollusi teinud ja öelnud ja mõelnud, aga ikkagi edasi pannud. Ikkagi edasi elanud. Ikkagi üle saanud.

Mulle kunagi üks nõialaadne toode ütles, et ma eelmises elus surin noorena sõjas, et sellest võib tulla selline hirm/teadmine, et ma suren noorelt. Ega ma nüüd ei tea pead anda, et kas ma päriselt ka eelmises elus noorena surin või mitte, aga ega ma ausalt öeldes otseselt surra kardakski. Ma kardangi ainult seda, et minust ei jää miskit järele! Just minu lastele, keda ma armastan nii-nii-nii palju, aga mis tolku sellest neile oleks, kui ma sureks ära nii vara, et mitte kumbki neist eriti mind ei mäleta ja ainukene tõestus selle kohta oleks see, et ülejäänud perekond neile aeg-ajalt heietab, et kle oiiii sa ei kujuta ette ka, kuidas see Mallu ikka teid armastas. See pole see! Mul suri endal isa siis, kui ma olin 2-aastane ja no mulle on ka öeldud, et mu isa armastas ja hoidis mind väga (noh, nii palju, kui üks mees, kes on suuteline oma last ära kaotama kuskile sauna/baari üldse ühte inimest armastada sai) aga ega sellest mulle eriti vahet pole, sest minu mälestustes teda pole, mingit imelist kirja ta mulle ka jätnud ei ole ja seetõttu, kahju öelda, aga minu jaoks on tegu sisuliselt võõra inimesega. Jah, võõra inimesega, kellest on mulle räägitud, aga need kõrvalised jutud ei ole ju need. Ja minu blogi on just see! Päris mina!

Nii et kui ma nüüd päriselt peaks noorelt surema, siis holy shit! Sellest saabki see postitus, mida Elu24 refereerib, et näete, Mallukas tunnetas oma surma ammu ette! Kas see pole mitte nii, et kõik need vähegi tuntud inimesed, kes on surnud noorelt, alati on kunagi kuskil enne rääkinud sellest, kuidas nad teadsid, et nad noorelt surevad? Omg, kas see tähendabki, et ma suren nüüd noorelt?! Holy shit! (Ps! Kui ma olen surnud ja te seda kunagi hiljem loete siis eee… tsau teispoolsusest *loe kummituse häälega*).

Kas te teate mõnda üli vana inimest, kes alati rääkis, et ta sureb noorelt, aga tegelt elas jube vanaks? Ma ka ei tea!

Samas ma tean seda tõde, et kui vanad inimesed lubavad “kohe” ära surra, siis nood tavaliselt elavad veel kõige kauem, nii et tegelikult vist lootust on, et ühel päeval olen mina ka ikka rämedalt vana ja saan mõelda, et huuh, I made it!