Mariann Kaasik's Blog, page 177

ma olen ikka powerit täis

Ma alustasin tänast päeva täitsa hariliku plaaniga mittekuimidagi teha. Juhtus aga nii, et ühel hetkel avastasin ma pettunult enda autokooli e-kooli vaatamas. Nimelt on seal 28 online kursust, mille igaühe lõpus on test. Ma olen neid teste lahendanud, st 5 tükki olin tänase seisuga ära teinud, aga need tundusid alati nii keerulised, et lihtsam tundus nende olemasolu ignoreerida ja mõelda, et küll ma KUNAGI teen.

Samas ma ise suure suuga lubasin, et ma teen need juuli kuu jooksul ära, sest kui need on tegemata, siis ei saa autokooli teooriaeksamit ära teha. Kirusin mineviku-mallut, kes selle lubaduse andis, aga hakkasin otsast pihta. Minu üllatuseks ei olnudki see enam nii raske, kui paar kuud tagasi. Ei teagi, kas asi oli selles, et ma vahepeal nii palju sõitnud, või see, et ma ARKi lehel neid teste tegin, või et ma reisil natsa testiraamatut lappasin, või hoopis sellest, et ma ähvardasin autokooli nii kaua kehva reklaamiga, et nad mulle sinna kergemad testid riputasid, ma ei tea. Igatahes tegin ma esimese laksuga kohe 10 testi ära, ehk siis kokku oli tehtud 15 tk, mis on rohkem kui pooled.

Oi jumal, ma olin endaga ikka VÄGA rahul ja lubasin endale pühalikult, et mõni teine päev teen kõik ülejäänud 13 tükki kah sama moodi ühe päevaga ära. Vahelduseks mõtlesin tubli olla teise kandi pealt, ehk siis rohisin, pühkisin ja riisusin terve esiaia ära. Jah, õues oli 32 kraadi ja mina … jaurasin õues nagu segane. Mul oli väike abiline ka, kes aitas mul käbisid korjata. Või noh, ta tassis mulle mulda ja oksi ja okkaid ja käbisid ja kõike. Lõpuks olime nagu kaks murjamit, üleni mullased ja higised.

Kardo, hea inimene, oli meie rabelemise ajal meile suure basseini üles pannud ja jahedat vettki täis lasknud. Olgu jumal selle mehe eest tänatud, sest seal külitasin ma mingi pool tundi, nagu kaldale uhutud vaal. Nii. Kuradima. Hea.

Lõpuks imbusin ma tuppa, et hakata blogima oma imeliselt saavutusrikkast päevast, kui ma kogemata ennast jälle autokooli lehelt teste avastamas leidsin. Ja saate te aru vä. Kas te saate aru või?! MA TEGIN KÕIK TESTID JUTTI ÄRA! Mina! Mariann Treimann! Täitsa ise, tegin… midagi… lõpuni :D

Jaaa, ma saan aru, et see pole ju tegelt lõpp midagi, sest nüüd ma alles saan autokooli teooriat tegema hakata ja nii, aga no see tundus mulle vahepeal nii lootusetu, et see teooria ei jää pähe ja ma ei saa midagi aru ja täitsa hämmastav ongi selle juures see, et nüüd ma sain juba jumala ilusasti lõpuks aru, et mingi loogika hakkab juba tekkima. Reaalselt ma vist peaks kõikidele Perekooli kommenteerijatele saatma mingi kommikarbi, sest just sealt ma ju omal aal lugesin, et ega MINA ju raudselt never lube ära ei teeks. Ja kui seda juttu seal ei oleks olnud, siis vabalt olekski ehk käega löönud, et ah suva, ma ju ei oska. Kui aga sellist asja lugeda, et ah ta nagunii ei saa, siis tekkiski trots, et persse, saan küll. Poolel Eestil on load ja no ma võin pool retakas olla, aga nüüd just MEELEGA teen ja pushin ja saan.

Andke mulle andeks, kui vahepeal on Perekooli väited muutunud ja nüüd ühtäkki kõik väga toetavalt mulle pöialt hoiavad. Ma pole nimelt kaks kuud seal lehel käinud, seega sellisel juhul palun siiralt vabandust ja ehk hoopis see imeline moraalne tugi mind sellel tänasel teekonnal just aitaski :D

Ma lihtsalt olen nii rahul tänasega, et tahtsin kohe teile uhkustama tulla ja ennast kiita, et no vaadake, ma oskan midagigigigi. Ja olen sammukesegi võrra lähemal lubadele. Ja majaesine on ka sada korda parem ja puhtam, kui ta enne oli. Kõik muudkui liigub ja edeneb, win ju! Vahepeal on nii pikad pausid, kus ma ei jõua nagu kuskile poole tormata ja siis jälle ajad, kus kõik mega ludinal lähevad.

Homses “Malluka suvi” saates saate mind näha ka teooriat õppimas ja sõidtutunniski, aga no ausalt see laste kisa sees “õppimine” on võimatu. Midagi aru ei saa ja meelde ei jää. Täna Lende magas lõunaund ja Mari on veel Pärnus, seega oli hea rahulik teha ja no nagu näha, siis aju töötas ka. Sõidutundidega on nii, et 19 tk on tehtud ja sõiduõpetaja pakkus, et midagi sinnakanti veel otsa ja saab kenasti tehtud eksamid. Eks see oleneb, kui tihti augustis sõidutunde võtta saan, aga ega mul selles suhtes kiiret pole, et ma ei arvanudki kordagi, et ma need 20 sõidutundi ära teen ja kohe naks pro olen. Ma ise arvestasin umbes 40ga, nii et sinna sisse ma jään kah. Oma lootustes vähemalt :D

Ehk siis, edaspidised lubadused: 7,8,9 august õpin IGAL VABAL MOMENDIL teooriaküsimusi ja 10dal astun autokooli sisse ja proovin testi ära teha. Ma sain aru, et kirja ennast panema ei pea, et iga kell võib lihtsalt minna ja proovida. Seda, et ma nüüd esimese korraga ära teen, ma jälle loota ei julge, aga no kolme korraga ehk vast ikka :D

Samuti proovin ma augusti jooksul iga nädal vähemalt 2x sõidutunnis käia, mis tähendaks seda, et augusti lõpuks oleks mul lisaks tehtud veel 16 sõidutundi. Eks näis, mis õpetaja siis arvab, et kas tasub proovida koolieksamit või sõidame veel. Igatahes selle kõige valguses tundub mulle täitsa mõeldav enne Marta sündi load kätte saada. Muidugi eks nüüd oleneb sellest ka, et millal ma saan esmaabikursuse aja ja kui pikad järjekorrad ARK’is on, kui ma lõpuks sinnamaale jõuan, aga no ütleme nii, et ma juba näen silmi kissitades ja hoolega vaadates tunneli lõpus valgust :D

Nii õnnelik on olla. Palav ja õnnelik.

ma niisama oma täies ilus ja hiilguses, trussikute väel lastebasseinis vedelemas nagu mauk. #life

Ootan nüüd, et te kõik ütleksite mulle, et tubli tüdruk olen. Oleks Mari kodus, ta raudselt ütleks :D Ma olen nii ära tõusnud, et ma isegi korraks kujutasin ette, kuidas ma elutoa ja lastetoa ka ära koristan täna, aga hulluks vist ei maksa minna :D

Ps! Tahan uuel nädalal teha mingi küsimus-vastus stiilis postituse oma tüdrukutest. Kui kellelgi on miskit küsida, siis andke aga tuld, teete mulle kirjutamise lihtsamaks! Oodatud on küsimused Mari ja Lende kohta, aga kui kellelgi peaks ka Marta kohta mõned olema, siis üllatage mind!

tahate ma räägin teile oma päevast, piltidega?

Ma ei tea, miks ma küsin, sest isegi kui teie jõuate “eiiiii” karjuma hakata, on mul juba post valmis tehtud ja üles riputatud, nii et teil lihtsalt ei jää muud üle kui leppida kirjeldusega minu laupäevast.

Ma ei hakka seda isegi mainima, et me enne üheksat ärkasime, sest just sellise kuke ja koiduga tõuseme me iga päev. Jaja, te võite öelda, et väga paljud inimesed ärkavad lausa kuuestki üles, aga ma olen ju teada-tuntud laiskvorst, kes magaks hea meelega kauem. No kümme oleks juba ideaalne. Nüüd võiks siin järgneda hala, et pagana lapsed äratavad, aga tegelikult ma olen

ise esimene, kes silmad lahti teeb. Süüdistada on vaid ennast!

Kui ma üles ärkasin, siis ma ju blogisin kohemaid hommikusöögist, seejärel lebasin natukene niisama ristseliti, kuni oli aeg minna pokkeriturniirile. Seekord oli siis Hiltoni hotellis  naiste turniir ja osa võttis mingi… peaaegu 40 naist vist. Ma seadsin endale ühe eesmärgi: mitte olla esimene, kes lauast välja lendab. Ja muuseas, ei olnud ka! Ma arvasin, et max paar h saan mängida, aga tegelikult vedasin lausa neli välja. Naised ise olid nii agarad mind õpetama, lõpuks vaatasid ise ka, et palju näpunäiteid anda ei tasu, kui ma neid paar korda chippidest tühjendasin :D

Mina enne turniiri selfitamas

Peale esimest võidukätt

Ja peale teist!

Ma pean ütlema, et päris põnev on niimoodi mängida pokkerit, aga no ei ole ma mingi ekspert ja ma olen üldse üllatunud, et ma niigi kaugele jõudsin, sest teised olid seal kõvasti kogenenumad mängijad. Igatahes oli tore vaheldus ja kunagi lähen mängin kindlasti veel. Enne võiks aga sõpsidega mingi ägeda pokkeriõhtu teha, mitte, et võõrastegagi tore rääkida ei oleks olnud, aga omad trukid on ikka omad trukid, teate ju isegi.

Kui ma lõpuks siis all-in läksin ja kaotasin, siis jooksin koju süüa tegema. Kõht oli juba tühi ja ma olin viimased pool tundi lauas rääkinud, kuidas ma kodus endale sellise söögi valmis keeran, et hoia ja keela. Ma ei eksinud, toit sai tõesti selline, et hoia ja keela. Eilne turulkäik tasus ennast kõvasti ära.

Ma isegi lausa otsisin Nõmme turu kaarti, et teada saada mis talu suitsupeekon see on, aga see on IMELINE. Eile, kui me selle ostsime, siis see onu rääkis, et ta alles hommikul võttis selle suitsuahjust välja, andis mekkida ka. Ma teadsin juba seda ostes, et sellest saab ühe imelise kukeseenekastme ja sai ka. Kõik kraam turult ja värskena!

Eile tegi Kardo kohe kurgid sisse, kui koju jõudsime, tänaseks hakkasid juba mõnusalt soolakad mekkima. Win! Mäletaks ma ainult, mis kala ma ostsin. Ehk heik? Igatahes oli see kõik kokku nii superhea, et ma sõin terve taldriku tühjaks. Mul on alati komme MIDAGI järele jätta, olgu selleks kasvõi viimane amps, aga vot sedapuhku ei jäänud midagi alles.

Rottidele andsin ka kala maiustada. Ma ütlen kohe ära, et see must seal ei ole mitte sitt, vaid mustikas :D

Peale söömist oli mul tunne, et mina ei liiguta enam MITTE KUNAGI! Istusin maha ja valmistusingi enam mitte iial liigutama, kui regati-isu mulle kargu alla ajas ja ma lihtsalt PIDIN poodi minema. Lende ja Kardo tulid mulle seltsi, sest ma üksi ei viitsinud. Oleksin võinud ainult Kardo ka saata, aga mul oli veel millegi isu, mida ma veel ei teadnud, pidin ise poes nägema. #rasedus. Et te  teaksite, siis see miski oli võiroos.

Poeskäik oli väga edukas, sest lisaks kraamile, mis mind korralikult paksuks teeb, sain sealt veel mõned eriti head asjad. Esiteks oli pakiautomaadis pakk, kus sees kingitus GomeraKids‘ilt. Tal nimelt oli meeles, et ma kuskil postituses mainisin, et Martal ei ole autokombet ja just selle ta talle tegigi. Kui. Nunnu! Kojutoomiskomplekt oli ka juba sama koha pealt pärit, kõiksugu ilusaid asju teeb see inimene, pole midagi kosta.

Poest sain ka paar asja (peale võirooside), mis mind rõõmustasid. Nimelt… kausid. Ega mul neid VAJA polnud, aga no nii ilusad ja nii odavad olid, et mõtlesin, et võib ju üks inimene endale viit uut kaussi lubada küll. Neljane kollaste keraamiliste kausside komplekt maksis neli euri, roheline plastikust kauss 2€.

2€ eest on see ikka äge kauss küll, eks!

Uued kollased kausid tõstsin kohe riiulile, sobivad nii hästi, et pole tarvis neid kappi “peitagi”. Kausside kõrval on ka üsna uus … tops? Ma ei tea, kuidas seda nimetada, aga ka keraamiline ja raske ja kaanega. Pole veel otsustanud, mis ma selles hoidma hakata võiksin.

Peale poeskäiku olin ma jälle valmis lihtsalt lebama ja mitte iial liigutama, aga siis oli mul vajadus välja otsida sapiseep ja seda otsides sattusin ma kuidagi vannituba koristama. Sain suure kotitäie kraami, mida endal otseselt vaja enam ei lähe, mõnus kohe kui kappides ruumi ka on. Vahepeal läksin õue ja vaatasin, kuidas Lende Lottet mängima meelitada üritas, aga Lotte ei võtnud vedu. Ma olen vist maininud, et neil on selline suhe, et Lende ARMASTAB Lottet ja Lotte… võimalusel väldib Lendet.

“Võta Lotte! VÕTA!” anub Lende. Lõpuks Lotte korra tegi suu lahti :D

Ei no kus sa lähed, tule võta ikka seda köit!

Ma läksin asjatasin toas edasi, varsti ühines Lende minuga toimetamisel. Esiteks oli tal vaja köögis tomatit süüa ja pärast ennast pesta. Lende armastab lisaks Lottele ka enda uut Vaffa tool pukki (link), sest tänu sellele saab ta julgelt igale poole ulatuda. Meil oli enne mingi tavaline ikea pukk ka, aga sellel ei tundnud ta ennast nii kindlalt. Mari pole seda veel näinudki, aga see teeb raudselt tema ja Kardo pannkoogikokkamised palju mugavamaks. Äge asi!

Väga tõsise näoga tomatit söömas

Mina loputasin ühte mähet, Lende tahtis kohe, et ma tema puki ka tooks, et saaks kenasti ühe jala ära pesta…

… ja teise jala ikka ka.

Võiks ju siis juba pea ka ära pesta?

Ma sapiseepi ei leidnud, aga ma kasutasin ühte teist väga hääd puhastusvahendit, mida teilegi soovitada julgen. Ma isegi ükskord tegin pilti, et Lende läbustas oma lühkarid millegagi täis (mis nägi välja nagu sitt, aga ei olnud sitt :D) ja see ei tulnud pesus välja.

Peale esimest pesu

Peale plekivahendiga hõõrumist ja teist pesu

https://www.heveren.ee/toode/friendly-organic-orgaaniline-riidepesuvahend-beebiriiete-pesuks-plekieemaldaja-1567-ml-ja-250-ml/

Jah, ütleme nii, et ma mõnikord ise ka loen enda blogi ja mõtlen, et appi. Kas see ongi mu sisutihe ja glamuurne elu, millest ma kunagi unistasin. Aga vist on nii, et … on jah, kurat :D Mega housewife’i laks, aga mis sa ära teed, kui päris mõnus on nii elada. Mis siis, et laste saamine ja kogu aeg rase päris töö ei ole. Ega kõik ainult tööloomad ka olla ei saa, mõni peab see sigimismasin ka olema.

Ja kui te selle postituse lõpuni lugesite, siis võite endalt ka küsida, et miks teid üldse huvitab ühe täiskohaga emme elu, eh?! :D

mida teie hommikusöögiks sööte?

Ma läksin eile nii vara magama, et juba voodis mõtlesin korraks et tuleks see hommik juba kiiremini, saaks SÜÜA. Samas alla, sööma tulla, ma ei viitsinud. Parem heitsin magama. Eile voodis unistasin miskipärast neljaviljapudrust. Miks, seda ma ei tea, sest ma söön putru max korra aastas. Hommikuks olingi ma pudruunistuse unustanud, see meenus alles praegu, trükkides. Igatahes tulin mina alla ja tegin endale ühe võiku, Kardo meisterdas kohvi kah. Ideaalne hommikusöök! Kuidas saab mõni inimene MITTE hommikust süüa? See on ju da best!

See on üks imeline võiku ka, sest me sõitsime eile Kardoga ratastega Nõmme turule ja ostsime head-paremat. Sealhulgas ka värsket küüslauguleiba ja hommikul suitsuahjust välja võetud kondita peekonit. Ma alguses ostsin tüki peekonit, et seda täna kukekatega praadida, aga see oli nii hea, et ma ostsin teise tüki juurde, et võikule kah panna saaks. Peale veel turu päält, vanamammi käest ostetud kollast lihatomatit ja murulauku. I-de-kas.

Lapsed kulistavad hommikuti tavaliselt Actimeli või smuutisid. Täna mõtlesin, et kui ma juba köögis askeldan, et teen siis Lendele kah midagi tahkemat. Võikumees ta ei ole, kuigi minult ampsu on nõus võtma küll, seega lõikasin lihtsalt puuvilju ja viskasin sekka natukene marju kah.

Tundub üsna ahvatlev, eks? VALE! Lende võttis ühe mustika, sõi selle ära ja siis läks külmkapi ette “anna juua!” hädaldama, mis tähendab, et kätte tuli anda natukene harjumuspärasem hommikusöök – Pombeli smuuti. Ma vaatan, et meil ongi ainult 4tk järgi ja need ka kõik rohelised. Läheb neid nagu sooje saiu, eks neid ole “mugavam” sisse imeda, kui päris vilja närida. Laisad lapsed, mis teha :D

Sellega seoses, ma pidin ühele teist instas kasti smuutisid välja loosima, selleks ostus säärane kasutaja (siniseks tehtud):

Võitja võib mulle kirjutada ja need, kes siin posti all kaasa räägivad, et mis teie majas tavaline hommikusöök on, nende vahel loosin ka väljha kasti Pombeli smuutit.

5 põhjust riidest mähkmete proovimiseks

Riidest mähkmetega alustamine on imelihtne, ma teen seda sajandat korda! Hehe, tegelikult vist pigem kolmandat, aga nüüd ma tunnen, et ma reaalselt oman piisavalt teadmisi ja infot, et selles vaimus ka jätkata. Kolm ju olla kohtu seaduseks, või mis.

Miks ma eelmised korrad feilisin?

Esimene kord alustasin Mari sündides, aga toona ei taibanud ma vastsündinutele kasvõi mõnda eraldi mähet osta ja seega vaatasin ma suht alguses, et ah, need nii suured. Lisaks oli kogu varu tuttava käest saadud ja ma ei teinud neil üldse vahet. Mingid paganama klambrid ja marlitükid olid seal igasuguse muu tavaari seas ja ma tõesti ei teadnud mismoodi ja miks neid kasutama peab. Lisaks tegin ma toona ju Delfi beebiblogi ja selle raames tegime me suurt mähkmetesti, mille tulemusena oli mul kodus mingi 50 pakki mähkmeid. Kuna nad juba olemas olid ja neid ka mugavam kasutada tundus, siis nii jäi.

Teine kord oli põgusad neli kuud tagasi, mil ma sattusin kuidagi Fill Your Pants lehele ja seal tellimuse sisse andsin. Tegin siis ka oma tellimusest postituse, see on SIIN. Aga nagu te sealt lugeda saate, tellisin ma neid vaid neli tükki ja minu suureks imestuseks lekkisid need korralikult. Ma vist olen ka maininud, et mähkmemajandus on siin majas julgelt 95% ulatuses Kardo käes, seega tema ütles, et ei viitsi nendega jeblada ja need lekivad ja oleme normaalsed inimesed ja kasutame normaalseid mähkmeid. Noooo jah, nii siis jäigi. Miks nad lekkisid? Noh, ma ei teadnud, et neid tuleks enne läbi pesta, et imavus “tööle hakkaks”. Lisaks oli mul neid vaid neli, ehk siis ei jätkunud mitte isegi terve päeva üle elamiseks. Jälle tundus kergem tagasi vanale rajale minna.

Nüüd aga hüppas mulle paar nädalat tagasi Instagramis ette pilt, et Alvadele (riidest mähkme mark) on ainult Insta kaudu sisenedes ale ja neljase komplekti koos sisudega sai vaid 28€ eest. Ja see komplekt oli niiiiiii ilus, et ma olin müüdud. Näete, selline:

Andsin tellimuse sisse ja seal on mingi imelik süsteem, et alla 50 naela tellides on postikulu kuuekas, alla 75 mingi 15 naela ja üle 130 naelase tellimusega lausa mingi 45 naela (sorri, ma ei viitsi praegu neid euridesse teisendada, SIIT näete täpsemalt). Igatahes mõtlesin ma, et tellin siis juba natukene rohkem mähkmeid ja proovin uuesti “õnne”. Et odavamalt saada, tegin kaks eraldi tellimust. Ja kui need juba sisse antud olid, siis hakkasin süvenenumalt lugema ja uurima, et mida ma siis eelnevalt üldse valesti teinud olen, et see riidest mähkmemajandus mul kuidagi vedu võtta ei tahtnud. Ja nagu te aru saate, siis ma olen alles alustamas ja ma ei hakka teile siin mingit mega tarka juttu mähkmetest ajama, selle jätan kunagi selleks korraks, kui ma ise ka rohkem tean ja näiteks erinevaid mudeleid võrrelda oskan ja erinevate firmade mähetest midagi kosta saan. Praegu saan aga teile öelda 5 põhjust, mis mina enda jaoks leidsin, et riidest mähkmeid proovida:

Toome esimeseks siis kõige ilmselgema põhjuse – taaskasutatavad tooted on loodusele kõige parem variant. Jah, võite nüüd pead vangutada, et mina, vana ostumaniakk, olen küll viimane inimene, kes peaks sellest juttu tegema, aga äkki just vastupidi. Et äkki näitab see hoopis seda, et kui ISEGI MINA suudan mõne keskkonnateadlikuma otsuse teha, siis peaks seda küll igaüks suutma. Mõelda vaid, kui palju kulub lapse potitreeningu ajani mähkmeid. Ikka… väga palju, eks?! Ja kõik need viskame me minema ja kõik need mähkmed on kuskil hunnikus, mis ei idane ega mädane. Lihtsalt on ja reostab loodust.

Okei, ütleme, et teil on loodusest suva. Teie maja taga mähkmehunnikut ei kuhju ja see tähendab, et kuskil mujal on see kellegi teise mure. Aga mis teid kindlasti huvitada võib, on vana hea raha. Riidest mähkmed tunduvad kallid, aga mähkmepakid on tegelikult palju-palju kallimad ja üsna kiiresti tasub riidest mähkme ost ennast ära. Nagu öeldud, need hinnad varieeruvad ja tegelikult on võimalik endale väga mõistliku hinna eest riidest mähkmeid varuda.

Esimene variant selleks on osta juba kasutatud mähkmeid. Minu meelest on see üli hea, sest esiteks jääb sul ära vaev neid uusi mähkmeid “sisse töödelda”, et nad paremini imaks ja teiseks säästad raha. Eestis on üks variant kasutatud mähkmeid soetada Riidest Mähkmete KKK Fbi lehelt, seal neid aeg-ajalt ikka liigub. Ka Fill Your Pants lehel on kategooria pre-loved (LINK), kust saab osta paar korda kasutatud mähkmeid. Neil on nimelt mingi süsteem, et saad mingi portsu endale osta ja kui siiski otsustad, et need sulle ei sobi, saad tagasi saata. Neid saabki soodsamalt soetada, minu tellimuses oli ka kaks sellist sees, täitsa korralikud on!

Muidugi võid sa neid ka uuena osta, hinnad ongi ütleme 10-25€ ringis, aga enamikke saab kasutada umbes kaks aastat jutti ja kui sa nüüd mõtled, et kui vajalikuks koguseks, et mugavalt riidest mähkmetega majandada, on vaja 20 mähet, siis pmst võid sa selle laari kätte saada ka 200€ eest. 200€ eest saad sa osta endale umbes 14 pakki tavalisi mähkmeid, eks sa mõtle nüüd ise, kas sa saaksid 14 paki mähkmetega kaks aastat hakkama? Vast mitte.

Kahjuks võib tekkida see “jama”, et tahaks aina rohkem ja rohkem erinevaid brände ja mudeleid proovida, mistõttu liigud sa sellest odavast hinnaklassist kõrgemale. Aga no isegi siis võid sa arvestada sellega, et kui sa ükskord mähkmemajandusega ühel pool oled ja sa oled neid õigesti hooldanud, saad sa oma tavaari kindlasti täitsa kabeda hinnaga maha müüa ja siis saab sellest rõõmu tunda juba keegi teine, kes riidest mähkmemajandusega alustab. PS! Koodiga “LOYAL2U” saab Fill Your Pants lehelt 10% alet (kehtib ka pre-loved mähkmetele!). Muidugi eriline sääst on riidest mähkmed neile, kellel mitu last plaanis.

On täitsa loogiline, et mähkmepiirkond on väga õrn ja ei tohiks igasuguste kemikaalidega kokku puutuda. Ometi seda nad just teevad. kui me oma tittesid aasta-kaks pea 24/7 mähkmetes hoiame. No mõelge, kui vastikult haisevad tegelikult Pampersid. Mis seal sees on? Millega seda immutatakse, et see niiiiii-iiii räigelt imamisvõimeline on? Teadsite, et üks tavaline ühekordne mähe on võimeline imama 10 pissikorda? Uskumatu, kuidas? Ei tea, ei viitsi uurida ka, aga mega palju loogilisem on hoida lapse õrna piirkonna vastas looduslikke materjale, nagu vana hea puuvill.

Okei, liigume nüüd loogistest ja “bla-bla-bla, mind ei huvita raha ja keskkond ja midagi, ma tahan, et mul oleks mugav!” edasi punktideni, mis päriselt mind ka ajendavad. Neljandaks punktiks tooksingi ma selle, et riidest mähkmemajandus tundub keerulisem, kui ta tegelikult on. Paljudele meenub mingi meie vanemate marlilappide keetmine ja selle keedupoti taga ohkimine, aga tänapäeva riidest mähkmed on ju täiesti teine tera. Enamikel meil on pesumasin olemas, seega kui sul on vähegi piisavalt mähkmeid ja harjumus aeg-ajalt pesu pesta, siis nii lihtne see ongi.

Mina, praegu alustades, olen teinud nii – uued mähkmed panen delikaatse pesuga pesema. Mina pesin 2x, aga soovitatakse isegi kolm-neli. No vahet pole, kes kuidas viitsib, peaasi, et vähemalt ühegi korra pesed. Minu delikaatse pesu programm on 40 kraadi ja olenevalt firmadest võib neid pesta 30-60 kraadini. Nii palju, kui ma uurinud olen, siis tegelikult võid sa ka mitte näpuga järge ajada – 60 kraadi kannatavad mähkmed siiski pea alati ja midagi nendega ei juhtu. Ehk siis, kui sa alles alustad, võtadki oma mähkmehunniku ja paned ainult mähkmed pessu. Kui viitsid, pesed mitu korda. Kui need on uued, siis pesuvahendit kasutama ei pea, loputusvahendit lausa EI TOHI. Muud pole vaja meelde jätta. Pesed ära, kuivama panema ei pea, kui viitsid uuesti pesta. Lõpuks pane kuivama – kuivatit ei soovitata, kui ilmad head, pane õue.

Ütleme, et sul on nad läbi pestud, või said kellegi käest, tahad kasutama hakata. Mis muud, kui hakka! Lapsele mähe alla ja kui sinna pissitakse/kakatakse, siis pane need kõrvale, kuni saad u pool pesumasinatäit mähkmeid. Kakaga kasutan mina SELLISEID mähkmepabereid – ehk siis kaka jääb sinna peale, viskan prügikasti. St sisud jäävad võrdlemisi puhtaks ja neid eraldi küürima ei pea. Beebikakat see leht muidugi 100% ei hoia, siis soovitaks sapiseebiga üle hõõruda ja ootele jätta. Kuhu ootele jätta? Noh, võid osta kaanega ämbri, mul on SELLINE niiskuskindel kott.

Muidugi ei pea sa ootama, kuni sul masinatäis mähkmeid on, sa võid teised delikaatsed asjad ka sinna hulka visata. Aga no sellegipoolest nüüd ongi oluline see, et sul oleks neid mähkmeid piisavalt, sest muidu vaatadki, et ah, kõik on mustad, mis ma siin ikka, pean tavalised panema. Arvestada tuleks ka sellega, et sisud kuivavad päris kaua – õues kiiremini, toas võib mõni lausa 48h kuivada. Seega väike varu on mõistlik. Ühed pessu, teised kasutusse. Eelmises postituses keegi kommenteeris, et ta ei saanud kuidagi masinatäit kokku ja siis hakkasid mähkmed haisema. No mähkmeid tegelikult soovitataksegi pesta pooltäis masinas, seega ei käsi sul keegi oodata, kuni masin triiki täis. Masina tööle vajutamine on ju nii lihtne, et tee seda millal soovid.

Viimaseks siis selline põhjus: riidest mähkmed on nii-iii ilusad ja armsad. Nagu riietuse osad või nii. Tavalised mähkmed on kuidagi nii inetud, paberjunnid, aga riidest mähkmed on pehmed, erinevate mustritega, kirkad, kaunid ja omnanäolised. Nagu öeldud, jah rohkem jebla on kui tavaliste mähetega, aga ilusaid asju tahad ju ilusana hoida.

Ma hakkasin lausa googeldama, et mismoodi inimesed oma riidest mähkmeid hoiavad. Pinterest on ju igasugu ideid täis ja lihtsalt sahtlisse tundus neid patt peita. Leidsin siis sääraseid variante:

Kuna mähkmisnurk tuleb Martal Kardo arvutituppa, sest elutoas selleks ruumi pole ja üles ei viitsi ka iga kord minna, siis on Kardo tuba idekas. Juba Lende ajal tahtsin ma mähkmislauda sinna tõsta, aga siis kütsime enamasti ahjuga ja see ajas aeg-ajalt veits sisse ja üldse oli see tuba jahe ja no jäi ära. Sel sügisel saavad meil ju soojad toad olema, seega saagu minu tahtmine siis kaks aastat hiljemgi. Sellist riiulit mul parasjagu ei olnud, aga kuna ma peale tööd Aatriumisse läksin, leidsin sealt leiunurgast 30€ alla hinnatud riiuli, millele müüja veel 10% alla tegi, peale küsimust: “kas te ootate beebit”. Ma naersin, et ma siiralt loodan, sest vastasel juhul olen ma küll väga paksuks läinud… Igatahes tõin riiuli koju ja Kardo pani seina ja siis ma käisin ja pesin ja kuivatasin kõiki mähkmeid, sest ma sain eile veel kaks tellimust. Viimase paki Fill Your Pants lehelt + Opadii paki kah. Lõpuks õhtul hilja sain teile oma riiulist pilti teha. Kõik seal ei ole, sest noh, kolm tk on vannitoas selles kotis, paar tükki kuivavad õues ja üks oli Lendel jalas ka.

Ma ise mõtlesin, et sinna kapi alla peaks mingi riidetoru monteerima, et sinna kõik 50 suuruses asjad rippuma panna saaks. Et kui välja kasvab, siis asendad 56 suurusega jne, et kõik oleks kogu aeg mähkides silme all ja varnast võtta, mitte ei peaks kuskil sahtlis tuhnima.

Pruuni korvi sisse panen ma need sisud, mis praegu õues kuivavad, ehk siis lisasisud. Kõikidele riiulisse pandud mähkmetele panin juba sisu sisse, et oleks mugavam võtta. Nagu aga öeldud, need kuivavad kaua ja hea, kui sul neid varuks on. Sinises korvis, kapi otsas, on vastsündinute mähkmed. Ma ei ole kindel, palju ma neid soetama peaks, et sama moodi mugav kasutada oleks… Tegelikult saab neid kõiki trukkidega väiksemaks teha, aga vastsündinud on ju nii rootsud, et alguses on vast mugav spets vastsündiute mähkmetega majandada. Ma ise mõtlen, et 5 tk on olemas, et ehk piisab veel viiest? Kui keegi teab, võib mulle öelda ka.

See postitus ei taha kuidagi ära lõppeda, aga instas esitati veel paar küsimust, millele ma kiirelt ära vastata tahan, siis on kõik nende riidest mähkmete kohta öeldud ja saan teie hinge rahule jätta ja eluga edasi liikuda.

Kas lapsel nendega ebamugav ei ole? Tunduvad nii paksud ja kobakad. Mina ei näe, et ebamugav oleks, ei nuta küll keegi :)

Kas mähkmed haisema ei hakka? Kui sa need kenasti läbi pesed, siis ei hakka. Kui peaksid hakkama, siis soovitatakse teha sügavpesu, ehk siis pesed 3-4x jutti ilma pesuvahendita 60 kraadiga läbi. Kui vesi enam ei mullita, siis peaksid vahendijäägid väljas olema. Aga seda vanakooli keetmist ei soovitata, isegi kui kohe midagi ei juhtu, siis pikas perspektiivis rikud oma sisud ära ja need ei ima enam nii hästi.

Tundub nii stressirikas, kogu aeg pesta ja klanida. Tead, ma ise arvan, et kui sa hakkad riidest mähkmeid kasutama, siis sa ei pea ju seda tegema 100% ajast. Et no proovi alguses kasvõi viie mähkmega vms. Isegi kui sa vahepeal riidest mähkmeid kasutad, säästad sa juba loodust ja enda raha ja kõike muud. Ei maksa seda võtta nii, et NÜÜD ma kasutan vaid riidest mähkmeid ja teisi ei tohi. Iga inimene teeb nii, kuidas tal mugavam üle minna on.

Kust neid osta saab? Oi, neid kohti on väga palju. Mina olen tellinud ise neljast kohast. Esiteks siis Fill Your Pants lehelt. Siis mahkmed.eu lehelt, mis on Eesti pood ja seega saad paki palju kiiremini kätte, kui oodata ei viitsi ja eile tellisin esimest korda opadii.ee poest kah.

Tahaks alustada väga soodsalt, mida soovitad? Ma juba enne siin rääkisin ka, et kõige odavam on osta kasutatuna, aga kui ma praegu e-poodides ringi vaatan, siis näiteks mahkmed.eu lehel on Elemental Joy mähkmeid müügil 9.95€ tk (LINK), mis on hea hind küll, ilusad värvilised. Ainult neil pole seda sisu sees… Komplektidest on samal lehel viiene pakk Little Lamb mähkmeid, mis on u 11€ tk (LINK). Neil on sisu ka täitsa olemas. Viiestest komplektidest võite ka proovida SEDA (LINK), ühe mähkme hinnaks on u 14€. Lisaks tuleb iga mähkmega kaasa ka 2 bambusest sisu.

Mul laps juba aastane, praegu enam kahjuks vist pole mõtet alustada? Ma ei tea, Lende ju peaaegu 2 ja ikka alustasin. Okei, kui Martat poleks tulemas, siis oleksin muidugi vähem kokku kuhjanud neid mähkmeid, aga no pmst isegi kui sa kasutad neid ala pool aastat-aasta, siis endiselt oled sa ju raha säästnud ja saad pärast kasutamist maha müüa :)

Ühesõnaga, ma veel seal maal ei ole, et ma oskaks erinevatest firmadest ja sisudest teile siin piki eeposeid pidada, aga nagu te näha saate, ma olen vaimustuses. Lende on vist nüüd kaks päeva ainult nendega olnud (okei, tal on vaheldumisi need potitreeningu püksid ja kui need otsas, siis panen mähkmed) ja mina olen rahul. Olen vahepeal isegi käsitsi pesnud neid, et saaks kiiremini juba kuivama ja kiiremini mu kaunisse riiulisse tagasi :D

lemmikasjad Heveren.ee e-poest*

Kes mu laive jälgib, siis vast märkas, et juba enne Malta reisi saime Heveren.ee e-poest mega suure kastitäie asju. Nüüd on juba pea kuu möödas, seega olen jõudnud paki sisuga ka lähemalt tutvuda ning oma lemmikudki välja valida. Seega olge aga lahked – 5 lemmikut nende poest!

Esiteks beebide päikseprillid (LINK). Neid on seal kahes suuruses, meie võtsime suurema variandi. Eelnevalt olen laste päiksekad lihtsalt H&M’ist ostnud, aga need on tõesti paremad. Esiteks sangad painduvad, mistõttu ei tee laps neid katki, kui neid endale ise pähe väänab. Tegemist on siis KiETLA Jokaki firma prillidega, mis muuseas on kõrgeima 4-kategooria UVA-, UVB ja UVC kaitsega! Prillid tunduvad üsna purunematud, nagu öeldud painduvad ja mugavad. Lende kiidab heaks!

Tegelikult on seal kumm ka, et saab panna kummiga ka pähe, aga meie saame ilma hakkama. Lende on neid saamisest saadik kandnud ja kannab suve lõpuni. Uuel aastal on need kahjuks juba väiksed, aga jäävad siis Martat ootama :)

Teiseks ei saa ma kiitmata jätta seda ägedat kleiti/tuunikat (LINK), mille varrukaid saab trukkidega ära võtta. Mugav selles suhtes, et ei pea kampsunit kaasa tassima, et kui jahedamaks läheb, paned varrukad külge ja laps saab edasi mängida. Reisile minna oli ka hea – Eestis olid varrukad küljes, kohale jõudes võtsime aga varrukad kohe ära. Ainuke miinus – varrukaid ei tohi ära kaotada! Meie ilmasid arvestades on praegu muidugi varrukavaba aeg, kes selle kuumaga neid pikki riideid ikka kanda tahaks.

Kolmas lemmik on see “vahva vannivaht” (LINK) mida saab ise endale pudelist pumbata. Meil oli siin vahepeal mingi vannikriis – Lende keeldus kategooriliselt vanni minema ja kui juba hädavajalik last kasida oli, siis tuli seda teha kohutava seakisa saatel. Tõesõna, ma ei tea mis tal häda oli, sest basseinis ta vett ei kartnud, vanni nähes ruigas aga hingepõhjast ja dramaatiliselt. Reaalselt kuu aega saime teda pesta nii, et ta kisas, nagu keegi teda pussitaks, või pidin mina temaga koos vanni minema, teda kaisutama ja vaikselt rahulikult ja talle märkamatult teda pesema.

Lõpuks aitasidki kaks asja. Üks nendest justnimelt siis Heverni poest, see vaht. Teine Lushi poest, selline… issand, ma ei tea, misasi see on. Natsa nagu värviline plastiliin, mis on korraga vannivaht ja seep ja lapsel huvitav sellega mängida. Nende kahe kooslus paelus tasahilju Lendet piisavalt, et ta oli nõus kisamata vette minema ja maha istuma. Isegi pead laseb nüüd pesta!

Kui me juba siin vannitamisest räägime, siis mõnus pesuvahend oli ka pakis – see ei kipita ka muuseas silma minnes. Või noh, pakend seda ei kuuluta, aga ma olen näinud, kuidas Mari Lende pead peseb ja siis on seda vahtu küll ninas, silmas ja suus, aga mingit nuttu sellele ei järgne. Selline mõnus ja neutraalne, mahe lõhn on sellel kah, saab SIIT.

Veel meeldib mulle VÄGA sealt saadud pesu pesemise vahend. See on küll mõeldud beebide riiete pesemiseks ja selleks ma seda veel kasutanud pole, sest Marta riided on ikka veel pesemata, aega on selle kiire asjaga. Küll aga on mind tabanud riidest mähkme vaimustus ja neid soovitatakse ka pesta beebiriietele mõeldud pesuvahendiga. Seega just seda ma nüüd kasutanud olengi – Friendly Organic lõhnatu pesugeel (LINK).

Lõpetuseks parim kaaslane suveks – mõnus müts (LINK), mida EI SAA laps ise peast ära kiskuda ja katab kenasti kukla ka ära, et päike seda ära kõrvetada ei saaks. Paks materjal, aga higistama ei aja, seega meie selle suve lemmar. Ja no vaadake kui nunnukene Lende selles välja näeb – meie väike punamütsike!

Mul on teile ka sealt poest väike kingitus. Kõikide kommenteerijate vahel loosin välja kingitusena vot sellise laari asju Heveren.ee e-poest! Loosis osalemiseks tuleb jätta kommentaar. Ükskõik, mis kommentaar. Räägi ilmast, kiru kartulihindu, räägi enda viimase aja lemmikutest või ütle lihtsalt, et tahad ka loosis osaleda :)

*Postitus sündis koostöös Heveren.ee e-poega

mida sa, kurat, ähvardad mind?

Soovime sõbrannaga teineteisele head ööd, kui ta äkki ütleb: “Puhka sa ka, varsti ei saa sa seda pikemat aega teha!”.

Mulle tundub, et sellest hetkest saadik, kui sa annad teistele teada, et su sees kasvab teine inimene, on see ümbritsevatele inimestele justkui alarmkell, et on aeg vaest rasedat ähvardama hakata. Uskuge mind, see on juba kolmas kord, kus ma kõnnin ilmas ringi, justkui oleks mulle otsa ette kleebitud silt “hirmuta mind täie rauaga!”.

“Sul on juba süda paha? Ei? Oi jumal, paar nädala pärast on sul süda NII paha, et sa ei suuda grammigi süüa!”

“Ma mäletan, kuidas mul kõht 5 kuud kinni oli ja ma endale suurest potil punnitamisest poole kintsu pikkused hemmoroidid punnitasin. Sul pole? Hehe…VEEL! Oota vaid!”

“Rasedus ja alles poole peal, see pole midagi! Lõpus hakkad sa niimoodi juurde võtma, et su lihane ema ei tunne ka sind enam ära su pekiste põskede tagant!”

Reaalselt, mul on suva, sest nagu öeldud, ma olen see sari-rase, ehk siis ma olen juba üsna kursis, mida rasedus endaga kaasa toob ja mida ta ei too. Kuigi jah, rasedused võivad olla väga erinevad, aga sellegipoolest eelistaksin ma seda aega mööda saata nii, kuidas taevaisa annab, mitte igal hommikul hirmunult teki alla piiludes, et kas seal on juba pool kilo hemmoroide või mitte. Sorri, ma tegelt ei tea täpselt, mis need on ja kas neid annab kilodes mõõta, aga noh, saate aru küll. Ma ei viitsi ette põdeda! Ja see vist häirib inimesi, sest tundub, et ühiskonna ühtne missioon on pidevalt MURETSEDA. Ega muidu ju õige eestlane ei ole.

See tänane “ega sa varsti enam puhata saa” ka seda olen ma täpselt kolm korda kuulnud. Esimesed kaks korda oleks võinud ka kuulmata jätta, sest mul pole vist ühegi beebiga magamata ööd olnud. Esimene kord ma päriselt uskusingi teisi, et no MUIDUGI beebi=null und, kuidas muidu? Nii see oligi, et kui Mari sündis ja teised kahjurõõmsalt küsisid, et noh, oled magamata jah? Ja mina vastasin, et tänan küsimast, ärkasin täna 3h enne beebit, sest uni läks ära aga see otsustas edasi põõnata, siis ei andnud ähvardajate süda rahu.

“Eks sa oota paar nädalat, siis tulevad koolikud ja gaasid, küll ta siis alles nutab!” Möödus paar nädalat ja kõik oli samamoodi nagu enne.

“Eks sa oota paar kuud, siis tulevad ta esimesed hambad ja oiii kuidas ta siis nutab!” lubasid nad.

Mari esimene hammas tuli vist millalgi peale aastat, nii et see oli üks pikk ootamine…

Enne Lende sündi hakkas sama jutt. “Ega KAKS korda ka ei vea magava lapsega. Oi, nüüd istud mõelma korra eest üleval!”.

Nagu öeldud, ei ole ma veel ühtegi ööd üleval istunud ka Lendega. Okei, muidugi on olnud ühe käe sõrmedel üles loetletevaid öid, kus uni oli kehvem ja nii, aga no ei midagi märkimisväärset. Ei mingeid gaase, ei mingeid koolikuid, ei mingeid röökimisi. Magab nagu beebi on minu meelest täitsa õige väljend, sest minu beebid… magavad ja söövad. :D

“No KOLM korda sa ikka magavat beebit ei saa. Ole valmis, istud siin aasta aega üleval,” pakuvad nad. Saad aru, üks inimene reaalselt ütles mulle, et noh, nüüd saan raudselt rahutu beebi, sest mul oleks ka aeg teada saada, mis tunne ema PÄRISELT olla on.

Nagu… vabandage mind? Mida te arvate, et ma siin viimased viis aastat teinud olen, kui mitte emaks olnud? Või emaks saab vaid siis olla, kui sa oled vähemalt X arv öid magamata? Vot sellega ma kursis ei olnudki…

Igatahes, mingu kuidas läheb. Kui nutab, siis nutab. Kui ei nuta, siis ei nuta. Aga no mis kuradi häda on käia ja ähvardada neid rasedaid, kuidas nad varsti enam ei maga? Mis see aitama peaks? Magan kolm kuud ette ära või? Või mis selle imelise hoiatuse eesmärk olema peaks? Kiirelt peaks ennast oksa tõmbama, et jumala eest mitte röökiva lapsega tegeleda? :D Mulle lihtsalt päriselt ei mahu pähe, sest minu meelest on rasedus nii tore ja mõnus aeg. Eriti kui me räägime veel ESIMESEST rasedusest, mis on täis sellist põnevust ja ootusärevust ja erinevaid tundeid ja hirme ka, nagunii. Ja siis leiab mingi kontingent inimesi, et hea idee oleks minna ja rasedale naisele käojaani ajama minna.

See on minu jaoks reaalselt sama kohatu, et lähed kellegi pulma, lööd pokaale kokku ja siis seletad kõva häälega toosti ajal kaunile õhetavale pruudile, et no oota vaid, varsti korjad härra sitatriibuga trussikuid ja nutad oma noorust taga, samal ajal kui mees diivanil peeru laseb ja kotte sügab.

 

soe kodu ja riidest mähkmed

Tere õhtust, armas lugeja. Ma tahtsin öelda, et sa näed täna kuidagi eriti hea välja. Nalii, tegelt ma ei tea, milline sa välja näed, aga ma usun ausalt, et päris ok. Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki loeb keegi, kellele pole täna veel hästi öeldud, et ma siis kohe ütlen ära, enne kui uus päev peale tiksub.

Ma mõtlesin, et peaks moe pärast virisema, et õhhh appi, nii palav on, elada ei kannata, aga tegelikult mulle soe meeldib ja kui ma  oma tagumenti diivanilt ei tõsta, siis on päris hea olla. Mul maja hoiab hästi jahedust. Suvel on see hea omadus, talvel paraku hoiab see sindrinahk ka jahedust, mitte sooja. Aga! Aga! Sellega seoses võin jagada rõõmu, ma nimelt tellisin täna pelletkamina ära! See võib tunduda nii väike asi, aga no arvestades, kuidas ma eelmine talv lõdisedes elektriteki all istusin, siis tasus see raha kõrvale panemine ennast ära, sest sellel talvel meil enam külm ei ole. Sääste ka ei ole, aga ma pigem olen soojas kui mõtlen uhkelt oma säästudest. Ja üldse… säästud pidadagi olema ju vajalike ja suurte kulutuste tegemiseks, eks. Igatahes olen ma täna selle üle ebanormaalselt õnnelik olnud. Mõelda vaid, soe kodu!

Kardo üritas mulle igal siin elatud talvel selgeks teha, et kodus ei peagi talvel särgiväel ringi käima, vaid talvel kantaksegi kampsunit ja villasokke ja kasukat ja talvemütsi ja käpikud, kui sa telekat vaadata tahad. Ma ikka arvasin kogu aeg, et inimesel võiks ikka vaba voli aasta läbi käia nendes riietes, mis ta tahab, mitte aastas 9 kuud külmasurmaga võitlema. Mis teha, ma terve elu korteris elanud ja pole kunagi pidanud mõtlema, et talvel on külm. Korterites on ju alati soe. Igatahes nüüd saab mul ka soe olema, ma ei jõua ära oodata, jehhuuuu, halleluuja ja viis rooma paavsti.

Mis mind täna veel ebanormaalselt rõõmustasid, olid riidest mähkmed. Nagu… ma olen ikka vist eriliselt madalale langenud, kui sellised väiksed riidejupid mind nii õnnelikuks teevad, aga no mis sa ära teed. Eile saabus laar mahkmed.eu lehelt ja täna pakk fillyourpants leheküjelt. Eriti õnnelikuks teeb mind veel fakt, et üks pakk on veel teel. Just lugesin enda mähkmevarud kokku ja sain teada, et nüüd on mul 18 tavasuuruses ja 3 vastsündinu mähet. Lilli blogis oli kirjas, et u 20 tk võiks olla, siis saab kenasti hakkama. Viimase paki saabumisega on mul “vajalik” kogus olemas.

tänane pakk Fillyourpants poest – roosamanna!

eilne pakk mahkmed.eu poest

Üldse ma ei saa aru, miks ma kogu aeg nendest riidest mähkmete teelt kõrvale ekslen. Ehk selle pärast, et mähkmemajandus on 90% Kardo käes ja tema “ei viitsi” ilma suurema suunamiseta. Ja mina ka ei viitsi suunata ja nii on see läinud. Lilli aga kirjutas natsa aega tagasi nii mõnusa ja põhjaliku postituse riidest mähetest (loe siit), et ma sain alles siis aru, et ma olen enne veits valesti teinud. Näiteks ei olnud ma mähkmeid kunagi enne läbi pesnud, sest see tundus mulle samasse kategooriasse minevat, et uued riided tuleb ära pesta.

Nüüd aga viisin otsad kokku, et see on selle jaoks, et need paremini imaksid, mitte niisama laadiidaa, ma olen see vend, kes uusi asju läbi peseb. Igatahes võtsin ma ennast nüüd täie rauaga kokku ja pesin kõik uued ja kaunid mähkmed kenasti 60 kraadiga ära, beebi pesu jaoks mõeldud vahendiga (pool kogust tavalisest annusest) ja paningi masinasse ainult mähkmed, et nad ennast kenasti seal keerutada saaks. Lendele sai ka täna vaid üks tavamähe pandud, sest Kardo ei julenud teda “selle hipikraamiga” magama viia. Ööuneks panin ma talle aga oma kauni käega riidest mähkme alla, eks näis, kuidas öö üle elame.

Lents niisama peseb hambaid nagu boss, endal BumGenius öömähe (LINK) all.

Ma tegelikult näen ja tunnen, et Lende saab nii palju maailma asju aru ja on juba piisavalt suur, et ta võiks ju ometi ristiinimese kombel potil ka käia, aga no tee või tina, ta ei taha. Ma mäletan, kuidas ma Mariga põdesin, et no ei taha ja ma ei oska ja ühel hetkel ta lihtsalt… hakkas käima. Aga kuidas? Mis ma selleks tegin? Kes seda teab. Igatahes tundub, et Lendel on sama asi, mis Maril. Väike pott ei kõlba. Aga suur ka mitte. Kuigi suure peal on rohkem tõenäosust, aga seda ka mitte alati.

Reaalselt, enne häda 90% ajast Lende ise tuleb ja ütleb “kaka”. See on ta sõna mõlema kohta. Eriti kui tal mähet või pükse all pole, siis ütleb ja nüüd tunduks ta ideaalne potile panna, aga ei. Ta istub seal 3 sekki, vaatab potti, ütleb “mkmmm” ja läheb minema, et siis kuskile nurka soristada. Ma ei saa aru, mida ta siis üldse ette teavitab, kui tal nagunii pole plaanis ühiskonna reegleid jälgida.

Mari üritab elu eest aidata ja minu palve peale näitas Lendele, kuidas väikesesse potti pissida. Tulemus: Mari tahab KOGU AEG väikesesse potti häda teha. See on aga väga tüütu, sest noh… Meil on normaalne vets ka olemas, kus saab vett lasta ja puha. Aga no ma vahel ikka lasen, lootuses, et Lende sellest mõne idee saab. Aga… ta ei saa.

Igatahes nüüd on nii, et päeval on tal jalas kas potritreeningupüksid, või uksest välja minnes ja magades tavalised riidest mähkmed. Ta võiks ju selliste ilmadega palja peega olla (ja aias on ka) aga me just lasime oma diivani puhtaks teha, mis siin ääreni täis lasti, et noh, tahaks seda vaest mööblitükki nüüd natukene säästa. Lisaks oli ka lootus, et ehk on märjad püksid ebameeldivad, aga tundub, et tal on suva. Märg, kuiv, mis vahet seal on?

Igatahes, eks me jaurame siin selle teemaga edasi, aga nii kaua kuni see trall veel kestab, kestku ta vähemalt riidest mähkmetega. Kui ma neid nüüd natukene rohkem kasutanud olen, teen kindlasti tutvustava postituse ka, aga nii kaua vaimustun omaette edasi, sest lekkinud pole siiani ükski (peale seda kui ma neid enne pesta taipasin) ja no palju ilusamad on nad ju ka, kui tavalised mähkmed. Lisaks on tore vähemalt mõnikord harvagi keskkonda säästa.

Vot, selline suvaline loba siia päeva lõppu.

Ah ei, mul üks küss ka. Mul uus Macbook pro eks ja ma ei tea miks, aga see läheb MEGA kuumaks kohati ja aku peab PALJU vähem, kui mu vana Air pidas. Teab keegi, miks?

Igatahes, muud mul öelda pole. Olge mõnusad ja hurmavad edasi. Ma lähen otsin renniet, enne kui ma hapet oksendama hakkan #daam.

mida sinna Lottemaale iga aasta ronida?*

Just nii küsis mu sõbranna minu käest. “Kas te mitte eelmine aasta ei käinud? Kas seal muutub midagi igaastaselt?”. Ma jäin mõtlema, et vist ei muutu. Üldjoontes on kõik sama. Majad on samad, tegelased on samad, atmosfäär on sama. Ainult ilm on selline asi, mis igal aastal erinev olla võib. Esimene kord Lottemaad külastades, mis oli juba neli(!) aastat tagasi, sadas näiteks vihma. Aga näed, ikka läksime järgmine aasta tagasi ja olemegi jäänud käima. Aga miks siis, kui see on a-la-ti sama?

Ma olen nüüd aus – Lottemaal käimine on tohutu ettevõtmine. Muidugi mina olen kehva näide, sest ma olen hetkel rase ja meie käigu ajal tõmbas mul kõht pidevalt toonusesse ja päev läbi oli iga kiirema sammu tegemine tohutult vaevaline. Pole harjunud nii abitu ja jõuetu olema, sest enamasti olen ma omadega päris kabe, aga vot seal aastal oli just nii, et iga samm tegi haiget ja mina jalutasin ringi just nii kiiresti, et lastel silma peal hoida, kuid nii aeglaselt, et mitte endale rohkem haiget teha. Hakkasin tänasest pühalikult igapäevast magneesiumi võtma, et sääraseid jamasid edaspidi vältida.

Ja no, 50% ajast, kui ma Lottemaal käinud olen, olen ma rase olnud. See jälle tähendab, et 50% ajast olen ma ka mitte rase olnud, aga sellegipoolest on pärast Lottemaal käiku tohutu väsimus peal. Pärnusse reisimine, laste järgi jooksmine, teineteise ära kaotamine, laste kilkamine, keegi nutab, keegi kukkus, keegi saab nõelata. Üks tahab ujuma, teine hoopis kuskile tornitippu ronida, käi ja majanda siis kogu seda kupatust. Palju lihtsam oleks ilusa ilmaga kodus olla, terrassiuks lahti teha ja lapsed aeda “lahti lasta”. Palju lihtsam! Aga no mida me sinna Lottemaale siis ronime?

Sel aastal tundub mulle, et ma saan seda seletada väga lihtsasti vaid piltide abil. Me lähme iga jumala aasta Lottemaale tagasi just selle pärast, et:

Seiklus hakkab juba enne Lottemaale territooriumisse sisenemist, sest …RONG! Enne rongi liikuma hakkamist on lihtsalt ootusärevus…

Kui rong sõitma hakkab, täituvad pisikesed silmad rõõmusära ja põnevusega. Päriselt ka, vaadake ise kui ei usu!

Täpselt sama on ka suuremate lastega. Rongis võib küll palav olla ja ei taha ju oodata, tahaks juba sõita! “Emme, miks me ei sõidaaa?”

“Jeeee, liiigumeeee!” Ja just niimoodi, eheda rõõmuga saavad lapsed sõita Lottemaa värava taha. Kus mujal hakkaks kogu pull puhta ENNE kohale jõudmist, ah?

Mari vaatas ümberringi ja kilkas: “Vaata, loodus!” :D

Lende nägu, kui tore rongisõit julgeb otsa saada. Vihaselt lendab maha müts ja kulm läheb kortsu. Ta veel ei tea, mis teda ees ootab, sest eelmine aasta oli Lende liiga väike.

“Jaaa, issi, viska viis! Siin on tegelikult sees ka täitsa lahe!”

Mis on Lottemaa juures veel eriti vägev – et olgugi vanematele kohutavalt väsitav (ei, ma ei räägi vaid endast, vaid vaatasin seal ümberringi higist leemendavaid vanemaid, kes oma präänikuid taga ajasid) siis lastele on need tõesti väga erilised hetked. Ma ei saa küll kõigi eest rääkida, aga üldiselt on argipäev segu lastest, kodust, loomadest, sõpradest, olmest, arvetest, tööst – KÕIGEST. Aga Lottemaa on lastele nagu mingi võlumaa. Rääkimata sellest, et see on täis kohti, kuhu joosta, turnida, ronida ja on mida avastada, on see ka võimalus 100% olla oma vanematega. Lottemaal ei ole maksmata arveid ja pesemata pesu. Lottemaal ei ole töö tähtaega ja ei ole “tasa, beebi magab!”. Lottemaal ei ole “Ära seda puutu, seda ei tohi võtta!”Lottemaal on kõik katsumiseks valla ja no Lottemaal on ainult lust ja pull ja seda kõike koos emme-issiga. Ausalt, nad hindavad seda niii-iii väga!

Ma loodan, et ma ei kõla, nagu ma muidu lapsi keldris hoiaks ja neile sealt luugi kaudu kord päevas kääru leiba viskaks, sest nii see loomulikult ei ole. Aga no neli tundi järjest iga päev ka tõesti lastega jutti ei mängi ja tegele, seda peab tunnistama. Lottemaa on aga ainult lastele ja laste rõõmuks. Jah, mõned ütlevad, et oh ma käiks lapsetagi, aga ma ei käiks :D Laste rõõmu nimel olen aga nõus kord aastas aga hea meelega käima, jooksma ja lapsemeelne olema. Ma muidu olen jube lapsik küll, aga niisama lolli mängida lastega küll 24/7 ei viitsi :D

Lottemaal võib kõike teha, mille kohta kodus öeldakse, et issand jumal, hull oled või? Mida sa siin kolistad? Lottemaal mine ja kolista palju süda lustib. Okei, meie kodus väga kolistamist ei keelata, aga kui me elaks nt korteris, siis ei saaks ju lastel lasta kilgata ja möirata ja kolistada vastavalt väikeste inimeste soovidele, siis tuleb teistega ka arvestada. Seega korteriinimesed, saatke kõik oma lapsed Lottemaale kilkama ja kolistama! Nad hindavad seda ja kolistavad kogu südamest.

“MINA tahtsin just SELLE potiga kolistada…”

Jällegi ei ole meie lapsed parim näide, sest need suviti minu meelest ainult jäätisest toituvadki, aga Lottemaa külastus on ideaalne maiustamisepäev. Mis oleks üks kuum suvepäev jäätiseta? Ei olekski üldse mitte mingi päev! Muidugi maksis see jäätisega plätserdamine Lendele valusalt kätte, sest mõnusalt kleepuvaks olemine “võitis” Lendele ta elu esimese herilasenõelamise. Õnneks tuli korraks vaid pisar silma ja sai edasi tormata ja ronida. Väike suts või üks korralik šokolaadijäätis? Pole küsimustki!

Mul on kombeks öelda, et ma olen nii laisk inimene, et teen ühe käigu päevas. Ehk siis kui lastega on ujumas käidud, siis no et ma sellel päeval veel ennast kuskile lohistada viitsiks, küll ei ole. Aga Lottemaal on rand kaks sammu astuda. Ja kuidas sa siis EI lähe vette, kui merevesi on soe nagu supp. Ma tõesõna ei ole mitte kunagi elus nii sooja merevett katsunud, isegi mitte väljamaal. Ehk siis mõelge, mis rõõm. Saab joosta ja ronida ja mängida ja avastada JA ujuda. Kas see on paradiis või?!

Sealt ta läheb, sest veemaailm tahab avastamist

Mari põhitegevus vees oli osutada lepatriinudele, keda ma päästma pidin. Esimest korda tuli Mariga teemaks “surnud olemine”. Nimelt olid osad lepakad tõesti elus ja ka mulle tundus igati õige neid kaldale toimetada, aga paraku olid enamus juba lännud. Nii seletasingi Marile, et nemad on juba surnud ja nendega pole enam midagi teha. Mari nentis kurvalt, et lepakad said ai-ai , pritsis neile vett peale ja ütles kurvalt: “head aega lepatiinu…”. Kui nunnu!

Lottemaal võib emmet veega ka pritsida. Pull värk!

Lende avastas, et vee all on midagi pehmet ja pudisevat. Liiv?!

Veekaldal on lastele igasugu lõbustusi, kus saab näiteks karusselli peal keerutada ja kiikuda.

Otse rannast kimasime me Lottemaale tagasi, muusika kutsus! Laval käis kontsert, Lende vihtus issiga tantsu, Mari pidas vajalikuks väike jätsipaus teha ja jalga puhata. Ega kõike tralli kaasa tegema ei pea, vahepeal peab inimene jalga ka puhkama, onju. Iga natukese aja tagant võis jälle ennast kuskile etendusele või kontserdile sättida, mis saaks parem olla? Tahad, istud ja vaatad, tahad – jooksed nigu hull!

Lapsed on ikka nii erinevad. Mari Lende vanuses minu meelest küll nii palju Lottemaa atraktsioone ei julenud kasutada, aga Lende on nagu väike vanainimene. Tasa ja targu proovib ta kõike, mida teisedki. Kuigi jah, need lapsed ta selja taga ei olnud aeglase kamraadi üle just rõõmsad, aga Lende ise küll oli, kui terve raja edukalt läbitud sai.

Muidugi ei ole Lendel meie pere turnimiseksperdi medalit oodata, see kuulub vaieldamatult Marile. Ei ole kohta, kus tema ronitud ei saaks. Ka Lottemaa seiklusradadel oli ta nagu vana kala, kiikus suure kiige peal….

…turnis hulljulgelt mööda kõiksugu köisi ja köisteid….

…vahepeal vilistas muretult viisijuppi (millal ta ometi vilistama õppis ja kes talle seda õpetas?!)

….ja vahepeal oli platsi “ment”, sest osad lapsed tulid tagurpidi suunas ja meie korraarmastajale see ei sobinud. “Eiiiii, vale koht. See ei ole koht!” kisas meie väike mures Mari. Vaadake seda korralooja nägu, ma ei või. Ise nii räämas ja must, aga vot mööda köit peab õiget pidi tulema! Saate aru jah?!

Igatahes ma loodan, et need pildid seletasid teile, miks me sinna oleme neli aastat jutti roninud ja miks me veel kindlasti ka edaspidised neli aastat sinna kindlasti igal suvel ronime. Kõikide postituses kaasarääkijate vahel valin aga reedel ühe õnneliku, kes endale neli piletit võidab. Ehk siis saab juba sel nädalavahetusel lapsed kolkima, kilkama, jooksma, turnima ja jäätist sööma viia :)

*Postitus sündis koostöös Lottemaaga

Pärnu ja romantika sõbrannaga*

Tegime eile suhteliselt ootamatult väikse sutsaka Pärnusse. Ilm oli ilus, mu ema oli Pärnus, sõpradel puhkus ja nõnda me  rõõmsalt suvepealinna sõitsimegi. Esiteks suutis Lende oma uhiuue turvatooli + Rena valged istmed oma lemmari Pombeli smuutiga nii ära lägastada, et endal hakkab ka paha sellele mõeldes. Reis hakkas edukalt, võiks nii öelda, eks. Õnneks tuli see suht okilt maha, aga no ikka :D

Ilm oli juba Tallinnas ilus, Pärnus läks ainult paremaks. Päike lõõskas, lastel oli viisakas tuju ja Pärnusse on mul alati hea meel jõuda. Ainukene miinus oli see, et ma suutsin autos korraks tunda, et oh pagan, jälle hakkab see mõnus “venitustunne” kõhus pihta, kui see juba TÄIE rauaga sisse lõi, ning viisakalt minuga terve päeva kaasas käis. Õnneks oli seltskond suur ja saime kõik lastehunnikule järgi jooksmisega hakkama, sain rahulikult kõikidele järele lonkida, muidu oleks vist Lottemaal päris kehva olnud. Ah, teate, mul Lottemaast nii palju pilte ja asju, et ma teen sellest üldse eraldi postituse kah, iga aasta olen teinud, mis ma siis sel aastal kehvem olen. Tahtsin juba eile teha, aga kuna mu arvutikott on teadmata kadunud, siis uut arvutit kotita kaasa tassida ei tihanud.

Millest ma aga rääkida võin on see, et seoses saate eetris olemisega, hakkan ma ennast vaikselt juba mingi kuulsusena tundma, kanna või kunstvuntse! Loe nüüd seda irooniaga, aga no päris huvitav, et kui muidu ikka MÕNIKORD superharva keegi mind ära tunneb, siis eilse jooksul kohe lausa viis inimest tulid ligi, tahtsid pilti ja rääkisid juttu minuga. Ja mitte ükski neist ei öelnud, et ma labane tont, kes nagunii lube ära ei tee või koledasti kõnnin. Ma ei saa aru, kus need lugejad ennast peidavad? Samas üks kirjutas eile, et nägid mind mehega Pärnu Maximas ja et ma olla päriselus kõhnem, kui telkus. Jee, vähemalt kuskil olen kõhnem. Suht nadi oleks, et telekas tundun jube sale ja päris elus vaarun nuka tagant välja nagu täisssöönd mauk.

Aga no mis nüüd minust ja minu “kuulsusest”, räägin teile hoopis sellest, kuidas me Renaga õhtul lapsed “maha raputasime” ja ise kahekesti välja läksime. Oh, kuidas võib “väljas käimise” termin aastatega erineva tähenduse saada. Kunagi oleks see tähendanud raju peoõhtut ja vastu hommikut koju roomamist, nüüd tähendas see seda, et käisime Jahtklubi restoranis õhtustamas ja edasi läksime romantilisele päikseloojangukruiisile Pärnu jõel. Hehe, kuu aja jooksul teine päikseloojangukruiis, kuhu ma sõbrannaga läksin, mitte oma armsa Kardokesega.

Nii nadid sotsiaalmeediahundid, et ainukene pilt Jahtklubis käigust oli vot see pilt sõbrannast, mis ma saabudes tegin. Ma siis niisama mainin ära, et ma sõin merekarpe ja väga head olid :)

Mitte, et mul oleks Kardoga minemise vastu miskit, aga lihtsalt polnud saanud sõbrantsiga ammu juttu puhuda ja tundus mõnus vaheldus veits kruiisitada. Seda enam, et üldiselt on sellised veesõidud seostunud mulle pigem väljamaatrippidega, siin Eestis polegi nagu kuskil niimoodi käinud. Lastele oleks see ka kindlasti meeldinud, aga Lendega oleks ma seal pigem kandekoti abi kasutanud, sest 2.5h oleks talle natukene palju niisama “istuda” ja Mari olekski kaasa saanud, aga õhtune tuur hakkas kell 20.00 ja kestis piisavalt kaua, et laste uneaega sisse sõita. Vot nii palju vabandusi peab üks ristiinimene teile ette laduma, et saaks rahus edasi elada teadmisega, et ma sedapuhku valisin oma sõbranna perekonna asemel. Andestage, kui vähegi võite!

Me valisimegi söömiseks spets Jahtklubi, sest see oli meie paadi väljumispunktile lähedal (pmst Pärnu kontsertmaja kõrvalt läks). Sõime kiirelt ära, vaarusime teisele poole sillajalamit ja olimegi kohal. Samas kui sinna jõudsime, siis vaatasime küll, et apppiiii, kas kõik need inimesed üldse mahuvad sinna väikesesse paati. Selgus, et mahtusime küll ja ruumi oli täitsa piisavalt. Sai õues istuda, sees oli kaks “korrust”, all veel kohvik kah, seega igati lahe olemine.

Räägin siis asjast kah – tegemist on Pärnu Cruises paadisõiduga, kus saab ilusa ilmaga sõita iga paari tunni takka. Päevased tripid on 1.5h ja kui me oleks jõudnud, siis me oleks enne Lottemaad 12nese laeva peale minna tahtnud, siis oleksime lapsedki ühes haaranud. Hiljem mõtlesime, et tegelikult oli see hea, et me päeval nii kaua munesime ja varasemase reisu peale ei jõudnud. Eilne ilm oli lihtsalt nii troopiline ja kõrvetav, et seal oleks vist kohe päris palav olnud. Samas hea ilm meelitas inimesi ligi, nii et terve päev olid reisid täitsa täis. Endal lihtsam üle elada, kui lastega kuumas olla. Samas sellise “normaalse” Eesti suveilmaga viiks lapsed küll paadiga sõitma. Päevaste ja lühemate trippide hind on suurtele 10€ ja kuni 12-aastastele lastele 5€. Alla kahesed saavad tasuta. Perepilet 25€. Õhtune reis on, nagu öeldud, 2.5h ja selle hind on täiskasvanutele 17€ ja lastele 7€, perekas 35€.

Eile teiste reisijate seas ringi vaadates oli igasuguseid seltskondi. Oli peresid lastega, oli sõbrannadepunte, nooremaid kui vanemaid. Oli sõpradeseltskondi ja oli ka loomulikult paarikesi, kes romantiliselt teineteise ümber põimudes loojangut vaatasid. Vaade oli muidugi võimas ka, ei saa midagi kurta. Meie aga istusime ja jutustasime niisama maast ja ilmast, nagu naised ennemuiste. All oli kohvik, kust sai juua ja snäkki, nii et 2.5h möödus linnutiivul.

Mul endal muidugi nadi tunne sees, sest ma ju tegelikult lubasin Marile Pärnu sõites, et lähme paadiga sõitma, aga lõppkokkuvõttes lasin teise tuimalt üle. Vähe sellest – me tulime koju tagasi ka sootuks ilma temata. Nimelt on mu ema veel paar päeva Pärnus ja täna viidi Mari näiteks Terviseparadiisi ujuma. Kui me talt enne küsisime, et kas tuled koju või lähed Tiina, Riki ja Myga ujuma, siis istuti My autosse ja hõigati “head aega!”. Seega oleme nüüd kodus vaid ühe ühe lastud lapsega kahe asemel, aga ma vannun, et kui ma veel Pärnusse sattuma peaks, siis ma oma lapsed sinna paati lohistan. Neile ju tõesti meeldiks, lihtsalt mul oli vahepeal natsa sõbrannatada vaja ja kõik need teised vabandused ka, mis ma siin enne ette laotasin.

Kui kellelgi veel Pärnusse asja selle suve jooksul on ja nüüd mõtleb, et võiks ju ka väikse tiiru teha, siis ma ütlen, et minge aga heaga! Tore on, nii lastega kui lasteta. Ja kui keegi tahaks endale pileti võita, siis hakake Pärnu Cruises sõbraks FBis (seda saab teha siia klikkides) ja andke mulle teada, kas tahate võita perepileti või lihtsalt pileti kahele, et armsam või armas sõbranna tiirule viia. Võitja saab muidugi ka ise valida, kas tahab teha päikseloojangutripi, või lühema versiooni. Kui tahad näha, milline päikseloojangukruiis on, siis SIIN on sellest äge video ka!

*Postitus sündis koostöös Pärnu Cruises paadikesega

elu, eluke

Viimased päevad on lihtsalt nii kiiresti mööda läinud ja kuna kõiki raudselt täiega huvitab, mida ma päevad ja ööd teen, siis palun väga – mida ma tegin ja kus käisin ja mida nägin tüüpi postitus on teie ees. Esiteks oli mul neljapäeval viis pildistamist. Järjest. Kokku kuus beebit, sest ühed olid kaksikud. Sellele eelneval päeval olime me suutnud mega kobad olla ja arvuti kaane katki teha. St mina ütlesin Marile, et tõsta laua peale emme arvuti, tema aga komistas Lende  söögitooli jala taha ja kukkus läpakale otsa ja kuna Lende samal ajal just tooli püsti seisis, üritasin ma teda päästa ja koperdasin ise ka, et astusin KA arvuti kaanele. Igatahes kaas töllendas siia-sinna, aga arvuti ise oli hämmastaval kombel üsna elujõuline ja töötas veel. Seega sain ruttu kõik enda vajalikud pildid ära tõmmatud, aga õnneks on mul komme nagunii iga kuu oma pere pildid ära ilmutada. Seega võiks mu arvuti suva hetkel leekidesse lahvatada ja ma millestki väga ilma ei jääks.

Mida ma aga ei mõelnud, on see, et peaksin oma armsad märkmed ka kuskile kopeerima. Võib-olla lõpuks oleks selle peale ka tulnud, aga enne andis läpakas lõplikult alla. Ajas kärsahaisu välja ja väikse törtsu tossugi. Laias laastus vahet pole. Ma nagunii olen siin mänginud mõttega uus arvuti osta. Mitte, et eelmisel midagi häda oleks olnud, aga nii palju kui ma kuulnud olin, siis PROga olla parem töödelda pilte ja noh, seda ma teen suht igapäevaselt, mistõttu mõtlesin juba uue aasta alguses uuele arvutile. Ütleme nii, et praegune oligi tõuge uus arvuti osta. Mul küll on endiselt kodukindlustus ka, aga selle kõige menetlemine võtab u 2 nädalat ja nii kaua ma ei viitsinud küll arvutita elada. Lisaks ei ole ma kindel, kas säärane värk üldse kodukindlustuse alla läheb, ning ega mul suurt vahet ka pole. Seega läksin eile lihtsalt poodi ja ostsin endale uue macbook pro ära. Kohapeal seda ei olnud, pidin tänaseni kannatama. Nüüd on see imeline elukas mul käes ja ma pean ütlema, et täitsa tore on. V.a see, et mingi uute mäkkide värk – isegi mälukaardi auku sees ei ole, ikka pidin uue vidina lisaks ostma, et üldse piltidega tegelema hakata saaks. Mis seal ikka, nüüd on see jublakas ka olemas.

Uue arvuti miinused – no ÜHTEGI parooli ju peast ei tea, enne olid kõik arvutisse salvestatud. Jeblasin mis ma jeblasin, lõpuks tegin ikka uue AppleID endale, no ei saanud parooli taastamisega hakkama, poolretakas nagu ma olen. Lisaks mainitud märkmed. No pekki küll, muuga suudan veel leppida, aga ainuke asi, millest jube kahju oli, on see, et ma märkisin sinna jooksvalt Lende uusi sõnu. Istusin siis täna ämmaga maha ja hakkasime listi peast taastama. Tead, öelgu need arstid midaiganes, Lende ON geenius! Nii palju sõnu oskab ja aru saab ja on niisama tubli. Aga kuna ma mõtlesin lastest enivei eraldi postituse teha, siis jäägu see lastega kiitlemine teiseks korraks.

Eile käisime korraks Roccas, kus mul hakkas emakas valutama, noh, nagu veniks või midagi. Tavaliselt läheb see peale põgusat istumist üle, aga no mitte ei läinud. Kokku valutasin eile 10h, mis vist pole väga normaalne, aga no tänaseks oli üle läinud ja pole enam hullu midagi. Oleks mul eile meeles olnud, et mul ämmaka aeg on, oleks saanud talle kurta, aga no ei olnud. Ma pole vist selle raseduse jooksul kordagi taibanud rasedaraamatut arstile kaasa võtta ja kohale olen läinud ainult nendele kohtumistele, mis ma äppi kirja pannud olen. Ega see mõistus oma teha pole…

Ma nüüd mõtlen, et kas mul on veel midagi teile põnevat rääkida, aga vist mitte. Elame siin oma elukest rahumeeli ja kõige pakilisemad küsimused on, et kas peaks nüüd sel, või järgmisel esmaspäeval Pärnusse minema, no mitte ei suuda otsustada. Lõpetuseks teile väike pilt Lendest ja elus alla andnud Vellost. Ärge roti pärast muretsege, Lende ei tee haiget ja võtab neid hästi õrnalt sülle, lapsed on lihtsalt nii hullud rotikudrutajad, et Mari kamandab meid hommikul esimese asjana rotte diivanile panema ja seal nad enamuse päevast tsillivadki.