hirm

Mul on tunne, et mida aeg edasi, seda rohkem ma kardan. Mulle ei mahu pähe, et kuidas ma julgesin kunagi lambist Eestist Poola hääletada, kuidas ma julgesin 19-aastasena üksi Austraaliasse kolida ja isegi see, et kuidas ma julgesin Mariga veealusel pildistamisel käia. See meenus mulle hiljaaegu, kui ma need veealused fotod Kardo vanast arvutist üles leidsin. Püha issa meie, oma beebit vee alla panna ja LAHTI LASTA. Uuh, never ei teeks enam sellist asja!

Ma olin vist vanasti üldse üsna hulljulge. Kõik asjad siin ilmas tundusid nii tehtavad ja mitte miski ei pannud mind muretsema. No näiteks seesama hääletamine. Ma tegin seda jumala tihti ja ma ei kartnud kordagi, et keegi mind ära vägistab. Miks nad peaksid, eksole? Üldse minu maailmas tundus see vägistamine olevat mingi asi, mis juhtub kuskil võõraste inimestega ja minusse see ei puutu. Selle peale, et võiks juhtuda midagi VEEL hullemat, ei mõelnud ma ammugi.

Mul oli palju sõbrannasid, kes ei julgenud ise hääletada ja kelle vanemad seda ei lubanud. Pffft, mõtlesin mina. Mis siin mitte lubada? Ma küll kavatsen oma lapsel hääletada lasta, mis sellel siis viga peaks olema? Nüüd mõtlen, et ma pigem annan selle paganama bussiraha, kui et riskin oma lapse eluga. No ei ole see säästetud 10 eurot kuidagi olulisem, kui mu enda lihaste laste elu ja tervis. Mis siis, et see tõenäosus, et midagi juhtub, on nii väike. Siis ikkagi ei julge enam.

Mitte, et ma nüüd väga tahakski hääletada. Mul on imelik mõelda, et veel kolm aastat tagasi, RASEDANA, ma hääletasin Pärnusse. Väga imelik. Kas mul tõesti polnud siis kümmet euri või?