Mariann Kaasik's Blog, page 256

Mari lemmikud mänguasjad

Polegi ammu teile Mari lemmikutest rääkinud. Kuna ta need täna nii mugavalt mööda elamist laiali loopis, siis tegin kiired pildid ja nüüd blogin nendest asjadest, et vältida iga hinna eest koristama hakkamist. Vana hea mina.

Viimase kuu ajaga on Mari ikka kõvasti arenenud, sest kui kuukene tagasi logopeed soovitas selline jubin Marile osta ja oma kabinetis püüdis Marile selgeks teha, kuidas sellega mängida, siis igatahes Mari vedu ei võtnud. Ma ei tea, kas ta siis veel ei osanud, või ta lihtsalt ei tahtnud seal kabinetis väga olla ja seetõttu ei olnud tal ka huvi neid nublakaid aukudesse toppida.

Igatahes kui ma talle nüüd selle ostsin, siis meeldis see talle kohe ja ta väga pikalt toppis neid jublakaid aukudesse, siis keeras selle teistpidi ja pressis neid sealt jälle välja. Vahepeal oli huvitav neid lihtsalt laiali loopida ja siis kenasti karpi tagasi korjata (et siis need uuesti laiali loopida). Mõne aja pärast saab nendega hakata näitama igasuguseid erinevad sorteerimisviise. Suured jublakad ühele poole, väiksed teisele. Erinevad värvid, erinevatesse nurkadesse jne. Logopeedi sõnul olla see ka lastele jube arendav.

Kust sain: 4kids.ee; Mis maksis: 7.95€

Alles väga hiljuti ei osanud Mari ka ühtegi puslet kokku panna. Ma räägin siis nendest tavalistest pusledest. Ikka panime nii, et mina panin tüki õigesse kohta ja siis Mari lükkas ise paika. Omal käel ta ei proovinud isegi aru saada, et kuhu see tükk käib, vaid andis kohe minu kätte, et ma ta ära paigutaks.

Ühel päeval käisin ma Järve keskuses ja seal olid koridoris igasugused müügiletid väljas. Ühes nendes müüdi Melissa&Doug mänguasju ja ma muidugi pidin kohe paar tükki ostma, sest see on tõesti tore mänguasjafirma, mida leiab muidu Taibula poodidest. Maril on mitmeid puidust mänguasju sealt pärit ja kui nad mulle nüüd nii ette kargasid, siis ma mõtlesin talle osta ühe natukene kergema pusle, et ehk selle kokku panemine on talle vähe kergem.

No ja nii oligi, et alguses näitasin paar korda ette ja nüüd ta päevas mingi 20x vähemalt käib seda ise kokku-lahti panemas. Nii tubli tüdruk! Siis ma suure tuhinaga ostsin igalt poolt veel selliseid puslesid, aga seekord natsa level-up raskemaid, et all pole seda pilti näidatud, kuhu jupp käima peaks, nüüd hakkame neid harjutama.

Kust saab: Taibulast; Mis maksab: müügiplatsil oli mingi kuuekas, päris poes ma ei teagi, peate ise uurima, aga ma usun, et ehk sama palju?

Need “vesivärviraamatud” on tõeline HITTTOODE! Ma ei tee nalja, sest need on kasutusel iga päev ja 100x. Hetkel on meil neid kahte erinevat. Üks siis Apollost ja teine sellest samast Melissa&Doug müügiputkast. Erilist erinevust neil ei ole, ainult see “värimisvahend” on natukene erinev. Apollo omal on selline pliiats, nagu kaane peal näha, kuhu sisse saad vett panna, Taibula omal on otsik pigem pintsli moodi, aga vesi käib siis mõlemale sisse ja kui laps hakkab selle veega pildil värvima, läheb pilt värviliseks.

Ühte pilti saab umbes 60-70x värvida, sest üsna pea kuivavad nad uuesti ära ja lähevad valgeks tagasi. Ahjaa, eriti hea Marisugustele, kes vahepeal tahavad ikka proovida, kas diivanile ja seinale ka kriipsu jääb. Kuna seal sees on ainult vesi, ei ole lapsel võimalik midagi mustaks teha ja ära sodida.

Kust saab: Apollost ja Taibulast; Mis maksab: Taibula oma kümnekas, Apollos pea 13€.

Kui mu sõber nägi Mari nendega mängimas, siis ta naeris, et laps on nagu tõeline orb, mängib kättesaadavatest vahenditest tehtud asjadega. No jah, umbes nii see ongi. Ostsin Tigerist paki jäätisepulki ja maalin neile aeg ajalt erinevaid nägusid ja loomi peale. Marile meeldivad täiega!

Nendest annab palju kreatiivsemaid asju ka meisterdada, aga me pole lihtsalt jõudnud.

Kõige viimaseks näitan ma vanniaja lemmareid – iminappadega kalad. Midagi rohkemat nad ei teegi, lihtsalt saab neid seina külje ja vanni servale kleepida ja siis ära võtta. Ei tundu kuigi põnev, aga vot Marile meeldib, mida rohkem siis elult tahta.

Kust saab: 4kids.ee; Mis maksavad: 5.95€

Vot tak! Loodan, et nii mõnigi kaheaastase ema sai nüüd paar mõtet, mida lapsele osta, või kui kellelgi oli parasjagu vaja umbes samaealisele kingiideed, siis olge aga lahked. Kui kellelgi on veel lahedaid ideid, et mis Marile meeldida võiks, siis olen üks suur kõrv!

laupäevane päevake

Eile käisid meil külas Kristi oma perega ja minu väikevend. Iga kord kui siia majja astub sisse beebi, tekib mul vastupandamatu soov pilte teha. Haarasin siis eilegi oma ustava Nikoni näppu ja tegin paar beebi- ja perepilti. Ega ma selles just ekspert pole, aga riputan ikka mõned siia ka, sest beebi ja vanemad olid nii armsad, et ega üleni kehva pilti poleks vist õnnestunud tehagi.

Muidugi pressis Lotte ka ennast “perepiltidele” nii et Risko ja Kristi said ette kujutada, mismoodi nende imeline pere välja näeks siis, kui neil oleks üks tüütu hiiglaskoer, kes iga sekund sülle tahab tulla ja nägu lakuda soovib. Lottele meeldis väike Miabel ka, aga väga lähedale me neid ei lasknud, no igaks petteks. Lotte muidugi ÜRITAS pidevalt.

Muuseas, nad tõid meile kotitäie väiksed beebiasju, mis nende Miabelile väikseks jäänud olid. Ma ei tea muidugi, kuidas nii väikesele inimesele üldse midagi väikseks jääda saab, sest ta kaalub mingi 10 grammi ja on peopesa suurune, aga nagu näha, siis see siiski on võimalik. Ma ei kurda, nii ilusad ja väiksed roosad asjakesed!

Nii imelik oli nii väikest titat hoida. Ma tean küll, et Mari oli kunagi sama pisike, aga mis ma siis tegin temaga? Lihtsalt vedeles päevad läbi või? No üldse kohe ei mäleta. Mari tundus beebi kõrval nii suur inimene. Asjatas oma mänguasjadega ja kui mina beebit hoidsin, siis tuli ka minu kõrvale istuma ja skeptiliselt vaatama, et mis mul siis käes on. Kui ma ütlesin, et “Mari, tee pai” siis alguses tegi ta endale pai ja mõne aja pärast tegi ühe näpuga väga õrna paikese beebile ja läks siis ruttu minema. Jumal teab, pärast ma veel tahan, et VEEL pai tehtaks sellele imelikule kassist väiksemale loomale.

Vot selline mõnus päiksepaisteline päev grilli ja tsilliga meie majas oligi. Kuna täna on õues puhta hall olek, siis ma ootan, kuni Kardo ka kargu alla ajab ja siis me peaksime koristama hakkama, sest olukord maja peal on jälle kriitiliseks läinud. Ma nimelt ostsin Marile hunniku uusi asju, mis ta mööda maja laiali loopis ja kõik eilsed grillitaldrikud ja värgid ootavad köögis pesemist. Ja pesu tahab pesemist ja… Jumal tänatud, et kell nii vähe on. Jõuame ära koristada, lõhe ahju visata ja õhtu lõpuks pühapäeva nautides hambad laiali vedeleda.

Ps! Kristi peab ka blogikest, seega kui kedagi huvitab, siis kiigake SIIA.

rannakehad ja ebaperfektsus

Ma muidu suur juutuubi fänn ei ole, sest ma enamasti lihtsalt EI VIITSI teiste inimeste videosid vaadata. Mulle on kuidagi palju mugavam asju lugeda, kui näha. Tänapäeval on enamasti asjad vist vastupidi, sest te ei kujuta ette, mitu korda ma olen kuulnud lauset: “Ma loeks küll su blogi, aga sa kirjutad nii pikki sissekandeid, ma ei viitsi neid lugeda”. Ma ei tea, kui raske on oma silmi liigutada ja lugeda?

Ühesõnaga tahtsin ma jõuda sinna, et kuigi ma muidu juutuubis ei surfa ja nende poppide juutuuberitega ennast kursis ei hoia, siis ma loomulikult olin kuulnud sellisest tüdrukust nagu Graveyardgirl (tema channel on SIIN). Olin ka paari videot näinud, sest üldiselt see idee mulle meeldib, et ta näitab erinevaid asju ja katsetab, kas need tõesti töötavad. Ainuke miinus on see, et minu jaoks ta röögib kuidagi jube kõvasti ja on lihtsalt…too much for me. Mitte, et see halb oleks, aga ma tõesti ei ole suutnud väga kaua seda kisavat ja grimasse tegevat tüdrukut väga pikalt vaadata, sest mul tekib tunne, et ma pean üleni vaiksesse kohta minema ja natukene rahu saama sellest inimesest ja tema ülevoolavast energiast. Aga see on täitsa minu enda isiklik maitse ja arvamus, tegelikult on ta jube popp ja armastatud, seega inimesed ja nende röökimise talumise aste on erinevad.

Eile aga nägin, et mitmed inimesed jagasid just tema linki “whats wrong with your teeth” ja kuna mul ei olnud midagi paremat teha, siis ma panin arvuti kõlarid häää-äääästi vaikseks ja kuulasin, mis ta siis oma hammastest räägib. Jah, need videod, mis ma näinud olin, siis tõepoolest oli mulle ka silma jäänud, et tal on alumised hambad natsa viltused ja kollased. Ja ma tahtsin ka teada saada, et no miks see naine siis neid korda ei tee, ise on nii maailmakuulus juutuuber ja puha.

Miks siis ei tee? Sest ta lihtsalt EI TAHA ja ta meeldib endale ka niimoodi väga hästi. Ma lihtsalt kuulasin ta juttu sellest, kuidas ta on väiksest peale oma vildakat hammast südamepõhjani armastanud ja kuidas kõik talle peale pressisid, et kle mine pane kindlalt breketid, sest sa suurena kahetsed seda ja tahad endale ilusaid ja sirgeid hambaid. Aga vahi lopsu, tema siiamaani armastab oma põikpäiset ja vildakat hammast, kes trotsis kõiki “hambaseadusi” ja kasvas rebelina hoopis viltu. Ja see mõte meeldis mulle. Ja nõnda ma panin kohe tema röökimist ja grimassitamist sada korda vähem tähele, sest noh, ta tundus juba selleks hetkeks nii armas inimene, et las ta siis karjub, jumala haud. Kes olen mina, et öelda, et üks inimene ei tohi oma videodes näidata just nii palju emotsiooni välja, kui tema sees parasjagu on, eksole.

Aga see hamba teema pani mind mõtlema selle üle, et mul olid ka viltused esihambad ja mind need kohutaval kombel häirisid. Kui ma vaatasin peeglisse, siis ma mõtlesin kogu aeg, et need on nii koledad ja ma ei saanud kunagi hammastega naeratada ja varjasin oma suud käega. See tegi elu palju keerulisemaks, kuigi tegelikult ei ole ju vahet, kas kellelgi on hambad natsa viltu või mitte. Mind aga häiris see niii niii nii väga. Kohe, kui ma hambad korda sain, siis ausalt ma olin 100% õnnelikum inimene!

Samas kuulen ma pidevalt kommentaare enda kehakaalu kohta. Jah, ma tean. Loomulikult räägitakse iga naise kehakaalust ja see on täitsa arusaadav, kui ma kaalusin kaks aastat tagasi 49 kilo ja olen nüüd 63 kilo. See on ikka päris suur vahe. Ja tõesti – kui ma kaalusin 68.9 kilo, siis mul oli endal ka halb. Noh, kui ma riides olin, siis mul ei olnud halb, aga pesuväel peeglisse vaadata küll oli vastik ja pidevalt käis peas mõte, et no kuidas ma olen ennast nii käest lasknud ja kuidas ma ei viitsi selle suhtes midagi teha. Nii kaua ketrasin seda mõtet, kuni noh, võtsin kätte ja tegelesin siis ka natsake, et mitte päris 100 kilosena lõpetada.

Aga näiteks praegu. Okei, praegu ma olen rase ka, aga ma ausalt vaatan peeglisse ja mõtlen, et holy shit, mu keha on jumala ilus! Jah, see ei ole uhke kuuspaki ja maailma saledaima pihaga ja mu kann ei ole kivikõva ja mu käed-jalad võiksid ju olla natsa peenemad ja natsa trimmis ja ÜLDSE võiksin ma näha välja nagu Victoria Secretsi modell. Aga ma ei näe. Ja ma olen jumala okei sellega!

Mul on vahepeal mingi poolde põlve rippuv lott näos, kui ma mingis teatud asendis olen ja mu põsed lähevad jube punni, kui ma naeran ja mu kõhul on kolm pekivolti kui ma istun. Aga ma ausalt ei vaata ühtegi nendest asjadest ja mõtle, et issand. Fuhh. Ma VIHKAN oma keha. Mkmm! Ma muidugi ei nutaks oma volte ja lotte taga, aga no kui nad praegu siin minuga on, siis las nad olla pealegi! Mari meelest on mu lõualott muuseas väga armas, sest ta mõnikord paitab seda hellalt. Ja mu kõhuvoldid on sellised, et kui ma kaua istun ja püsti tõusen, siis nad jätavad peki vahele sellised randid, nagu mul oleks PEKI KUUSPAKK! See on ju peaaegu kuuspakk!

küsimused-vastused mulle #2

Ja nagu lubatud, siis siin on teine osa minu vastustest! Et näha parimat kvaliteeti, siis klikka sellele… hammasrattale? Kas see on sõna? Jah? Siis klikka sinna!

Ma nüüd hakkan Kardoga küsimuste videot töötlema. Sorri kõigile, kes videosid vaada ei viitsi, varsti saavad need läbi ja kirjutan jälle inimese kombel edasi. Vahepeal on lihtsalt tore niisama lobiseda ka, mitte ainult trükkida

PS! Haha, ma tean, et ma saan juutuubis neid video thumbnailse muuta, aga kuna ma seda teha ei viitsinud ja ma jätsin selle, mis automaatselt tuleb. Ja see tuleb alati nagu KÕIGE väärakam kaader videost

küsimused-vastused Mallule

Nagu lubatud, siis küsimustele tuleb vastata. Ja kuna täna on mul eluvaim sees ja õppisin kaamera autofookust kasutama (mis imelikku häält teeb), siis mõtlesin kohe esimese raundi küsimusi ära vastata, mis otseselt mulle olid mõeldud. Sorri, et video nii järsult lõppeb, ma ei saa aru, kuhu mul see viimane ots videost kadus, aga no ega ma seal midagi olulist ei öelnud ka. seega las ta siis olla niiviisi.

Nagu videos lubatud, siis siin on kaks linki sellest, kuidas me Kardoga kihlusime. Lugu sellest kuidas kihlusime SIIN ja lugu sellest kuidas me peaaegu kihlusime SIIN.

Aga ega mul rohkem midagi öelda pole, kui head küsimustele vastamise vaatamist ja kui veel mõni küsimus hingel on ja painab, siis küsige julgelt, mis mul sital ikka varjata

vankritest

Ei, ei. Ega ma vankrit tegelikult veel ostma ei hakka, aga kuna ma olen rase naine, siis on mu kohustus googeldada erinevaid vankreid ja kujutada ette, kuidas ma seal sees beebit kärutan. Seega olen ma siiani kõik lingid ära seivinud, mis mulle vähegi meeldinud on. Ise näppinud neist ei ole ma ühtegi. Mõtlesin seda listi teile ka näidata, ehk oskate nendest konkreetsetest midagi kiita/laita, sest olgem ausad – need valikud on tehtud suht välimuse järgi

teine trimester?

Ma olen praegu jumala segaduses. Kas see, millal hakkab raseduse teine trimester, on mingi riigisaladus? Mul on telefonis kaks äppi, mis mõlemad väidavad, et teine trimester on käimas ja et hakkas ta 13.dast nädalast. Samas mingi portaal nimega Netiemme väidab, et teine trimester hakkab 14. nädalal. Emmedeklubi arust hakkab teine trimester üldse 16. nädalal. Activebaby sõnul saab teine trimester alguse 13. nädalal. Oleks mul kodus kasvõi üks eksemplar oma raamatut, siis ma vaataks sealtki järele, aga no mida ei ole, seda ei ole.

Ühesõnaga ei ole mul õrna aimugi, et kas ma siis olen omadega teises trimestris või mitte, sest täna sai mul täis 13+5 nädalat. Olenemata selles, et kas ma olen esimeses või teises trimestris, on aeg ikka jube kiiresti lennanud. Mul on nii hea meel, et vähemalt need esimesed 12 nädalat läbi on, sest see algusaeg on nii kohutavalt pingeline. Saad positiivse testi, aga arstile veel minna mõtet pole, sest ega nad seal kohe alguses midagi nagunii ei näe. Mingi viiendal nädalal heal juhul sain ma sellise pildi, et emakas oli must täpikene, mis andis esimest korda päriselt visuaalselt kinnitust, et keegi seal kasvamas on. Siis on uus mure, et südametööd ju ikka veel näinud ei ole ja siis sa muudkui ootad ja muretsed, et kas see üldse tekib sinna?! Ja kui sa lõpuks seda väikest tudisevat südant ekraanilt näed, siis langeb korraks kivi südamelt ja asendub uue kiviga, sest “loodame, et kõik on ikka korras ja ta areneb tublisti edasi!”.

Ja noh, siis jõudis lõpuks see kauaoodatud 12nes nädal ka kätte ja kõik oligi korras ja nüüd…Nüüd ootan ma oma LA uuringut (looteanatoomia uuring, kes veel ei tea). Arvestades, et see tehakse umbes 20dal nädalal, siis on mul sinna veel peaaegu kaks kuud aega ja kuigi mul isegi aega veel kirjas ei ole (saan selle 22. aprillil panna), siis eeldatavasti oleks see ikka alles juuni keskpaigas umbes. Ja juuni tundub nii kohutavalt kaugel olevat, aga samas alles oli mul 6 nädalat rasedust ja isegi kahekohaline number tundus nii kohutavalt kaugel olevat. Seega tuleb lihtsalt edasi elada ja lasta ajal lennata.

Kuigi ma ükskord siin halasin kõikide rasedusaegsete miinuste üle, siis tegelikult ei ole mul suuremat häda miskit. Ainus, mis tõesti hirmsasti keerulisemaks elu teeb, on pearinglus ja tohutu uni. Ükspäev läksin ma kell 9 magama ja ärkasin kell 8, mis teeb kokku vapustavad 11 tundi und, aga kas ma siis tundsin ennast värskemana? Oh ei! Ma olen lihtsalt konstanselt jube loid ja unine ja lihtsalt ei suuda silmi lahti hoida.

Näiteks eile mõtlesime, et teeme küsimuste-vastuste video ära siis, kui Kardo Mari magama pannud on, sest ta oleks selle filmimise veel keerulisemaks teinud. Ja kuna mina jääks Mari magama panemisel nagunii magama, läks seda Kardo tegema, ainult, et mina jäin samal ajal alla magama. Selleks ajaks kui tema allakorrusele jõudis ja mina üles ärkasin, et viitsinud ma enam mitte midagi filmida. Seega on tõenäoline, et sama stsenaarium kordub ka täna ja homme õhtul. Ehk noh, nädalavahetusel ikka teeme selle paganama videopoisi ära.

Üldse on see uni teinud minust kellegi, kes ei tee siin majapidamises peaaegu mitte midagi. Heal juhul kord nädalas kraamin miskit, aga üldiselt on nii, et Kardo viib hommikul Mari aeda ja toob ta õhtul koju. Heal juhul olen ma vahepeal poes käinud ja ostnud midagi, millest ma väidan õhtusööki tegevat. Tegelikkuses laman ma diivanil ja ei tee mitte kui midagi.

“Kardo, ärme söö täna mitte midagi, ma ei viiiiiitsi midagi teha!” halasin ma eile, ise olles tund aega tagasi suure suuga lubanud lõhe-kartulvormi teha. Mis siis ikka, kui mina istusin diivanisse auku edasi ja panin Mariga puslet kokku, kuni Kardo ahjukartuleid ja šaslõkki ja värsket salatit tegi. Mind paneb lausa hämmastama, et miks ma üldse olen vaevunud süüa tegema, kui Kardo nii hästi süüa teha oskab!

Täna ma pean oma ahtri siiski püsti ajama, sest mul on tarvis üks kaanelugu ära teha, aga olgem ausad. See on vaid paar tundi mu  elukesest ja ülejäänud miljon tundi päevast kavatsen ma ikka istuda. Võib-olla ka vahelduse mõttes lamada? Ehk mõne uinaku teha?

Igatahes on lahe rase olla, vahet pole, kas esimeses või teises trimestris. Iga hommikul ärkan ma selle peale, kuidas Mari ja Kardo allkorrusel müdistavad ja siis ma lihtsalt vedelen natukene voodis ja hoian käsi kõhu peal. Vahet ei ole, et ma praegu vaid pesuehtsat pekki näpin, armas on ikka mõelda,et mingi sidrunisuurune vennikene elab minu SEES. Ma teen seda teist korda ja see on ikka sama uskumatu. Ja sama AWESOME!

uus fotoraamat

Nagu juba mitmest blogist lugeda saab, siis Eestisse on jõudnud üks lahe sait Lätist nimega Zoombook.ee. Sain ka mina neilt helde kinkekaardi, mille eest tellisin endale laheda fotoraamatu ja vanaemadele paar postkaarti Mari pildiga. Postkaartidest küll pilti pole, sest kodulehel on selline võimalus, et saad kaardi kohe ära täita, seega minu kätte need ei jõudnudki, vaid läksid otse vanaemadele. Fotoraamatut saan aga näidata küll.

Olenevalt siis sellest, kas sa valid kõva kaanega või pehme kaanega raamatu ja lisaks muidugi lehekülgede arvu järgi, moodustub siis raamatu hind. Seega võib endale raamatu saada juba 16 euroga. Mulle sellised raamatuversioonid meeldivad. Meil on kodus paar albumit ka, aga ma ei tea miks, fotoraamatud tunduvad armsamad ja ilusamad. Aga võib-olla ei meeldi mulle lihtsalt fotosid albumisse toppida, kes teab.

Igatahes edaspidi kavatsen ma kindlasti kõik pildid just siit fotoraamatuna tellida. Peakski vaatama, et kui palju Mari esimese aasta piltidest mul õnnestub Facebooki ja blogi põhjal kokku panna, et nendest ka eraldi fotoraamat teha lasta, sest “tänu imelisele sõbrale” kes Mari pildid lihtsalt ära kustutas kõvakettalt, kuhu ma need oma arvuti paranduse ajaks kunagi panin, mul neid enam ei ole… Aaaaah, ma lähen siiani nii vihaseks, kui ma selle peale mõtlen…Tropp raisk!

Ja emadepäevaks teen ma vist seal enda ja Kardo emale kalendrid. Mulle tundub, et vanaemadele meeldivad kalendrid? Kas keegi reaalselt tänapäeval üldse kasutab pabrist kalendrit? Ah, kingitud hobuse suhu ei vaadata!

geenidest (küsimused emadele)

Jäime ühe kaasrasedaga arutama, et huvitav, kui suurt osa mängivad lapse saamisel geenid. Kas te olete kuulnud seda, et naise sünnitus pidi olema umbes samasugune, nagu ta emal? No mina olen ja meie suguvõsa puhul võiks paika pidada küll. Kui mina kannatasin sünnitusel paar-kolm tundi, siis mu emal läks minu ja vennaga isegi vähem aega.

Samamoodi öeldakse, et kui ise olid väiksena rahulik beebi, et siis on sul ka. No nii mina kui Kardo olime titana üsna rahumeelsed ja leidsime vist mõlemad, et ööd on magamiseks ja nutta väga ei viitsinud. Just täpselt säärase beebi ka meie saime. Ma reaalselt mäletan vist ühe korda, kus Mari nuttis rohkem kui kümme minutit ja siis ma olin ka valmis ära surema või kiirabi kutsuma, sest ma olin surmkindel, et tal on mingi sisemine vigastus, sest MIS LAPS NUTAKS NII KAUA ILMA PÕHJUSETA?! Tegelikult eks ta teinekord ikka korraks tihkus, aga sellist nuttu ja röökimist me kuulda ei saanud. Noh, välja arvatud praegu, mil Mari teavitab meid igast ebameeldivast elukorrast mõnusa ja läbilõikava kriiskega. Aga öösel ärkamised? Lõputud nutuhood? Sellest ma küll miskit ei tea.

Igatahes mõtlesin, et kuna mu lugejate hulgas on palju beebiemmesid, siis kas te küsiksite oma ema käest järele ja siis saaks statistika koostada, et kas see vastab tõele. Ehk siis, kas teil oli sama raske/kerge sünnitus nagu teie emal. Ja kas teie laps on samasugune, nagu teie beebina?

Ja kui ma juba siin titeemasid painan, siis kui keegi mäletab, siis kas teil olid beebi südamelöögid alla või üle 150ne? Meil beebigrupis käib praegu arutelu ja paistab, et enamasti peab paika see, et kui löögid on üle 150ne, siis on oodata tüdrukut? Rääkige oma kogemusest kah

ülimegasuperlaheüllatus

Mul on selline imelik värk, et ma muidu üldse raha hoida ei oska, aga aeg-ajalt võin ma ikka ühte asja nelituhat korda vaadata ja ikka seda mitte ära osta, sest ma ei raatsi. Näiteks ei raatsi ma osta 300 eurost kasvuhoonet, samas ei ole mul üldse raske maksta 100€ arstile selle eest, et ta mulle lapse soo ütleks. Igatahes üks asi, mida ma nüüd nädal aega vahtinud olen, on see Finnish Baby Box.

Kes ei tea, siis Soomes saab iga ema peaaegu sellise karbi lapse sündides riigi poolt kingiks. Seega otsustasid kolm isa sellise firma teha, mis sääraseid karpe üle maailma saata saab. See on praegu muidu igal pool super popp, sest teeb emade elu jube mugavaks – ei ole vaja vaeva näha ise erinevate asjade ostmisega, vaid saad need ühe korraga.

400€ ühe karbi eest on palju, aga mina muidugi tahtsin veel muumi versiooni, mis maksis lausa 600€! Olgem ausad – ma saan aru, et see karp on täis kõike vajalikku lapse esimeseks eluaastaks ja tegelikult ega väga palju rohkem ju vaja ei lähegi. Seal on see karp madratsiga, mida saab kasutada lapse asemena mitu-setu kuud. Seal on aluslinad, linad, tekid, tekikotid, käterätikud, magamiskott, paks kombe, õhuke kombe, erinevad bodyd, marlilapid, mähkmed, sidemed emale, kondoomid (:D), kammike, hambahari, pükse, sipupükse, pudipõllesid, sokke, sukki, mütse, kindaid, tudukaid, mänguasi, lutipudel jne.

Karpi tellides saad sa teha valiku, et kas soovid poisilikke, plikalikke või sooneutraalseid asju. Lisaks saad ära märkida, kui külmas kliimas sa elad ja kui vana on su beebi aasta kõige külmemal kuul. Selle järgi otsustavad nad siis, kui suure ja kui sooja kombeka sulle saata.

Ühesõnaga ma muudkui veeretasin ja veeretasin seda mõtet peas, aga no ei tõusnud käsi seda tellima. Muudkui vahtisin seda kodukat ja otsisin juutuubist erinevaid videosid, kus inimesed oma Finnish Baby Box’i avavad ja läksin kadedusest roheliseks. Vaikselt mõlgutasin peas mõtet, et no äkki kui ma järgnevad pool aastat igale sõbrannale VIHJAN, et nad võiks rahad kokku panna ja katsikuks mulle sellise asja mingi kuuekümnekesi kinkida (:D), et siis äkki saan mina ka sellise asja.

Ja täna… Mida ma pidin teada saama? Armas Triinu oligi juba mu kõik olematud sõbrannad kokku kahmanud ja kohe kui teada sain, et tegu on tüdrukuga, otsustasid nad mulle kamba peale ühe roosa Finnish Baby Boxi kinkida! Ma siiani ei jõua oma õnne ära uskuda, sest ma veel ei jõudnud nii kaugele, et vihjeid paremale ja vasakule loopima oleks hakanud, aga näed, blogis ühe korra kirjutamisest piisas, sest varsti peaksin ma oma karbi ka kätte saama!

Parem oleks, et tüdruk nüüd tüdrukuks ka jääks, sest vastasel juhul saab see väike poiss esimene eluaasta ainult naiseriietega tsillida, sest kõik poisteasjad andsin ma juba Kätule ära!

Jess, ma olen nii õnnelik, et mu elu nõnda kaunis on ja et mõnikord igast suvalised unistused täide lähevad. Hurraaa!