teine trimester?

Ma olen praegu jumala segaduses. Kas see, millal hakkab raseduse teine trimester, on mingi riigisaladus? Mul on telefonis kaks äppi, mis mõlemad väidavad, et teine trimester on käimas ja et hakkas ta 13.dast nädalast. Samas mingi portaal nimega Netiemme väidab, et teine trimester hakkab 14. nädalal. Emmedeklubi arust hakkab teine trimester üldse 16. nädalal. Activebaby sõnul saab teine trimester alguse 13. nädalal. Oleks mul kodus kasvõi üks eksemplar oma raamatut, siis ma vaataks sealtki järele, aga no mida ei ole, seda ei ole.

Ühesõnaga ei ole mul õrna aimugi, et kas ma siis olen omadega teises trimestris või mitte, sest täna sai mul täis 13+5 nädalat. Olenemata selles, et kas ma olen esimeses või teises trimestris, on aeg ikka jube kiiresti lennanud. Mul on nii hea meel, et vähemalt need esimesed 12 nädalat läbi on, sest see algusaeg on nii kohutavalt pingeline. Saad positiivse testi, aga arstile veel minna mõtet pole, sest ega nad seal kohe alguses midagi nagunii ei näe. Mingi viiendal nädalal heal juhul sain ma sellise pildi, et emakas oli must täpikene, mis andis esimest korda päriselt visuaalselt kinnitust, et keegi seal kasvamas on. Siis on uus mure, et südametööd ju ikka veel näinud ei ole ja siis sa muudkui ootad ja muretsed, et kas see üldse tekib sinna?! Ja kui sa lõpuks seda väikest tudisevat südant ekraanilt näed, siis langeb korraks kivi südamelt ja asendub uue kiviga, sest “loodame, et kõik on ikka korras ja ta areneb tublisti edasi!”.

Ja noh, siis jõudis lõpuks see kauaoodatud 12nes nädal ka kätte ja kõik oligi korras ja nüüd…Nüüd ootan ma oma LA uuringut (looteanatoomia uuring, kes veel ei tea). Arvestades, et see tehakse umbes 20dal nädalal, siis on mul sinna veel peaaegu kaks kuud aega ja kuigi mul isegi aega veel kirjas ei ole (saan selle 22. aprillil panna), siis eeldatavasti oleks see ikka alles juuni keskpaigas umbes. Ja juuni tundub nii kohutavalt kaugel olevat, aga samas alles oli mul 6 nädalat rasedust ja isegi kahekohaline number tundus nii kohutavalt kaugel olevat. Seega tuleb lihtsalt edasi elada ja lasta ajal lennata.

Kuigi ma ükskord siin halasin kõikide rasedusaegsete miinuste üle, siis tegelikult ei ole mul suuremat häda miskit. Ainus, mis tõesti hirmsasti keerulisemaks elu teeb, on pearinglus ja tohutu uni. Ükspäev läksin ma kell 9 magama ja ärkasin kell 8, mis teeb kokku vapustavad 11 tundi und, aga kas ma siis tundsin ennast värskemana? Oh ei! Ma olen lihtsalt konstanselt jube loid ja unine ja lihtsalt ei suuda silmi lahti hoida.

Näiteks eile mõtlesime, et teeme küsimuste-vastuste video ära siis, kui Kardo Mari magama pannud on, sest ta oleks selle filmimise veel keerulisemaks teinud. Ja kuna mina jääks Mari magama panemisel nagunii magama, läks seda Kardo tegema, ainult, et mina jäin samal ajal alla magama. Selleks ajaks kui tema allakorrusele jõudis ja mina üles ärkasin, et viitsinud ma enam mitte midagi filmida. Seega on tõenäoline, et sama stsenaarium kordub ka täna ja homme õhtul. Ehk noh, nädalavahetusel ikka teeme selle paganama videopoisi ära.

Üldse on see uni teinud minust kellegi, kes ei tee siin majapidamises peaaegu mitte midagi. Heal juhul kord nädalas kraamin miskit, aga üldiselt on nii, et Kardo viib hommikul Mari aeda ja toob ta õhtul koju. Heal juhul olen ma vahepeal poes käinud ja ostnud midagi, millest ma väidan õhtusööki tegevat. Tegelikkuses laman ma diivanil ja ei tee mitte kui midagi.

“Kardo, ärme söö täna mitte midagi, ma ei viiiiiitsi midagi teha!” halasin ma eile, ise olles tund aega tagasi suure suuga lubanud lõhe-kartulvormi teha. Mis siis ikka, kui mina istusin diivanisse auku edasi ja panin Mariga puslet kokku, kuni Kardo ahjukartuleid ja šaslõkki ja värsket salatit tegi. Mind paneb lausa hämmastama, et miks ma üldse olen vaevunud süüa tegema, kui Kardo nii hästi süüa teha oskab!

Täna ma pean oma ahtri siiski püsti ajama, sest mul on tarvis üks kaanelugu ära teha, aga olgem ausad. See on vaid paar tundi mu  elukesest ja ülejäänud miljon tundi päevast kavatsen ma ikka istuda. Võib-olla ka vahelduse mõttes lamada? Ehk mõne uinaku teha?

Igatahes on lahe rase olla, vahet pole, kas esimeses või teises trimestris. Iga hommikul ärkan ma selle peale, kuidas Mari ja Kardo allkorrusel müdistavad ja siis ma lihtsalt vedelen natukene voodis ja hoian käsi kõhu peal. Vahet ei ole, et ma praegu vaid pesuehtsat pekki näpin, armas on ikka mõelda,et mingi sidrunisuurune vennikene elab minu SEES. Ma teen seda teist korda ja see on ikka sama uskumatu. Ja sama AWESOME!