Mariann Kaasik's Blog, page 171

autokool – TEHTUD!

Uskumatu, et ma seda siia kirjutada saan, aga umbes-täpselt pool aastat peale autokooli alustamist olen ma nüüd jõudnud sinna punkti, kus ma võin öelda, et autokool on tehtud ja edasi ootab mind ainult Maanteeamet! Jah, ma tean, et see pole nüüd mingi mega suur saavutus, aga mina olen enda üle küll uhke, sest mul oli selle poole aasta jooksul korduvalt tunne, et see autovärk ei ole minu jaoks ja võib-olla ma tõesti ei ole selle jaoks mõeldud. Olgem ausad, siis isegi peale esimest teooriatundi oli mul tunne, et ma ei saa sellega hakkama. Teooriatestid tundusid maru keerulised ja tundus uskumatu, et see kõik mulle kunagi loogiline tunduma hakkaks. Siin postituses olid ka mu esimesed muljed autokoolist.

ma oma esimeses teooriatunnis

Alguses käisin usinalt teooriatundides kohapeal, aga siis entusiasm rauges ja nii olekski mul autokool jälle pooleli jäänud, kui mu autokoolil poleks e-kooli võimalust. Ehk siis iga kohal käimata tunni eest pidin vaatama online koolitusi ja täitma testi. Ainuke asi oli selles, et enne kui videod vaadatud ei olnud, siis test ei avanenud, seega pidin ma kodus selle mitu tundi leidma ja seda on kuidagi keerulisem teha, kui koha peale minna, aga no see on tagantjärele tarkus. Igatahes kellel võimalik, ma soovitan ausalt kohal käia, sest kodus tekib ikka see, et ah mul seda teist ja kolmandat vaja teha ja lõpuks avastate ennast samast olukorrast nagu mina – miljon tundi vaatamata videosid ja lahendamata teste, mis tundusid korraga nii suure koormana, et jälle tekkis mõte, et issand appi ma ei jõua.

Õnneks päris pooleli ma ei jätnud ja kuigi teooriaosa jätsin ma unarusse, siis sõitmas käisime me jooksvalt kogu aeg. Kokku oli mul kolm erinevat sõiduõpetajat, enamasti sõitsin Jaanusega, kes on muuseas ka autokooli direktor, nagu ma alles eile aru sain. Mul vist pikad juhtmed. Igatahes olid kõik sõiduõpetajad toredad, aga kõige rohkem klappisingi vist Jaanusega. Minu jaoks piisavalt rahulik, kindlameelne, ei närvitsenud, ega hakanud rooli kiskuma või muud sellist, millega ma kunagi kokku puutunud olen. Seletas mulle rahulikult minu vigu ja üsna pea hakkaski neid vähemaks jääma.

ma teel esimesse sõidutundi

Ma olin roolis alguses küll selline… noh, keda lihtne ära ehmatada. Ja kui keegi mulle kärataks, et hoia vasakusse serva, siis ma ehmatan kohe ära ja lähen üldse oma sõidu suhtes parakasse, et ma olen kuulnud, et paljudes autokoolides õpetajad on parajad hitlerid. Mulle selline taktika ei sobinud ja selline vaikne suunamine mõjus hoopis paremini. Pikalt oligi mu probleem see, et ma ei osanud ennast teel normaalselt positsioneerida ja kaldusin liiga paremasse serva ja kurvides sattusin veits vastassuunda. Ajaga loksus see paika ja sõidtunnis tundsin ma ennast üsna kindlalt ja hästi.

Olen maininud, et ma käisin ju kunagi kaua autokoolis, aga roolis olin ma alati ebakindel ja närviline. Mulle EI MEELDINUD sõita ja ma arvasin, et sellest tulenevalt ei olegi mulle lube ette nähtud. Nüüd aga tundub sõitmine täitsa tore tegevus, nii et ju siis oli kõik ikka autokooli ja õpetaja taga kinni. Kes oleks osanud aimata…

Nii siis läkski, et sõit hakkas juba sujuma, aga see paganama teooria oma miljoni video ja testiga ootas ikka nagu koorem mu õlgadel. Ei olnud muud teha, kui pidin lihtsalt härjal sarvist haarama ja hakkasin järjest tegema. Ja tegin ja tegin ja tegin ja tegingi kõik paari päevaga ära. Mida rohkem teste lahendasin, seda arusaadavamaks see kõik läks ja lõpuks tundus, et äkki ma kunagi jõuan ka nii kaugele, et suudan ka teooriaeksami ära teha.

Nagu te ehk mäletate, siis esimese koolieksami kukkusin läbi. See on mõneti hea, sest ma alguses õppisin natukene valesti, st üritasin kõike endale tuimalt pähe taguda, selle asemel, et loogikat ja seadusi välja otsida. Kui ma seda mõistsin ja põhitõed endale LÕPUKS selgeks tegin, läks ka õppimine sujuvamalt ja nõnda ma teise katsega kooli teooriaeksami läbisingi. Issand, ma olin niii-iiii-iiii õnnelik, sest see tundus tõesti lausa uskumatu.

Kes mu blogi kauem lugenud ja mu iseloomust natukenegi aimu omab, siis ma ei häbene tunnistada, et jah, ma olen absoluutselt selline inimene, et ma jätan väga palju asju pooleli, kohemaid kui miski liiga keeruline tundnub. Hakkangi endale vabandusi otsima, et mul pole aega ja ma ei saa ja ma ei jõua ja nüüd oli ju veel eriti lihtne, et ma ju RASE ja mul niigi palju asju vaja teha, enne kui see beebi sünnib. Nüüd aga pean ma tänama kõiki, kes on elus võtnud vaevaks kuskile kirjutada, et ma kindlasti lube ei saa ja autokooliga hakkama ei saa. Just see tekitas minus selle trotsi, et kuulge käige teie ka kuradile ja ma teile alles näitan, kuidas ma saan. Ma üldiselt selline jonnakas ei ole, aga see tekitas küll sellise tunde, et aiii vaadake vaid, kuidas ma kunagi ringi sõidan oma uues ilusas autos ja sülitan teie “izzand zee Mallukas ei saa iial lube!” jutu peale. Eks näis, millal see päris “sülitamine” toimuma hakkab, aga ütleme nii, et võin vist juba kurgu puhtaks köhatada, sest eilse seisuga sai mul tehtud viimane osa autokoolist, ehk siis pimedasõit ja täna hommikuks potsatas mu postkasti autokooli lõputunnistus. Lisaks sellele oleme me ka ühe suurima autofirmaga koostöö lõpuosas, mis annab kinnitust, et ka auto on mind lubade saamise ajaks ootamas ;)

Selle pimedasõiduga oli nii, et see oli viimane asi, mis mind autokooli lõpetamisest lahutas ja see pidi mul täna simulaatoril olema. Kuna lihtsalt praegu on nii valged ajad, siis üldiselt tehaksegi seda selle masina peal. Aga siis sain eile autokoolist kõne, et neil on mingi jama ja simulaator läks katki ja nüüd hakatakse uusi aegu panema alates viiendast oktoobrist. Ma juba ahastasin, sest noh, nagu te teate on ARKi järjekorrad nagu nad on ja iga päev ja nädal, mil ma pole autokooli lõpetanud, pean ma ju lisaks ootama. Siis aga hellas mu enda sõiduõpetaja, et kuule, teeme täna õhtul selle pimedasõidu “au naturelle” ära, et ootame kuni pimedaks läheb ja sõidame veitsa ringi.

Nagu ma olen maininud, siis ma olen haige nagu… tinavile(?), aga kuna ma ei tahtnud seda enam edasi lükata ja ma olin nõus, et tavai, teeme ta siis ära. No ja mis muud, kui tegimegi. Ma saan aru, et seda libedasõitu ja pimedakoolitust hakati tegema alles 2011. aastast ja enne ei pidanud õpilased sellega enne lõppastmeeksamit tegelema, aga mina olen küll rahul, et enne lubade saamist ka neid asju proovima peab/saab. Ma polnudki enne nt pimedas sõitnud ja Eestis on ju 50% ajast pime! Muidugi eks see ole harjumise asi ja tasa-targu see nagunii alguses tuleb, aga ikkagi, sain proovitud!

Kui see tunnistus täna saabus, siis ma printisin ta kohe välja ja raamisin ära nagu uhke koolitüdruk. Noh, ma oleks võinud kooli ka tunnistusele järele minna, aga õpetaja ise ütles ka, et ega seda tegelikult vaja ei ole ja kõik on tänapäeval nagunii digitaalne, aga no kuidas ma digitaalse asjaga sellise pildi teha saanud oleks?!

Kardo ütles, et ma olen nagu uhke esimese klassi õpilane oma aabitsaga

ilusad hetked mu elus – Tartu reis ja V Spa

Miks me kunagi ilusaid hetki ei hinda? Näiteks neid hetki, kus me saame vabalt nina kaudu hingata. Või neid hetki, kus kõik lihased ja liigesed ei valuta. Või neid hetki, kus nina ja kurgu vaheline ala ei kuiva ja kipita nagu vanapagan. Aga oh ei, kui need imelised hetked käes on, ei mõtle ma nende peale üldiselt kunagi ja harva (kui üldse) tuleb pähe tänulik olla võime eest nina kaudu hingata.

Nagu te võite aru saada, olen ma haige. Ei olegi kindel, kas asi oli selles, et ma keeldusin põikpäiselt endale tunnistamast, et õues on juba nii külm, et jakita enam välja minna ei sünni, või tabas mind lihtsalt mingisugune viirus, aga tulemus on käes. Nohu, köha ja õhtuti tõuseb ka väike palavik.

See kõik teeb ööd sada korda ebamugavamaks, sest praegu näevad mu “lõõgastavad ööuned” välja sellised, et ma ärkan selle peale, et nina on täiesti kinni ja hingata ei saa. Võtan sisse natukene istuvama asendi, aga selle suure liigutuse peale tuleb muidugi pissihäda. Pean ennast püsti ajama, pissile koperdama ja nuuskama. Laman uuesti voodisse ja korraks lahti läinud nina hakkab jälle kinni valguma. Vähkren, järelikult liiga raevukalt, sest ajan üles enda sees oleva Marta, kes ka vähkrema hakkab ja tekitab mulle superkõrvetised. Need, mu sõbrad, on samm edasi tavalistest kõrvetistest, sest nendega kaasneb tunne, et hakkan kohe hapet oksendama. Varem oleksin ma ennast jälle üles ajanud (ja siis juba ka pissinud), et Renniet võtta, aga nüüd hoian ma neid padja all.

Vot sellised glamuursed ööd siin meie majas. Ärge pange mind tähele, ainult 32. nädalat rase, külmetunud ja väsinud. Kuigi ma pean tunnistama, et kõige selle juures on mul tuju väga hea, sest ma olen suutnud viimastel päevadel ennast kätte võtta ja raamatu kirjutamisega usinalt edasi liikuda. Eilse seisuga oli valmis juba 230 000 tähemärki, ehk siis vajalikust 350 000 tähemärgist on suurem osa juba olemas. Mu kirjutamistuhin tuligi vist sellest, et lisaks külmetusega on ka Marta hakanud ennast väga jõuliselt liigutama ja mul tekkis vahepeal tõesti selline hirm, et appi, mul on nii kiire see raamat valmis saada, enne kui ma lapse saan! Aga noh, enam ma ei põe, sest viimased paar päeva näitasid kenasti, et kui ma natukene keskendun, läheb raamatuga ludinal ja tegelikult on Marta tulekuni veidi alla kahe kuu enivei aega. Aga südamerahu on see toimetamine siin andnud küll. Äkki ma selle pärast jäin haigeks ka? Pingelangus ja noh, see osa ka, et ma t-särgi väel ringi jooksnud olen…

Tegelikult ma tahtsin rääkida hoopis sellest, et me käisime ju kaks nädalat tagasi V Spas ja ma ei olegi sellest siiani sõnagi kirjutanud. Pole vist ka ime, sest peale seda tulime me koju ja avastasime remondimeeste “imelise” töö, mis mind veits ära kassis ja viis mu mõtted kiirelt spast argielu peale tagasi. Eile aga otsisin telefonist ühte pilti ja leidsin hunniku telefoniklõpse, mis spas tehtud sai. Kaamerat ma sinna kaasa ei vedanud, aga ei olnud ka tarvis, sain kõik vajaliku jooksvalt telefoniga üles jäädvustatud ja üldse pürgin ma viimasel ajal sinna suunas, et pole vaja kõige muudkui pildistada ja üles riputada samal ajal, sest tahaks ju ikka nautida, mitte kohe kuskile üles laksida või nii.

Igatahes, siin on meie äge V Spa kogemus läbi suvaliste telefonipildikeste, mis minu meelest emotsiooni päris hästi edasi annavad. Esiteks sai üldse valitud V Spa, sest Triinu soovitas seda megasoojalt, seega istusime bussi ja sõitsime Tartu poole. Lux Expressiga on lastega mugav sõita, sest seal on multikavaatamise võimalus ja muidu päris ruumikas ja mugav. Sõit läks kiiresti ja üsna pea olime Tartus kohal.

Me ei teadnud täpselt, et kaugel spa bussijaamast on ja olime valmis pikemalt jalutama, mistõttu sai kaasa võetud ka kandekott Lendele, käru tassida ei viitsinud. Tegelikult tuli kohe üks vana tädikene rääkima, et ta on meid telkus näinud ja et me oleme ikka nii nunnud ja juhatas meid kenasti spaasse, mis oli suht seal samas, üle tee.

Kardol on nii suur kott, sest me tassisime pissipotti endaga kaasa :D

Tartus avastasin, et Mari pea on SUPER rasvane ja mulle jõudis kohale, et ta on endale mingit õli pähe määrinud. St ma nägin juba hommikul, et ta juuksed on mega mustad, mistõttu ma need tal äta pesin, aga kui need ära kuivasid, olid need samasugused. Seega, kui meile jäi ette juuksurisalong, siis küsisime sealt kiirelt aega, et Mari pea korralikult ära pesta ja veidi otsi lõigata. Saimegi selle umbes 30 mintsa pärast tehtud, Mari ise oli nii rahul ja ei suuda reedet ära oodata, sest siis lähme me Sarita juurde, kus ta saab endale “vikerkaare juuksed!”. Võite arvata, kui põnevil ta on

epiduraal või pigem mitte?

Ma ei ole kunagi mõlenud, et ma tahaks sünnitusel epiduraali. St ma ei ole seda kunagi ENNE sünnitust mõelnud, sünnituse lõppfaasis olen ma vist seda mõlemal korral anunud, mille peale nenditi alati, et kle sõbrake me ei anna sulle siin 9 cm avatusega mitte kui midagi. No selge…

Olen sada korda juubeldanud ka selle üle, et tegelikult on mu sünnitused ju lihtsad olnud. Jah, mega rõve ja valus on, aga need paar tundi kannatan kenasti ära ja laps käes, ela ainult üle ja rahu maal. Nt mõlemal korral on olnud nii, et kohe kui 10 cm avatust käes, on ka laps tulnud. Alles nüüd, eraämmakaga kohtudes ta mainis, et tegelikult öeldakse nii, et kui 10 cm avatust on olemas, et siis sünnib laps nelja tunni jooksul. NELJA! Issand jumal, ma pole elu sees nii kaua kokku ka sünnitanud, mida seal veel neli tundi, auk ripakil valla teha? :D Miks nad siis juba välja ei tule kõigil?

Imelik värk!

Igatahes läks meil kohtumisel jutt ka epiduraalile ja kui aus olla, siis ma olen pigem alati mõelnud, et no kui juba olen ilma hakkama saanud, et ju siis pole vaja ka. Sünnitusi pildistades olen ka paar korda näinud, kuidas epikat saanud naiste sünnitus pikale venib ja nõnda ongi mulle jäänud arvamus, et seda kasutataksegi pigem pikkadel sünnitustel, et naine puhata saaks. Nüüd aga kinnitas mulle mu uus ämmakas, et tegelikult ta ei usu, et epiduraal minu sünnitust pikendaks, vaid vabalt võiks juhtuda üldse nii, et saan oma süsti kätte ja saan ehk lapse veel selle mõju allgi kätte. Ehk siis…. valuta? See tundub liiga hea, et olla tõsi, aga nüüd see mõte mulle pähe puges. Miks krt keegi mulle seda enne ei ölenud, et tee epiduraal ja vb saad ilma valudeta lapse kätte? Ma, nagu loll, olen siiani VALUDEGA sünnitanud.

Ma juba siin ühes postituses veits juubeldasin, et ülihea mõte, seekord peaks proovima ära, kui robinal hakkas tulema kommentaare, kus inimesed kurtsid, et epiduraal oli valus ja süstikoht valutas pikalt (aastaid!) edasi. Et epikas ei töötanud. Et epiduraal võib beebile halb olla? Ma lihtsalt EI TEA enam! Seega pliis kogemusi just neilt, kes on epiduraali saanud. Kas aitas? Kas soovitaksite lasta teha?

Muidugi see kõik eeldab, et ma jõuan haiglasse enne 5cm avatust, aga noh, seda vast ikka saab.

The post epiduraal või pigem mitte? appeared first on Mallukas.

septembrikuus LUMI on maas*

Nali, tegelikult ei ole LUMI mitte maas, vaid mu vannitoakapis ja just nendest toodetest ma täna teile rääkida tahan. Alustame siis sellest, et iga jumala kord, kui mulle kirjutatakse, et tere, me tahaks, et sa prooviksid meie kreeme ja seerumeid, on mu esimene mõte see, et kas seda koostööd on mõtet vastu võtta. Kreemid ja muu selline kraam on üldiselt nii individuaalse toimega, et mis toimib ühele, ei toimi jälle üldse teisele. Suuremate nahaprobleemidega inimesed ei pruugi abi saada 99% toodetest, samas minusugused, kellel nahaga pea iial mingit olulist probleemi olnud pole, võib põhimõtteliselt iga toote kohta öelda, et jah, hea kreem on.

Mulle on väga oluliseks jääda oma blogipostitustes ja arvustustes ausaks, mistõttu hämmastas mind hiljaaegu ühe firma suhtumine, et kui nemad saatsid mulle kolm toodet, siis olgu olla kolme toote arvustus, kuigi kolmest kaks jätsid mind täiesti külmaks ja valetada ma ei kavatse. Üllatav oli see, et firma pigem eelistaks, et ma ütlekski, et ma ei tea, suht tavaline toode, ei head ega halba, kui see, et ma tõesti siiralt ja südamest soovitan vähemalt ühte, mis mulle päriselt-päriselt meeldib. Ma ise arvan, et see “päris emotsioon” on postitustes selgelt näha ja minu huvi pole lugejatele kärbseid pähe ajada.

Seega on mulle väga sümpaatne LUMI firma suhtumine blogijatesse ja koostöödesse. St ma ei tea muidugi kas ja kellega nad veel koostööd teevad, aga minu puhul meeldis mulle väga, et nad saatsid mulle juba ammu tooted, mis olid alles valmimisel, et ma saaksin neid proovida ja sobivuse korral millestki ka teile rääkida. Päris äge oli tunda, et ma olen nagu osa mingist protsessist, et saan sellised “kodukootud” totsikud, et kle näe proovi ja ütle, mis sa arvad.

Uhiuus BIO-KLINIK sarja näokreem on just poelettidele ja e-poodi jõudnud. Kuigi teda oli seal ka enne, siis täiustati veidi ta koostisosi ja tehti ta veelgi paremaks, kui ta enne oli. See on küll konkreetselt mõeldud tundlikule, punetavale, atoopilisele ja probleemsele nahale, mistõttu ma kartsin, et ma ei oska sellest mitte miskit rääkida. Mul ju selliseid probleeme ei ole. Aga kuna mu Berrichi näokreem oli just otsa saanud ja minu eas inimene võiks aeg-ajalt midagi näkku määrida, siis mõtlesin, et kui mingi kreem juba nii paljudele erinevatele nahatüüpidele mõjuda saab, siis ega ta mullegi halba teha või.

Et aga katsetus täie raua ette läheks, pumpasin lahkelt pool pudelit sõbrannale välja, kellel näonahaga natukene rohkem maadlemist kui mul. Noh, juhuks kui minu ainukene kommentaar olekski pärast, et suht ok kreem oli. Õnneks ei ole, aga sõbranna tulemus meeldib teile kindlasti rohkem, ma panin tema kogemuse teile kirja kah:

“Mallu andis mulle proovida uut LUMI kreemi “BIO-KLINIK”. Ma võibolla peaks solvunud olema, et mina talle halva näonahaga kohe pähe tulin, aga mis ma ikka solvun, kui nahk ennast ka häirib ja mul pole uute asjade proovimise vastu midagi. Paljud, kellel nahaga probleeme teavad kindlasti seda tunnet, kui proovid olukorra parandamiseks igasugu hirmkalleid kreeme ja lõpuks jäävad nad lihtsalt vedelema, sest mingit abi neist ei oleks. Minul on diagnoositud rosaatsea, mis suviti natukene paremaks tõmbab, talvel jälle väga palju hullemaks läheb. Ma olen proovinud pea kõiki apteegis müüdavaid tooteid, mõni on natukene paremaks teinud, mõni ei ole midagi muutnud. Ravi sellele ei ole, seega ma ei loodagi ühestki tootest seda, et see mu probleemi 100% lahendaks. Nagu öeldud, LUMI kreemi võtsin vastu ja mu esimene mõte oli küll, et sellise haisuga toodet on küll raske katsetada. Mallu ise kiitis mulle taevani, et muru lõhn, aga minule meenutas ta mingit ravimtaime. Etteruttavalt ütlen, et sellega harjusin ma paari päevaga ära ja enam mulle ei tundu, et see haiseks, aga see lõhn on vist üks nendest, et kas meeldib või ei meeldi, peate ise katsetama.

Minu katseperiood kestis terve augusti, kreemi kasutasin igal õhtul öökreemi asemel, sest mulle tundub, et siis saab kreem paremini nahka imenduda ja oma tööd teha. Tööd ta tegi küll, sest esimese nädalaga nägin punetuse taandumist ja põletikukolded hakkasid vaikselt taanduma. Kuna minu rosaatsea on enamjaolt põskedel, siis oli mul selle üle väga hea meel, sest kui nahk on põletikus, ei ole mul ka väga hea ennast meikida, see teeb ju haiget. Kui põletikku pole, siis saab vähemalt vahepeal ennast naisterahvale kohaselt üles ka lüüa, kui tuju on. Mitte ainult enda naha üle põdeda, mida ma viimased aastad tegelikult teinud olen.

Augusti lõpuks olin üllatunud, kui korra taandunud põletik tagasi ei tulnudki. Kuna mul on see olnud siiani ikka nii, et põletik tuleb ja läheb, siis nii pikka “hea naha” aega ei ole ma kaua aega nautida saanud. Võin öelda, et siiani pole põletik tagasi tulnud ja ka punetus on minimaalne. Päris meigita muidugi tänavale ja tööle ei läheks, aga ise näen küll, et tulemus eelnevaga on nagu öö ja päev. Soovitan seda rosaatseaga kindlasti proovida, sest kui see juba minu jubedale nahale töötas, siis julgen soovitada ja kasutan ise edaspidi ka.”

Te ei pea vist kaks korda arvama, et kui ma nüüd uhiuutes pakendites tooted kätte sain, kellele ma enda näokreemi edasi kinkisin. Minul endal on veel sellest katselaarist päris normaalselt kreemi alles ja kuna see sõbrantsi nii hästi aitas, siis ega mul kahju pole. Seda enam, et ma tean, kui kehva tal haiguse süvenedes olnud on. Seega kui mina saan kiita kreemi niisutavaid (ja lõhnavaid!!! sõbranna on imeliku lõhnatajuga :D) omadusi, siis ilmselgelt on tema kogemus pigem see, mis teisi aidata võib. Jah, see on kallis, maksab pea 30€, aga arvestades, et seda jätkub umbes kolmeks kuuks (nii kaua ta säilib ka), siis 10€ eest kuus enda näonahka paremaks teha ja abi saada ei tundu jällegi nii palju, ega?

Ahjaa, just eile valmis ka väike testpudel, mille hinnaks ainult 8€. Kes kohe ei julge suurt pudelit osta, siis soovitan sellega alustada. Siis näete ära, kas sobib ja saate julgemini suurema totsiku endale soetada. Saab osta SIIT.

Teine uus BIO-KLINIK toode lettidel on BIO-KLINIK rahustav ja sügavniisutav kehakreem, mis olla üle Eesti paljude atoopilist dermatiiti põdevate pisipõnnide vanemate lemmik. Huh, ma võin vaid tänulik olla, et ei minul ega lastel seda paha haigust ei ole, seega piirdus minu kreemikatsetus sellega, et ma seda õhtuti endale kõhule ja kätele määrisin, mis mingil määral mu sügelust leevendas. Ma ei tea miks, aga mu käed ja käevarred sügelevad KOHUTAVALT selle raseduse ajal, arst sellele mingit põhjust leidnud pole, soovitaski niisutada, mida ma siis teinud olen. Küll aga tahaksin ma ühe endale saadetud tutika kehakreemi anda katsetamiseks kellelegi, kelle laps näiteks dermatiiti põeb, et te saaksite lugejatele jagada, kas see kreem siis päriselt aitab või mitte. LUMI tootjad ise väidavad, et rahulolevad kliendid on lausa uurinud, et miks see kreem pole haigekassa nimestus, sest aitab lapsi nii hästi, kuid 4-5x päevas kreemitades läheb see ikka päris kulukaks. Loodame, et ühel päeval ta siis seal nimestus ka on! Kui tahad seda kreemi ära proovida ja elad Tallinnas, et mul oleks hea seda sulle üle anda, siis kirjuta mulle nt siia postituse alla kommentaar ja ma meilin sulle ise, et kuidas sa kreemi kätte saaksid. Vastutasuks tahaksingi ma vaid su ausat kogemust, mida siis blogis või blogi FBis teistegagi jagada.

Kaks asja siin pildil on nii uued, et pole veel poodideski!

Tegin uutest pakenditest kah pilti, nagu näha, siis tooteid on neli, aga vot maskist pole mul veel midagi rääkida, sest me oleme Kardoga kuu aega rääkinud, et õhtul hakkame maskitama, aga paganas, pole kunagi sinna maale jõudnud. Mis seal ikka, loodan, et teile piisab ka kolme toote arvustusest, sest tõesõna, väärt kraam on nad kõik. Puhas kodumaa toodang, vegan ja hea Eesti asi. Mina soovitan :)

Kui tahad kreeme proovida ja natukene allhindlust, siis koodiga “mallukas10” saad sa 10% allahindlust! Ühele õnnelikule loosin ka LUMI poolt komplekti BIO-KLINIK tooteid, nii näokreemi, kui ka kehakreemi. Et komplekti loosimises osa võtta, jäta lihtsalt kommentaar, et mis probleeme sul nahaga on, millega LUMI toodetega abi saada loodad. Head loosiõnne!

Ps! Kui pole kindel, milline toode sinu nahaprobleemile kõige kasulikum oleks, siis kirjutage julgelt nt LUMI FBi lehele, nad annavad hea meelega ka nõu!

*Postitus sündis koostöös LUMI’ga! 

The post septembrikuus LUMI on maas* appeared first on Mallukas.

kuidas me juhuslikult uue külmkapi valisime

Mäletate, ma siin tegin megalt pika uurimustöö, et milline külmkapp osta ja mis hinnaga ja kõike muud säärast. Pikalt kirjutasin oma valikutest SIIN. Just nendest tegin ka oma valiku ära, ehk siis valisin absoluutselt kõige suurema külmkapi, mis seal lehel leidus, vot see: 

Tellimus sisse antud, sain teada, et kuna antud külmikut on isegi laos, saaksin ta juba uuel päeval kätte. Juubeldasin, sest mulle ei meeldi oodata. Tahaks kõike KOHE! Jumal tänatud, et keegi mulle eelmise külmikuposti alla kommenteeris, et isegi kui köögis ruumi on, tasuks alati üle mõõta ka välis- ja köögiuks, et äkki ei mahu sisse. Jaaaa… nii see oligi! Mu valitud kapp EI MAHTUNUD KÖÖKI! St oleks mahtunud, kui me oleks ühte seina lõhuma hakanud, aga see tundus ka veits liiga suur jamamine. Seega pidin alandlikult eluxi kirjutama ja rääkima, et näete, mul selline mure, et pean tellimuse tühistama, sest see mulle kahjuks koju ei mahu.

Küll olin ma juba aga vaimselt valmis uueks külmikuks, vanagi juba ära lubatud ja seinast välja tõmmatud, et ta uuteks omanikeks üles sulatada. Seega tundus mulle, et ainukene valik on lihtsalt võtta selle e-poe valikust midagi muud, mis neil laos on ja mis mulle sobida võiks. Sest kuller oli juba ju niiöelda tellitud ja laias laastus pole ju vahet, millise kapi nad siia toovad või ei too.

Laos olevatest valikutest oli mulle tuttav ainult üks. Seesama, mis mu kööki ei mahtunud, seega pidin ma otsast peale hakkama erinevaid külmikuid läbi klikkima, et aru saada, milline neist parem ja milline halvem on. Sõelale jäi lõpuks kaks, millest kumbki polnud esialgu mu “eelistuste listis”.

Esiteks siis selline valge Whirlpool (LINK), hinnaga 499€. Tundus hea diil, sest esiteks on see suur (189cm) ja lisaks A+++ märgisega. Kuigi mulle eelmise posti all öeldi, et isegi A+ on jumala okei ja kui lapsed seda ust ise pidevalt avavad, siis pole vahet, kas on A+ või A+++. Ma nüüd ei tea, kas sellel tõepõhi all on või ei ole, aga see selleks. Külmiku maht 234 liitrit ja sügavkülmal 104l, ehk sis mega mahukas. Samamoodi kõik No Frost teemad peal ja värki. Täitsa hea diil tundus.

Teine kandidaat oli Electrolux (LINK), mis on 201 cm kõrge, A++ märgistusega, kuid samas mahukam. Tavaline külmikuosa 258 liitrit suur ja sügavkülm 91 liitrit. Veits kallim ka, 559€. Avastasin e-luxi kodukalt võrdluselehe ka, siis Kardoga koos uurisime seda siin. Mulle tundus, et A+++ võidab A++ masinat, aga samas see Electrolux tundus lõpuks ikka asjalikum loom olevat. Või noh, mina oleks valinud Whirlpooli, aga Kardo valis Electroluxi ja kuna mul laias laastus vahet polnud, siis sai Kardo soov ja võtsimegi selle.

Mis mind veits alguses segadusse ajas, oli näiteks see müratase. 37 vs 43. Noh, nüüd on mul see mürarikkam variant olemas ja ma pole kunagi kuulnud, et ta mingit häält teeks. Kui nüüd järele mõelda, siis ma ei tea isegui kas ta piiksub, kui keegi ta ukse lahti teeb, sest Lende selle ukseni ei ulata ja Marigi ulatub vaid sügavkülmast jäätist võtma, nii kõrgel on see link. Ja no meie ju enivei ust lahti ei jäta. Eelmisel külmikul jäi Maril koguaeg uks lahti, sest see käis palju raskemalt, aga see läheb nii ludinal kinni-lahti, et lust lausa 7x tunnis külmikust uurimas käia, et kas sinna midagi head on tekkinud.  Ja no ilus on ta ka, üsna sarnane eelmisega, aga nii palju kõrgem ja nii palju mahutab ja midagi pole veel kuskile külmuma hakanud. Jee!

Kommikauss nüüd nii kõrgel, et pole teist nähagi

lasteaiandusest, aga seekord ainult head

Kuna nii paljudel blogijatel on sama vanad lapsed, siis on viimasel ajal väga palju lasteaia ja sõimerühmade juttu võimalik lugeda. Kuidas keegi kohaneb ja mis takistusi harjumisel ette tuleb. Minul on nüüd kaks lasteaialast, aga Marist pole eriti midagi kirjutada, sest tema on ammu harjunud. Tal on vaja ainult iga hommik uhket kleiti, et teised saaksid “Vauuuuu, Mari! Kui ilus kleit!” õhata ja kui see tingimus on täidetud, läheb ta suhteliselt hea meelega lasteaeda.

Lende viisin ma alguses Mariga samasse aeda (sellest kirjutasin SIIN), aga ma sain seal kohe aru, et see ei ole koht, kuhu ma oma last jätta suudaksin. Saate ju ise aru, et ma olen väga kauge inimene “kanaemast”, aga kui juba mina last kuskile jätta ei taha, siis peab olukord üsna nadi olema. Kuigi jah, Kardo käis lastevanematekoosolekul ja seal olla räägitud, et nüüd on toitlustajaga asjad paremaks saadud ja lapsed saavad isegi normaalsel ajal süüa. Sinna aedikusse on ka üks suvaline plastikust liumägi lohistatud (hmm, siin kommentaariumis kõik kinnitasid, et lasteaias ei tohi olla “tavalised” asjad, et spets tellimusega jne? ei tea, see on küll see tavaline 30€ plastikjunn, mis enamikel koduaias on), aga muid edasiminekuid ma seal rühmas ei tea. Ja isegi kui see mänguväljak oleks seal täis kõike uut ja huvitavat, siis ma ei saanud üle sellest tundest, mida Olga oma postis kirjutas: “Olgu mis on, aga palgatud inimene mitte kunagi ei hooli mu lapsest niimoodi, et mulle piisaks. Ma jällegi pole varem elanud illusioonis, et kõik peaks mu last armastama, aga siiski oli see tõeline külm dušš.” Mul ei tekkinud seal esimeses aias õpetajaga mitte mingisugust tunnet, et voh, siin on mu lapsel hea ja äge, vaid pigem ok, see naine on ilmselt võimeline neid lapsi elus hoidma, kuni ma järele tulen.

Lugesin veel Lilli postitust sellest, kuidas tema majas on lasteaiandusest väike tagasilöök tulnud ja jälle tekkis tunne, et issand, ma ei suudaks sinna oma last tagasi viia, arvestades kõike seda, mida Lilli välja tõi. Eriti see osa, et õpetajad rõhutavad mures emale, et tema lapsega on väga keeruline ja vajab niiöelda erikohtlemist (oli näide, et teised lähevad ise magama, samal ajal kui üks inimene tegeleb tema lapse magama panemisega). Seal oli neid näiteid veel, mul ei tule kohe kõik meelde, eks lugege ise, aga mulle jäi kogu sellest postitusest nii negatiivne tunne sisse, nagu last tembeldataks teistest halvemaks ja vanemat “süüdistatakse”.

Seda enam olen ma lihtsalt nii tänulik, et ma sain Lendele ka Hellikusse koha. Nagu te mäletate, siis kõigepealt alustas seal oma lasteaiateed Mari. Alguses viisime ta kaheselt, aga ta ei olnud siis valmis ja ega me ei viitsinud väga järjepidevalt teda harjutada ka. Umbes 2.5 aastaselt hakkas ta pidevalt kohal käima ja nagu te teate, siis Mari ei olnud just kõige tavalisem laps. Mitte KUNAGI ei kuulud ma ühtegi etteheidet, et issand, teie laps on nii või naasugune. Neil oli rühmas veel lapsi, kellel oli näiteks raskem lõuna ajal magama jääda, kas sa tead, mis nad tegid? Tassisid omast kodust vankreid aeda, et neid lapsi mööda hoovi ringi sõidutada, et neid magama saada. See tuli meil õpetajatega alles nüüd jutuks, et Mari ja paar last nii tihti magama jäid. Ma isegi ei teadnud seda toona! Ei kujuta ettegi, et nad oleks mulle tulnud ette heitma, et teate, meil on teie lapsega väga raske, kuigi neil võis kindlasti olla.

Väike Mari muusikatunnis 2017. märtsis.

Mari polnud üldse harjunud reegleid järgima, turnis igale poole, ei kuulanud sõna, tahtis plehku panna, ei viitsinud ise süüa ega riidesse panna, vajas magamajäämiseks “spets abi”. Peale selle ei olnud tal alguses isegi mitte plaani hakata potil käima. Issand, ta oli vist alles mingi 3.5 kui see juhtus, kui mitte vanemgi. Ja me ei saa seda ka ära unustada, et ta ei osanud rääkida, mis muutis ta ärritunuks ja raskeski arusaadavamaks teistele inimestele. Võiks eeldada, et kasvatajad unistavad päevast, mil selline taak nende rühmast ära saadetaks, aga vastupidi. Kasvatajad tundsid ise huvi, et mida eripedagoogid ja eksperdid meile soovitanud on, et nad saaksid ka lasteaias neid samu asju teha. Ise pakkusid ja tahtsid aidata. Nad oleksid võinud ju ka öelda, et jah, kui teile nii soovitati, siis viige aga.

Kui meile öeldi 2a tagasi., et Mari on tasandusrühma liiga “alaarenenud” ja vajab hoopis arendusrühma, kus on max 7 last, kes kõik mõõduka, raske või sügava intellektipuudega last, siis ma tundsin küll, et ma suren jalapealt ära. Mulle tundus, et ta nagu areneb ju kenasti edasi, toona hakkas juba sõnu tulema ja ta suutis ennast aina rohkem väljendada ja siis selline “pauk”. Uurisin toona neid arendusrühmasid, ainukene vaba koht oli aias, kus peale Mari oleks rühmas olnud ainult üks rääkimisvõimeline laps, ülejäänud väga raske puudega. See ei tundunud mulle üldse õige koht, kuhu Mari viia, aga sealt kinnitati, et nii väike ei tahagi teistega suhelda, ainult õpetajatega ja seal tegeletakse lastega väga palju ja… Ütleme nii, et ma olin maksimaalselt segaduses, et mida ma siis tegema peaks? Siis ütlesidki mulle Mari õpetajad, et ära teda ikka sinna pane, jäta ta meile (kuna Maril on oktoobris sünna, siis sai ta sõimes aasta kauem olla, kõige suurema lapsena) ja jällegi pakkusid nad välja, et las eksperdid annavad neile ka näpunäiteid ja küllap saab kõik ka ilma arendusrühmata korda.

Mari sõimes õues mängimas. Muuseas, nad käivad seal pea iga ilmaga õues, ei ole see, et ah täna jahe, ei hakka minema. Lastel on vahetusriided olemas ja minnakse alati.

Ma olen sellest korduvalt rääkinud, aga see Mari suure puude määramisel mängis suurt rolli see, et 2aastane, rääkimisvõimetu laps, lükati üksi kuskile ruumi, kus ta pidi mingeid harjutusi täitma. Ütleme nii, et ta läks paanikasse ja nuttis ja ei teinud midagi, sest ta teadis, et ma olen ukse taga. Kraapis ust ja nuttis. Tulemus – iga arst kirjutas paberile sama: et Mari on kontaktivõimetu, agressiivne, ei loo silmkontakti, ei täida ka kõige lihtsamaid käsklusi. Ikka veel meenub, kuidas üks Tallinna soovitatuim logopeed ütles mulle, et tema küll lubada ei julge, et kas Mari üldse kunagi rääkima hakkab.

Saate aru jah. Minu laps. Jah, ei osanud rääkida, aga muidu nii tubli ja armas ja tore ja… nii sügava puudega, et ehk ei hakkagi rääkima? Ütleme nii, et see ei olnud mulle vaimselt just kõige lihtsam aeg, seda enam, et ma olin ju rase kah. Ja päriselt, kõige suurema julgustuse sain ma just Mari lasteaiast. Jah, mulle olid teisedki öelnud, et “ah, mul tuttav hakkas ka hilja rääkima, ei ole tal häda kedagi”, aga õpetajad nägid ju Mari tihti ja igapäevaselt ja nii nad mulle kinnitasidki, et kõik saab korda. Et võib-olla on see korda saamise tee natukene keerulisem kui enamikel, aga ma ei pea istuma ja mõtlema, et mu laps ei hakka kunagi rääkima.

Lapsed tegid rühmas ise küpsisetorti. Vaadake, kui pisike Mari on, appii

samal ajal kui mina härra Vakraga voodis olin…

Minult on enne ka küsitud, et ka sa ei karda oma aadressi ja numbrit nii avalikult “kuulutada”, et igasuguseid haigeid inimesi on olemas. Ma siiski pole nagu kartnud, sest mu aadress ja number on küll kenasti google abiga leitavad, aga ma olen ikka mõelnud, et no mis siis on? Ok, vb saan paar tüngakõnet või miskit, aga laias laastus on inimesed ikka nii laisad, et netimölinast rohkemat ei viitsi keegi.

Mõni nädal tagasi hakkas keegi mind kõnedega pommitama. Ma ei võta ku-na-gi kõnesid vastu ja üldiselt ignon igasugseid vastamata kõnesid, aga kui neid ühelt numbrit mingi 20 tk järjest tuleb, siis jääb nagu silma küll.

Ühesõnaga blokkisin lõpuks numbri ära ja lootsin, et edaspidi on asi ants, aga mu telefon annab mulle iga kord teada, kui see blokeeritud nr mulle smsi saadab või helistab. Eile oli ta saatnud 10 smsi ja paar korda helistanud… Või vastupidi. Igatahes veits creepy, et no jumala eest, lõpeta ära või mida sa tahad, eksole. Lõpuks selgus, et see on kellegi väike laps :D

Täna hommikul ärkan üles ja mida ma näen. Nii mu e-mail, Malluka lehe postkast, kui ka mu enda chat on täis kirju võõrastelt ja tuttavatelt, et Mallu kuule, keegi on su aias! Minu esimene pilt, mis silme ette tuli, oli midagi sellist:

Tegelikult oli mingi täis tüüp ennast lõviks joonud ja otsustas mingis sellises kommuunis nagu “Eestlaste kolmnurk” live teha, kuidas ta “Mallukale külla tuleb”. Kuna ma ise seal grupis ei ole, siis ma tervet videot ei ole näinud, aga sõbranna saatis mingisuguseid klippe küll. Noh, ega ta midagi erilist ei teinud, rääkis, et tuleb Mallukale külla ja kondas mu aias veits ringi, sõi õunu. Tervet laivi saab SIIT näha, aga see on mega pikk ja ma isegi ei viitsi seda üleni läbi vaadata. Ega see väga huvitav ei ole.

Laias laastus, ega ta ta siin aias midagi eriti teinud, lihtsalt kakerdas. Aga no kuna ma olen elus nii palju Criminal Minds’i vaadanud, siis ma tean väga hästi, et sitaks on neid ka, kes tahavad teiste inimeste nahast parfüümi keeta ja lõbu pärast neil silmi välja pussitada. Seda enam ei ole ma eriti rõõmus selle üle, et mingi lambivend mul keset ööd aias tuiab.  Nagu Mari ütleks: “Nii ei ole ilus”.  Nii et kuigi ma inimesena võin aru saada, et vaene Christian jõi ennast julgeks ja tuli mu hoovi kakerdama, kus ta midagi kurja ei teinud, siis tegelikult ma siiski eelistaks, et seda ei tehtaks, mistõttu andsin avalduse politseisse kah. Pole mul vaja, et kõik vaataksid, et päris äge idee, lähme kõik täis peaga Malluka aeda kasse näppima ja siis juba võiks vaadata, kas uks on lukus või ei ole. Ja siis võiks juba neid kõiki läbi une ära ka tappa või midagi.

Õnneks oli inimestel eile nii palju oidu peas, et nad kutsusid politsei. Politsei jõudis mingiii… 10 mintsa peale seda, kui see tüüp juba ära läinud oli ja kuna Kardo ja Lea ei teadnud sellest midagi, siis vaatas politsei korraks hoovi ja läks ka minema. Kuna aga video on netis olemas, kuidas ta võõrale territooriumile sisse murrab, siis paraku on pahategu siiski korda saadetud. Kallis Christian Sahtel, ma eelistaks, kui sa oma visiite teinekord kainemale ja päevasemale ajale ajastaksid, sest öösiti ei konnata teiste inimeste aedades, see on suht creepy.

Kaks naljakat asja selle kõige juures: Lotte haugub muidu rämedalt ja iga asja peale. Kui ta õues oleks olnud, oleks ta tüübi peale juba aia tagant haukunud ja urisenud (ta vihkab jalgrattaid), aga eile oli ta miskipärast ämma juurde magama jäänud ja seal oli uks lukus. Ta ei hakanud isegi toas haukuma, mida ta muidu ka a-la-ti teeb. Millal ta lõpuks suu lahti tegi? Eks ikka siis, kui politsei tuli. Siis otsustas ta suu lahti teha ja haukuma hakata.

Ja teate, mis ma samal ajal tegin? Magasin õndsat und ja nägin miskipärast unes, kuidas ma Rainer Vakraga vanainimesteasja tegin.

Pilt: Õhtuleht

The post samal ajal kui mina härra Vakraga voodis olin… appeared first on Mallukas.

head uudised, ei miskit muud

Tänane hommik hakkas nagu alati – Mari sosistas mulle “Emme, palun ärka üles, lähme alla!”. Ma ei tea, miks mu lapsed mind rohkem armastavad, aga kui neil on valida, kas mina või Kardo, siis on valik ilmselge.

Isegi kui Mari öösel mul kaisus on ja ma julgen külge keerata, siis ta tõuseb püsti ja tuleb sinna poole, et saaks endiselt mul kaisus olla. Ei tea, mis suur emaarmastus tal nüüd peale tulnud on, kuigi näiteks eile lapsi magama pannes ütles Mari tasakesti:

“Emme…”

-“Nooo Mari?”

“Palun ära tee mulle haiget, okei?”

-“Eee, miks ma peaksin sulle haiget tegema? Miks sa seda üldse arvad?”

“Niisama!”.

Meie sosina peale ajas Lende endale kargu alla ja ronis sajandat korda voodist välja. Ma olin teda enne juba 97 +n korda voodisse tagasi tõstnud, kopp super ees ja nõnda ma sisistasin: “Lende, KOHE voodisse tagasi või emme läheb VÄGA kurjaks!”. Selle peale kargas Mari istukile ja hüüdis rõõmsalt: “Emme, lähme koos!”.

Okei, ma tegelikult tahtsin tänasest päevast rääkida, mitte siin oma laste tobedusi teiega jagada, aga mis teil muud üle jääb kui piinelda ja lugeda. Igatahes sain ma taaskord ärgata tunnike enne oma äratuskella, aga arvestades, et ma olen iga päev mingi üheksa paiku magama läinud, ei olnud see mitte varajane ärkamine, mis mind ahastama pani, vaid pigem see, et JÄLLE oli ees super sisukas päev ja ma tõesti eelistaks sellist elu, kus ma saan teha ühe toimetuse päevas ja kõik. Aga eiiiiii, ma pidin lapsed valmis panema, aeda viima ja ise küüntesse tormama, sest mul olid kaks küünt täiesti ära murdunud ja ma ei saanud nendega edasi elada.

Kardo küsis, kas see on lipsuga merisiga…

Terve aja vaatasin paaniliselt kella, sest ma pidin juba 11ks ITK’s olema, et kohtuda enda uue eraämmaka Meriliniga. Kui ma teilt soovitusi küsisin, siis mingi massivselt soovitusi ta ei saanud teie poolt, aga minu meelest oli mega äge naine, hea huumoriga ja saime omavahel sotte selgeks rääkida ja numbreid vahetama. Lisaks küsisin ma ta käest, et mis ta arvab, kas epiduraal võiks mu sünnitustegevust aeglustada ja ta tundus üsna kindel, et arvestades eelnevaid sünnitusi, ei usu ta, et epikas mul midagi aeglustaks. Nagu… krt, miks ma siis nagu loll valusid tundnud olen, kui ma oleks võinud iga kord mugavalt ja valuvabalt lapsi välja tulistada. Ma nüüd novembris seda siis teha üritan. Ainult, et siis tuleb õigel ajal haiglasse jõuda, kui avatust liialt on, siis enam ei saa teha. Ma, loll, olengi alati alles siis epikat tahtnud, kui avatust mingi 8-9 cm on, mis on ilmselgelt liialt hilja. Igatahes on mul süda rahul, et mul on ämmakas novembris ootel ja süda rahul. Endiselt, ei mingit hirmu.

See kohtumine oli nii tore, täitis mind nii positiivse vaibiga, et ma tormasin koju, toppisin endale ühe õuna, ühe kohukese ja vorstivõiku hambusse ja jooksin autokooli. Ma ausalt ei liialda, kui ma ütlen, et ma JOOKSIN, sest  ma ei tahtnud üldse hiljaks jääda, aga ma pidin midagi sööma, et ma ära ei sureks. Seega tegin ma midagi kiirkõnni ja jooksu vahelist, ise puhkisin, nagu jookseks vähemalt sünnitama. Ütleme nii, et TÄPSELT sellise mulje ma ühele lugejale jätsingi

kõige kohutavam mänguasi maailmas!*

Eile saime ühe kingituse. Või noh, mis meie saime, see tegelikult saadeti see Lendele. Nimelt uus Lego Duplo rong, mis lausa patakatega töötab, ringi sõidab ja tuut-tuut teeb. Marile oli kaasa pandud üks suurematele lastele mõeldud Lego. See Lego Friends variant, aga nagu te võite arvata, trumpas isesõitev rong 100% printsessilego ja nõnda hakkasid lapsed koos Kardoga seda õhinal kokku panema. Me saime lausa kaks suurt karpi. Ühes oli rong ja väiksem rongirada, teises suur rongiraja pikendus. Seega kokku panemist oli omajagu ja lapsed olid superõnnelikud.

Ma olin juba jumala õnnelik. Muidu hakkab õhtuti kogu aeg üks soig, et emme pane Peppat ja emme pane Oggyt, nüüd ei huvitanud lapsi multikad mitte üks raas. Mõlemad asjatasid selle rongiga ja tundus, et leitud on ideaalne mänguasi, mis lapsi pikalt rõõmustada võiks. Endalgi oli huvitav uudistada, et kuidas saab erinevate väikeste plaatide abil rongi panna häält tegema, tagurdama ja peatuma. Lisaks veel võimalus rongiga interaktiivselt koos äpiga mängida. Uskumatu, mida kõike tänapäeval välja ei mõelda – tõmbad äpi telefoni, ühendad rongiga ja saad seda kasutada nagu rongipuldina. Uhke värk!

Hõiskasin ma muidugi enne õhtut…

Siin on näha rongikomplekt+rongirada

Nimelt hakkasid lapsed ühel hetkel teineteist häirima. Lende ettekujutlus heast mängust on see, et ta võib rongi põrandale sõitma tõsta ja rada katki teha. Mari ettekujutlus oli rohkem see, et ta paneb loomi rongiga sõitma ja sinna ei kuulunud üldse see, et ta rada lõhkuma kukuks või rongi kuskile mujale tõstma hakkaks. Seega segas Lende mäng Mari mängu nii väga, et ühel hetkel asendus harmooniline koosmängimine sellega, et nad ainult karjusid, kraaklesid, kiskusid rongi ja selle tükke teineteise käest ära ja röökisid “EIII! MINU!!!”

Ülalolev pilt on Marist, kui Lende jättis ta rahule ja ei puudutanud enam sõrmeotsagagi rongi. Mis siis, et see teoreetiliselt Lende oma oli, eksole. Vaadake vaid seda õnne, saab rahus mängida, ilma et mingi “titt” teda segaks. Arusaadav ka, Lende ju ei mänginud nii, kuidas Mari tahtnud oleks ja rikkus KÕIK ära!

Dramaatiline Mari. “Mul on SÜDA KATKI!” ahastas ta, kui Lende talt jälle rongi ära võttis. “Palun vii Lende õue!” käratas ta Kardole. Järgnes veel tund aega kisklemist, vaidlemist, hammustamist, näpistamist, nuttu ja kraaklemist, kuni lõpuks ometi oli aeg need metsalised magama viia, et saaks sellest rongivaidlusest ükskord üle. “See on kõige kohutavam mänguasi maailmas,” ohkasin ma Kardole.

Ei teagi nüüd, kas see on hea, et leidsime ühe väga toreda mänguasja, mis lastele VÄGA huvi pakub, või oleks elu selleta kergem, kes seda öelda oskab. Igatahes hakkas hommik täpselt sama moodi – vaidlusega, kes tohib rongiga mängida, nutuga, et teine rongi näpib ja kisaga: “MUL ON SÜDA KATKI!”.

Ma ei taha teada, mis siis saab, kui Kardo koju jõuab ja hakkab Mariga rongile lubatud tunnelit ehitama. Selle lisaga on rongirada hirmus suur ja ma kujutan ette, et tore on sinna ümber igasuguseid lisavigureid ehitada, legosid meil ju selleks jätkub. Ma pean vist selleks ajaks Lendega teisele korrusele minema, või õue asja tegema, sest vastasel juhul saab sellest toredast rongimängust jälle sajandi võitlus. Mis jutt see oli, et väikse vanusevahega lapsed õndsalt koos mängivad?! Või on neil liiga suur vahe?

Uhke üksindus

Siit on näha, kui suur on rada, kui talle ehitada juurde see rajalisa. Nõuab ikka omajagu ruumi, aga mängulusti on ka selle võrra muidugi rohkem.

Rong peaks olema müügil igas suuremas mänguasjapoes, ise leidsin praegu vaid ühe lingi, näete SIIN. Meile saatis nimelt Lego ise selle kingi, sellest ka minu teadmatus müügikohtadest. Igatahes võin ma öelda, et see tegelikult on ju ikka vägev asi küll, ainult, et ma soovitan seda rohkem neile, kellel üks laps. Või siis neile, kelle lapsed normaalsed inimesed on ja kogu aeg omavahel ei kiskle. Kui tunned, et sa oma lapsega/lastega sinna kategooriasse sobid, siis tsekka mu FBi lehte (vajuta siia), ma loosin seal ühe suure komplekti välja, ehk siis rong+rongirada ja suur lisa ka, millega saab rada poole suuremaks ehitada. Päris tõsiselt, see sobiks imeliselt ala sünnakingiks, sest see on suur ja äge mänguasi, kallis ka veel takkaotsa. Kui mu lapsed vaid aru saaks, kui paganama ära hellitatud nad on, et emme koostööpartnerid neile sellist väärt kraami täitsa niisama, ilma sünnipäevade ja pühadeta. Igatahes minge võtke loosist osa, äkki saame kellegi teie lapse ka vahelduseks ära hellitada, mõnikord ju võib.

*Postitus sündis koostöös Legoga

The post kõige kohutavam mänguasi maailmas!* appeared first on Mallukas.

ära ahasta, ainult püsi elus ja imesta…

…et sa üldse elus püsid. Ma ei ole kaua puhkusest unistanud, aga nüüd juba vaikselt ei jõua ära oodata, sest kunagi peab ju tulema periood, kus kõik vajalik on valmis ja mina võin ainult siruli maas lamada ja vaadata süümekata sarju ja teha mitte midagi. Või oota… mul on nii palju lapsi, et vist iga aeg on niiöelda nende arvelt või unetundide arvelt võetud, seega selle suhtes peaks ikka süümekat tundma, aga noh sellegipoolest oleks see luksus, millest ma hetkel ainult und näha võin.

Konkreetselt iga hommik ärkan ma mõttega, et kui ma ainult tänase üle elan, siis on kõik hästi ja saab puhata, aga siis meenub, et aa oih, lisaks nendele tegevustele, mis kalendrisse märgitud, on ka jooksvaid asju. Noh, igasugused blogipostid, instapostid, pildistamised, piltide töötlemised, kirjutamised, koristamised, sebimised, remontimised, laste värgid, lasteaiad, koosolekud. Noh, harilik elu, ei midagi rohkemat. Aga vahepeal on küll tunne, et kuidas teised saavad selliste argiasjadega hakkama ja ei hala üldse, mina aga… noh, ega ma nüüd vist ka oluliselt ei hala. Täna lihtsalt tuli tunne, et kaeban teile natukene, et oh iššand jeešus ma olen nii väsinud.

Alles siis, kui ma õhtul voodisse heidan, meenub mulle, et ma olen rase. Ei mingit heldinult beebiriiete ostmist, perekooliloenguid või beebipeo korraldamist. Ma unustasin juba TEIST korda ämmaka juurdegi minna. Mul pole aega rase olla. Aaga õhtul voodis lebades, kui igas asendis on ebamugav, beebi matab hinge ja takistab kehal normaalselt hapniku saada ja ma seal voodis aegluubis vähkrem ja üritan kuidagi poosi leida, kuidas kasvõi natukenegi inimlik olla oleks, siis meenub mu “õnnistatud” olek. Mõni ime, et see rasedus nii kiirelt läheb, kui mul pole aega sellest mõeldagi. Seda muidugi tunnen, et Marta kõhus rullib, aga ringi joostes on see pigem ebamugavus ja ebameeldivus, et mind miski kiirustamast takistab. Mäletan häguselt aegu, mil ma jäin liigutusi tundes seisma, panin käed kõhule ja naeratasin heldinult. Nüüd ma olen nagu –

Ausalt ma ei taha olla üks nendest hädistest rasedatest, kes vinguvad, et ma ei suuda ja nii raske on, küll ma tahaks olla üks nendest rasedatest, kes saavad lihtsalt dekreeti minna ja jalad seinale visata. Või… ma tegelt saaksin vist isegi dekreeti minna? Ma ei tea, ma pole kunagi ise enda tööandja enne olnud. Pmst ega keegi mind vist takistada ei saa või mis. Kui keegi teab täpsemalt, võib loomulikult teada anda. Tegelikult olen ma oma puhkuse planeerinud hoopis novembrist uue aastani, sest siis võtab Fotoraat  oma jõulustuudioga mu stuudio endale, minul on siis juba raamat valmis (on eks?) ja load kohe-kohe kätte saamisel (on eks?) ja beebi käes ja siis ma lihtsalt OLEN. Saate aru jah. Et ma lihtsalt olen ja elan oma beebi ja lapsekarjaga ja Kardokesega ja külitan nii kaua, kuni lamatised tulevad.

Aga homme pean ma kell 7.30 linnas olema, et Kanal 2 hommikusaatesse minna, siis koju, sest on taaskord võttepäev. Homme on meil plaanis jälle raamatut kirjutada, seenele minna, sünnituspleilisti koostada ja …issand ma ei mäletagi kõike, mis me siin tegema hakkame, aga võtted on julgelt õhtuni, kuni on mõlema lapse lasteaiakoosolek. Punkt kell 17.00 aga erinevates lasteaedades. Oh seda rõõmu!

Ülehomme läheb terve päev selle nahka, et ma üldse inimest meenutaks. Hommikul küüned, siis kohtun oma uue eraämmakaga ja peale seda lasen enda kulmud üle teha. Mõnes mõttes mõtlen küll, et no mul niigi kiire ja mis ma kulutan tervet päeva enda välimusele, et no kedaaaa huvitab, milline ma välja näen. Aga no ei saa ju murtud küüntega ja poolikute kulmudega ringi joosta, eks. Ja siis ma ju ikka lähen ja jälle jõuan alles õhtul koju, õhtusöök, lapsed, sada pisitoimetust ja jälle voodisse vähkrema ja asendit otsima. Viimasel ajal on mu lemmikuks saanud jalutisse kerra tõmbamine, et te teaks.

Ärge valesti aru saage mu halast. Ma tegelikult olen täitsa õnnelik ja sellised pisikesed “valmis sai” asjad annavad jõudu ka. Et no kui oli ka ühel päeval kolm pildistamist, siis kui need pildid sama päev kõik töödeldud saavad ka, siis on ju päris kõva sõna. Ja kui autokooli teooriaeksami saab sooritatud, siis ununevad need tunnid ära, kus paaniliselt küsimustele vastasin. Isegi eile refleksist hakkasin voodis teooriaküsimustele vastama, kui meelde tuli, et ma nüüd võin nii kaua puhata nendega, kuni kooli sõit ka tehtud saab, et saab siis ARKi jaoks uuesti teooriatama hakata. Öäkk, ma ei taha mõeldagi, sest see on jälle mingi asi, mida teha. Kas ma olen ennast piisavalt hästi väljendanud, et ma tahaks keras lebada ja talveunne minna, mitte muudkui teha ja asjatada ja olla? Jah? No siis on see vähemalt tehtud ja linnuke kirjas