Mariann Kaasik's Blog, page 180

sünnipäeva pidamisest

Arvata oli, et ma ei saanud ju sel aastal sünnipäeva pidamata jätta. Ja kuna Parole mul ammu südamesse pugenud on, siis teadsin ma, et seal ma just peo teengi. Üli hea on, et kohal on juba selline mõnus meeleolu ja peo vibe sees – rahvas tantsib, muusika mängib, pidu täies hoos noh!

Ette valmistusin ma nii, et panin umbes kahekümnele lauad kinni, tellisin laudadele punast ja valget veini, lisaks igale lauale suure snäkivaagna (me olime kolme laua taga). Kes külalistest soovis praadi või muud jooki, tellis selle ise. Niimoodi oli väga hea majandada ja sünna pidamine ei läinud ka röögatult kalliks.

Et sünnpäev ikka meelde jääks, palusin kohale ka Kuulid Muuvid, kes on jäädvustanud seda aega, kus Lende väike oli (näete, siin) ja laste 1 ja 4dat sünnat (siin) ja nüüd siis minu sünnipäeva ka. Ausalt parim väljaminek sünna puhul, sest ta tegi natukene pilte ka, lisaks siis video, mis annab meie õhtu meeleolu nii hästi edasi, et mul läks kohe südame alt soojaks. Mõnus õhtu, mõnusad inimesed, mõnus koht ja no… Need on minu sõbrad! Kes aasta, kes 15 aastat – alati minu jaoks olemas, täpselt minu masti huumoriga ja kõige ägedamad inimesed, kes olemas on. Aitäh, et te mu sõbraks olite nõus hakkama! Laav ju!

Parim esineja Paroles! Ja meil on samal päeval sünna (jah, ma nii tihti käingi seal, et ma tean juba kõigi elulugu :D)

Kingitustest pole eriti midagi rääkida, sest sel aastal palusin ma, et mu sõbrad toetaks rahaliselt ühte kasside hoiukodu. Ainult Mammu ütles, et ta juba toetas ühte kasssi ja tõi mulle kingiks hoopis enda imeilusa kleidi, mida ma olen nüüd 3p jutti kandnud, sest kõik aina kiidavad seda :D

Tordi tellisin NT kookidelt ja kui hea see oli, võite lugeda Kardo näost :D Mis teha, ma olen igavesti noor (kujunduse ja maitse osas andsin 100% tegijale vabad käed ja jäin MEGA rahule!).

Igatahes, selline pidu oligi. PARIM EVER! Mul on nii head sõbrad, võeh! Ma ei tea, kas ma üldse saaks õnnelikum olla? (PS! Alati kui ma seda ütlen, siis juhtub mingi mega sitt :D).

 

pildistamisest, aitamisest, ilusast elust ja armastusest

Kui mul mingi kolm vaba sekundit aega on, siis ma tavaliselt tsillin instas. Ei jõua ma midagi lugeda, või süveneda, aga pilte ikka jõuan vaadata. Eile mõtlesin, et KUIDAS jõuavad mõned inimesed nii palju neid insta story’sid ja värke teha? Kui ma ükskord Kardoga väljas käisin, siis panin sinna vist 4-5 pilti ja mulle juba tundus, et issand jumal, naudiks äkki elu ka, selle asemel, et siin instatada ja stooritada – mõni aga laseb mingi 20 stoorit päevas lõdvalt üles.

Ma olen vist vana ja jõuetu, ma ei oska seda aega leida. Tahaks küll teile kogu aeg näidata, mida ma teen ja toimetan, aga siis mõtlen, et no samas, ega ma midagi nii huvitavat ka ei tee. Näiteks eile istusin kaheksa tundi stuudios. No muidugi beebid on nii armsad, et neid ma võiks teile näidata küll, aga mul on pildistamise ajal nii kiire, et no ei ole seda momenti oma telefoni välja võtta. Lisaks tundub see kellegi tuttuue imekese instatamine kuidagi vale, sest see pole ju minu beebi :D Kuigi mõnikord vanemad lubavad küll jagada, aga kuidagi kohatu tundub sel kohapeal küsida ja ma ei küsi ka. Parem kaisutan neid ja kui väga vaja, siis kasutan neid pilte, mis juba valmis ja töödeldud.

Mis veel  kohatusest rääkida  – saate aru, hoian mina neid väikseid rootsukesi käes pildistamise ajal ja NII SUUR tung on neile musi teha :D Nagu ausalt, palun aidake mind, kuidas ma seda soovi alla suruda saan, see pole ju normaalne, et fotograaf hakkab rahumeeli võõrast last musitama, aga nad juba on mul süles ja nii pehmed ja piimalõhnased ja… Siiani olen suutnud ennast tagasi hoida, aga kauaks, seda teab ainult taevaisa.

Perekoolis oli hiljaaegu teema, et ma ikka peaks selle pildistamise ära lõpetama, et tahtmine on nagu suur, aga arengut ei ole nagu üldse. Ma seal vaielda ei viitsinud, sest eks see maitse on erinev ja inimeste ootused on ka erinevad. Minu näidistööd on alati avalikud olnud ja tulnud on need, kes on tulnud. Muidugi mul on algusest peale oma tööde suhtes ebaadekvaatselt kõrge arvamus olnud, takkajärgi vaatan küll, et neid pilte päästis vaid ERITI nunnu modell, sest noh… Tulles tagasi selle juurde, et arengut ei olevat nagu üldse, siis ma nüüd esitlen:

Eelmisel aastal (samuti veebruaris) tehtud esimene kaksikute pildistamine. Beebid on supernunnud, aga esiteks on see pleed, mille peal nad on, selline … kare ja mitte sile. Beebid ise natukene kollakad, siit-sealt laigulised. Lisaks ei ole ma neid üldse osanud paigutada, et nad kuidagi… ühtlasemalt oleks. Aga no see vasema beebi muie, omg kui nunnuke!

 

Minu teine kaksikute pildistamine. Pilt ise mulle meeldib, on selline nagu natsa kunstiline, aga beebipildi jaoks praegusele minu maitsele veidi liiga tume, lisaks ei ole beebikeste nägusid üldse näha.

 

Eile tehtud pilt, mida ma töötlesin mingi tund aega, aga mul on tunne, et ma pole sellega ikka veel valmis. Alguses jäi pilt natukene külm (fbi panin külma variandi), tegin natukene soojemaks. Nüüd vaatan, et nägudel on vb natsa liiga palju valgust, ehk hiljem nokitsen edasi. Aga üldiselt aastaga mina nagu arengut näen!

Ärge saage valesti aru, ma loomulikult ei peagi ennast suureks eksperdiks, kuid ma tunnen, et see hind mida ma küsin ja see, mis ma vastu annan, on omavahel väga ilusti kooskõlas. Ja iga kord, kui klient pärast kirjutab mulle, et kuule nii mõnus ja vaba õhkkond oli ja nii tore oli pildistamas käia, siis mul on üli hea meel. Päriselt ka – soojendab südant!

“Sinu juures pildistamas oli väga mõnus olla! Mehega autos veel arutasime, et sa olid väga vahva fotograaf ja käsitlesid titasi ülihästi

ühese ja neljase lemmikasjad

Ma eile koristasin ja mõtlesin, et tahaks teiega jagada oma lemmikasju. Muidugi ma nõustun, et ASJU võiks olla inimesel vähe, aga teise külje pealt teevad mõned asjad mulle nii palju rõõmu, et saan ainult suurt heameelt tunda, et mul nad on. Vahet pole, kas need asjad teevad minu elu lihtsamaks, teevad mind ilusamaks, kaunistavad kodu või rõõmustavad mu lapsi – mõni asi lihtsalt on kiitmist ja soovitamist väärt.

Ega kõiki asju saa siin ilmas endale osta kah, mis äge on, aga no mõni selline “omg, nii hea asi!” luksuskraam, kui nii öelda, võiks ju olla kah. Ps! Mitte ükski asi siin listis ei ole välja toodud firma palvel ja reklaami nimel, lihtsalt nuputasin ja vaatasin kodus sellise pilguga ringi, et mida ma tõesti 100% soovitada julgeksin. Kuna neid asju tuli päris palju. siis ma ei hakka neid ühte postitusse kokku suruma, vaid alustan lasteasjadega. Esiteks asjad, mis on natukene krõbedama hinnaga, kuid tõepoolest 100% oma hinda väärt.



Iga jumala toidukord olen ma õnnelik meie Nomi toolide üle. Ma siiani imestan, et Eestis neid keegi edasi ei müü, aga laias laastus pole vahet, sest kes tahab ja otsida oskab, saab neid tellida Nomi kodulehelt kah. Lendega olen kasutanud seda sünnist saadik, esialgu beebipesana. Sobib hästi peredele, kellel on koduloom või miskit, et ei saaks last lakkuma tulla või peale istuda, meil Lottel oli pidevalt huvi Lendele pähe istuda, kui me ta maha panime. Lisaks oli nii mõnus, et saime kõik söögilaua taga olla, kui Lende veel istuda ei osanud. Muidu tita on kuskil maas vedelemas ja teised söövad :D Seda tooli saab kasutada umbes kuni 7da eluaastani, kõrgust saab reguleerida ja disain ei võimalda toolil ümber minna, isegi kui laps ennast lauast järsult eemale lükkab või tooliga kiikuda proovib. Mul on hea meel, et ma nad kunagi avastasin ja soovitan neid siiralt kõikidele, sest see on korraga lamamistool, söögitool ja vajadusel ka pukk, mille abil suurem laps saab köögis toimetada. Nimelt kuna ta ümber ei lähe, saab seal jalatoel vabalt seista ja asjatada.

Jupiduu liumägi  meeldib mõlemale lapsele, aga Lende on praegu veel eriline fänn. Ta nimelt alles õpib iseseisvalt ligu laskma, nii et ta katsetab päevas umbes 50x, ja seda liialdamata. Küll üht, teist ja kolmandat pidi laseb sealt, siuhti alla. Vahepeal lasevad Mariga koos ka. Mis mulle meeldib, on see, et Jupiduu liumägi on puidust ja ilus neutraalne, mitte mingi plastikplönn, mis meil ka vahepeal oli, kui Mari väike oli. See on piisavalt väike, et sobiks ka pisikestele lastele, aga lauge liug on piisavalt pikk, et oleks tore sõit. Kannatab palju kaalu ka, isegi mina olen seal peal seisnud :D Neid on olemas mitmetes värvitoonides, ma olin pikalt kahevahel, kas võtan valge või roosa, aga jäin valge peale. Edasimüüja Eestis on nt Scandikids .

Millisele lapsele ei meeldiks pallimeri ? Minu omadele igatahes meeldib. Ennevanasti oli mul kodus “isetehtud” pallimeri, ehk siis võtsin sügisel tuppa plastikust väikse liivakasti, mida me suvel basseinina kasutasime. Sinna sisse panin Jyskist ostetud pallid ja lastel oli tore küll, aga see PÄRIS värk on ikka parem. Esiteks näeb parem välja, teiseks on kõrgete äärtega, et neid palle ei lenda nii palju mööda tuba laiali ja kolmandaks on tal pehmed ääred, et lapsed saavad sinna sisse ennast heita ja mitte haiget saada.

Meie pere kõige uuem lemmik on see riidest maja . See on küll üsna suur ja selle soetamiseks peab korralikult ruumi olema, aga minul oli kahju teda lastetuppa viia, sest lapsed on ju enamasti meiega all elutoas, seega pidi maja siia ära mahtuma. Ja mahtus ka! See meeldib nii lastele, meile Kardoga, kui ka Lottele, kes seal siis sees peesitab, kui lapsi pole. See maja on nagu onn, telk ja ideaalne kodu mängimise vahend. Minu lemmik on see, et ma viskan sinna kõik laste mänguasjad sisse ja saan tänu sellele natukene tuba rohkem korras hoida :D Eile istusime seal lõpuks neljakesti sees, sest Mari tahtis sellist mängu mängida, kus ta kõiki külla kutsub. Lõpuks hakkasid nad Lendega seal mürama ja märatsema, seega ma sain kohe ära näha, et maja peab vastu ka kõige suuremale lükkamisele, rippumisele ja kukkumisele.




Aga räägime nüüd asjadest, mis ei maksa üle 100€ vaid on natukene odavama kandi värgid, mis samamoodi meie majas au sees on. Kas siis minu või laste rõõmuks :D




Esiteks plastiline liiv . Me panime selle kaanega kasti sisse, lisasime sinna kive, lusikaid, sõela, topsikuid ja väikseid loomakesi ning piparkoogivormi. Seega on sellest kastist pikaks ajaks mängurõõmu, saab liiva topsi sisse kaevata, loomi liiva sisse peita, kujundeid teha, lossi vormida ja pmst kõike, mida fantaasia välja mõtleb. Ma hetkel ei suuda seda postitust leida, kus ma sellest kastist pilte ka näitasin, aga igaüks võib sinna panna asju oma suva järgi :)


See väike tähekene on tegelikult üli õrna kumaga öölambike. Marile meeldib seda voodisse kaasa võtta ja üli mõnus on see, et see 15 mintsa pärast kustub ise ära, mitte ei jää põlema ja patakaid raiskama. Näeb nunnu välja ja maksab 15€.

Piruka sorteerimise mängu soovitas Marile eripedagoog. Neil on see mäng olemas ja kuna see oli Mari lemmik, ostsin selle koju ka, et siin ka temaga sorteerimist ja värve harjutada. Kaasas on ka tangid, millega saab vilju ükshaaval võtta ja õigesse kohta panna. Saad ise valida, kas sorteerid värvi järgi või vilja tüübi järgi. Lendele meeldib lihtsalt neid laiali loopida ja suhu toppida :D

We Might Be Tiny lauamatid on üli head! Paksust ja tugevast kummist, mis päästab lauda vähemalt mingil määral läbustamise eest. Vahet pole, kas söömisel või meisterdamisel, meie oleme nendega väga rahul. Võib lapiga puhtaks pühkida, või lausa nõudepesumasinasse visata, ei juhtu nendega midagi. Neid on ka igasuguseid erinevaid värve, meil on mündirohelised, aga neid praegu laos ei ole.


Auto sai kunagi Marile ostetud, aga see huvitas teda umbes ühe nädala ja seisis ülejäänud aja kurvalt nurgas ( siin kirjutasin ka sellest, kui me auto saime ). Vahepeal kasutas seda üldse Hedon, aga siis sain selle tagasi, et proovida, kas Lendele võiks see meeldida. Ja no meeldib TÄIEGA!



Lõpetuseks see mõnus hüppejänes , mis on nüüdseks küll pastakaga täis tätoveeritud, aga see ei takista Mari sellega mööda elamist ringi kargamast. Lende veel hüpata ei oska, ta käib vahepeal niisama nõutult seljas istumas, aga siis lääb käega ja läheb oma ustava auto juurde tagasi.


Ok, ma nüüd olen 4h oma elust kulutanud selle postituse tegemiseks endale teadmata põhjustel, aga noh, nüüd te siis teate :D! Loodan, et oli kellelegi vähemalt siin ilmas huvitav lugeda :D

poeskäigud #1 – mis juhtub, kui inimene läheb tühja kõhuga poodi?

Mulle tundus, et mul saab eile olema väga rahulik päev. Et alles lõuna ajal kahe raseda sõbranna pildistamine ja pärast saan siis rahumeeli kodus edasi külitada. Ütleme nii, et selle postituse kirjutamist alustan ma igatahes praegu, kell pool 1 öösel, sest ma tean, et ma kirjutan seda kaua-kaua. Igatahes suutsin ma ära unustada, et rasedatel sõbrannadel on mõlemad ka lapsed kaasas, nii et kokku pildistasime ikka hea mitu tundi. Alles kuskil seitsme paiku saime kõik tehtud, aga no ma jäin selle shuudiga nii rahule ka, et hakkasin kohe vaba hetke tekkimisel töötlema. Nii ägedad inimesed ja noh, ilusad ka! Ma näitaks, aga no pole vist sünnis riputada võõraste inimeste pilte blogisse üles, nii et kujutage lihtsalt ette maailma ilusamaid rasedaid naisi ja kaht megarmast last.

Peale shuuti meenus mulle, et ma pidin ju poest ka läbi käima. Mul on nimelt uus koostööpartner Maxima ja me mõtlesime, et kui ma juba nendest midagi kirjutama hakkan, siis võiksin ma enne minna sinna kõige suuremasse poodi, mis asub Haaberstis. Mul polnud küll õrna aimugi, et mis suunda ma selle esimese postitusega võtan, aga kua mul oli poodi minnes mul oli kõht niiiiiiiii tühi, mistõttu otsustasingi ma poest väljudes, et tänasest poetretist teen ma teile blogipostituse sisuga, et mida ostab endale poest üks nälgas inimene.

Haha, fun fact, ma ütlesin pildistamise ajal, et ma lähen peale seda kolme iksiga maksimasse, sest see on nii suur ja seal on kõike head paremat, nemad aga kuulsid, et ma lähen kolme EKSIGA maximasse ja mõtlesid, et suht imelikud poeskäigud mul planeeritud.

Aga mida ma siis ostsin? No vaadake ise:

Tühja kõhuga on raske ratsionaalseid otsuseid teha, vähemalt mul, seega alustasin ma sellest, et ladusin korvi neid väikseid tuubipüreesid Lendele, lisaks pakk mähkmeid. Vaatasin, et on teised allahindluses ja eks neid ikka kulub. No ja allahindlustega läksin ma natukene õnge ka, et vaatasin, et issand jumal, kõik mänguasjad on -40% ja võtsin Marile ühe pusle. Siis vaatasin, et kõik nõud on ka -40% ja raatsisin endale osta need suured ja ägedad veinipokaalid. No ikkagi pea poole odavamad, onju. TÜNG, alles kassas selgus, et see lõbu oleks mulle osaks saanud aitäh kaardi olemasolul ja seda mul paraku polnud. Kurat! Vähemalt klaasid on ägedad!

Siis ma rändasin natukene sihitult ringi ja ostsin oliive, päiksekuivatatud tomateid ja tomatipastasid, lihtsalt selleks puhuks, kui ma peaksin kunagi tahtma pastat teha. Sama mõttega panin korvi ka suure paki pastat. Kas ma olen ainuke, kes nädalamenüüsid ei koosta, vaid paneb poes ostukorvi suva asju mõttega “mingi päev võiks ju teha” ja siis avastan heal juhul viimasel säilivuspäeval, et pagan, peab täna ära tegema. Halvimal juhul ala nädal peale säilivuse kukkumist. Igatahes väga tobe on nii toitu raisata ja ilmselt oleks säästlikum ikka mingi plaan teha, ja-jaa, ma tean, aga täna ma räägin ausalt oma eilsest poetripist ja täpselt nii kaootiliselt ma seal ringi kondasingi.

Värskest kraamist rändas korvi tomatit, kurki, viinamarju, avokaadot, tilli, seeni, lillkapsast, küüslauku, porrut, kartuleid ja pakk salatit. Selleks hetkeks ma mõtlesin välja, et eilseks õhtusöögiks saab pardisalat. Noh, teate küll selline harilik pool soe, pool külm salat, milles peavad kindlasti, KINDLASTI, olema ka valge juustu tükid. Leidsin Maximast uue juustu ka, mõtlesin järele proovida. Etteruttavalt ütlen, et on väga hea ja ostan raudselt veel. Oli poole odavam ka, kui mu teine lemmarjuust.

Uus hea leid juustumaailmast

Vana hea leid juustumaailmast – see on lihtsalt ÜLI hea ja selle õli kasutan ma tavaliselt salatikastmeks. Vot!

Mul oli väga hea meel näha, et Maximas on ka õrrekanade mune. Ma muidu käin Selveris ja seal on küll pakkuda ökomune, aga õrre omadest võib vaid und näha. Mina igatahes keeldun ostmast puurikanade mune ja seega oli mul hea meel neid müügil näha. Kahjuks meie maja juures väikses Maximas ei ole, aga no kui isegi suures Selveris pole, siis järelikult peaks õnnelik olema, et üldse kuskil on!

Mul on juba paar päeva suur kalaisu olnud ja forell oli soodukas (ok, vb mulle jälle ainult tundus ja see OLEKS olnud soodukas aitäh kaardiga, aga oh well). Kokkuhoiu mõttes ostsin kohe terve kala. Et osast saab teha mingi õhtu ahjukala või kalakotlette, teise osa saab rahus supiks keeta ja raisku ei lähe midagi. Ma armastan ise kalasupi keetmist nullist, see on niiii lihtne ja nii maitsev, et karju või appi. Kuigi see oleks vist päris imelik suppi süües appi karjuda.

Lihaletist võtsin salati jaoks parti ja ühe paki kanafileed. Mul on igaks petteks kogu aeg kodus kanafileed, sest kui äkki kõht tühjaks läheb ja kiirelt süüa vaja teha on, siis on mu kaks kõige tavalisemat rooga just salat (vahet pole, kas kana, pardi, krevettide, mille iganesega) või siis pasta. Ehk siis nende kahe meisterdamiseks on mul alati kodus mingisugust lihalist või valget juustu, sest ükski salat pole salat, kui temas pole valget juustu. Ahjaa, pool kilo krevette võtsin kah. See tuletab meelde, et peaks nad sügavasse viskama, sest vaevalt, et ma neid lähipäevil kasutama hakkan. Ma lihtsalt kasutasin juhust, et seal on mega suur lahtise liha ja kala lett, meie kodupoes sellist luksust pole.

Mille ma nüüd unustasin…. Aaa, laupäevaks võtsin paki sülti, noh, ikka pidulauale. Ma ei tea miks, sest ma pole just suur süldifänn, aga alguses tahtsin mingit kooki võtta, ei leidnud midagi, mis oleks parajalt väike. Pole tal ju mõtet lasta halvaks minna. Siis tahtsin seda kolme värviga jäätist, aga seda polnud, seega võtsin selle asemel hoopis mini Magnumeid. Need head väiksed, saab Marile ka anda, ilma, et pool järele jääks.

Endale võtsin maiuseks äädikamarinaadis merekarpe ja oliive. Lottele paki veisekõõluseid (jeesus, kui imelik, et poes müüakse veisekõõluseid…). Härrale lubatud kaks õlle ja endale pudeli punast Merlod. Ma kunagi poes ei tea, millist veini võtta – isegi kui ma olen midagi proovinud ja mõelnud, et ooo, see ülihea, siis ma nagunii unustan ja poes valingi ainult selle järgi, et oleks Merlo ja ei maksaks miljon. Muidugi eile oli valik eriti keeruline, sest Maximas oli veinivalik mega suur. Ma kunagi ei mäleta, mis maa või rajooni vein see PARIM olema peaks, seega jah, kes rohkem kursis selliste asjadega, siis minge heaga 3X’iga Maximasse, seal juba on valikut. Mina sain igatahes oma suvalise Merlo kätte ja muuseas, see suvalt valimise taktika pole mind veel iial alt vedanud, sest Merlo on selline tummine ja mahe. Lihtsalt vihjeks, kes veinidest midagi ei tea, aga punast mekkida tahaks. Ja no mul on ju uued pokaalid, kuidas ma oleksin saanudki veini ostmata jätta! Kavatsesin juba eile klaasikese rüübata, aga töötlesin ja blogisin poole ööni, siis tuli juba kotile keerata, polnud seal aega veini tinistada.

Vot, selline poeretk mul siis oligi. Kodus lootsin jalad seinale visata, sest ma olin sellest ringitrampimisest nii väsinud, aga Kardo tahtis korra ära käia, seega jäi mulle rõõm kahe lapsega tegeleda ja samal ajal süüa teha, et ma enne nälga ära ei sureks. Ma nimelt viimati sõin eelmises postituses mainitet müslit ja sedagi sain vähe, sest üks õgard pani enamiku pintslisse.

Ega ka see kord paremini ei läinud. Sõi ise ja toitis sõpragi:

Nom nom nom, salat! Mitte isegi veel valmis salat! Ainult lehed ja tomat ja VALGE JUUST!

Sorri, köök on sassis. Kardo tegi selle eile korda, aga mina koristasin hommikul elutuba, mis tähendas seda, et ma suutsin selle käigus kuidagi köögi (ja Kardo toa) sassi ajada :D

Vaadake, kui äge vigur mul on. Sellega saab kurki teritada spagettideks :D

Pildil tundub see part mega toores, aga tegelt… ei olnud. Võiiiii mul on pardinella nüüd :D Aga NII HEA oli!

Päris “mugav” oli süüa teha, kui need kaks pidevalt kemplesid. Nad on nüüd mõlemad sellises imelises eas, kus nende mängud meenutavad rohkem kaklemist. Ja Lende alustab! Läheb ja togib Mari, siis Mari togib vastu ja nii läheb see aina intensiivsemaks, kuni keegi kuskil nutab ja kaebleb, et sai haiget. Õdede rõõmud :D

Mari üritas mulle demonstreerida, et ta jõuab Lendet tassida. Ta üldiselt jõuabki, natukene lohistada kuskile suunas, aga täna vinnas ja vinnas, kuni lõi käega ja ütles: “Mida ei saa, seda ei saa…Mani EI SAA!”.

Lendel endiselt suu sööki täis

Minu väiksed vigurvändad ja naerulinnud, said teised täna nii palju kingitusi. Nagu näiteks see äge maja ja hunniku riideid GugGuu käest. Ma vist olin õnnelikum kui nemad, aga ma kahjujs polnud kodus, kui Mari maja nägi, ta oli Kardo sõnul MEGA šokis ja õnnelik :D

Suure ostuga kaasnes suur hunnik kleepse. Ma ei tea, kui paljudel teil kodus see Meie Eesti raamat on, aga meie Mariga kleebime hea meelega neid kleepse raamatusse. St. suurema lapsega oleks see muidugi veelgi õpetlikum ja harivam, aga noh, eks ma siis nii kaua harin isennast :D

Ma mõtlesin ka välja, millest ma teile oma teise poetripi järgselt räägin. Nimelt lähen ma järgmine kord poodi ja proovin oma ostud sooritada võimalikult pakendivabalt! Lihtsalt eile vaatasin, et no pooled asjad on pakitud plastikusse ja kilesse, et kindlasti saaks ka ilma proovida, aga no see on juba uue nädala teema.

Täna aga uurin teie poeskäimise harjumuste kohta – kas väldite tühja kõhuga poes käimist? Mis on need asjad, mis teie ostukorvis alati olemas on? Kõikide vahel, kes kaasa räägivad, loosin juba esmaspäeval välja 20€ Maxima kinkekaardi, et kellegi ostukorvi natukene soodsamaks muuta :) 

aitamisest ja uhkustamisest

Sattusin eile mingi segase otsa. Okei, ma satun tihti mingisugste segaste otsa, aga eile konkreetsemalt kirjutas mulle üks naisterahvas, kes uuris, mida ma oma deklarirahadega tegin. Ma nimelt kirjutasin FB’i, et näed, kätte saadud ja kohe kulutatud ka ja ühele kommentaarile vastasin, et 330 eurost 275 läks ühe perekonna aitamiseks. Seega ma vastasingi, et ma kenasti juba vastasin sellele küsimusele, et loe kommentaaridest.

“Miks sa seda naist aitasid? Kust sa võtad, et ta pettur polnud?” uuris naine uuesti. Ma ütlesin ausalt, et ega ma 100% ei teagi, kas oli või ei olnud. Ma teadsin ainult, et tal üürivõlg 170€ ja kodus on ainult kuivaineid lastele süüa anda. Lisaks elavad temaga ka vanaema ja vanaisa, seega kahju hakkas. Veendumiseks küsisin ma ainult üürileandja numbrit ja uurisin, kas võlg on tõesti 170 ja kuidas eelnevalt maksmisega olnud on. Kuna vastati, et muidu tunduvad korralikud inimesed, siis mõtlesingi, et okei, võin ju aidata. Aga kuskile raha kanda, noh, ma ei tea. Seega palusin Triinult abi, kandsin talle raha üle, et ta üüriraha sulas perekonnale viiks ja lisaks sinna süüa ka kaasa ostaks. Nõda ta ka tegi, mis on väga armas, sest ta sõitis nutva lapsega mitukümmend kiltsi siia-sinna.

Ühesõnaga, long story short, umbes nii see värk oli.

“No aga aita mind siis ka, kui sa nii väga kõiki aidata tahad,” põrutas võõras naisterahvas äkki. (Minu meeles jättis veel blogisse ka samasisulisi kommentaare, või see oli keegi teine, täpselt samade küsimustega inimene :D). Ma olin veits nagu… Eee…Mida? Miks ma pean võõrast inimest aitama.

“Ise sa kogu aeg uhkustad sellega, et aitad seda ja teist, aita siis või ole vait, muidu pole abistamine siiras!” sain ma siis teada.

Arvestades, et ma nagunii kõikidest asjadest räägin teile, kas ma peaks aitamisi varjama? Et muidu on sitasti aidatud, kui selle kohta suu lahti teen? Mul pole absoluutselt olnud plaani UHKUSTADA kellegi aitamisega, sest see on tõepoolest selline asi, mida kõik teha saavad, kellel vähegi tahtmist ja võimalust on. Ma lihtsalt olen väga emotsionaalne inimene ja mul pole kunagi elus rahaga suuremat sorti sidet olnud, et elu eest iga kopikat kokku hoida üritanud oleksin. Seega tundub mulle loogiline, et kui mul on ja kellelgi teisel pole, siis ma annan.

Muidugi ma olen täiesti kindel, et seda on mõnuga ära kasutatud ja kasutatakse kindlasti veel ka, aga laias laastus, mind ei huvita :D Mina olen talitanud oma südametunnistuse järgi ja see, kas see inimene oli aus või mitte, see on tema südametunnistuse asi. Ja teisi aidata on ju hea tunne, miks mitte siis seda ka teistele jagada? Ma päris ausalt ei arva, et see peaks nüüd mingi riigisaladus olema, sest aitamisega “uhkustamine” nullib selle ära. Ala ostad kellelegi pätsi leiba ja räägid sõbrale ka, siis see tühja kõhuga inimene ei saagi sellest leivast kõhtu täis, sest sa ju… RÄÄKISID! :D

Ühesõnaga, lõpuks sain mõnuga sõimu, et ma sellele võõrale naisele 30€ ei kanna (ta isegi ei öelnud, miks seda vaja on) ja kirsina tordil saatis ta mu perse ja lubas kõik mu feik heateod paljastada.

Ma ütlen kohe ära ka, et mul on nüüd mõneks ajaks heategude limiit täis, sest mul tegelt ka on vahepeal vaja ise elada ja nii :D (Nali, tegelt ei julge enam uhkustada ja muidu ju head teha mõtet pole). Jään paljastamist ootama.

soovitan: Lizi’s Granola

Ma tegelikult aasta-kaks (kes enam mäletab) tagasi soovitasin ka seda sama müslit, aga vahepeal ma käisin ainult meie väikses Maximas, kus seda müslit kahjuks pole, nii et pikalt ta mulle koju ei sattunud, kuni hea jumal mulle lausa terve kastitäie head kraami saatis. Näitasin siis instas ka:

Nüüd on mul ainult pooled alles, ma lihtsalt ei viitsi tihtipeale endale süüa teha ja võikud olen asendanud müslidega. Okei, valetan, ma ikka söön mõnikord võikusid ka, aga kui vähegi meelde tuleb, siis võtan parem müslit. Tobe komme neid võileibasid sisse ahmida nagu poolearuline.

Minu meelest on nad kõik üli head, ainuke, mis nüüd suuremat muljet ei avaldanud, on see suhkruvaesem sõbrake. Ega ta paha pole, kuid kui tahad vaid üht proovida, siis ma soovitaks näiteks mango oma, mida ma tänagi sõin. Ma olen sõpradele ka pakkunud, teistele tundub šokolaadi oma peale minevat. Maitsed on erinevad, eksole.

Täna hakkasin ka stuudiosse tulema, aga enne tahtsin kodus midagi süüa ka. Mul nimelt on stuudios SUUR kommikauss ja kui siia tühja kõhuga tulla, sirutub käsi endale märkamatagi kommikausi poole. Seda ennetades tahtsin täna kausitäie müslit nahka panna, aga kus ma siis sain, kui kohe tuli üks väike tegelane ja sõi mul müsli käest ära…Andke mulle andeks neid pilte, suvalised telefoniklõpsud, lihtsalt Lende oli nii nunnu, et pidin üles pildistama :D

Alles jäänud viimased neli kanget :D (viies oli käes :D)

Sees on ikka igasugu head-paremat

Kes tahavad suhkruid vältida, siis soovitan seda proovida. Aga siis ärge teisi proovige :D

Tahtsin instasse pildi panna, aga insta oli täna katki!

Noh, anna mulle ka, mis siin siis ka on?

Enne tuleb igaks juhuks sisse piiluda

Nonii, väga hea!

Proovime piimaga ka

Ega sa enam seda tagasi saa…

Natukene läbu on kahjuks paratamatu :D

Siin otsustas Kardo, et ta ei taha, et Lende ennast täis läbustab ja toitis edasi ise :D

Mulle muuseas vanasti üldse ei meeldinud müsli, tundus alati nii mõttetu ja kuiv asi, mis kõhtu ei täida. Nüüd tean, et järelikult ma polnud enne lihtsalt head müslit saanud. Kõhu saab täis küll! St saaks, kui üks teatud imik sult toitu käest ära ei sööks, sest noh, nüüd ma istun siin ja vahin selle kommikausiga tõtt….

*Tooted kingitusena saadud, kui keegi ülevalt välja ei lugenud (aga ikka head :D)

28

Täna on mu esimene päev 28-aastasena. Päris hea on! Päev enne mu sünnipäeva istusime Kätuga õhtul stuudios ja rääkisime juttu, ütleme nii, et ma jõudsin koju kell 7 hommikul. Jeerum küll, ma pole jumalteabmisajast nii kaua väljas olnud ja kuigi meil oli väga tore, siis sünnipäevahommikul ärkasin ma tundega, et ma… suren :D Vandusin endale, et ei puuduta enam kunagi ühtegi joogipoolist ja virelesin terve päeva diivanil The Office’it vaadates.

Kardo kinkis mulle mu lemmiklilli ja ÜLI laheda kingituse, mida ma veel küll proovida pole jõudnud, aga tegemist on töötlemis…lauaga? Lightroomi jaoks nimega Loupedeck. Ma olen super õnnelik! Kui õhtu kätte jõudis, ütles Kardo, et ta viib mu välja sööma. Ja viiski! Täpsemalt Seafood Bar’i, kus ootasid ka minu sõpsukesed. Sain lilli, palju head sööki ja hästi tore oli!

Kardo esimene auster :D

Ah, ma võtan ühe mereanniroa kahele ja homaari ja steiki… #nälg

Lobsterit näppimas

Ma siinkohal pean kiirelt rääkima, et ma olen jube kehva sõber. Ei ole mina selline, kes iga päev kirjutaks, et jouuu, mis teed, kuidas läheb, saame kokku jne. Konkreetselt suhtlen kõige rohkem nendega, kes mul ise külas käivad ja kui keegi ei taha käia, siis istungi siin oma pere seltsis ja ootan, kuni kuskil kedagi näen. Et siis jah, mitte just üli hea saak sõbrana või niii.

Aga need inimesed, pole sõnu. Nad on alati valmis tulema, olema, aitama. Nagu reaalselt ma võiks vist iga kell igaühe poole neist pöörduda ja ma tean, et nemad oleks minu jaoks alati olemas. Ma kunagi lugesin, et sa pead alati abielluma inimesega, kes armastab sind rohkem, kui sina teda, sest siis on õnnelik abielu. Ma kasutan seda taktikat ka sõpradega, et võtan sõbraks ainult inimesi, kes mulle paremad sõbrad on kui mina neile. Jääb aint üle loota, et nad sellest iial aru ei saa :D! Ahjaa, ja Triinu tegi mulle ka maailma parima sünnakingi, aga ma ei saa seda paljastada, ainult uhkustada, et see oli midagi, mis mind väga õnnelikuks tegi!! :D

Pärast läksime veel korra Cubanitasse, aga nagu öeldud, siis ma ei tahtnud nagu miskit väga juua ja üldse kell hakkas palju saama ja meie ju siiski vanainimesed, seega läksime koju ja lasime noortel pidu panna.

Nii äge sünna oli. Nagu 100%! Sain selle alguse veeta Kätliniga, kes on mulle nõnda nõnda armas, vahepeal kodus perega külitada ja siis jälle sõpradega olla. Perfektne! Ja sünna pole isegi mitte veel läbi, sest reedel tuleb ju pidu ka! Kes reedel linnapeale satub, siis meie oleme seltskonnaga Paroles, kus veel?! Tulge läbi, öelge jou!

Ahjaa, lõpetuseks jagan oma paanikat: MA PANIN ENDALE VIIENDAKS MÄRTSIKS RASVAIMU AJA! MA KARDAN!

Aga muidu, hea on olla! :D

mu voodi on maailma mõnusaim koht!*

Mõni aeg tagasi ostsime uued padjad ja tekid. Eelmised olid juba vanad ja lödiks vajunud, seega tuli mõte, et ostaks uued. Nagu te vast teate, siis neid tekke-patju on igas hinnaklassis, aga ma lihtsalt ei raatsinud kallima hinnaklassi omi võtta. Mõtlesin, et ah suva, tekk on tekk ja padi on padi. Tekk oli meil tegelikult üsna normaalne, seega ei hakanud sellele üldse raha kulutama, aga padjad valgusid juba püüri sees ühte nurka ja nägi väga nadi välja, seega valisin suht suvalised padjad. Täitsa keskmises hinnaklassis, mingi kuus euri per padi maksid.

Sain nad kätte ja eks nad olid kobedamad küll, kui need vanad ja lääpas padjad. Ilusti punnis ja uhked, aga juba esimesel ööl sain aru, et need on maailma kõige ebamugavamad asjad. Nii “pringid”, et pea jääb öösel ebamugavalt kõrgele ja siis maga seal niimoodi, endal kael kahekorra. Mis seal ikka, võtsin oma vana lääpas padja tagasi, sai vähemalt inimese kombel magadagi. Kardo ei kurtnud, aga no tema ei kurda kunagi.

Siis kirjutas mulle Trendsetter Europe ja pakkus, et tahaksid meie perele kinkida uued tekid ja padjad. Mul ei tekkinud erilist emotsiooni, sest ma just olin ostnud UUED padjad ja no mis tolku nendest olnud oleks. Aga kuna kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis olin viisakalt nõus kingituse vastu võtma ja no see oli üks õigemaid valikuid mu elus.

Need tekid ja padjad… Ma olen küll selline, keda on raske vait jääma sundida, aga mul pole sõnu nende kirjeldamiseks. Õhulised, pehmed, siidjad ja mega soojad. Kirjeldaks nagu iga tekki ja patja, aga siin pole muud öelda, kui et peate ise neid katsuma, et veenduda. Kui mulle kirjutati ja küsiti, et kuidas meile tekid ja padjad meeldivad, oli minu vastus sõna-sõnalt selline: “Jeesus küll, niiiiii pehmed ja mõnusad tekid, püha jumal! Mul oleks nagu uus voodi või midagi”.

Minu padjad on need (link) ja need on hetkel lausa poole võrra odavamad! Tekina saime selle (link). Tekk ei ole just odavamate killast, aga kui mõtled, et sa kasutad seda IGA öö ja aastad, siis on ju hea, kui sul on ülimugav ja soe tekk.

Ja täpselt selline tunne ongi, et nüüd lõpuks ma olen jõudnud punkti, kus mul on IDEAALNE voodi. Esiteks meie Napsie madrats (mida praegu müüakse -20% odavamalt) on külje all parajalt pehme ja tihke, et ei lase seljal valutama hakata, ning kannatab ära ka kõige segasemad hüppajad. Meie Trendsetter Europe tekid ja padjad, mis on nagu pilved meie voodil, üks õhuke ja lame peale panemiseks, pilvetutid pea alla sättimiseks ja kirsiks tordil veel Votexi puuvillasatiinist voodipesud*. Ma ei tea, ma ei lahku vist kunagi enam kodust, sest ei kuskil, isegi kõige kallimas hotellis EI OLE nii mugavat ja mõnusat vooodit, kui mul. Ausalt!

Kas teie laste lemmik aeg on ka see, kui voodipesu vahetatakse? Meil kargavad siis kõik pundikesti voodisse ja tahavad mürada, ürita siis niimoodi voodit korda teha, eksole!

*Meie voodipesu nimi on majesteetilik lilla ja sellega sai sellise labase nalja majja löödud, et kui ma näitasin Kardole lehte ja ütlesin, et kuule aita mul valida voodipesu, siis ta ütles “majesteetlik lilla”, siis ma ütlesin: “Ma ütlesin, et aita voodipesu valida, mitte ära loe enda hüüdnimesid ette…”.

Kui te nüüd hoolega järele mõtlete, siis kas teie tekid ja padjad on nii mugavad, kui olla võiks? Ei? No siis ärge muretsege, sest Trendsetter kingib ühele Malluka blogi lugejate tervele perele uued padjad ja tekid. Ei ole midagi nii, et ema-isa magavad oma imeliste tekkide-patjadega ja lapsed vanade “logudega”. Ikka kõigile! Ma vannun teile käsi südamel, et võitja jääb rahule ja hakkab iga õhtu kibelema magama minna, sest seal on NII HEA!

Et loosis osaleda, kirjuta kommentaariks, et mitmele teie perest uusi tekke ja patju vaja on, ning anna teada, millal sa viimati üldse pere tekke-patju “uuendasid” ja kriitilise pilguga üle vaatasid?

PS! Trendsetter Europe tekid on kõik sellised, et ostes saad valida, mis aastaaja tekki soovid. Kas suveks õhemat, talveks paksemat või sügis, mis on selline kuldne keskmine.

*Postitus sündis koostöös Trendsetteriga!

kuidas kirbukal edukas olla*

Mul oli siin kaks kotikest riideid jälle kogunenud, mistõttu viisin asjad enda jaoks uude kirbukasse – Kalamaja Basaari. See oli üks edukas käik, sest ma sain oma riided kenasti müügile pandud, pluss stuudiosse lausa kuus ilusat kleiti, mida saan inimestele selga pakkuda, kui aega üle jääb ja natukene vaheldust tahaks.

Järgmise päeva hommikul helistati mulle juba, et enamik asju on ära ostetud ja tooge heaga juurde  – tjah, ma pole siiani jõudnud, sest kõigepealt jäin mina haigeks ja nüüd lapsed, aga mulle tundub, et ma olen avastanud hea nipi asjade kirbukale viimisega. Nimelt ei tohi neid olla palju! Kui terve boks on puupüsti täis topitud, siis ei viitsi keegi eriti seal vahel sobrama hakata, vähemalt mina ise ei viitsi. Seega oli mul küll kaks väikest kotikest asju, aga boks sai just niimoodi lahedalt täis, et kenasti nägid ära, mis seal on ja ma arvan, et see mu müügi eduks oligi.

Arusaadav on see, et kui juba boksi eest maksnud oled, siis tahaks ju täie raha eest kõik asjad sinna viia, aga mina soovitan nii, et vii osade haaval. Mul polnud nii palju asju, aga kui oleks olnud ja oleks viitsinud, tundub see mulle kõige kavalam. Nt rendid boksi neljaks nädalaks, esimesel nädalal viid lasteasjad, teisel naisteasjad, kolmandal ala aksessuaare ja jalanõusid, neljandal teed oma -50% ja paned kõik müüki, mis alles jäi.

Muidugi ei saa unustada teist tähtsat asja – normaalsed hinnad! Ma vaatasin seal ringi ja tundub, et enamik on ikka kirbuka mõttest seal aru saanud, ning hinnad on pigem väiksed. Samas oli paar boksi, kus pani küll pead kratsima, et mis paganama rokkstaariks see omanik ennast peab, et suvalistele hilpudele hingehinna pannud on. Ala tavaline H&M’i body hinnaga 7 euri. No ma ei tea… Poest saab ju sama hinnaga või nii…

Hinnad on õnneks inimeste enda teha ja minu ostetud kleidid pärinesid enamasti -50% boksidest. Nimelt kui inimestel hakkab aeg otsa tiksuma, siis selle asemel, et asju tagasi koju tassida, langetavad nad hindu. Päris hea taktika, sest ikka lähed ju nendesse boksidesse vaatama, et mis saada on.

Kalamaja Basaari juures meeldis mulle just see ka, et bokse ei ole just maailma palju, seega jõuab konkreetselt KÕIK boksid läbi käia, mitte ei pea poolt oma päeva kirbukatuurile “raiskama”. Lisaks on sinna väga hea ligipääs lapsevankriga, sest treppe ei ole ja riiulite vahed on piisavalt suured.

Kui Lende oma lõunaune ära teeb, siis ma lähen ka üles tuustima, ehk mul on veel midagi, mida viia, sest boks on mul 28dani ja mis ta ikka kurvalt tühjana seisab, parem kasutan võimalust ära. Mul on juba eelmise laari müügiga mingi 80€ teenitud ja tõesti, mul ei olnud seal nüüd maru palju asju, nii et väike taskuraha abiks ikka. Netis müüa tundub küll õudne, muudkui saada ja pakenda ja postita, võeh. Kellel seda aega oleks?!

Ehk siis kes pikka juttu lugeda ei viitsi, siis minu tähelepanu tõmbab kirbukal nii:

Hõredalt asju, et oleks hea ülevaade.
Normaalsed hinnad.
Sooduspakkumised.
Eriti magusaks kirsiks tordil on silt boksi kohal, mis ütleb, mis asju sealt leida võib. Ala “lasteriided 74-90”, või “Naisteriided M”. Siis ma tean kohe ära, kas mul on sinna asja või mitte.

Kas teie viite riideid kirbukatele? Aga kas ostate kirbukatelt? Kui pole veel proovinud, siis soovitan Kalamaja Basaari külastada – kes selle nädala jooksul sinna oma boksi soetavad ja ütlevad salasõnaks “mallukas”, siis nende kõigi vahel võidab üks nädala lõpuks enda boksiraha tagasi. Seega mida pikemaks ajaks boksi võtad, seda suurema võidu sa saada võid!

*Postitus on sündinud koostöös Kalamaja Basaariga

 

süümekatevaba poeskäik

Ma olen rääkinud, et ma pole üldse hea EI ütleja. Enamasti ma ei näe põhjust ka ei öelda, no näiteks kui me ennist Mariga poes oleme käinud, siis ma võtan talle suht kõike, mida ta tahab. Ega tal üldiselt muid soove polegi, kui need üllatusmunad. Ma ei ole aru saanud, miks, sest seda šokolaadi ta kunagi ei söö ja need üllatused seal sees on ka suht suvalised, aga no las ta siis saab enda mune. Mõnikord tahab lausa mitut, minu poolest võtku, sest ma kodus panen need ülejäänud nagunii kõrvale nendeks puhkudeks, kui on vaja last ära osta.

Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahan on see, et kui ma Mariga poes olen, siis ta on täiesti harjunud sellega, et ta võib lihtsalt näpuga näidata ja valida, mida ta tahab. Ma mäletan, kui ma väike olin, siis ma unistasin sellisest asjast, aga eiiii, mina pidin kogu aeg kuulma: “Ei, ei võta seda!”. “Pane see šokolaad käest ära!” blaablaablaa. Mõni ime, et kui ma hakkasin ise raha teenima, nägi mu ostukorv alati välja, nagu 12-aastane oleks just taskuraha saanud. Ma tahtsin ju ka kõike valida, mis ma tahan!

Õnneks Mari sellest kuidagi “printsessiks” läinud ei ole. Kui ma ikka ütlen, et seda ei saa, siis ta on nagu .. nojah, ok. Küllap ta on aru saanud, et tal millestki puudu nagunii ei tule ja ei viitsi pröökama hakata. Üldse ma pean tunnistama, et kuigi ma olen Mari hoolega hellitanud, siis ta õnneks tõesti selliseks vastikuks nagamanniks muutunud ei ole. Ta harva jonnib, kui ma ütlen, et ei tohi, siis ta lepib sellega ja üldiselt on selline viisakas inimene. Muidugi väikeste eranditega :D Ja eks ka mina olen ajaga “paremaks” läinud ja enam valimatult päris KÕIKE ka ei luba teha.

Et kui ma Mariga poes olen, siis ma teadlikult ise pean endale meenutama, et Mariann, sa oled täiskasvanud inimene ja sa ei tohi Marile päris kõike ka lubada, sest muidu ta ei väärtusta midagi ja arvab, et elu käibki nii, et saad muudkui, mida tahad. Seega ma vahepeal keelan talle isegi asju, mille kohta ma mõtlen, et no tegelikult on ju suva, ta võiks ju selle võtta, aga no nii täiskasvanuks olemise nimel keelan talle seda. Minust ongi saanud see vastik täiskasvanu, kelle kohta mina ise lapsena mõtlesin, et no jumala eest, raske osta lapsele v :D

Ikka veel ma pole jõudnud sinna, kuhu ma tahan…Vot eile ma käisin poes ja lasin lapsel valid ükskõik, mida ta tahab. Ja tundsin NULL süümekat ja tungi käituda nagu täiskasvanud inimene. Nimelt on Facebookis selline grupp, nagu elumuutvad abistajad. Ma ei mäleta absoluutselt, kuidas ma selle grupi leidsin, aga mõnda aega olen ma seal olnud ja suht kasutu olnud. Üleeile aga märkasin, et Tallinnas palub kahe lapse ema toiduabi. Pikemalt mõtlemata palusin adminnilt kontakti ja võtsin neiuga ühendust, et teda toidupoodi viia.

Eile, kahe pildistamise vahel, saingi ma temaga kokku. Noor tüdruk, 21-aastane, kahe lapsega, kes minu laste vanused! Vanem tütar oli eriti jutukas ja armas, seega jäi ema vankriga väiksemat lükkama, mina panin preili poekärusse ja lasin tal lihtsalt näidata kõike, mida ta tahab. Ausalt, te oleksite pidanud ta nägu nägema, kui ta aru sai, et ta võib võtta ükskõik mida. Minu Mari on selle koha pealt tuim nagu kivi, aga selle tüdruku silmad särasid ja ta oli niiiiii õnnelik, kui ta mulle dikteeris: “Õuna, apelsini, roosat kala, MUNA!”. Jeesus, mis on lastel nende munadega…

Igatahes jah, ei ole just tervisliku toidu etalon ja hirmus palju sai magusat kraami, aga küllap ema selle kõrvale paneb ja jaopärast kätte annab. Ma kujutan ette, et lapsele oli juba pool rõõmu seda poest valida ja päriselt ise ostukorvi asetada ka. Kuivaineid ja natukene lihalisi soetas neiule üks teine abipakkuja, seega võib öelda, et neil peaks nüüd jupp aega muretu olema.

Aa, poes oli üks moment, kus ma mõtlesin, et omg… ma sureeen! Nimelt, kui see väike tirts jälle millelegi magusale osutas, siis ma rääkisin: “Okei, võtame, aga kodus pead ilusti soolasest kõhu täis sööma ja alles siis tohib magusat peale süüa, eks?”. “Aga meil ei ole kodus eriti midagi soolast ju!” vastas ta mulle rõõmsalt, umbes nagu jah, väga hea, saabki kiiremini magusa kallale asuda. Aga no… niiii kahju!

Tegelikult saab see ema lastega iga kuu hakkama, ta nimelt pakub Tallinnas lapsehoiuteenust ja teenib nipet-näpet juurde, aga sel kuul polnud eriti tööotsi pakkuda ja nõnda juhtuski, et tal oli abi vaja. Muuseas, ainuke, mida ta tegelikult palus, oli paar pakki kuivaineid, et kuu üle elada.

No ja loomulikult tuleb vastata küsimusele, et kust raha sain selliseks arutuks priiskamisest. 50€ sellest arvest tasus muuseas minu klient, kes perega pildistamas käis. Sattusime pereisaga abistamise teemal jutustama ja ma rääkisin talle, et peale nende pildisamist lähen ühele väiksele perele süüa ostma. Selle peale jättis pereisa 50€ ja ütles, et ma seda ka kellegi abistamiseks kasutaksin. See oli lihtsalt niii armas, sest enamasti on inimesed usinad kahtlustama ja süüdistama ja mölisema, aga et keegi päriselt aitaks, seda on vähe. Mul läks kohe süda nii soojaks.

Selle pika heietuse lõpuks tahan ma teile meenutada, et kõik teie, kellel on arved makstud ja toit laual, peaksite väga õnnelikud olema. Mul on lausa nadi tunne mõelda, et elan siin oma tavapärast elu ja samal ajal on kuskil peresid, kes päriselt muretsevad, mida lastele homme toidulauale panna. Ma tean, et selliseid peresid on kahjuks palju ja ega ei saagi kõiki alati aidata, aga kui vähegi võimalik, palun ma silmad lahti hoida ja aidata neid, keda saame. Ühest küljest on nii hea tunne ja teisest küljest tegelikult tekib selline ahastus ka, et no… mida maailma…Tekib lausa süümekas, et mis õigusega mina niimoodi elan, kui teised peavad laste kõhutäite üle muretsema.

Ah, ega ma muud ei saagi vist teha, kui võimaluse korral kedagi aidata ja lihtsalt proovida normaalne inimene olla, kes hädalisele selga ei keera. Olge teie ka sellised, siis me elame varsti juba üli mõnusas maailmas.

I have told you before how I am terrible at saying NO. Mostly I just don’t see a reason to say no, for example when I have taken Mari to the store I let her take whatever she wants. She mostly only wants the Kinder Surprise eggs. I have not figured out why, because she doesn’t like the chocolate and the surprises inside are so random, but well let her have her eggs. Sometimes she wants multiple and I let her, because when we get home I put the rest aside for when I need to bribe her.

Anyway, what I wanted to say was that Mari is used to being able to point and choose what she wants when we are in the store. I remember when I was little and I was dreaming of that, but nooooo, I had to hear “no, you can’t have that” or “Put that chocolate down” bla-bla-bla. No wonder my shopping cart always looked like I was a 12-year-old spending her allowance  ever since I started making my own money. I wanted to choose whatever I desired now!

Luckily Mari has not turned into a “princess”. When I do say No to something, she’s like, oh, OK. I think she had figured out that there isn’t a shortage of anything and doesn’t bother to cause a scene I do have to admit, that although I have spoiled that girl rotten she has not turned into a massive douche baby. She rarely has tantrums, when I tell her she can’t do something she accepts it and she’s an overall decent person. With small exceptions, of course :D And I guess I have gotten “better” with time as well and I don’t allow her EVERYTHING.

When I am in a store with Mari I have to consciously remind myself – Mariann you are a grown person and cannot allow Mari everything, because otherwise she will not appreciate anything and thinks life has to always go her way. So sometimes I do say no to her even on things I think it wouldn’t matter, but for the sake of being an adult I say no. I have become that nasty adult I used to see and think – dear god, is it really so difficult to buy that for your child :D

And I still haven’t gotten to my point.. So yesterday I was at the store and let the child pick whatever she wanted. And I felt ZERO regrets or urge to behave like an adult. There is this groups called “Elumuutvad Abistajad” (life changing helpers) in Facebook. I cannot recall how I found that groups, but anyway I have been a useless member there for a while now. The day before yesterday I noticed a post where a single mom of 2 is in need to groceries in Tallinn. Without a second thought I got her contact and invited her to the store with me.

Yesterday, between two shoots I met up with her. I young girl, only 21, with two kinds who are the same age as my children! The older girl was very chatty and sweet, so the mom stayed behind to take care of the little one and I took the bigger girl to the store with me.  I put her in the cart and told her she can have anything she wants. Honestly you should’ve seen her face when she realized I really meant she could have anything. My Mari doesn’t move a muscle to that, but this little girl’s eyes lit up and she was soooo happy while dictating “Apple, orange, pink fish, EGG!” Jesus, what is it with kids and those eggs…

Anyway, I know it’s not the healthiest things in the world and there was a lot of sweets in there, but I am sure mom will put it aside and distribute with care. I think half the child’s joy was picking everything out and putting it in the cart. The mom got rice and macaroni and meats from another helper, so I believe they shouldn’t have any worries for a while now.

Oh and there was a moment in the store, where I thought I was going to die. So the girls was pointing to another sweet thing and I told her that OK, we can take it, but when you get home you first have to fill up on savory things and then you can have candy, OK? “but we don’t have anything savory to eat at home” was her response with such joy, that she can now have the sweets quicker. But that was just sooooo Sad!

Usually the mom can take good care of her kids, because she offers babysitting services and makes some extra here and there, but this month there haven’t been a lot of jobs and so she was asking for help this month. y the way, the only thing she asked for was a couple of packs of rice and macaroni to survive the month.

And of course I have to answer the age old questions of where I got the money for such reckless spending. 50.00€ of this bill was paid by my client who came to a photoshoot with her kids. Me and the dad got to talking about helping people and I mentioned that after their shoot I am going to but some food for a small family. The dad handed me 50 € and said that I should you that to help someone. It was just so sweet, because usually people are suspecting and accuse people and just ramble on, but to have someone actually help, there isn’t a lot of that. It makes my heart warm.

In conclusion after this long ramble, I would like to remind everyone whose bills are paid and you have food on the table – be grateful. I feel so bad, because I live my normal life while there are families out there, who actually have to worry about what they can find to put on the table tomorrow. I know that sadly there are a lot of families like that and you can’t always help everyone, but if you can, please keep your eyes open and help the ones you can. On one side it makes you feel good, but on the other it causes distress like, wtf world, it’s even causes remose, because what right I have to live like this while others have to worry about their kids’ tummies being full.

But I guess there isn’t much more to do than help if you can and just try and be a decent human being and not to turn your back to someone in need. And if you are like that too, then in no time we will be living in a super fine world.