igasugused fiilingud

Mul on ausalt tunne, et tänane päev on kolm päeva kestnud ja sellesse on mahtunud nii palju erinevaid inimesi, kohti, emotsioone ja mõtteid. Ma panen need kõik järjest kirja, kuigi ma võiks vist viis erinevat postitust teha, aga mis seal ikka. Tulevad pudru ja kapsad.

Esiteks ärkasime me kõik jube varakult, umbes seitsmest. See on viimasel ajal jumala tavaline, sest alates Mari lasteaiarežiimile minekust läheb ta vara magama, mis on üheti väga hea. Nõnda saame me Kardoga idee poolest õhtuti oma aega ka. Tegelikkuses jääb üks meist (tavaliselt mina) koos Mariga kell 9 magama ja nõnda saamegi kõik koos kenasti kell 7 hommikul silmad lahti teha.

Täna ärkasin ma laiba kõrval. Laibaks oli Kardo, kellel oli umbes 37 palavik, mis meeste maailmas võrdub ju loomulikult surma endaga. Seega ta seal kähises ja köhis ja krägises, ning lubas kohe sussid püsti heita. Mis muud, kui panin Kardo elektrilise teki alla surma ootama, ise sõin Mariga hommikusöögiks puuviljasalatit ja tegime pulli. Okei, Mari tegi pulli, mina koristasin tagajärgi. Vahel on mul küll tunne, et mingisugust daamilikku neidu Marist küll ei tule, vaid puude otsas turniv kraade hoopis. Reaalselt tegin ma talle täna vist 10x patsi pähe, aga kohe kui ma silma pilgutada jõuan, rebib Mari selle nii raevukalt peast ja vaatab mind sellise pilguga, et ma rikun ta kõiki inimõigusi selle julla juustesse toppimisega.

Tuba segamini aetud, käed täis soditud, pluus täis läbustatud, juuksed sassi aetud ja väike ratsatiir kah tehtud – Mari jaoks täiuslik pühapäevahommik.

Kella kümnest põrutasin ma Lottele varjupaika järgi. Ta oli meie majast reaalselt 200 meetri kauguselt kaasa viidud, kuigi me otsisime teda sealtsamast lausa mitu korda. Aga noh, ega temasugust väga tabada ei saagi, sest ta jookseb nagu keravälk punktist A punkti B. Nõnda oligi mingi pensionär teda aknast näinud ja kohale kutsunud varjupaigatöötajad. Seda õnneks saadi kohe aru, et ta on kellegi oma, sest rihm oli tal kaelas. Nüüd peaks talle laskma numbri kaelamärgile graveerima, no nii igaks juhuks.

Kuna ma seda Lotte plehkupanekut eile FBis kajastasin ka, siis loomulikult oli tänaseks mulle siia blogisse ilmnenud mitmeid kommentaare, kui kohutavalt sitt loomapidaja ma olen ja kuidas ma kiiremas korras koera ära andma peaks. Ma ütlen täitsa ausalt, et ma kustutasin need. Mida mul neile vastata? “Ei ole!!”, “Ei anna!!”. Mida ma sellest ütlen? Hakata vaidlema inimesega, kes mind ei tea, on mõttetu. Kommentaari aga niisama vastuseta rippuma jätta, eriti kui sisu on negatiivne ja vale, tundus ka imelik. Seega kustutasin. Sama hea, kui keegi sodiks mulle graffitiga maja seinale, et “Mallukas on perselakkuja” siis ma suure tõenäosusega ei jätaks seda sinna vedelema ja veel vähem sodiks ma sinna vastu, et mida sa ajad, ma pole kunagi perset lakkunud. Ma peseks selle lihtsat maha ja seda ma ka tegin.

Samamoodi käitun ma üldiselt sedalaadi kommentaaridega. Neid palju pole, aga asjad, mis on lahmivad või kuidagi üldistavalt hinnangut andvad, millele ma ei oska vastata, ma lihtsalt kustutan ära. Ma ei oska ega taha vaielda mingisuguste anonüümsete inimestega, kelle eesmärk ongi mulle selgeks teha, et ma olen milleski sitt. Ma oskan vastu võtta kriitikat, millega kaasneb mingi nõuanne või soovitus. Aga lihtsalt öelda, et issand, anna oma koer ära, sa oled ikka jube sitt loomaomanik, et su ema kogemata koera välja lasi(?). Mida ma vastan?

Ühesõnaga…

Tõin Lotte tänu ühele toredale naisterahvale koju, kes meid sõidutada viitsis. Maksin 50 euri ja sain vastu rämedalt kirburohu järgi lehkava koera, kes oli nii kohutavalt õnnelik, et ma kartsin, et ta saba kukub suure vehkimise peale küljest ära. Kodus kostitasin teda veel mingite haisvate loomakõrvadega, mida ta truult vastu mind surudes, pikka aega nätsutas. Ühesõnaga haiseb meie maja nüüd nagu kellegi kuivanud kõrv ja kirburohi.

Et sellest ja hälisevast Kardost pääseda, läksime me Mariga Happy Fly batuudikeskusesse, kus saime kokku Kätu ja Jassu ja Tampsiga. Marile meeldis seal väga-väga-väga ja me lähme sinna raudselt tagasi. Nii palju kohti, kus turnida ja ronida ja liugu lasta ja hüpata ja palli mängida ja joosta ja pugeda ja karata. Iga lapse unistus noh! Ühest asjast ei saanud ma ainult aru. Pilet on 5 euri ja kodukal on kirjas, et saatja on siis tasuta. Mina ilmusin sinna Mariga, minult kasseeriti 5 eurot ja oligi kõik. Samas loomulikult käisin ma Mariga koos nendes turnimismajades ja liumägedel kaasas. Ma ei eeldanudki, et ma seda teha ei tohiks.

Samas ostis Kätu kaks piletit. Jassule JA Tambetile. Ma ei hakanud seal kassapidaja ees pärima, et miks siis mina viiekaga sain, aga Jassu ja Tamps MÕLEMAD piletit vajavad, sest ma kartsin, et ehk nõuavad minult ka lisaviieka sisse