kahekesti

Eile rääkisime Kardoga, et kuna Mari pole, siis kavatseme me vähemalt poole päevani magada! Noh, suuga teeme suure linna, sest tegelikult lõime me silma kell 9 lahti ja selline tunne oli küll, et me oleme vähemalt kolm päeva maganud. Ega imestada pole siin midagi, sest tavaliselt ärkame me selle peale, et Mari vilgutab rõõmsalt laetuledega ja teeb meile diskot. Täna saime rahulikult põõnata, rahulikult ärgata, kohvi keeta ja telekat vaadata. Tavaliselt jookseme me mööda maja, ajame Mari taga, paneme talle riideid 3x selga, sest ta tahab need ära võtta. Üritame Marile süüa anda ja selle kõige keskel ka Lotega jalutada ja ennast korda teha.

“Nii imelik ja rahulik on,” ütles Kardo täna mõtlikult. “Ma juba kujutan ette, kuidas Mari su ema kell 6 üles ajas,” muigas ta kahjurõõmsalt. Ehhee, meie saime veel kolm tundi põõnata!

Eile just restoranis arutasime ka seda, et meil Kardoga väga seda kahekesti koos olemise aega pole üldse olnud. Esiteks me polnud nii kaua enne Mari sündi isegi koos, et üldse mõeldagi kokku kolimisele, siis ma jäin rasedaks, siis me läksime korraks lahku, siis leppisime ära ja alles siis mingi hetk kolisime me kokku. Millal, seda me muidugi praegu täpselt isegi ei mäleta. Viiendal kuul? Kuuendal? Ja siis Kardo töötas ka ju hotellis öövahetustes ja minu korter oli remondis ja me crashisime siin saunamajakeses ja no see ei olnud miski nagu päris elu, vaid ajutine elu. Ja mina muudkui paisusin ja paisusin ja paisusin. Ja siis me saime Mari ja enam me ei olnud kahekesti.

Ja sellest ajast peale oleme me elanud väga mitmekesi. Beebi ja kassidega ja väikelapse ja kasside ja koera ja seaga ka. Aga sellist grown up life’i, kus me mõlemad hommikuti ärkame ja kohvi teeme ja siis tööle lähme – see osa jäi meil natukene vahele.

Mitte, et ma midagi kahetseksin, sest elu on tegelikult läinud nii kenasti ja sujuvalt ja mõnusalt, aga nüüd on need korrad, kus Mari on mu emaga, kuidagi selle võrra erilisemad. Kui me kuskil ära oleme ise, siis see ei loe, sest puhkused ja asjad on ikkagi nagu selline mõnulemise osa elust ja ei ole selline tavaline ärkame-kaisutame-joome kohvi-sööme hommikust päev.

Aga täna meil on selline päev ja see on nii mõnus, kuigi natukene imelik on oma kohvitass lauale jätta ja mitte karta, et üks askeldaja sinna patareisid või paberipudi sisse poetab. Aga seda on tal aega homme ka teha, sest täna lähme me Kristo ja Triinuga Kõue mõisa puhkama

Kui tihti teil mehega sellised kahekesti olemise hetked on? Ja lapsetud – nautige, see on jumala mõnus! (Aga mitte nii mõnus, kui väikeste kleepuvate kätega pai ja kohupiimase suuga musu saada :D).