Mariann Kaasik's Blog, page 175

Gugguu ja lapsed

Ma olen juba mitu head aastat Gugguu firmaga koostööd teinud. Tõesti on mul selle üle väga hea meel, sest see Soome firma valmistab oma kvaliteetseid riideid just siinsamas Eestis ja siiani on läinud nii, et kõik asjad peavad mitu kandjat vastu. Ehk siis Mari esimesed Gugguu riided on juba Lendele parajad ja kindlasti jäävad nad veel Martatki ootama.

Nagu ikka riidefirmadel, tuleb ka Gugguul välja kaks korda aastas uus kollektsioon. Nüüd ilmubki vaikselt sügis/talve kollektsioon ja kuigi mudelid on aastast aastasse üsna sarnased, siis värvivalik on alati uus. Minagi sain oma tüdrutele jälle helde kingipaki, kus leidus lasteaiariideid nii Marile, Lendele, kui ka paar ülinunnut asja Martalegi ootele. Varsti tuleb välja nende sügisjopede kollektsioon ja siis talvekombede/jopede oma. Mul on tunne, et sel aastak rokivad mu tüdrukud erkpunaseid talveriideid, aga selle valikuni on veel veidi aega. Samas sellised sügisjakid on ju päris tuusad, eks? Ma vanasti võtsin neile alati sama värvi, aga kuna nende suurusevahe pole enam nii suur, siis on jube raske nii igale oma riideid selga saada, seega eelistan nüüd väikest erinevust. Punased jakid, aga natsake erinevad :) Lendele siis salsapunane (LINK), Marile heledam punane (LINK).

Ah, tegelikult ma ei pidanud üldse postitustki tegema, Gugguu lihtsalt kirjutas mulle, et kui ma tahan, siis ma võin 100€ kinkekaardi Instas oma jälgijate vahel välja loosida. No muidugi ma tahtsin, aga selle jaoks oli vaja ju mõne riidehilbuga pilti ka ja kuna need pildid nii nunnukesed välja kukkusid ja Instas ainult ühte vaja on, siis ma otsustasin, et ülejäänud riputan küll siia üles. Minu nunnud!

Lende frilla kleit (LINK)

Mari frilla pluus (LINK)

Milline armas ja südantsoojendav pilt, eks? Nalii… ma pidin Marile pulgakommi lubama, et ta Lende endale ligi laseks. Lende nimelt armastab Mari kallistada, aga Mari pole sellest alati vaimustunud, et mingi väike kääbus teda pidevalt pigistada tahab. Õnneks iga inimene on ostetav ja nõnda ka meie väike Marike. Lende oli valmis tasuta õekallistamise ette võtma. Vaadake seda nägu, kui õnnelik!

Aga ma tegelt tahtsin ainult ütlema tulla, et minge vaadake mu Instasse – loosin seal juba esmaspäeval välja 100€ kinkekaardi, mille Gugguu e-poes laiaks lüüa saab. Väärt võit! Kes osa võtma läheb?

välisukse valimine, oh sa pele

Ma elasin mingisuguses illusioonis, et välisukse valimine näeb välja selline, et astud poodi sisse, ütled: “Tere, palun üks seda ja toda värvi välisuks.” Müüja vastab, et jah, palun, siin on meie valikud, millist tahate. Mina valin ukse, ta ütleb, et aitäh, see teeb 100€ ja ulatab mulle ukse.

Selgus, et kõige odavamad välisuksed hakkavad sealt 400€ piirimailt ja need on suht kehvad. Ma tean, sest selgub, et ma eelmise välisukse valisin ehituspoest, kategooriast “andke kõige odavam, mis pakkuda on”. Nii sain ma kõige odavama uksega kaasa ka kõige odavama lingi ja kõige odavama luku. Tulemus – uks pole aasta aega korralikult lukku käinud ja ukse vahelt tuleb täiega külma sisse. Link on ligadi-logadi ja no… tulemus – vaja uut ust.

Seega mõtlesin, et olen suur tüdruk ja valin endale nüüd korraliku ukse. Eelmine sai ostetud 4a tagasi ja tegelikult oleks ma kohe korraliku väljamineku teinud, ei oleks mingit probleemi olnud. Nüüd on aga nii, et ikkagi uut ust on vaja. Nimelt ma ju võtsin esikust vaheukse ära, seega peab uks olema VÄGA korralik, hoidma sooja ja olema korralikult ekspertide poolt paigaldatud. Seega võtsingi ühendust konkreetselt oma ala eksperdiga, mitte ei sadanud kuskile suvalisse ehituspoodi sisse. Uksetehas.ee salong oli muuseas täpselt mu küünesalongi kõrval, seega panin endale aja kinni ja astusin läbi. Mul veel kerge lootus oli sees, et toimub see, tere, palun, võtke see hea uks ja andke 100€ vastu, aga ei läinud nii. Läks hoopis nii, et hakati uurima, millist ust ma tahan, näidati katalooge ja lisaks oli seal sein ka uksi täis, mida näppida.

Mul oli ainult välja mõeldud, et uks peab olema pruun. Alguses tahtsin valget, aga siis sai loogiline mõistus võitu, et pruun uks sobib kollase seinaga ju ideaalselt. Lisaks on ka aed ja katus pruunid, seega jah, tumepruun. Näidised olid kõik suvalistes värvides, aga tellida saab neid seda värvi, mida tahab. Mul oli räme kiusatus erkpunast või kollast tellida, aga EIII, pruun! Veel üks nõue – natsa võiks ikka klaasi ka olla, et esikusse valgust tuleks. Kuigi meil on välisukse kõrval seinas suur laeni aken, aga no ega küll küllale liiga tee. Seega:

Kandidaat nr 1 (LINK) armastab jalutuskäike rannal, päikseloojanguid ja kodu varaste eest kaitsmist. Välimuselt vist kõige haardkoorim, metallist ja ühe pika pikliku klaasiga. Turvahinged, värgid-särgid. Hinnaks 859€.

Kandidaat number 2 (LINK) armastab rutiini, istuda ühe koha peal ukseaugus ja inimesi enda kaheksa silmaga passida. Kahekordne tihendus, et külmapoiss sisse ei pääseks ja piisavalt klaasiosa, mis valgust tuppa laseks. Minu meelest päris nägus kandidaat. Hind 946€.

Poissmees number 3 (LINK) armastab lapsi, loomi ja stabiilsust. On väga lahtine ja avatud, kuid suudab vajadusel “suu” kinni hoida. Minu silmis kõige klassikalisem välisuks. Piisavalt klaasi, piisavalt ust. Samuti topelttihendused sooja hoidmiseks, turvahinged. Mida sul eluks veel vaja? Näppisin teda ka kohapeal – oli teine selline jõuline ja tihke. Ainult kahjuks ei suuda teda praegu vaimusilmas pruunina ette kujutada, aga no valgena ka väga kabe. Minu lemmik uks vist… Hind 836€.

Muidugi tuleb lisaks uksele valida veel link (miks see ei võiks uksega kaasa tulla? keda huvitaks jumala eest mingi lingivalik :D?) ja lukusüsteem. Veel üks suur lisakulu on see paigalduse tellimine, aga no see on minu puhul hädavajlik, sest ma tõesti tahan, et see nüüd KORRALIKULT sinna külge saaks ja peaks kaua-kaua aastaid vastu. Muidugi on tore raha säästa, aga on mingid asjad, mille pealt vist ei peaks kokku hoidma.

Ahjaa, kas ma ikka mainisin, et mul tegelt oli kaht ust vaja? Meil on välisukse kõrval trepialune “konku” ka, aga no sinna mingit uhket ust nagunii ei vali. Tavaline valge käib kah, näete, selline (LINK).

Ja MUIDUGI pole kubmki nendest ustest standartmõõtu, seega lisandub ukse hinnale veel umbes pool tema hinda. Halleluuja…

Ütleme nii, et läheb vist rohkem kui 100€…Ja ega kohe kättegi saa. Öeldi, et kui ära valin nüüd, siis u sept lõpuks on käes.

Aga milline uks teile kõige rohkem meeldib? Milline välisuks teil kodus on? Kas karjusite appi ja nutsite, kui ukse eest tasusite? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid.

prokrastineerin täiel rinnal

No nagu mul vähe teha oleks, ikka ma pean endale tegemisi juurde võtma, eksole.

Autokooliga on augustis nadisti olnud, teooriat küll õppisin, aga kuna üks kahest automaadist oli katki, siis sai esimese sõidu alles 15daks, kuid see kellaaeg klappis täpselt mu ühe kohtumisega. Järgmise aja oleks saanud 16daks, aga siis ka ei saa minna, sest me sõidame Jurmalasse. Ühesõnaga, olen vähemalt sellega rahul et teooriatki õppisin, aga ikka on kuidagi selline tunne sees, et krt, oleks võinud ju rohkem tehtud saada.

Raamatut pole ka essugi kirjutanud. Kogu aeg mõtlen, et nüüd võtan selle vaba aja, aga siis selgub, et mul…kas pole vaba aega, või olen ma vähese mittemidagitegemise ajal nii väsinud, et tahaks lihtsalt olla. Muidugi ma õnneks tean ennast, et ma olen väga kiire ja töötan pinge all hästi, aga no 3 kuud tähtajani võiks nagu piisavalt pingeline olla, või mis? Aga mina ei tunne praegu, et tahaks kirjutada, tahaks lihtsalt mitte midagi teha ja vegeteerida.

Kas ma seda teen? Noh, kas remondi tegemine ja planeerimine ja orgunnimine on mitte midagi? Kui jah, siis ma teen imelist tööd. Jooksen siin mööda ehituspoode ja uksefirmasid ja üritan ära otsustada, millist välisust tellida ja kuida leida endale elutuppa 90×200 suuruses klaasiga siseust, mis ei oleks eritellimus ja mille ma saaks lihtsalt kohe kätte. Tundub mission impossible, aga kuskilt tellida on a) kallis, b) aeganõudev. Nüüd lähipäevil peaks tulema “uksemees” vaatama, kas ehk annaks elutoa ukseauku 10 cm kõrgemaks teha, sest 90×21 suurusele on uksi palju rohkem. Lausa jalaga segada!

Kui ma peaks oma tundeid kirjeldama, siis on vist nii, et mul on nii palju kohustusi ja tegemisi, et kõige lihtsam tundub taanduda oma urgu ja siin pesa punuda. Sest SEE saab vähemalt valmis ja ma näen, kuidas asi edeneb. Et kui ma raamatut kirjutan, siis on mul seda valmis 30 000 või 50 0000 tähemärki, kas seal vahet on? Ei tundu väga. Aga hakka sina trepikäsipuud värvima, kui näed kohe, kuidas asi edeneb. Mõnus.

Üldse võiks ma hoopis jälle suure kodupostituse kirjutada. Et kuidas trepiga edeneb ja näidata uusi mõtteid esiku koha pealt. Ja uurida teie käest, et kuhu mis värve panna. Ja et te aitaks mind välisuste valikul, mul on 3tk sõelal. Ja tänada seda inimest, kes soovitas vaheesiku ukse ära võtta, tõesti on kõik palju valgem. Ja näidata, kuidas ma ise kööki väga “artsy” seebidosaatori tegin. Ma ütlen – pesa. faking. punumine täiel rinnal. Ma ei tea miks, aga see on kuidagi nii lõõgastav.

Palju lõõgastavam, kui mõelda, et jälle tuleb üks Riia tripp, mis on raudselt üli tore, aga samas niii-hiii-hiiii väsitav. Oleme ju terve tripi nii planeerinud, et lastel tore oleks, aga see tähendab muidugi veeparke ja muid seiklusi. Ja kui sealt koju jõuan, siis pole aega ei iid ega aad öelda, sest ma lähen ju MATKALE! 7 km matkale, saate aru jah?! Kui ma selle käigus maha suren, siis võtke keegi Kardo endale meheks palun, ta on hea mees ja vähekasutatud, kindlasti saab veel piki aastaid kasutada.

Mitte, et ma arvaks, et 7km oleks jube pikk vahemaa, aga ma ei saa aru, miks mu kõht kogu aeg nii toonustesse läheb. Täna läks umbes 10 meetri kõndimise peale, nii ebamugav! Tahaks elada nagu normaalne inimene, võtan vitamiine ja magneesiumi, aga no ei lähe selle suhtes nagu paremaks. Ei tea, homme on ämmakas, eks siis uurin ta käest, et mida teha, või kuidas talitada.

Issand, mul tuli meelde, et ma tulin siia ju üldse rääkima oma imelisest ööst. Nimelt ma pidin kodust jeehat laskma, sest Kardo ja Veiko pidid trepi lakkimise ja värvimisega jätkama, mistõttu me lastega siin ööbida ei saanud. Esimese kihi ajal jäime ööseks koju, et noh kui hullult see ikka haiseda saaks eks…Ütleme nii, et ma ei olnud kindel, kas meid lastega ülakorruselt üldse elusana leitakse või mis, aga noh, see selleks. Läksime omadega mu sõbranna juurde.

Pikk jutt, seeasammmune jutt, ühesõnaga suutis nende kass keset ööd meid kõiki üles ajada, kraapis ukse taga ja kräunus kuni ma hakkasin teist korda elus unistama kassi mõrvamisest… Nimelt ma rääkisin ju, et Lendel on see unepaanika ja ma tõesti ei soovinud, et see seal juhtuks. Neil ka ju lapsed teises toas magamas ja suht nadi oleks olnud, kui mina oma tittedega nende kodurahu veelgi rohkem rikun. Samas, ega ma ei soovinud, et Lende nende voodi täis ka pissiks, aga ometi just sellel ööl suutis Lende mähe lekkida ja Kätu voodi pissiseks teha. GREAT!

Nii ma siis seal lamasin. Kõrvetised tapmas, aga rohi kotiga elutoas, kus pererahvas magas. Kuseloigus. Ukse taga kraapis kass ja mul lihtsalt niiii palav. Kell oli mingi… neli? Ühel hetkel kargas Mari püsti ja rääkis midagi suurest ämblikust, ajas Lende ka üles, nii et viimane nutma hakkas ja jäi ise magama.

Jumal tänatud, et Kätlin mu köögi põlema pannud on, ma tundsin, et kuskil mujal oleks mul palju rohkem piinlik olnud :D Mõni ime, et mul eriti sõpru pole eksole. Tule mulle vastu, paku öömaja. Anna oma voodigi käest ära ja mis vastu saad? Täislastud voodi ja öise lapsekisa. Suure süümekaga lubasin täna ta last hoida, õnneks mul endal nii palju tegemist, et ma eriti kodus pole, peaks Kardole ka mainima :D

Ja et see post veel eriti sajast asjast räägiks, siis mainin ära, et Lendel hakkas eile lasteaed, aga ma unustasin ja seega ei viinud teda sinna. Homme nagu ei jõua, siis lähme Jurmalasse, ehk siis uuel nädalal alustab Lendrootin lasteaiateed. Mari rühm avatakse alles 21. sinna on veel veits aega.

Shit, kuidas aeg lendab…

Aga ok, ma nüüd voodisse ja palun Kardolt jumalakeeli jalamassaaži, mu jalad on nii valusad! Ving ja hala, eksole.

Et siis… mis ise.. :D

 

kommi tahad?

Appi, ma kõlan nagu mingi kahtlane kommionu, kes pahaaimamatuid lapsi enda keldrisse meelitab, aga pole miskit teha – ma olen paandunud magusasõber. Ma ei saa aru inimestest, kes ütlevad, et mulle ei meeldi maiustused. Nagu… Kuidas? Kas sa valetad? Mida sa siis ometi sööd? Maiustused on ju PARIMAD!

Okei, mu hambaarst ilmselt loeb seda ja vangutab pead, sest hammastele ei ole kommid sugugi mitte kõige paremad, aga ma lohutan ennast tüüpilise vabandusega, et ma olen ju rase ja mul on isud ja vähemalt ma valin maiustusi, mis on vähe paremad, kui need suvalised magusapommid toidupoeletil. Ehk siis enamik komme üritan soetada Yummikommidest (LINK). Nii koju kui ka stuudiosse. Ikka hea ju lastele midagi pakkuda, kui nad kenasti pildistamisega hakkama saavad.

Laste lemmikud on loomulikult erinevad pulgakommid. Huvitav, mis võlu lastel pulgakommide vastu on? Lihtsalt komm pulga otsas, aga laste silmad säravad, nagu oleks miljon eurot saanud. Muidugi ma pean tunnistama, et Yummikommide pulgakad on tõeliselt palju paremad kui need chupachupsid. Päris puuviljamahla vastu ei saa ükski keemiapomm :) Sada (!!!) kommi saab 19.50€ eest ja nendest jätkub pikaks ajaks! Osta saab SIIT.

Mul endal on kotipõhja alati visatud peotäis väiksed klaaskomme, nagu vanaemadel. Lihtsalt mõnikord on selline tunne, et tahaks KOHE midagi magusat, siis on hea varnast võtta väike kommike ja see nahka panna. Maitsevad sama hästi nagu pulgakommid, aga noh, miinus pulk.

Minu enda lemmikud on Yummikate kummikommid ja jelly beansid. Nii mõnusalt hapukad, mahedad ja noh, ikka veel päris mahlast, 100% vegan (et siis pole kasutatud keedusiga) ja niiiiiiii head. Kes pole proovinud, proovige kindlasti.

Sisaldab vähem suhkrut ja rohkem looduslikke koostisosi.
Sobivam kaalujälgijatele ja lastele (ikka piiri pidades!)
MAITSEVAD NII HEAD!

Minu kodune kommikauss.

Magusasõbrad, kogunege! Mul on teile anda sooduskood “mallukas”, millega saab Yummikommide lehelt tellides lausa 20% allahindlust. Need hinnad on niigi head, aga sooduskoodiga veel paremad. Seega, kes maitsnud pole, proovige ära. Ja kes on maitsnud, siis tahate raudselt hea hinnaga varuks ette osta, eks? Kõik ostud saate teha SIIN. Muuseas, kui ostukorv ületab 30€, siis on transport täitsa tasuta!

Ps! Kõik, kes selle nädala jooksul sealt tellimuse teevad ja minu koodi “mallukas” kasutab, nende vahel loosin välja suure kasti erinevat kommi Yummikommidest :) No nii tänutäheks, et minu koodi kasutasite ja muidu ägedad olete. 

unepaanika, seks ja nibud*

Mul oli täna öösel see imeline võimalus 3-6 vahemikus üleval passida. Nimelt on Lendel tekkinud selline asi, mida mäletan ka Mari ajast. Kui ma ei eksi, kutsutakse seda unepaanikaks/unehüsteeriaks. Põhimõtteliselt ärkab ta keset ööd üles, aga päriselt üles ei ärka, vaid läheb täiesti paanikasse, karjub, nutab, rabeleb ja kõige hullem – võib endale haiget ka teha. Näiteks viskub vastu seina või rabeleb ennast suvaliselt süles lahti, põrandale. Ta nagu ei saaks üldse aru, mis toimub, ainult silmad kinni karjub. Kui puudutada, läheb hullemaks, seega on parim lihtsalt proovida tal hästi lähedal olla, et ta endale kuidagi viga ei teeks ja oodata, kuni see mööda läheb. Tavaliselt nutab 10-15 min ja siis vajub uuesti magama.

Hetkel on see mingi 3-4 päeva kestnud, aga ma ei hakanud sellest enne juttu tegema, sest mõtlesin kogu aeg, et äkki see oli ainult “see üks kord”. Nüüd endale meenutuseks panen kirja, et ikka Lendel on ka unepaanika ära olnud. Ega ma suurt ei muretse selle üle, mäletan Mari ajast, et see kestis nädala-kaks, mitte rohkem, mis selle üle ikka “halada”.

Ma olen täheldanud, et iga kord, kui ma blogis halan, siis kaob probleem ära. No ükskord kirjutasin siin, et lapsed on põrgulised ja muudkui kraaklevad ja käituda ei oska. Kohe peale seda probleem kadus, täitsa ise noh. Hakkasid lihtsalt normaalselt suhtlema ja no muidugi on kraaklusi ikka veel, aga ma ei tea… Äkki mul oli endal sitt tuju ja võtsin olukorda rohkem hinge, kui vaja oli, kes teab. Aga no seda unepaanikat ma endale küll ette ei kujuta, see on päris õudne. Nagu deemon oleks lapse sees, kisab ja karjub ja viskleb ja siis järgmine hetk magab õndsat und…

Rääkisin öösel ühe tuttavaga juttu, kes imestas, miks ma kell 4 messengeris online olen, kui ta imestas, et ta küll teisest toast ei kuuleks, kui laps nutab, et ta nii sügava unega. Ma seletasin talle, et esiteks magab Lende meie voodis ja teiseks kuuleks seda seakisa teise Männiku otsa ka, oleks üsna võimatu maha magada.

“Lapsed magavad teiega koos? Millal te siis omavahel koos olla saate?” imestas tuttav, millele järgnes monoloog teemal, kuidas tema lapsed hakkavad kindlasti omas voodis, omas toas magama. Teate, ärge saage minust valesti aru – ma täitsa usun, et mega mugav ja hea võib olla MITTE magada lastega koos ja ma ei kritiseeri iial inimesi, kes ei taha oma lastega koos magada. See on nii individuaalne ja oma pere otsustada.

Mina olen jäänud lastega kokku, sest ma olen suutnud alati juurutada sisse harjumuse, et lapsed jäävad magama, tiss suus. Arvestades, et Lende 1a3k piima sai, siis oli juba see üks põhjus, miks ta nii kaua meiega oli. Lihtsalt mugavam mulle endale. Ei viitsi oma uneajast kedagi kuskile tassida ja lohutada ja palju mõnusam on unesegane laps endale kaissu tõmmata ja edasi magada. Aga nagu öeldud, see on MINU eelistus ja nii on. Mari jäi, sest… Lende oli ja ta tahtis ka :D

Küsimus, millal me siis “omavahel koos” oleme on minu meelest lihtsalt nii. faking. kohatu. Nagu… Kas te kujutate ette, et läheksite kolleegi juurde ja küsiksite ta käest murelikult, et “Issand, sa elad oma lastega samas korteris või? Aga millal te siis ometi nussi teete**?”.

Või näed maja ees naabrit ja small-talki mõttes hakkad lobisema: “Kuule, ma siin olen näinud, et su mehel Jüril on jalg haige. Kas see kuidagi muidu teie voodielu ka mõjutab? Ja KUS te muidu seda seksiasja ajate? Kas magamistoas? Minu magamistuba on teie oma kohal, aga pole nagu kuulnud… Seksite üldse või?”.

Nagu… KUI mitu korda olen ma kuulnud arutelusid teemal, et kus ja millal seksivad vanemad, kelle lapsed nendega samas toas magavad. Ja KUI haige see arutelu tegelikult on, kas pole mitte nii? Tõesti paneb see mind hoopis mõtlema, et kas küsija jaoks voodielu võrdub mingi eriti räige satanistlik sadomaso, mida saab teha ainult iga kaduneljapäev, keskööl, kettidega magamistoa lakke tõmmatuna ja täiest kõrist karjudes? Ja no ütleme, et see OLEKSKI ainukene viis seksimiseks, siis mis see kurat teiste asi on, kuidas seda tehakse. Inimesed on leidlikud, küllap mingi viis siis leitakse. Eriti arvestades, et ma pidevalt rase olen, siis võiks see väikse vihje anda, et ju siis ma mingi viisi kaduneljapäeva tähistada olen leidnud. Aga millal? Kus? Mis asendis? Mis kell? Kus lapsed olid?

Lihtsalt ei mahu pähe, kuidas üldse sellise küsimuse peale üks inimene tullagi võiks, aga noh, mis seal ikka. Issanda loomaaed pidada kirju olema, see on vist elav näide sellest.

Mul tekkis öösel üleval passides veel sada miljon küsimust, aga nüüd on nad kõik kuskile kadunud, peale ühe. Kui me siin juba intiimsustest räägime, siis ma mainin ära, et mu nibud on NII valusad. Ja need esimesed nädalad imetada on ka NII valus, ma mäletan seda liiga hästi. Hiljem on nad muidugi nii ära imetud, et sõida või rekkaga üle, aga sinna staadiumisse saamine on valus. Seega. Kas ma võiks juba praegu ennast Purelaniga hõõruma hakata? Et nagu.. tisse ette valmistada selleks õuduseks. Ma ütlen ÕUDUSEKS, sest Lende imes mu ühe rinna nii katki, et sellest tuli verd ja siis ta oksendas mu rinnaverd oma piimaga koos välja, see oli hästi ilus ja armas hetk ema-lapse vahel.

Teiseks, kas nibudele võiks määrida seda tuimestavat igemegeeli? Kas see ei oleks mitte parim lahendus ever?

*Klickbait pealkiri :D

**Sry see nii haige väljend, aga see tundus siia nii hästi sobivat :D

 

remont, rahapuudus ja Bondora*

Ma ausalt siiamaani ei saa aru, miks ma negatiivset tagasisidet sain, kui Bondoraga alustasin. Mulle jäi kuidagi mulje, et nende lubadused oleks alusetud, või et “raha tiksub juurde ainult alguses” ja hiljem jääd räigelt miinusesse või… Ma ausalt ei saa aru! Ehk võib-olla kõvemad investeerimisgurud tõesti teavad kohti ja viise, kuidas sama ajaga rohkem raha teenida, aga tulles tagasi selle juurde, et enne lasin ma vabal rahal Swedi hoiusele tiksuda ja teenisin sellega null euri, siis Bondoras olen kolme kuuga teeninud pea 7€.

Jah, ega see seitse euri nüüd ma ei tea, mis suur rikkus ei ole, aga sellegipoolest on see rohkem kui mitte midagi. Eriti kui teha seda pikema perioodi peale, sest see summa ju muudkui ainult kasvab. Minul tekkis aga selline olukord, et mul oli hoopis vaja testida, kas ma selle raha sealt kätte ka saan. Oli küll plaanis seda seal ilusasti novembrini hoida, aga paraku on remondiga seoses väljaminekuid rohkem kui küll, seega sai “laiaks löödud” Swedi hoius ja nüüd pidin otsaga Bondora kallale ka minema.

Ma ütlen vaid seda, et usalda veel poolvõõraid rahaasjadega ja usu igasuguseid vabandusi, millal su raha sulle tagasi kantakse. Uskuge hoopis mind, häda korral ei näe sa selliste inimeste käest punast krossigi. Pange tähele, mul veel väike lootus säilib, sest ma avalikult pole veel seda inimest risti löönud, aga sellest tuleks üks huvitav postitus: “100 kreatiivset vabandust, miks mitte kellelegi raha tagasi maksta”. Aga eks see on kivi mu enda kapsaaeda, enamik vast nii lollid enivei pole, kui mina.

Kaldun teemast veits kõrvale, aga ühesõnaga, eile proovisin siis Bondorast väljamakse teha. Tahtis 2x kinnitust pin-koodiga, mis mu telefoni tuli. Infoks veel niipalju, raha väljakandmisel tuleb see enne kanda Go&Growst Bondora põhikontole, kuhu koonduvad kõikide Bondora toodete summad kokku. Sealt saab kenasti teha väljamakse oma pangakontole. Tänaseks oli raha minu kontol. Ei tea, ehk oli juba eile, aga ma vaatasin alles täna. Igatahes saan mina oma kiire rahaasja aetud ja nagu öeldud, väike lootus on, et kui enda raha tagasi saan, saan oma Bondora kogumist jätkata.

Muuseas SUUR oli minu üllatus kui raha kätte sain. Mitte selle pärast, et ma selle üldse kätte sain, vaid selle pärast, et minu Bondora konto näitas ju, et mul on sealt saada 728€, aga kohale tuli 835€. Siis sain aru, et lisaks oli tulnud lausa  126 euri Bondora soovitusprogrammi kaudu, mida on võimalik ka kõigil teil teenida, kes teistele oma koodi jagavad, mille te liitudes saate. Ma enda oma hullult jaganud pole, seega ma olingi imestunud, et sellegi pealt nii palju juurde tiksunud oli. Puhas võit ja tõesti rõõmustav!

Tulumaksu osas tehti mulle selgeks, et kuna mina olen 700 eurot sinna sisse kandnud (algselt 500 ja ca kord kuus 100 juurde) ja teeninud lisaks 7 eur tulu, siis välja võttes pean kevadel tulumaksu maksma vaid 7lt eurolt, mis polegi nii hull. Kevadel tuludeklarit täites piisab ka sellest kui kirjutad palju investeerisid ja palju välja võtsid, ülejäänud arvutab Maksuamet. Go&Grow vaates on Bondoras olemas ka Go&Grow maksuraport, kus kogu vajalik info olemas ehk ise väga nuputama ei pea. Kui ma seda väljavõtet praegu poleks teinud, ei peaks kevadel midagi maksma. Nii et niisama sisse-välja pole mõetet sealt kanda. Kui ma aga uuesti rohkem sisse kannan, kui välja võetud tulu, siis jällegi maksukohustus lükkub edasi.

Et siis jah, kui ma enne ütlesin, et saab ka säästudeta elada, siis praegu oleks mul küll suht nadi olukord olnud, kui poleks kuskilt võtta olnud. Okei, ma oleksin võinud oma ema käest küsida või midagi, aga kuna ma ALLES talle meie laudiste eest tagasi maksin, siis oleks vahelduse mõttes kena mitte oma emale võlksi olla.

Lõpetuseks tahan ma ohata, et õudne, kui kallis kogu see remont on. Mul oli kuidagi nagu vaimusilmas mõte, et ah, värvin siin paar seina ja vahetan paar lampi ja no okei, lasen uue välisukse panna, aga iga jumala asi läheb kallimaks, kui ma arvasin. Näiteks ainuüksi välisuste hinnad algavad 500€st. Mul on kahte vaja. Lisaks sain täna hommikul teada, et need uksed on erimõõdulised (nagu kõik krdi uksed siin majas, wtf?!) ja seega lisandub uste hinnale 30%. Paigaldus, lukud, lingid, need olid ka mingi 430€. Ja me pole veel otsapidi tuppa jõudnudki!

Üks osa minust ütleb, et suva, ära siis hakka sellega üldse jamama, aga teine osa minust ütleb, et pelletkamin tuleb ju nagunii ja selle paigaldusega nad nagunii “rikuvad” seinu, mis tuleb üle teha, et siis nagunii ju MIDAGI tuleks teha, tahan ma või mitte. Ma eile mõtlesin isegi nii kaugele “säästulahendustele”, et rendin lihvija ja lihvin ise selle trepi ära, aga Kardo tegi mulle üsna kiiresti selgeks, et siis ma keeraks selle trepi pekki, sest ma pole elusees ühtegi asja lihvinud. Samas kasuisa ütles, et kui just lihvijat ühe koha peal ei hoia, siis täitsa pekki on vast raske keerata :D

Blaah. Tahaks NIIMOODI remonti teha, et raha oleks lihtsalt lademetes käes ja teed rahulikult seda, millal tahad ja mis vahenditega tahad. Mitte, et peaks mõtlema, et palju mul raha on ja kust saaks soodsamalt tegijat. Eriti arvestades seda, et soodsad tegijad võrduvad üldiselt jamade tegijatega.

Vot, oleks aastaid tagasi koguma hakanud, oleks mul ehk rohkem kui 7€ kogunenud, eksole. Katsun aga Bondorast väljavõetud summa võimalikult ruttu tagasi kanda, et näha palju poole aastaga sinna tekkida saaks. Ah, ega vinguda tegelikult mõtet pole. Peaks tänulik olema, et üldse on võimalik midagigi teha ja asi ants, eks jooksvalt saab siis vaadata, mille jaoks raha jätkub ja mille jaoks ei jätku. Lihtsalt tahtsin korraks halada:)

Kui sa mõtled, et tahaksid ka Bondoraga proovida, siis nagu öeldud, summad ei pea olema suured ja alustada võib ka väiksest summast, kasvõi selleks, et veenduda oma silmaga, kas see töötab. Minul on pakkuda teile SEE LINK, mille kaudu regades saate endale Bondora poolt kontole kohe tasuta 5€, millega saab kohe ka Go&Grow‘sse paigutada.

*Postitus sündis koostöös Bondoraga. Tegemist pole finantsnõuga. Investeerimine on seotud riskidega ja ei pruugi sobida kõigile. Konsulteeri vajadusel asjatundjaga.

maja, remont ja raha

Viimane postitus tõstatas paaris lugejas küsimusi ja mõtteid. Vastasin küll kommentaaridele, kuid see teema ei anna mulle rahu ja tahan selle üle veidi pikemalt arutleda. Äkki ma olen tõepoolest valedes elanud ja saan nüüd siit teie käest elamiseks uue perspektiivi.

Uuriks huvi pärast, et miks te nii palju siseviimistlusele jms kulutate, kui see on täitsa korrralik ja tipp-topp? Samas, kui maja vajaks väga palju just väljas tegemist, sh ka haljastus aias?

Ma olen enne ka kuulnud seda juttu, et issand jumal, maja on sellel Mallukal väljast nii räämas, aga näed, lubab endale seda ja teist, kaua ta juba seda remonti teeb, teistel oleks ammu tehtud selle ajaga. Esiteks ma tahaks üldse teada, kui paljudel nendest kobisejatest on oma maja? Kui on, siis peaksite te kursis olema, et kõik maja ehitustööd on jube kallid. Ausalt, ma tahaks ise ka elada majas, mis on üleni ilus. Kauni aiaga, ilusa fassaadiga, uute uste-akendega, mis sooja hoiavad ja no muidugi ilusa ja mugava sisekujunduse ja töötava tehnikaga. Kes ei tahaks?

Ma olen siin majas elanud umbes täpselt neli aastat. Ei tea, kas see on pikk aeg või mitte, aga selle ajaga olen ma lasknud välja vahetada aia, maja katuse, ehitada uue ahju, teha kapitaalremondi kõikides tubades, k.a WC ja vannituba, vahetada põrandad. Ülakorrusele lasknud juurde ehitada vannitoa, mida seal enne ei eksisteerinud. Aeda on juurde tulnud lastele mängumaja + kuur + kasvuhoone. Kohe lisandub siis veel pelletkamin.

Ütlen mina, sest eks enamik nendest asjadest on olnud minu algatus ja me alustasime ikka kriitilisest ja hädavajalikust. Näiteks katus. Kui me siia kolisime, lasi katus niimoodi läbi, et Kardo ema pani siia-sinna potte ja ämbreid, et vesi mööda põrandat ei jookseks. Kui katust vahetama hakati, ütles mu kasuisa mulle, et see katus poleks ühte talve enam üle elanud, oleks kogu kupatusega alla sadanud. Ehk siis kriitiliselt hädavajalik. Oli tarvis ära teha. Ei olnud siinkohal võimalik öelda, et kuule, pohui see katus, teeme haljastuse ilusamaks!

Järgmine väga suur väljaminek oli aia ehitus. Jälle midagi, mida me pidime tegema, sest siin maja ümber oli kunagi selline võrgust aed, mis oli kohati katki, kohati lääpas ja noh hea see ka välja ei näinud. Kohe nii mitte nii hea, et lausa Nõmme linnaosavalitsus saatis Leale korduvalt kirju, et kuulge, teie aed on nii kole, et vahetage välja. Mis seal ikka, vahetasime siis välja. Ütleme nii, et see odav lõbu ei olnud.

Edasi oligi vaja just sees tegema hakata. St jällegi “vaja” on lai mõiste, sest päris kaela ei hakanud midagi kukkuma, aga kuna me nagunii pidime võtma väikelaenu remondi jaoks, et katust ja aeda ehitada, siis võtsime veits rohkem, et sees ka teha. Mul pole eriti pilte majast, kui me siia kolisime, aga näete, umbes selline oli siis elutuba. All siis pilt samas suunas, mis on nüüd tehtud.

Nelja aasta tagune elutoa aknalaud, see mis ülemisel pildil paremat kätt jääb. Veits erinev…

Ühesõnaga, me oleme siin ikka iga aasta midagi teinud ja kõpitsenud ja nokitsenud. Jah, rohkem ikkagi seest, sest ma ju elan siin sees ja veedan siin tunduvalt rohkem aega kui õues. Noh, me elame Eestis ka, siin on ju 9 kuud aastas külm ja kõle, mil ei tahagi nagunii väljas olla.

Ja kui me räägime nüüd väljas tegemisest ja konkreetsemalt haljastusest – haljastus on VIIMANE asi, mida me teha saame. Kurb, aga tõsi. Sest praegu soojustame me trepiosa, eksole. Kui see on valmis, siis saame edasi liikuda vundamendisoojustuse juurde. Kui SEE on valmis, siis saab soojustada ära maja seinad ja kui SEE on valmis, siis saab tegeleda maja fassaadiga, ehk siis katta maja kas laudise või krohviga. Oleneb, kuidas me Nõmme LOV’iga jutule saame. Viimases astmes saame siis katta ka saunamaja uue fassaadiga.

Kui maja valmis on, siis saame edasi liikuda terrasside juurde. Ehk siis uued terrassid saunamajale ja meie elumajale. Ja kui me kunagi NEED KA valmis saame, vot siis. Siis on järgmine samm maja ette uue kiviparketi panemine, et tekiks nn sissesõit ja ilusam kõnnitee. Ja no kui SEE ka lõpuks valmis on. Siis me saame haljastada. Saame mõelda, et kuhu rajada ilusaid peenraid, kuhu istudada marjapõõsaid, või mingisuguguseid sirelipõõsaid või tublipeenraid või ma ei tea. Et no oleks see maja, et kõnnid mööda ja vaatad, et ooooo, nii ilus maja ja aed! See oleks tõesti, päris ausalt minu unistus ka.

Aga praegu on mul täpselt selline aed, nagu Eveliis ükskord kirjutas. Et vaatad sisse ja mõtled, et kas siin elab mingi pime või, et miks ta oma aeda korda ei tee. Täitsa ausalt ma võiks ju iga päev seal pühkida ja õunu korjata ja laste stuffi kokku kraamida, aga ausalt ma lihtsalt… ei viitsi. See on umbes see, et kui sul on mingi eriti rõve ja remontimata tuba, et sa vaatad seda ja mõtled, et ah kunagi saaab ehk selle ka korda ja küllap ma siis tegelen, las ta siis nii kaua olla selline nagu ta on. Ma mõtlen meie aiaga samamoodi :D St maja tagant on ju päris ilus isegi, muidugi võiks parem olla, aga no see pole niiöelda “pakiline”.

Kuigi ma tookord muuseas, selle postituse lugemise järgselt, koristasin mingi 6h aias ja tõesti sai tulemus veitsa parem, aga praeguseks on see jälle selline nagu see on ja tõesti, mul on nii palju muid asju ka teha vaja, et see ei ole mu prioriteetide seas esimene. Seega ma lihtsalt lepin siis praegu selle faktiga, et inimesed lähevad minu majast mööda, võdistavad õlgu ja mõtlevad, et ahaaa, siin urruaugus see Mallukas ennast peidabki.

Eks me oleme üritanud ka natukene paremaks olukorda teha, enamasti lilledega, aga nende maha panemisega on ka see häda, et kogu aeg mõtleme, et pole ju mõtet püsililli panna, kui “kunagi” läheb siin ka tööks ja vaja kõik üles kaevata. Kuhu mida üldse panna ja teha? Seega ongi maja ees kõik praegu sellised ajutised lahendused. Siia-sinna olen lilli pannud, kus tundub, et nad väga ette ei jää. Aeg-ajalt midagi rohin, ämm teeb seda muidugi tunduvalt rohkem. Ahjaa, mu väikevend pidi koolis suve jooksul loovtöö tegema ja tema ehitas mulle sellise asja, ilus ju!

Samas kirjeldab see pilt elavalt majaesist seisu. Suvalt tuleb “maa seest” välja mingi kulunud kiviparkett. Pinnas on mega ebatasane, suur kuivus loob sellise kuiva ja koletunud maapinna välimuse. Pruun ja tuim. Kuigi ma alles rohisin, siis niidetud pole jupp aega (Kardo täna lubas vist niita) ja see kole ja pragunev krohvifassaad majal ei anna ka just mingit erilist ilu juurde. Oeh. Ühesõnaga, te ei pea mulle meelde tuletama, mis mul siin majas veel teha on, ma olen ka ise sellest üsna teadlik. Päris ausalt. Ja tegelen sellega :)

Teine kommentaar eilsest, mis kriipima jäi, oli see:

Mariann, kui sa nüüd käe südamele paned ja ausalt tunnistad, kui palju tarbetuid või ehk mitte tarbetuid, vaid antud ajahetkes väheolulisi asju, oled viimasel ajal ostnud ( nt. need riidest mähkmed, ehted, igasugused muud vidinad, ilma milledeta oleks sa saanud vabalt olla, kuni remondid ükskord läbi on), poleks sul mingit rahapuudust remondi tegemiseks. Tavaliselt ju nii tehaksegi, et on mingi eelarve, kui palju midagi maksab ja kui seda raha lihtsalt ei ole, siis mõtled ja kalkuleerid, kuidas saaks odavamalt ja ehk saaks mõne asja hoopis ära jätta. Kahjuks on sinu kreedo kohe prauhti ära otsustada ja siis mõelda. Alati see ei toimi! Ja ma ei kujuta ette, mis näoga sa emalt laenama läheksid, tema on ju kursis sinu pillava eluviisiga. Kahju, et Kardo on sinust niipalju sõltuv, et ta ei saa või ei taha ise neid remondiasju otsustada. Sa ütled ju muidugi selle peale, et ta ei oska, aga sina ju ka ei oska. Ja paraku võib tulla aeg, kus sinu sissetulekud ei ole ka sellised, nagu praegu – mis siis saab?

Esiteks, ma olen esimene tunnistamaks, et ma ei ole rahadega kõige arukamalt ümber käija. Pole kunagi olnud. Mulle on tõesõna lihtsam lihtsalt rohkem tööd teha ja juurde teenida, kui raha kõrvale panna, ma ei tea miks see nii on. Ja kohe kindlasti on tõsi see, et kui ma oleksin viimased neli aastat, mis ma siin elanud olen, rahaga paremini ümber käinud, siis oleks midagi nendest tegemata asjadest kindlasti tehtud olnud, ma ei kahtlegi selles.

Samas meeldib mulle elada nii, nagu ma praegu elan. Et kui tahan minna välja sööma, siis lähen. Ja kui tahan osta endale mõned ehted või koti, siis ostan. Ja kui tahan lapsele tellida sünnipäevaks niii võrratu printsessikleidi, mille kohta iga loogikaraas küsib, et kas SEE on siis nüüd mõttekas väljaminek, siis vot tellin kui saan, kui ma tean, et see teeb pikas perspektiivis kõik mu kolm tüdrukut kunagi õnnelikuks. Oleneb, millega ma võrdlen eks. Et kas see kleit maksab 6x restoranis käimist või kolm siseust…

Pilt: Nele Suurna

Pilt: Nele Suurna

Raha on ainult vahend. Ma ei ela nii, et käin restos söömas ja siis palun emalt iga kuu lõpp laenu. Kunagi ma küsisin tõesti kogu aeg emalt raha, aga aastaid ei ole ma seda juba teinud. Lihtsalt selle fassaadipuidu eest tuli korraga nii mitu tonni maksta, mida mul just SEE hetk täies summas ei olnud, mistõttu ta ostis selle ära ja ma andsin talle raha tagasi. Nii lihtne see oligi, ei maksa sellest välja lugeda midagi rohkemat.

Kui mul ei oleks võimalik hetkel teha remonti, siis ma ju ei teeks. Lihtsalt ma tahtsin korraks halada, et kõik läheb kallimaks nagu alati ja… No kurat võtku, minu blogi ja nüüd ei või inimene korraks mokaotsast halagi välja lasta, ilma, et kohe sõnu peale lugema ei tuldaks.

Ma ei ole üldse aru saanud sellest parastamisest, et “aga mismoodi sa siis elad, kui sul hakkavad väiksemad sissetulekud olema, või kui pead lastega üksi hakkama saama, ah?”. Nagu… Kui mul on väiksemad sissetulekud, siis ma ei kingi enam neile sünnaks selliseid printsessikleite, et silmadest hakkab südameid pudenema ja siis ma ei osta endale uut söögilauda, sest “tahaks nüüd ümmargust” ja siis ma ei mõtleks uue pesumasina ostmisest, kui eelmine veel töötab. Siis ma mõtleksin vastavalt oma vahenditele. Aga ma ei saa aru sellest loogikast, et miks ma peaks juba praegu nii elama, sest äkki ma kunagi pean? Et ei luba oma lastele midagi, sest äkki ma kunagi pole enam Mallukas ja blogi ei too mulle enam essugi sisse ja siis ma ei saaks ju nagunii lubada, et alustame siis parem kohe?

Nagu öeldud, ma saan aru säästude korjamise mõttest ja vajalikkusest, aga säästude mõte ongi ju osta midagi suuremat. Iga aasta ongi midagi suuremat ka tehtud, et noh, sellega võiks ju siis okei olla selle parastamise koha pealt? Ja kui keegi mult veel kunagi küsima peaks, et mis moodi ma üksi hakkama saaks, kui Kardot “ei oleks”, siis no ma ei tea. Me oleme juba pool aastat minu sissetulekutega elanud, st mina maksan kõik tema rahalised kohustused ka praegu kinni ja annan talle raha, et ta ka nagu inimene elada saaks :D Seega kui ma peaksin üksi jääma, siis mulle jääks rohkem raha kätte.

(Ok, Kardo kõrvalt ütles, et mul tegelt läheks sama palju, sest ta ei kuluta enda peale üldse, nii et okei, ma pean nõustuma temaga, sest ta eriti tõesti endale midagi soetanud ei ole).

Igatahes on mul tunne, et ma peaksi terve elu elama eluviisi, nagu ma oleks miinimumpalgaga üksikema, kellel on kolm last toita ja üleval pidada. Et JUHUKS, kui see lõpuks juhtuks, siis oleks mul võimalikult valutu üleminek reaalsusesse ja ei peaks mõtlema, et kus restoranis parimad kammkarbid või austrid on, sest minu menüü on sellest ajast makaronid ja jahukaste.

Ühesõnaga ei arva ma tegelikult, et mu probleemiks oleks “mõttetud” väljaminekud riidest mähkmete näol, sest need on nagunii tunduvalt odavamad, kui tavalised mähkmed. Või et kui ma ühe korra endale paar ehet lubasin, et siis see mu “eelarve” jube sassi lööks. Minu viga on siiani olnud pigem see, et ma olen mõelnud, et suva, võtan kõige odavama, peaasi, et uus ja korralik on. Aga need kõige odavamad ei ole kuigi vastupidavad ja pikaajalised, mistõttu vajavad üsna ruttu välja vahetamist. Seega proovin ma nüüd teistpidi targem olla. Et kui see kõige odavam välisuks + lukk tõesti on ju väga nadid (plz ärge paljaks röövige), et siis ma ju VÕIKS selle uksega edasi elada, sest ees ta ju püsib, aga mõttekam oleks osta uus ja kvaliteetne uks, mis tõepoolest pikalt meid teenib. Eks? Mõelgem seda siis nii, et noh, juhuks kui ma lõpuks olen siis miinimumpalgal Valdeku Maxima kassapidaja, kes üksinda kolme last ülal peab, et siis on mul vähemalt hea ukski olemas.

Vot, selline pikk jutt siis sellest, et miks ma ometi maja väljast korda ei tee ja ei haljasta. Loodan, et sobisid mu alandlikud vastused ja ma võin nüüd edasi elada :D

väike update endale

Lende alustas kuus päeva tagasi seda, et hakkas potti pissima ja õnnetusi on juhtunud sellest peale täpselt kaks. Üks kord lasi ta enda uhke lõvikostüümi täis ja teine kord meenus poole pissi pealt, et tuleks potile minna. Aga arvestades, et ta oli vähem kui nädal tagasi 100% mähkmetel, siis ma leian, et see on väga hea tulemus.

Umbes kolm viimast päeva annab ta kõvasti märku, et ta ei taha ka ööseks mähkmeid jalga panna. Kisub neid tihkudes ära ja noh, ei pea geenius olema, et mõista, et ilma mähkmeta oleks mugavam magada. Rääkisin siis Lendele, et ma ei taha, et ta mulle voodisse pissib ja kui ta suudab terve öö pissimata olla, siis saab ka tema inimese kombel mähkmeta magada.

Eile enne magama minekut samamoodi pusis neid mähkmeid ära kiskuda. Ma keelasin teda, panin truki uuesti kinni ja keerasin teise külje, ning jäin magama. Hommikul avastasin ma Lende palja pepuga – oligi oma mähkme ise ära saanud. Katsusin hirmuga voodi läbi, aga ei oldudki kuskile pissitud! Ja kuiv riidest mähe oli ka maha visatud, polnud ta ka sinna pissinud.

Omg, Lende esimene kuiv öö! Aasta ja 10 kuuselt! Wohhoo! Ega ma muidugi arva, et see nüüd nii jääbki ja kindlasti võib keegi kuskil kobiseda, et suur asi ka, mille üle rõõmustada, sest TEISED lapsed käivad juba aastaselt potil ja öödki ammu kuivad, aga ma leian ikka, et kui rõõm suur, võib oma lapse üle juubeldada nii palju, kui hing ihaldab.

Peab ikka paika see, et iga laps teeb kõike omal ajal. Mari oli ju ikka kõvasti vanem, kui ta potil käima hakkas, samas Mariga ma nägin palju rohkem vaeva. Proovisin kõiki raamatunippe ja mida kõike veel, aga ta lihtsalt ei tahtnud. Lendega ei teinud pmst nagu miskit, aga ikkagi hakkas pea aasta varem käima.

kuus kuud rasedust – räägime eraämmakatest

Tavaliselt on nii, et kui keegi teine rase on, siis läheb tema rasedus nii kiiresti. Mul on enda omaga nii, sest 100% ma sellega harjunud veel ei ole. Ma tahtsin kirjutada, et “ma ei usu, et ma olen”, aga noh et mitte rasedust uskuda, peaksin ma arvama, et mul on sees üsna suur paeluss, kes korralikult rabeleb, sest KEEGI seal kõhus igatahes mürgeldab nii et vähe pole. Tahaks öelda, et oh kui nunnu, “kõhubeebi” liigutab, aga tegelikult on Marta nii jõuline, et ajab mul kohati oma rabelemisega südamegi pahaks. Aga see selleks, eks iga rasedus saab kord otsa ja mulle ütles äpp ükspäev, et sünnituseni on aega 100 päeva.

Kuna ma ühtegi rasedust 40da nädalani kandnud pole, siis ei usu, et ma ka sedapuhku tähtajani vastu pean. Ise arvan, et Marta sünnib umbes 5-10 novembri vahepeal, aga no ega ma täpsemalt ennustada suuda. Tuleb, millal tuleb. Kuidagi ruttu läheb see aeg lihtsalt, pole midagi öelda.

Enne oli mul kindel plaan, et mina eraämmakat ei võta, sest Triin meeldib mulle nii väga, siis nüüd ma olen ümber mõelnud. Mitte selle suhtes, et Triin mulle meeldiks, aga ma hakkasin mõtlema, et mulle meeldiks vist see võimalus TEADA inimest, kes mu sünnitust vastu võtab. Et ma saaks talle enne rääkida, et mismoodi ma olla tahaks ja mis asendeid proovida, kui ta esimest korda siis palatisse astub, kui mul 10 cm avatust on, nagu Lendega juhtus. Ütleme nii, et siis pole eriti mugav tuvuda ja oma eelistatud poose arutada. Kuigi jah, mu pressid on alati kestnud mingi 2 mintsa, et laias laastus võiks öelda, et mis vahet seal on, mis asendis ma need mööda saadan, aga noh, lihtsalt tahaks.

Lisaks veel see, et ma unustasin oma ämmaka aja paar nädalat tagasi ära ja uue aja saaks alles septembri keskele, tahaks ikka enne kontrolli minna, sest viimati külastasin ma ämmakat mingi 16dal nädalal…

ITK kodukal on kõik eraämmakad kenasti näha ja pildile klikkides näeb nende kohta natukene rohkem infot kah.

Ma kuidagi nagu mälusopist meenutan, et hästi paljud soovitavad Minni- Triinu. Samas pildi järgi tundub ta küll mitte kõige sõbralikum nägu, mida sünnitades näha (sorri, ma usun, et ta päriselt võib sõbralik olla, aga no kas on raske pildil naeratada või :D).

Ma näo järgi valiks vist Ülle Višnevski, tundub selline armas vanaema, kes on miljon last ilmale aidanud. Aga noh, ega nägu tegelikult midagi ei ütle, pigem loeb see, et kas inimesega tekib klikk või mitte. Kas kellelgi on mõne nende ämmakaga kogemusi? Kuulaksin hea meelega :)

kuus kuud rasedik, niisama

kallis dr. google…

Ma reaalselt ei tea, mis minuga täna juhtus, aga peale tööasjade lõpetamist oli selline tunne, et ma suren ära. Hommikust saati oli väike iiveldus sees, aga kuna ma olen siiski rase naine, siis ma üldiselt ei pööra sellistele sümptomitele nagu iiveldus, pearinglus, hapnikupuudus, väsimus, jõuetus ja muud säärased “toredused” mitte mingit tähelepanu. Kui aga kliendid lahkunud olid, ei suutnud ma püstigi seista, no nii halb hakkas lihtsalt. Vedelesin siruli ja ootasin käte värisedes taksot. Ise tänasin jumalat, et ma hommikul rattaga tööle tulnud ei olnud. Lihtsalt kohutav.

Tulin koju, lamasin mingi kuus tundi ja nüüd on natukene parem olla, kuigi uni tahab maha murda. Ämm arvab, et see on mingi … ilmastikurõhuga seonduv, aga ma panin oma sümptomid googlesse ja sain teada, et mul on kas infarkt, narko üledoos või rauamürgitus. Ei teagi, mida nüüd siis täpselt oma hauakivile graveerida lasta. Ilus oleks ju: “Mariann Treimann, kallis abikaasa ja ema, kuni rauamürgitus ta taevaiša juurde viis.”

Jah, kui ma suren, siis nii kirjutagegi.

Võite nüüd minuga hüvasti jätta, ma laman, käed risti rinnal diivanil, ja ootan vikatimeest.

Lõpetuseks pilt minust, mis ma tööl diivanil vedeles endast tegin, et Maigretile näidata, kui suremas ma olen. Võiks öelda, et ma peaks tihemini surema, sest ammu pole endast nii kabedat pilti näind.

#kaenlaaugupekk #rip #nüüdonminek #infarkt