alatud valed

Viimasel nädalal olen ma ise ka käega paar korda lapse liigutusi tundnud. Kuna mul sedapuhku on platsenta eesseinas, siis väga jõuliselt ma neid ei tunne, aga no paar korda on jopanud, et saan seestpoolt tugevama tou ja eriti hea joppamine peab olema, et ma juhtumisi kätt veel kõhul hoidma juhtun.

Eile õhtul hakkas mingi suuremat sorti toksimine pihta ja kuna Kardo lähedal vedelema juhtus, siis ütlesin, et ta võib ju proovida, ehk ta tunneb midagi. Mina tundsin seestpoolt pigem selliseid sirutuselaadseid asju. Kardo pani käe kõhule ja siis kiitis teadja näoga: “Jaaa, ma tunnen, kuidas keerab ja kukerpallitab seal!”. Olgu öeldud, et sellel hetkel ei toimunud seal mitte mingit liigutamist, isegi mitte väikest sirutust või näputorget. Aga vot isa, tunneb ikka need kukerpallid ära….Valetaja!

Ükspäev pani ta kõrva vastu kõhtu.

“Mida sa sealt kuulda loodad?” küsisin ma.

“Vaatab mäkkaiverit…mõtleb, kuidas välja saada,” nentis Kardo kuuldut.

See pilt on üle kõhu tehtud ühel nendest kordadest, kui Mari hellalt mu särki üles kisub ja kõhtu paitab ja musitab. Ei, mitte titat. Ta avastas mu kõhult sünnimärgi, mida ta nagu kodulooma nunnutamas käib. Asi seegi.