Mariann Kaasik's Blog, page 261

katsetan: sootest

Ovulatsioonitestid.ee lehel on selline toode, nagu sootest. Loomulikult ei ole tegu mingi 100%lise testiga, vaid nagu tutvustus ütleb, test ENNUSTAB seda. Noh, ega raske ennustada pole miskit, mille tõenäosus on 50/50, aga huvi pärast tahtsin ma seda testi siiski proovida.

Muidu kõik väga lihtne kasutada, aga kahes kohas on kirjas “Testimiseks kasuta hommikust esimest uriini. Lase sel saavutada toatemperatuur (2-3 minutit) ning lisa pipetiga sobiv kogus uriini testimisaknasse.” Seda, aga MIS see sobiv kogus on, ei ole kuskil öeldud. Eeldasin, et sobiv kogus on paar tilka ja tegin testi ära.

Nagu lubatud, siis paari sekundiga oli tulemus tõesti näha – test värvus üleni roosaks. Ehhee, mis siis, et tõe pähe võtta ei saa, tore oleks ju mõelda küll teisest tütrekesest. Ainult, et mul ei ole peas ühtegi tüdrukunime…

mugavus ennekõike

Nagu te teate, siis ma ei ole just suur ürituste väisaja, eriti MOE ürituste. Küll aga olen ma endale suutnud koostööpartneriks hankida ECCO ja nende üritustel käin ma alati hea meelega. Alati all mõtlen ma siis täpselt mõlemat korda, kus nad mind kuskile kutsunud on. Ma saan aru, et mõneti on need kindlasti moeüritused, sest ka ECCO käib moega kaasas, mind aga paelub selle firma mugavus rohkem kui miski muu.

Moekas selles mõttes, et praegu on ju kõik näinud, et selline vabaajalats sobib tänapäeval  absoluutselt kõigega. Neid kantakse trennis, teksadega, kontoris, kleidiga, seelikuga, lühikeste pükstega – millega iganes! Suvel saan ma ise ka muidugi neid kombosid välja mõelda, praegu on aga ilmad nii kehvad, et minu armsad mustvalged ECCOd lähevad kasutusse siis, kui ma nagu viimane räbal, Mari lasteaeda viin või toon. Nagu öeldud, minu jaoks on oluline mugavus ja mugavad nad tõesti on.

Ma praegu sooviks, et mul oleks mingi hullult kaunis fotoshoot tehtud oma papudega, aga õnneks Anna Elisabeth juba tegi ja mul on samasugused. Kujutage nüüd lihtsalt ette, et ma olen sama staila ja minu nägu tema näo asemele. Olekski nagu minu shoot eks!

minu keha enne ja pärast

Nagu ma siin rääkisin, siis 31. jaanuaril tegin ma endast eest ja küljelt pilti ja otsustasin, et midagi peab muutuma. Ma ei tahtnud näha peeglist sellist pilti ja ma ei suutnud uskuda, et ma selliseks üldse muutusin. Kuidas? Oi, see on ju kerge. Ikka kommid-sai ja vähene liikumine. Mis siis, et ma olin terve elu “piitsavars” olnud, said need head ajad paraku läbi ja ühel hetkel avastasin ma, et olukord on läinud üle käte. Mis ma siis tegin? Midagi… Lihtsalt nutsin kui paks ma olen ja elasin sama moodi edasi. Peegli ees üritasin kõhtu sisse tõmmata ja teesklesin, et kõik riided on pesus kokku tõmmanud ja et asi pole kindlasti minu kehakaalus.

Veebruari alguses panin ma alguse #mallukagavormi võistlusele, mille veebruarikuu võitjad ma olen lihtsalt UNUSTANUD välja hõigata. Parem hilja, kui leida, seega teen seda kohemaid. Muuseas, instagrammis on lausa 592 postitust selle hasshtäägiga, seega te olete jube tublid olnud, ausalt!

Tantan.ee leheküljelt saab endale uhiuue trennipudeli valida naine, kelle Instagrammi konto on KKAIDI. Ole hea, kirjuta mulle! Ka Loverte pani välja kolm auhinda ja nende võitnud instakontod on: MARISJAMAAILM_BLOGI, TASKUDRAAKON ja SIRLIPORK. Kirjutage ka teie mulle ja saame kokku leppida, kuidas teile auhinnad saata. Kõige parem oleks vist, kui te saadaks kohe oma telefoninumbri ja lähima Smartposti asukoha Õnne võitjatele ja loodame, et motti veel järgmiseks paariks nädalaks jagub!

Kui aga mott on langenud, siis ehk on sellest abi. Nimelt otsustasin ma enda enne-pärast pildid teile juba täna paljastada, sest nagunii mina ise ju konkursist osa ei võta ja ehk oleks kellelegi lõpuspurdiga abi. Selles suhtes, et mina vaevalt enam peenemaks lähen, ainult ümaramaks, aga noh, hea eesmärgi nimel!

vahvlihaige

Üleeile õhtul sattusin ma lugema Lipsukese blogi, mille tulemusel tekkis mul üüratu vahvliisu. Kuna mul esiteks ei ole vahvlimasinat ja teiseks ei ole ma kunagi elus vahvleid teinud, siis mu esimene mõte oli ennast kohe kellelegi külla pressida, kes vahvleid teha oskaks. Läks veel paremini, sest Facebookis teadsid inimesed soovitada sellist kohta, nagu Vahvlihaldjad. Vaatasin siis nende FBi lehte ja kui selgus, et kolmapäevast reedeni on kojutoomine ka tasuta, siis ma ei mõelnud kauem ja kirjutasin neile, et palun jumal, saatke mulle 20 vahvlit KOHE!

Kohe ma just ei saanud, aga lubati 2-3 vahel kohale toimetada. Kell 13.50 olin ma juba ärevil. Millal need vahvlid ükskord jõuavad? Mul on viimasel ajal kogu aeg millegi kuiva ja krõbeda isu, seega need vahvlid tundusid mulle totaalselt jumala õnnistusena. Noh, sellise õnnistusena, mis veel kohale pole jõudnud. Iga minut, mis mööda tiksus, muutis mind aina segasemaks.

Vahepeal käisin ma sülti söömas, vaatasin 24x külmkappi ja lootsin, et sinna on imekombel ilmunud vahvleid. Lõpuks hakkasin ma iga paari minuti tagant aknal käima, sest noh, ÄKKI on kuller juba kohal ja ta ei oska väravast sisse tulla või.. Jumal teab mis, onju. Ma vajasin neid vahvleid!

Ma oskan tuua sellise võrdluse, mida suitsetajad võivad mõista. Et nt jalutad kuskile, suits on käes, aga tuld ei leia. Sellisel hetkel läheb see suitsuisu niiiiiii suureks, onju. Mul oli eile nende vahvlitega sama moodi, kuigi ma polnud neid kunagi söönudki. Ühel hetkel valasin ma isegi paar pisarat, sest mul oli ju kõht nii tühi ja ma ei tahtnud mitte kui midagi muud siin ilmas, kui ainult krõbedaid vahvleid.

Ja siis, kui ma juba haarasin tihkudes telefoni, et neile helistada ja küsida, et miks nad mängivad raseda naisega selliseid mänge, nägin ma aknast, et mu maja ees peatus auto. Autost astus välja blond ingel vahvlikarbiga ja tõi selle mullle. Ma napilt oleks teda kallistama kukkunud, aga mu vahvlid olid kohal!

Kui ma peaks nende maitset kuidagi kirjeldama, siis no TÄITSA LÕPP! Nagu vanaema tehtud! Muidugi ma olengi elus ainult vanaema tehtud vahvleid söönud, seega meenutasid need mulle seda, kuidas ma olin väike ja vanaemaga koos teed rüüpasin ja vahvleid nosisin.

Ma jumala ausalt ütlen, et ma olin pealaest jalatallani selle tuhksuhkuruga koos ja peale iga vahvlit lubasin ma endale, et okei, see jääb viimaseks ja ma hakkan ennast valmis sättima, aga eiii. Ikka ma sirutasin käe järgmise vahvli järgi ja nii ma seda tegin kuni pooled vahvlid otsas olid ja ma TÕESÕNA pidin juba uksest välja minema ja söömise väevõimuga lõpetama.

Ütleme nii, et kaaluda ma ennast nüüd küll ei julge, aga ma peitsin eile paar vahvlit ära, nii et arvata on, et ma neid nüüd edasi nosima hakkan. Üli mugav – tellid koju ja muudkui sööd, mitte ei mässa ja küpseta ja pese pärast nõusid. Laisa inimese eelistused – mõnikord võib ju endale seda lubada

Muuseas, selle vanaema meenutuse peale tuli mulle õhtul kohutav hakklihakastme isu, seega õhtusöögiidee oli mul ka kenasti koju tulemise ajaks olemas.

Kes ka maitsta soovib, siis nende FBi leht asub SIIN!

Tegemist ei ole reklaampostitusega – ise tellisin ja maksin nende eest. Okei, arve sain just nüüd postkasti, seega veel ei ole maksnud, aga kohe maksan, kui ma oma pin-kalkuka kuskilt üles leian

fuii, kes see pissib duši all?

Mina ei tea, et kas olen mina tõesti mingisugune haruldane inimliik või on nii paljud teised lihtsalt ekstreemsed saksapreilid, aga ma ei saa aru, mis hull kammajaa selle duši alla pissimisega nüüd on? Ma muidugi ei saa aru, et miks selle jaoks mingit spets kampaaniat vaja on, sest tõepoolest on ju nagunii kolme tüüpi inimesi: need, kes pissivad duši alla, need, kes ei pissi duši alla ja siis need, kes pissivad duši alla küll, aga valetavad, et nemad säärast jälkust küll ei tee. Ükski kampaania neid inimesi vast ei muuda ka.

Ma tõstan käed ja ütlen, et ma olen duši alla pissinud küll. Ei, päris nii ei tee, et iga hädaga kohe duši alla ronin (see vist ei oleks väga selle säästlikuse osaga ka kooskõlas), aga no lööge mind nüüd mu rõveduse pärast kasvõi mättasse, aga kui mul duši all tuleb pissihäda siis ma lasen tal rahumeeli tulla. Ja ma tõesõna ei teadnud, et see nüüd nii jälk on, nagu igal poolt kommentaariumist seda välja loen.

Ei, ma ei pissi enne ämbrisse ja vala seda endale pähe. Ei, ma ei pese ennast ära, keera vett kinni ja sirista lihtsalt vannipõhja ja jäta seda sinna vedelema, kui ma ise vannitoast lahkun. Ma lihtsalt pissin kui mul pissihäda tuleb, püha issand jeesus kristus. Ei, mu vannituba ei haise nagu kusi (v.a siis kui keegi neljajalgne mu vannitoavaibale pissinud pole) ja ei, mu torud pole “umbe läinud”, sest nagu öeldud, ma vaid pissin sinna, mitte ei kaka endale äravoolu

esimene vs teine rasedus

Andke andeks, et ma nüüd muust rääkida ei oska, kui rasedusest ja beebidest ja muust säärasest. Ma olen tegelikult nii ammu seda teha tahtnud, nii et nüüd tuleb see titejutt kõik paisu tagant valla. Ühesõnaga jäin ma juurdlema selle erinevuse üle, mis mina olen täheldanud esimese ja teise raseduse vahel. Kindlasti võiksin ma samasisulise postituse teha ka poole aasta pärast, sest pikk maa on ju veel minna, aga hetkel tundub mulle just nii see eluke olevat.

Öeldakse ju, et esimese rasedusega naine jubedalt muretseb ja ostab asju kokku ja et üldse esimese lapsega ollakse jube kanaema, kuid teise raseduse ja lapsega võetakse palju lebomalt. Minule tundub, et mul on see värk kuidagi vahetusse läinud. Kui Mari oodates ma kindlasti mingil määral kartsin, siis nüüd on mul selline tunne, et mine osta või endale ise ultrahelimasin, et saaks rahulikult iga kell kontrollida, et kas ma ikka olen rase. Ma ei jõua ära oodata, et tuleks juba see 14. nädal, et ma saaks lootedopplerit kasutada. Loomulikult tunnen ma, et seda on 100% vaja, kuigi Mariga ma ei tulnud selle pealegi.

Lisaks teadsin ma juba Mari oodates, et selline imemees nagu dr. Šois on olemas, aga kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma maksan 185 eurot selle eest, et tema juures ÜKS ULTRAHELI teha, oleks ma ta välja naernud. Seekord panin ma endale selle hingehinnaga UH aja juba kolm-neli nädalat tagasi. No nii igaks juhuks.

Mari sündides võtsin ma enamjaolt kasutusele need riided, mis Kardo ema mulle andis. No Kardo noorem vend sai ju enne lapse ja üks naabrinaine siin Männikul andis oma beebiasjad neile.  Need, mis neil üle jäid, jäid siia ja said lõpuks mulle. Muidugi olid mul mõned üksikud uued asjad ka, aga enamasti oli mul siiski suva, mis Maril seljas on. Peaasi, et ikka üldse midagi on. Nüüd ma mõtlen, et ma kavatsen valida lapsele selga vaid KÕIGE ILUSAMAD riided maailmas, et tema esimeste kuude piltidel ei peaks ta välja nägema nagu väike kodutu beebi

lugu sellest, kuidas ma rasedaks jäin

Lühike lugu oleks vist see, et tegime seda vanainimeste asja ja siis seemnerakk ja munarakk ühildusid kaunisse sümbioosi ja kukkus kasvama meie teine ilmaime. Kui ma aga natukene pikemalt asja räägin, siis neljandal veebruaril oli see päev, mil ma viisin Mari lasteaeda ja mul tuli pisar silma. Lisaks olin ma too öö unes kalapüüdmist näinud. Kuna ma seda blogis ka mainisin, siis kirjutasid mulle osad kommentaatorid, et kalade unes nägemine tähendab rasedust ja raudpolt olen mina ka rase. See tundus mulle üsna võimatu, sest ma olen sügisest saadik olnud üsna kursis oma ovulatsioonide ja muu säärasega, seega teadsin ma täpselt, et ovulatsioon oli olnud 29 jaanuar ja kuna sellest oli möödas vaid 5 päeva oli väga mõttetu testi teha, sest no mis test näitaks mulle viie päevaga rasestumist?

Möödus tunnike.

Ma läksin vannituppa ja krahmasin sahtlist testi. Neid oli mul seal muuseas mingi 12 tükki, sest kuu varem olin ma suure hurraaga apteeki jooksnud ja need endale kokku ostnud. Ainult et see kuu läks nii, et see hetk kui ma uksest sisse astusin, hakkasid mul päevad. Seega jäid nad sinna sahtlisse uut kuud ootama. No ja nii ma seal seisin, test käes, ja juurdlesin, kas sinna peale pissida või mitte.

Lõpuks lõin käega ja otsustasin mitte lolli mängida. Teate kui suur pettumus on pidevalt neid negatiivseid rasedusteste teha? Jubee-ee-eee tüütu! Me ju otsustasime teise beebi hakkama panna kohe peale pulmareisi ja seetõttu olen ma neid kuid üle elanud küll, kus ma loen oma viljakamaid päevi üles ja siis ootan, millal saaks juba testi teha ja siis sa ootad põnevusega need 5 minutit ja … ei essugi. Negatiivne. Muidugi sa proovid mõne päeva pärast veel, aga see on IKKA negatiivne ja siis tuleb juba selline kass peale ja pähe tulevad mõtted, et kas mul on midagi viga ja äkki ma ei jää MITTE KUNAGI rasedaks ja muud sellised asjad. Ja ma lihtsalt mõtlesin, et kui ma endale selle pettumuse valmistan, siis mõnel teisel päeval, siis kui oleks mingigi võimalus, et test üldse positiivset näitaks.

Nii panin ma selle testi kenasti sahtlisse tagasi, et 10 minutit hiljem see siiski sealt välja kraapida. Teste on mu ju jalaga segada, asi siis üks “ära raisata” mõtlesin ma.

Kui kenasti topsi pissitud ja kõik toimingud tehtud, suskasin ma selle riba sinna topsi ja jäin ootama. No viite minutit just ei oodanud, aga mingi paar mintsa ikka. Ei midagi.

“Nojah, nagu ma arvasingi!” üritasin ma ennast lohutada ja teeselda, et ma ju nagunii ei oodanud midagi ja läksin elutuppa tagasi diivanile vedelema. Selline kass tuli peale – pidin ma seda lolli testi tegema, oleksin ju võinud veel nädalakese põnevusega oodata ja mõelda, et what if.

Umbes viis mintsa hiljem helistasin ma sõbrannale, et oma kurba saatust halada. Valisin numbri ja ta jõudis just vastu võtta, kui ma parasjagu köögist tahtsin midagi võtta ja seetõttu vannitoast mööda kõndisin. Kuna test vedeles ikka kraanikausiserval, siis ma otsustasin selle lollaka üldse ära visata. Mida ta passib seal ja on negatiivne, eksole. Kui ma testi pihku haarasin, pobisesin ma Kadile: “Oota, ma helistan sulle kohe tagasi!”, panin testi lauale ja saatsin talle pildi.

Ja kuna mina ka nägin, aga see test nii näruselt heledat triipu näitas, siis ma tegin kohe kaks testi veel peale, mis mõlemad teise triibukese ette manasid. Ei no selge laks! Siis ma jupp aega nutsin, naersin, nutsin uuesti, hakkasin kartma, hakkasin rõõmustama, helistasin Triinule, nutsin veel ja siis… läksin trenni.

Kuna ma Kardole FBis öelda ei tahtnud, siis mõtlesin ma oma suurepärase uudisega koduni oodata. Seega kui ma siis koju jõudsin, kepslesin ma hirvegalopil temani ja presenteerisin oma teste. “No selle pärast see prügikast neid rasedustesti pakke täis oligi,” nentis ta.

Nagu KAMMOON! Ma panin isegi kaamera filmima, et saada sellist reaktsiooni, nagu filmides on, kus mees röögatab, et: “OMG HONEY? REALLY?” ja siis me oleks pidanud minu stenaariumi läbi veel natukene põlvili maas härdusest nutma ja muud sellist. Aga ei. Ainult kommentaar asjade kohta prügikastis.

No ja siis ma muidugi sisisesin, et miks sa, raisk, prügikastis tuhnid ja minu üllatust rikud, kui ta kurvalt vastas: “Aga neid oli nii palju, et mitte märgata…”. Nojah, ise ma tegin kolm testi ja panin need köögi prügikasti. Aga noh, ÜLLATUS see sellegipoolest ei olnud, sest me oleme sellest rääkinud keskmiselt seitse kuud, nii et varem või hiljem pidi see ju juhtuma ka.

Kuna ma olen seda saladust nagu jubee-eee-ee kaua hoidnud (kuu ja 10 päeva, mis minu puhul väärib maailmarekordimedalit) siis ma ei mäletagi, mis kõik vahepeal juhtunud on. Noh ma olen nutnud täiega ja iga asja peale, ma olen taltsutamatult iiveldanud, ma olen omaette õndsalt naeratanud, ma olen tundnud hirmu ja ootusärevust ja paanikat ja põhjatut õnne ja kõiki emotsioone, mis maailmas olemas on, korda kaks.

Sest minus on lõpuks midagi head!

Tänaseks on siis see kurepoeg kasvanud 9 nädala vanuseks ja tema tähtajaks eeldatakse muuseas 18. oktoober, mis oli ka Mari oodates mu esialgne tähtaeg. Mari puhul sai KV uuringus uueks TA’ks 14.10 ja selleks see jäi lõpuni, kuni ta siis 10.10 lõpuks pea välja pistis. Ja ülejäänud kere ka…

Ja täpselt nagu Mari puhul, on ka selle prääniku KV aeg 1. aprill. See oli ka see päev, kus ma plaanisin teile rääkida, aga ausalt, ma ei suutnud seda enam enda sees hoida. Ma ei usu ära sõnumisse või muusse sellisesse, küll aga usun ma sellesse, et ma plahvatan varsti, kui ma ei saa teile rääkida sellest, kuidas me Kardoga filme vaadates nüüd koos nutame nagu vanamutid ja kuidas on üheaegselt võimalik süüa sefiiritorti ja heeringat peale haugata. Ja kuidas ma ei ole suutnud viimased nädalad trennis käia, mitte selle pärast, et ma ei viitsiks või ei tahaks, vaid et mu vererõhk koliseb nii madalaks, et ükspäev minestasin lausa ära ja üsna nadi on nii elada, kui pea käib pidevalt ringi ja silme eest virvendab. Ja lisaks see kontimurdev uni! Kes oleks võinud aimata, et on täitsa võimalik magada 15 tundi päevas ja ikka unine olla. Ei mäleta küll sellist asja Mari ootusajast. Ei tea, kas asi on vanaduses?

Aga ma päris ainult halada ka ei taha, sest ma tahaks teile rääkida, et tundub võimatu, et päevad nii aeglaselt mööda lähevad ja sellest, kuidas elu tundub nii imeline ja täiuslik ja hea. Ja need korrad, kuidas inimesed kirjutasid mulle kommentaare, et ma lausa säran oma fotodel, siis uskuge mind, ma kihistasin pihku ja mõtlesin, et oiiiiiii kuidas ma vaid säran, kui te vaid teaks! Noh, nii palju, kui mul seda siin iiveldamise ja muude asjade kõrvalt mahti teha on.

Vot nii. Jäite ilma dramaatilisest teatamisest ja esimese aprilli naljast ja kõikidest lahedatest asjadest. Aga enamik lahedaid asju on vist alles ees Näiteks 8. aprillil lähen ma Dr. Šoisi juurde, et ta kinnitaks mulle veelkord, et kõik on kõige paremas korras ja nagu tema puhul kombeks, ka 90% tõenäosusega saan ma siis teada ka beebi soo.

Ma ei oska kuidagi muud moodi seda postitust lõpetada, kui BE COOL öeldes

ilusad kingitused

Sain täna sõbrannaga peale tööd kokku, kui ta ütles, et ah tead, ma tegin sulle midagi ja ulatas mulle maailma kõige väiksemad ja nunnumad ja pehmemad papukesed, mis universumis olemas on. Muidugi ta ilmselgelt valetas, sest MULLE need sussikesed küll ei ole. Aga aitäh sellegi poolest, kallis Krislyn! Küllap kuluvad marjaks.

Ehheee!

minevikumallu

Päris tihti küsitakse minu käest, et kas mu vana blogi ka kuskil lugeda saab. Alati pean ma inimestele eitavalt vastama, sest mul on alati nii piinlik seda isegi lugeda, rääkimata siis sellest, et teistel lugeda laseksin. Siis aga hakkasin mõtlema, et mis seal ikka varjata. Kui on piinlikud postitused, siis on. See on minu minevik ja vähemalt on hea näha, et ma NATUKENEGI arenenud olen, eksole. Ühesõnaga kui te vaatate blogi paremal küljel arhiivi, siis nüüdsest ei lõppe see mitte 2012. aastaga, vaid 2005. aastaga.

Näiteks 2007. aasta postitus SIIN:

pmst eile tuli seesama naljanina siia. Ta laulis maikel tsäksonit NIIIIIII naljakalt ou mai gaaaaad. Me magasime kino ka muidu maha ja läksime mäkki ja sõime lasteeinet. siis ostsime komme ja kokat ja tulime siia tagasi. oh jeeesuseeeejssusujejejsklhf

BLABLA

lähen täna pärnusse, soovige mulle edu, ,ma ei tea miks

papal oli sünna ka.

Kas pole mitte sisukas blogipostitus, onju. See blogi võiks ka praegu selline olla, on see vast klikimagnet.

Igatahes ma arvan, et minu minevikus sobrades peaksid kõik aru saama, et ükskõik kui kehva on ühe inimese kirjalik väljendusoskus, võib temast ka kunagi (peaaegu) inimene saada. Endale on ka uskumatu, et inimene, kes kirjutab vabal ajal SELLISEID postitusi, saab ühel päeval olla Mallukas. Ja mitte mingi “aaa, see on see retarded tüdruk, kes blogi peab” vaid ikka Saagimi poolt “staarblogijaks” tituleeritud

reklaamidest

Ma usun, et iga inimene, kellel kodus telekas on, puutub kokku reklaamidega. Mõned on sellised, et ei pane tähelegi, teised aga sellised, et peletavad eluks ajaks inimese selle toote juurest eemale. Ma näiteks ei ole väga suur reklaami ohver, aga Kardo on küll selline, et küll tal oli neid uusi mesikäpa maisi ja riisipalle saada, siis lillat Fantat ja no üldse kui ta millegi uue asja reklaami näeb, siis ta tahab selle kohe ära proovida.

Mina telereklaamide ohvriks ei lange. Ma saan ise ka aru, et kõik need meigi ja juuksevärvide ja šampoonide reklaamid on ju nii feigid, et ma ei kujuta ette, kes see neid üldse REKLAAMIDE põhjal ostaks. Jah, ma olen neid ostnud küll, aga mitte selle pärast, et telekas reklaami nägin, vaid selle pärast, et see oli näiteks allahinnatud ja oli parasjagu midagi tarvis. Kui mul aga aega on mõelda ja valida, siis rändab ostukorvi tavaliselt siiski mingi toode, mida on soovitanud mõni blogija.

Jah, minu jaoks on blogid heaks reklaamiallikaks, sest blogi lugejana on see inimene justkui minu tuttav, kelle arvamust ma usaldan. Sama moodi prooviks ma mingi toote ära, kui mu sõbranna seda kiidaks, blogidega on sama asi. Noh, muidugi olene blogist ka. Kahjuks on palju blogijaid, kes teevad tasuta stuffi pärast kõigele reklaami ja no nende “issand, see mentos oli nii värskendav ja soovitan sajaga!” ei meelita mind küll ostma. Aga näiteks Pille-Riin teeb alati oma reklaampostitused nii kenasti ja meeldivalt loetavaks, et kuigi enamik asju, mida ta tutvustab, mind isegi ei huvita, loen ma ta blogi iga uut postitust põnevusega. See juba on midagi!

Mis mulle viimasel ajal blogidest silma jäänud on? Näiteks kirjutas Miiu oma uuest kaamerast, millega hea videosid teha. No vähe ma nüüd ei taha endale seda Canon Legria Mini aparaati eks. Enne ma polnud sellest midagi kuulnudki ja arvatavasti ei oleks kuulnud ka. Mis veel…Krista rääkis jäätistest (siin). Ilmselgelt tahan ma täiega neid jäätiseid proovida, aga mina neid kuskil näinud ei ole. Triin kirjutas Burger Boxist (siin) ja ma pean tunnistama, et kuigi ma enne ei olnud neist midagi kuulnud ja kergitasin isegi kulmu, et mismõttes “paljukiidetud” aga natukene googeldamist andis tõesti teada, et seal olla imehead burgerid. Samas see suhtumine on seal tõesti… puudulik? Ma olen ise suur pulli austaja, aga minu meelest on need vastused seal nii üleolevad ja vastikud, et juba selle pärast ma vist seda burksi ise ostma ei läheks, aga huvi pakkus korraks ikka. Viimaseks pean vabandama, sest ma ei mäleta, kelle blogis postitus oli, aga keegi tutvustas nahk.ee toodangut ja nende Priske Sekk (siin) on mu meeles juba jupp aega mõlkunud tänu sellele.

Muidugi on blogisoovitused väga palju rohkem kordi kasulikuks osutunud ja poes avastan ennast tihtipeale ostukorvi tõstmas midagi, mida see ja teine blogija maitses/testis/soovitas. Ma isegi hakkasin endale robottolmuimejat tahtma siis, kui Madiken sellest kirjutas (mis siis, et minu oma kurvana teises toas istub ja on vist 3x tööle pandud) ja tänu Kristallkuulile tahan ma nüüd aurupuhastajat, mis siis, et ma vist elu sees midagi puhastada ja aurutada ei viitsi