lapsevanema rõõmud

Ma olen täna päev läbi tundnud, et ma olen väga kergesti ärrituv ja väsinud. Annab tunda, et ma nädal aega Mariga olen kodus olnud ja sammugi temaga õue minna saanud polnud, sest ta hakkas juba igapäevaselt ukse taga kriiskamas käima ja loopis mind saabastega, et ma ükskord inimene oleks ja ta siit majast välja viiksin. Arvestades seda, et ma sain täna öösel häbitult vähe magada, oli mul hommikust saati mitte just kõige meeldivam tuju.

Kuna Maril õnneks täna hommikul palavikku polnud, siis lõpuks ometi sai laps õue minna ja lausa kaks korda, et ta ikka võimalikult palju ringi rahmeldada saaks. Aga talle vist kulus see virin ja ving külge, sest täna on tal terve päev mingi kriiskamise komme küljes olnud. Esiteks sobib ainult paljas olla – muidu kriiskab. Ükski toit ei sobi, sülitab selle omale pihku ja üritab rõõmsalt mulle suhu toppida või poetab koerale. Halvimal juhul kriiskab. Mina ka näiteks pleedi all olla ei tohi, see kistakse kriisates maha.

Kui me täna poes käisime, siis tagasiteel jäi meile tee peale mingi… turvakodu? Asenduskodu? Ma ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga no seal elavad mingid pereta lapsed, aga päris lastekodumõõtu see välja ei anna. Igatahes oli selle värav natukene paokil ja kohemaid tahtis Mari sinna sisse joosta. Kui ma ei lubanud – kriiskas keset tänavat ja viskas siruli maha. Korraks tekkis küll kiusatus tal lasta sinna siis sisse minna ja ise koju joosta, aga selle asemel tassisime kõrva röökiva lapse ikka koju. Viisakusest või nii.

Vahepeal see sindrinahk muidugi näitab oma leebet poolt ka. Tuleb sülle, teeb kalli ja musi. Ja kui ma ütlen, et oi, aitäh Mari, nii tubli oled. Siis ta viskab mulle maailma vihaseima pilgu ja kriiskab mulle näkku. Miks? Jumal vaid teab.

Nagu piltidelt näha, siis tujud muutuvad küll sekunditega. Kord naerab, siis vihastab, et ta aeda ei suuda lahti lükata, siis uurib heldinult mingit sitikat. Lapse elu. Ahjaa, pildil on seljas tänane Paavli saak täies hiilguses. Muuseas, ma Paavlisse tormasin ka nii vara, sest Mari lihtsalt sõi ükshaaval noa ja kahvliga mu närve, nii et ma pidin põgenema, enne kui ma nutma oleks hakanud.

Mul vist enne pole niimoodi olnudki, et ma loen minuteid, millal saaks last magama panna, et ometi tuleks maa peale õnnis rahu ja vaikus. Nüüd on see hetk igatahes käes – Kardo ja Mari magavad, mina palvetan allkorrusel kõikide jumalate poole, et homne päev parem tuleks, muidu ma varsti tõesti käratan kellelegi ja kahetsen hiljem. Oh seda vana head närvihaige elukest… Ja saatuse irooniana kargas mulle just ette selline pilt. Ehk tõesti…