ei, teie aprillinaljad ei ole naljakad

Ma võitsin lotoga sada miljonit eurot, murdsin oma jalaluud, jäin rasedaks, abiellusin, kukkusin kõik hambad välja, mu ema liitus tsirkusetuuriga ja Lotte õppis klaveril sepapoisse mängima. Ausalt kah!

Ühesõnaga olen mina see loll, kes iga aasta kõikide aprillinaljade lõksu langeb, sest kuna ma ei ole enam 12-aastane ja ei pea vajalikuks aprillinalju teha, siis ei ole mul ka üldiselt esimene aprill meeles. Ega see tuleb üsna ruttu meelde, sest ülejäänud maailma jaoks on 1. aprill vist mingi riiklik naljapüha, ainult, et pooled pole hästi aru saanud, et mismoodi nalja tehakse.

Sellega meenub, et lugesin oma Facebooki wallilt täna, et kellegi lapsele üritati lasteaias selgeks teha, et mis on aprillinali ja kuidas seda teha. Selle peale viskas laps oma emale kiviga näkku ja röökis õnnelikult: “APRILL!”. No ei saanud see linnukene aru, kuidas seda va aprillinalja tehakse ja samamoodi ei saa vist pool inimkonnast sellest kunstist aru.

Näiteks ei saa mina aru nendest naljadest:

Halenaljakad “naljad”: See ei ole nagu mitte ühegi külje pealt naljakas, kui sa näiteks väidad inimestele, et sa abiellusid, kui sa seda tegelikult ei teinud.  Et nagu inimesed soovivad sulle õnne ja siis sa saad öelda: “Naliiii, ei taha keegi minuga tegelikult abielluda. Aprill, jobu!”. Või sa hõiskad, et oh, võitsin lotoga 2000 euri ja siis lisad, et hehe, see oli küll mega aprillinali. Minu meelest see küll naljakas pole, see on üsna kurb. Mul on lausa kahju, et sa seda 2000 euri ei võitnud, ausalt ka. Sama kehtib siis näiteks sellele, et olen rase, leidsin üles oma ammukaotatud kaksikvenna ja sain tööl palgakõrgendust. Ja veelgi enam, kas need kõik asjad on siis selle nalja tegijale nii utoopilised, et ta istub kodus ja mõtleb, et oh, kui ma täna kirjutan, et minuga juhtus midagi head, siis saavad kõik aru, et see on aprill?

Tundke-mulle-kaasa-“naljad”: Kui eelmisest võib veel mingil määral aru saada, et tehtakse enda kulul nalja ja noh, ei omata väga huumorisoont, siis ma reaalselt nägin täna, kuidas mu sõber jagas “nalja” enda wallilt, kus mingi tiinekas kirjutas, et appi, mu vanaema suri ära, RIP! Ja siis tund aega hiljem lisas juurde, et icc icc, nalii, ta on tegelikult elus. KUIDAS see naljakas on? Lihtsalt nagu tooge mulle välja üks aspekt, kuidas millegi hirmsa juhtumine on naljakas, in any way, ja ehk ma saan ka siis edasipidi  esimest aprilli rohkem nautida? Äkki ma olen lihtsalt pool maailma huumorit maha maganud ja saan ka edaspidi laginal naerda, kui ma esimese aprilli öösel nuttes sõbranna ukse taha lähen, väidan, et Kardo mind sandiks peksis ja kui ta juba politsei välja kutsunud on, siis irvitan, et hehe, NALIIIII!

Ma-ei-tea-misasi-on-naljakas-“nali”: Siia alla lähevad kõik – tegin täna tätoveeringu – aprill!; ostsin poest pätsi leiba – aprill!; komistasin tänaval – aprill! ja muud säärased “naljad”. Teate küll, need, millele vaatad peale ja siis meenub kindlasti, et esimene aprill on, sest noh, lamedad mittenaljakad naljad on inimeste seintele roninud ja vaatavad sulle vastu.

Nagu tegelt ka lasid endale täna tätoveeringu teha v?! EI OLE NII!

Muidugi on uudised ka igasugused nalju täis, aga kuna ma nendega oluliselt kursis pole, siis nende kohta ei oska ma midagi kosta.

Kas 31. aprill tehakse ka aprilli? Kui kellelgil see grandioosne plaan on, siis võtke vähemalt Henryst õppust – vot see (LINK) on parim naljalaadne toode, mida ma täna lugesin. Ma isegi hetkeks jäin seda uskuma – vot nii naiivne ma olengi