rannakehad ja ebaperfektsus

Ma muidu suur juutuubi fänn ei ole, sest ma enamasti lihtsalt EI VIITSI teiste inimeste videosid vaadata. Mulle on kuidagi palju mugavam asju lugeda, kui näha. Tänapäeval on enamasti asjad vist vastupidi, sest te ei kujuta ette, mitu korda ma olen kuulnud lauset: “Ma loeks küll su blogi, aga sa kirjutad nii pikki sissekandeid, ma ei viitsi neid lugeda”. Ma ei tea, kui raske on oma silmi liigutada ja lugeda?

Ühesõnaga tahtsin ma jõuda sinna, et kuigi ma muidu juutuubis ei surfa ja nende poppide juutuuberitega ennast kursis ei hoia, siis ma loomulikult olin kuulnud sellisest tüdrukust nagu Graveyardgirl (tema channel on SIIN). Olin ka paari videot näinud, sest üldiselt see idee mulle meeldib, et ta näitab erinevaid asju ja katsetab, kas need tõesti töötavad. Ainuke miinus on see, et minu jaoks ta röögib kuidagi jube kõvasti ja on lihtsalt…too much for me. Mitte, et see halb oleks, aga ma tõesti ei ole suutnud väga kaua seda kisavat ja grimasse tegevat tüdrukut väga pikalt vaadata, sest mul tekib tunne, et ma pean üleni vaiksesse kohta minema ja natukene rahu saama sellest inimesest ja tema ülevoolavast energiast. Aga see on täitsa minu enda isiklik maitse ja arvamus, tegelikult on ta jube popp ja armastatud, seega inimesed ja nende röökimise talumise aste on erinevad.

Eile aga nägin, et mitmed inimesed jagasid just tema linki “whats wrong with your teeth” ja kuna mul ei olnud midagi paremat teha, siis ma panin arvuti kõlarid häää-äääästi vaikseks ja kuulasin, mis ta siis oma hammastest räägib. Jah, need videod, mis ma näinud olin, siis tõepoolest oli mulle ka silma jäänud, et tal on alumised hambad natsa viltused ja kollased. Ja ma tahtsin ka teada saada, et no miks see naine siis neid korda ei tee, ise on nii maailmakuulus juutuuber ja puha.

Miks siis ei tee? Sest ta lihtsalt EI TAHA ja ta meeldib endale ka niimoodi väga hästi. Ma lihtsalt kuulasin ta juttu sellest, kuidas ta on väiksest peale oma vildakat hammast südamepõhjani armastanud ja kuidas kõik talle peale pressisid, et kle mine pane kindlalt breketid, sest sa suurena kahetsed seda ja tahad endale ilusaid ja sirgeid hambaid. Aga vahi lopsu, tema siiamaani armastab oma põikpäiset ja vildakat hammast, kes trotsis kõiki “hambaseadusi” ja kasvas rebelina hoopis viltu. Ja see mõte meeldis mulle. Ja nõnda ma panin kohe tema röökimist ja grimassitamist sada korda vähem tähele, sest noh, ta tundus juba selleks hetkeks nii armas inimene, et las ta siis karjub, jumala haud. Kes olen mina, et öelda, et üks inimene ei tohi oma videodes näidata just nii palju emotsiooni välja, kui tema sees parasjagu on, eksole.

Aga see hamba teema pani mind mõtlema selle üle, et mul olid ka viltused esihambad ja mind need kohutaval kombel häirisid. Kui ma vaatasin peeglisse, siis ma mõtlesin kogu aeg, et need on nii koledad ja ma ei saanud kunagi hammastega naeratada ja varjasin oma suud käega. See tegi elu palju keerulisemaks, kuigi tegelikult ei ole ju vahet, kas kellelgi on hambad natsa viltu või mitte. Mind aga häiris see niii niii nii väga. Kohe, kui ma hambad korda sain, siis ausalt ma olin 100% õnnelikum inimene!

Samas kuulen ma pidevalt kommentaare enda kehakaalu kohta. Jah, ma tean. Loomulikult räägitakse iga naise kehakaalust ja see on täitsa arusaadav, kui ma kaalusin kaks aastat tagasi 49 kilo ja olen nüüd 63 kilo. See on ikka päris suur vahe. Ja tõesti – kui ma kaalusin 68.9 kilo, siis mul oli endal ka halb. Noh, kui ma riides olin, siis mul ei olnud halb, aga pesuväel peeglisse vaadata küll oli vastik ja pidevalt käis peas mõte, et no kuidas ma olen ennast nii käest lasknud ja kuidas ma ei viitsi selle suhtes midagi teha. Nii kaua ketrasin seda mõtet, kuni noh, võtsin kätte ja tegelesin siis ka natsake, et mitte päris 100 kilosena lõpetada.

Aga näiteks praegu. Okei, praegu ma olen rase ka, aga ma ausalt vaatan peeglisse ja mõtlen, et holy shit, mu keha on jumala ilus! Jah, see ei ole uhke kuuspaki ja maailma saledaima pihaga ja mu kann ei ole kivikõva ja mu käed-jalad võiksid ju olla natsa peenemad ja natsa trimmis ja ÜLDSE võiksin ma näha välja nagu Victoria Secretsi modell. Aga ma ei näe. Ja ma olen jumala okei sellega!

Mul on vahepeal mingi poolde põlve rippuv lott näos, kui ma mingis teatud asendis olen ja mu põsed lähevad jube punni, kui ma naeran ja mu kõhul on kolm pekivolti kui ma istun. Aga ma ausalt ei vaata ühtegi nendest asjadest ja mõtle, et issand. Fuhh. Ma VIHKAN oma keha. Mkmm! Ma muidugi ei nutaks oma volte ja lotte taga, aga no kui nad praegu siin minuga on, siis las nad olla pealegi! Mari meelest on mu lõualott muuseas väga armas, sest ta mõnikord paitab seda hellalt. Ja mu kõhuvoldid on sellised, et kui ma kaua istun ja püsti tõusen, siis nad jätavad peki vahele sellised randid, nagu mul oleks PEKI KUUSPAKK! See on ju peaaegu kuuspakk!