pildistamisest, aitamisest, ilusast elust ja armastusest

Kui mul mingi kolm vaba sekundit aega on, siis ma tavaliselt tsillin instas. Ei jõua ma midagi lugeda, või süveneda, aga pilte ikka jõuan vaadata. Eile mõtlesin, et KUIDAS jõuavad mõned inimesed nii palju neid insta story’sid ja värke teha? Kui ma ükskord Kardoga väljas käisin, siis panin sinna vist 4-5 pilti ja mulle juba tundus, et issand jumal, naudiks äkki elu ka, selle asemel, et siin instatada ja stooritada – mõni aga laseb mingi 20 stoorit päevas lõdvalt üles.

Ma olen vist vana ja jõuetu, ma ei oska seda aega leida. Tahaks küll teile kogu aeg näidata, mida ma teen ja toimetan, aga siis mõtlen, et no samas, ega ma midagi nii huvitavat ka ei tee. Näiteks eile istusin kaheksa tundi stuudios. No muidugi beebid on nii armsad, et neid ma võiks teile näidata küll, aga mul on pildistamise ajal nii kiire, et no ei ole seda momenti oma telefoni välja võtta. Lisaks tundub see kellegi tuttuue imekese instatamine kuidagi vale, sest see pole ju minu beebi :D Kuigi mõnikord vanemad lubavad küll jagada, aga kuidagi kohatu tundub sel kohapeal küsida ja ma ei küsi ka. Parem kaisutan neid ja kui väga vaja, siis kasutan neid pilte, mis juba valmis ja töödeldud.

Mis veel  kohatusest rääkida  – saate aru, hoian mina neid väikseid rootsukesi käes pildistamise ajal ja NII SUUR tung on neile musi teha :D Nagu ausalt, palun aidake mind, kuidas ma seda soovi alla suruda saan, see pole ju normaalne, et fotograaf hakkab rahumeeli võõrast last musitama, aga nad juba on mul süles ja nii pehmed ja piimalõhnased ja… Siiani olen suutnud ennast tagasi hoida, aga kauaks, seda teab ainult taevaisa.

Perekoolis oli hiljaaegu teema, et ma ikka peaks selle pildistamise ära lõpetama, et tahtmine on nagu suur, aga arengut ei ole nagu üldse. Ma seal vaielda ei viitsinud, sest eks see maitse on erinev ja inimeste ootused on ka erinevad. Minu näidistööd on alati avalikud olnud ja tulnud on need, kes on tulnud. Muidugi mul on algusest peale oma tööde suhtes ebaadekvaatselt kõrge arvamus olnud, takkajärgi vaatan küll, et neid pilte päästis vaid ERITI nunnu modell, sest noh… Tulles tagasi selle juurde, et arengut ei olevat nagu üldse, siis ma nüüd esitlen:

Eelmisel aastal (samuti veebruaris) tehtud esimene kaksikute pildistamine. Beebid on supernunnud, aga esiteks on see pleed, mille peal nad on, selline … kare ja mitte sile. Beebid ise natukene kollakad, siit-sealt laigulised. Lisaks ei ole ma neid üldse osanud paigutada, et nad kuidagi… ühtlasemalt oleks. Aga no see vasema beebi muie, omg kui nunnuke!

 

Minu teine kaksikute pildistamine. Pilt ise mulle meeldib, on selline nagu natsa kunstiline, aga beebipildi jaoks praegusele minu maitsele veidi liiga tume, lisaks ei ole beebikeste nägusid üldse näha.

 

Eile tehtud pilt, mida ma töötlesin mingi tund aega, aga mul on tunne, et ma pole sellega ikka veel valmis. Alguses jäi pilt natukene külm (fbi panin külma variandi), tegin natukene soojemaks. Nüüd vaatan, et nägudel on vb natsa liiga palju valgust, ehk hiljem nokitsen edasi. Aga üldiselt aastaga mina nagu arengut näen!

Ärge saage valesti aru, ma loomulikult ei peagi ennast suureks eksperdiks, kuid ma tunnen, et see hind mida ma küsin ja see, mis ma vastu annan, on omavahel väga ilusti kooskõlas. Ja iga kord, kui klient pärast kirjutab mulle, et kuule nii mõnus ja vaba õhkkond oli ja nii tore oli pildistamas käia, siis mul on üli hea meel. Päriselt ka – soojendab südant!

“Sinu juures pildistamas oli väga mõnus olla! Mehega autos veel arutasime, et sa olid väga vahva fotograaf ja käsitlesid titasi ülihästi