Oscar test ITK’s

Täna oli siis see õnnis päev, mil ma käisin ITKs oma kauaoodatud Oscar testi tegemas. Täitsa ausalt ma filmisin ka tänast päeva, aga arstikabinetis reageeris arst mu soovile Go Proga uuringut filmida nii, nagu ma oleks küsinud, et kas ma võin endale enne uuringut leemuri taguotsa pista. Ma ei tea, kas ma tõesti olen esimene, kes filmida soovis, aga arst oli jube šokeeritud näoga, nagu ma oleks talle selle kaameraga salaja vanni kaasa ronida üritanud. Mis siis ikka, panime kaamera kinni ja jäin niisama ootama, kuni uhke uuring ära tehakse.

Arstiks oli mul Ele Tammemäe ja kui ma nüüd aus olen, siis mingit sümpaatiat mul tema suhtes ei tekkinud. Noh, esiteks see, et ta nii vihaselt mind filmimast takistas, kuigi ju siis tal selleks omad põhjused olid (?), aga ta oleks võinud minu maitsele ehk natukene sõbralikum olla. Lisaks oli see naine terve aja sellise näo ja olekuga, nagu me oleks tulnud tema vabal päeval talle ukse taha kolistama ja Oscar testi nõudma. Tuima näo ja null emotsiooniga tegi ta siis uuringu ära, hea et silmi ei pööritanud ja demonstratiivselt ei ohanud.

Kuigi enne uuringu algust ta nentis väga puiselt, et ta kõigepealt vaatab ise ja siis hiljem seletab, tekkis mul peale 15 mintutit vaikust (!) tõepoolest tunne, et need arstid veavad iga hommik kihla, et kes suudab kõige murelikuma näoga võimalikult kaua vait olla, kui rase naine pingsalt ootab, et arst MIDAGIGI kostaks.

Õhtul siis loobivad omavahel puhkeruumis nalja, et kes kõige rohkem paranoiasse raseda naise sai, enne kui sõna suust välja lasi. Täitsa ausalt ma olen kindel, et Ele säärasest võistlusest osa võttis, sest ta vaatas iga külje alt last nii mureliku näoga, et ma olin juba valmis, et nüüd ta ütleb, et sorri, siin pole enam küll miskit teha. Ma polnud kuigi kaugel sellest, et ma oleks juba pisara poetanud, kui Ele lõpuks mulle pettunud hääletoonil ette luges, et näete, siin on käed ja siin jalad ja siin sõrmed ja siin kopsud ja siin nina ja no üldse kõik asjad, mis ühel lapsel olema peavad.

Siis hakkas ta mulle kohe tunduvalt rohkem meeldima, sest isegi kui ta oleks eelneva uuringu aja mind ka roppude sõnadega sõimanud, olin ma kohe nii õnnelik, kui ma teada sain, et beebikesega kõik korras on. Aga kui ma näiteks looteanatoomiale aja kirja panen, siis tõesõna valin ma kindlasti kellegi teise. No näiteks sellise, kes oma patsiente nagu inimest kohtleb, mitte nagu ebameeldivat külalist