Mariann Kaasik's Blog, page 169

arst otse netist*

Lendel on jooksvalt nina vett jooksnud ja vahepeal on köhahood olnud. Ma ei ole suurem asi põdeja, seega ei torma ma alati nohu elu eest ravima ja hoia last voodis karantiinis või midagi. Just siin hõiskasin, et lapsed NII hästi võtavad rohtu, aga tee või tina, kohe kui köha hullemaks läks, keeldus Lende igasugusest ravist. Siirupit pakkudes pigistas suu kriipsuks, või sülitas kraami välja. No kuidas sa sunnid? Tartus polnud inhalaatorit ka kaasas ja nina hakkas aina enam vett jooksma. Nädal aega samas külmetunud olla ei ole ka tore ja sõbranna just rääkis, kuidas ta lapsele ootamatult kirjutati antibjotsid ja perearsti aja saime alles uueks nädalaks, seega mis sa nüüd hädaga teed eks.

Noh, üks variant oleks netis küsida, et “mis teie teeks”, teine variant on netis päris arstilt küsida. Ma nägin just telekast ka, kuidas seda MinuDoc varianti tutvustati ja meenus, et nad kirjutasid mulle ka kunagi, et kui mul peaks olema vaja kasutada nende teenuseid, siis olgu ma aga lahke. No nüüd tundus ideaalne aeg seda teha.

Esiteks läksin MinuDoc lehele tutvuma, et mis seal siis pakutakse. Variante oli väga palju, ma võtsin kellegi, kes tegeleb ka lastega – Kadri Riivik. Tema juurde oli aega pakkuda kella 19ks, seega selle ma võtsin. Oleks varem ka saanud, aga Lende just magas ja meil oli seal toimetusi, seega jäi siis õhtune aeg.

Üks asi, mis mind segadusse ajas – hind. Kõikidel näitas miskipärast alguses nulli, alles siis kui hakkasin aega valima ja broneerima, siis lõi mulle hinna ka ette. 15€, mis tuleb ette ära maksta. See tehtud, pidin ma ootama ka arsti poolset broneeringu kinnitust, mis tuli loetud minutite jooksul. Siis kargas ette võimalus oma kaamerat+mikrit testida, et kas töötab seal keskkonnas, mul töötas.

Õhtul kell 18.00 tuli meeldetuletus, et tunni pärast on arstiaeg kirjas. Hea, et tuli – me olime keset poodi ja oleks napilt unustanud. Kell 19 olime kodus ja ootasime juhiste järgi arsti kõnet. Punktipealt see ka tuli, muuseas otse Šveitsist! Igatahes rääkisin oma murest, et laps nädal aega haige olnud ja ei paista nagu tervenevat ise, nagu nad muidu ikka tervenevad ja rohtu ka võtta ei taha ja nii. Arst küsis igasuguseid küsimusi ja lõpuks soovitas, et me annaks talle Zyrtexit, et see alandab turset ja tilku vast lihtsam ka anda. Veel soovitas nohu värvi vaadata – et kui roheline, siis on bakter sees, aga kui vedel tatt, et siis viiruslik. Lendel on mingi imelik – päev läbi läbipaistev ja täiesti vedel, aga hommikul roheline. Võta nüüd näpust… Igatahes rohi sai välja kirjutatud ja välja ostetud ja aitas suht kohe. Eks saab edasi vaadata juba oma perearstil, aga väga mugav oli säärast lahendust proovida.

testin-testin-1-2-3

Ma kujutan ette, et kui oleks mingi küsimus, mida saab niimoodi vesteldes lahendada, siis kasutan seda teinekordki. Näiteks on seal isegi võimalik psühholoogidega suhelda neti vahendusel, see võib mõnele VÄGA suureks abiks olla, kellel säärased mured. Kodust lahkumine tundub ju sellistel hetkedel keeruline. Aga mina usun, et kasutan seda teinekordki lasteteemalistel küsimustel – ei saa ju alati kuskile perearstile joosta ja mis ma seal netis ikka küsin teistelt emadelt, kui on võimalus PÄRIS arsti nõu küsida. Vägev värk, minu meelest. Kas te prooviks järele?

*Postitus sündis koostöös MinuDociga

sorri, ma pean veel lubadest rääkima

Jalutasime täna tänaval ja ma mõtlesin, et issand kui naljakas – kõik need autod ja mina võin ka vabalt olla üks nendest, kes rahumeeli kuskile ISE sõidab. Sry, ma ei saa sellest mõttest ikka üle, et mul päriselt load on. Just täna sain Maanteeametist ka e-maili, et mu load pandi posti ja need peaksid nädala jooksul mulle postkasti ilmuma. Whaaaaaaa?! Vahepeal tekib küll tunne, et oota, äkki ikka keegi on kuskil mingi vea teinud, et kuidas see võimalik on, et see kõik nii kiiresti käis?

Okei, kokku läks pool aastat, aga tegelikult kui ma märtsis autokooli alustasin, siis käisin ma alguses ainult teoorias kohapeal, hiljem jokutasin kogu aeg ja mõtlesin, et küll ma netis järele vaatan loengud, aga kohe laksust ei viitsinud. Ja siis neid aina kogunes ja… täiega kassis ära. Teooria tundus nii keeruline ja kuigi ma sõitsin õpetajaga küll, siis kuidagi nagu ei läinud loogilisemaks see värk. Ma kartsin, et issand, nüüd ma peangi hakkama neid liiklusseaduseid lugema (proovisin, niiiiii igav!!!) ja kuigi sõit läks alati hästi, siis teooria tundus nii võimatu ära teha ja pani mind endas kõvasti kahtlema. Et… kas ma üldse nii väga tahan neid lube või?

Aga siis oligi see, et sõbranna rääkis, et Perekoolis kõik naeravad mu üle, et ma raudselt lube ära ei tee ja jätan kõik pooleli, seega jätan ka autokooli pooleli ja no isegi kui ma ise ei jätaks, siis ega ma tehtud seda nagunii ei saaks, sest ma nii loll ja labane ja paks. Noh, casual, ikka casual jutt. Ja ma ei tea, mis mul tol hetkel oli või toimus peas, sest enamasti olen ma nagu…nojah, suva, ega ma elan oma elu nagunii nagu ma elan, olgu selleks siis näiteks kasvõi autokooli pooleli jätmine. Ja solvuda ja haavuda ka raske, sest tõsi ta ju on, et ma pole kuigi järjepidev. Ja solvuda ja haavudagi oli keeruline, sest kui keegi sulle RÄÄGIB, siis on see alati palju neutraalsem kui siis, kui ma seal ise lugemas käisin. Et ei saa nagu seda full heiti kätte või nii

milline auto valida?

Nagu ma ütlesin, siis mul on nagu mingi mõte olnud, et mis auto valida, aga kuna ma praegu oman luksust lebada üksi spa voodis siruli, kuni Kardo lapsed meie juurde toob, siis hakkasin googeldama ja sain aru, et jah… Ma ei tea autodest mitte midagi. Minu lugejate hulgas raudselt aga on neid, kes teavad, seega mõtlesin, et küsin siis veidi nõu.

Esiteks ütlen kohe ära, et 28-aastat autovaba elu on mind muutnud nii autovõõraks, et kui keegi küsib, et “mis auto tal on?” siis ma enamasti vastan auto värviga, kui ma sedagi mäletan. Minu jaoks on nad lihtsalt nii sarnased ja noh, pole vaja olnud teada ka midagi.

Kui aus olla, siis mulle on kirjutatud päris mitme autoalase koostööpakkumisega (ja kõik kiidavad just enda mudelit), aga ma tahaksin ikka teha selle PARIMA valiku. Et noh, ei võta midagi, sest ala tasuta saan, vaid tahaks, et oleks päriselt mugav ja turvaline ja hea ja kõike seda, seega loodan, et te ei pane pahaks, kui teiega natukene nõu pidada tahan. Et kui sellist keegi ei paku, siis olen valmis ostma ka, aga mis ma, loll, ilma mingi infota ikka ostan, eks. Seega pliis aidake!

Esiteks, minu nõudmised autole on praegu sellised: automaatkäigukast (sain just täna teada, et ma ei tohi manuaaliga sõita, kes oleks võinud arvata?!) ja lisaks on mul vaja, et mul mahuks autosse mugavalt kolm last turvavarustusega. Kahel on Minikid (selline, kes ei tea) ja Marta hakkab esialgu sõitma Cybex Q turvahällis. Autosse peab mahtuma ka Kardo, ehk siis vähemalt viis kohta peab autos olema, parem oleks vist rohkem? Samas ei tahaks ma ka, et auto päris minibuss oleks…

Pagassis võiks olla nii palju ruumi, et mahutaks ära vähemalt ühe käru. Ja no muidugi ma tahan, et auto oleks mugav, mahukas ja turvaline. Väga laialivalguv kirjeldus, eks

meie laste lemmikjalatsid*

Suvel ma rääkisin barefoot jalatsitest (siin) ja taipasin alles nüüd, et tegelikult juba eelmisel talvel oli Lendel meil põhimõtteliselt barefoot jalatsite lainel. Kui ma õigesti mäletan, siis proovisin talle alguses Stonz jalatseid, aga need talle miskipärast ei sobinud, siis ostsin prooviks Bogsid ja need sobisid ideaalselt. Kuigi praegu ma olen lugenud, et Bogse 100% BF jalatsiteks ei loeta, siis siiski on nad jalasõbralikumad kui paljud teised jalanõud ja mis minu jaoks väga tähtis – kerged jalga panna. Hea ju, kui laps saab ise oma saapad muretult jalga. Meil on majapidamises olnud jalatseid, mida endalgi raske laste makaronijalga pressida, aga Bogsid on minu meelest idekad. Seega ei hakanud ma isegi selleks talveks muud vaatama. Lendele number suuremad Bogsid ja Marile kah, tal eelmine aasta olid mingid muud.

Mari valis endale Hello24.ee e-poest ise saapad välja, sedapuhku sümpatiseerisid talle kanad, mistõttu võttis ta just need mustad Bogsid (LINK). Lende omad sain veel ise valida, seega valisin talle välja sellised rõõmsavärvilised saapakesed (LINK). Nagu öeldud, on need soojad, veekindlad, mugavad jalga panna ja sobivad minu meelest nii kitsale kui laiale jalale hästi. Mõnusalt reguleeritavad kah, taga on krõps.

Ma tõesti siiralt soovitan neid, sest ma poleks ju hakanud muidu teist aastat järjest neid soetama. Kuigi jah, Hello24.ee kinkis sedapuhku need meie perele, aga selles suhtes, et ega nad kadedad pole ja on valmis teile ka kinkima! Võitja saab ise valida, kas ta soovib endale valida paari Bogse või 50€ kinkekaardi, et poest midagi muud vajalikku välja valida, kui saapad juhtumisi juba selleks aastaks soetatud on.

Et loosis osaleda, jäta kommentaaridesse siis teada, kas soovid saapaid (ja milliseid) või kinkekaarti muu kingi välja valimiseks. Lisaks ei teeks paha, kui hakkaksid Hello24.ee sõbraks facebookis, sest siis saate allahindlustel silma peal hoida.

Kõik saapad leiad SIIT LINGILT!

Hello24.ee Facebooki leiad SIIT LINGILT!

Võitja valin välja juba esmaspäeval, seega head loosiõnne – oktoobri lõpuks lubas juba lund, seega kellel saapad ostmata on, siis mõelge Bogsidele ka

MUL ON LOAD!?

Ma varjasin kiivalt teie eest enda ARKi sõidueksami sooritamise kuupäeva, sest ma lihtsalt olin ise nii pinges selle koha pealt, et ma poleks vist suutnud seda hala ära kuulata, kui ma läbi kukkunud oleksin. Muuseas, ma olin üsna kindel, et see nii juhtub ka. Esiteks seetõttu, et ma läbisin ainult 22 sõidutundi, mis tundub kuidagi… vähe? Teiseks ma kartsin, et kui isegi mu sõbranna, kes on TÄIEGA sõitnud, kaks korda läbi kukkus, et kuidas mulgi paremini minna saaks. Ja no kolmandaks kõik need õudusjutud kiuslikest eksamineerijatest, kes elavad selle nimel, et sind läbi kukutada.

Reedel oligi mu viimane sõidutund õpetajaga, peale mida ütles ta mulle, et “sa võid rahulikult ARKi minna.”. Noh, seda ma garanteerisin talle kohe, et ma lähen küll, aga rahulikult kindlasti mitte. Igaks juhuks pakkus mul sõbranna, et ta võib mulle veel nv juhendajat mängida, aga peale seda meie sõitu mõtlesin ma küll, et issand jumal, kui juba temal load on, siis oleks puhta imelik, kui mina neid ei saaks. Sorri, no offence, aga kui inimene küsib siiralt, et “miks sa käsipidurit kasutad?? Ma küll KUNAGI ei kasuta!” siis jääb küll selline mulje, et ilmselt suuri nõudmisi seal Maanteeametis olla ei saa

jumal avita!!!

Issand, kuidas ma tahaks mõnikord olla keegi teine. Ei, ma ei mõtle mingit vitspeenet ja ulmerikast supermodelli, vaid keegi, kes oleks hullult punktuaalne ja detailne. Jah, ma tean, et ma olen korduvalt rääkinud, et mul on kindlasti lihtsam elada nii, kui ma lasen asjadel lihtsalt juhtuda ja suuremat ei põe, aga mul on järgnevatel päevadel NII palju rahmeldamist, et ma ei ole isegi kindel, kuidas see kõik ära hallata.

Ma pean kogu selle kammiga juba täna alustama, sest esiteks peame me terve maja asjad niimoodi eest ära koristama, et remonditiimile midagi ette ei jääks, kes juba homme alustavad. Samas ei saa asju nii ära panna, et neid üles ei leia, sest me lähme ju teisipäeval Tartusse ja sinna peame pakkima asjad arvestusega, et jätkub nädala lõpuni Tartus olemiseks ja lastele ka. Muidu tõstaks kõik asjad suvalt Kardo tuppa eest ära, aga me peame sinna homme võtete ajal beebinurka meisterdama ja seega peab see siiski korda jääma. Krt, meil suuremat maja vaja vist, esimese maailma probleemid.

Ja kuna meil homme terve päeva võtted, siis ma pean kuidagi välja mõtlema, mismoodi ma mahutan homsesse kõik poetretid, ehitusmeeste juhendamised, uksepaigaldajad ja lisaks lastehaldus. Me ju lähme ise teisipäeval, aga lapsed jäävad Tallinna. Alguses tundus see suht lihtne ettevõtmine, et Lende Leale ja Mari mu emale. Nüüd aga selgus, et mu ema viib hoopis My sünnareisile ja Mari läheb hoopis Kätu juurde ööseks. Ta esimene ööseks jäämine, omg! Ja issand, ma peaks siis juba täna talle asjad kokku pakkima, aga mis ma talle kaasa panen??

Ühesõnaga ma tahtsin lihtsalt kurtma tulla, et nii rõhuv on elada sellise kohustustetaaga all, et tahaks lihtsalt voodis lebada ja omada null kohustust, oleks see alles imeline elu. Aga eiii, teisipäeval on vaja kiiresti Tartusse minna ja beebid maha jätta (tahaks juba nutta selle mõtte peale, kuigi kahekesti VSpas olla tundub ka max mõnus…). Kolmapäeval sõidab Kardo uuesti Tallinna, et sealt sõpradega koos tagasi Tartu sõita. Nad nimelt võtavad meie lapsed ka peale ja kanaisa Kardo ei julge nii, et lapsetud inimesed peavad transportima meie lapsi nii kaugele. Või noh, pigem ta kardab, et lapsed hakkavad sõbrale sõidu ajal pinda käima, seega teeb sellise treti.

Praegu on blogides hull “feik” teema au sees. Kes on feik, kes ei ole. Minust käib see kauge kaarega mööda, sest ma ei ole kunagi varjanud, et ma päris elus samasugune tropp olen, kui teile siin jagan, nii et pea kõik patud võite mulle omistada, aga võlts olemist vast mitte. Kui läheb hästi, siis ütlen nii. Kui läheb halvasti, kurdan teile ka. Kui kardan, siis nutan natukene teile, kui rõõmustan, siis juubeldan. Ei kujutaks ettegi, et kirjutasin siin, et oo nii hea elu, Kardo nii hea mees, lapsed nii toredad ja tegelt saan üle päeva peksa, kakleme ja kraakleme, lapsed ammu turvakodus vms

5 nippi/äppi seenelkäiguks*

Sügis on käes ja seenehooaeg on alanud. Ma armastan seeni ja iga kord kui keegi seente peale oksenägusid teeb, siis tahavad mu silmad peast välja kukkuda. Et… mis sul viga on? Seente praadimise lõhn meenutab mulle alati papat ja võib-olla selle pärast see mulle nii südamelähedane ongi. Seened võis pannil praadimas – parim lõhn! Sellele vahetult järgmine on kohe see värske seene lõhn, mis sügisel metsa all levib. Seenepoiste otsimise põnevus – uuh, jookseks kohemaid seenele, kui ma joosta suudaks. Isegi rasedakõht ei hoia mind tagasi, mis siis, et kükitada on raske. Kui seene leian, võin maha ka potsatada ja nii korjata.

Aga mis siis oleks mõned nipid, mis ma teile seenele minekuks annaks? Noh, ma ei ole just suur seeneline, aga natukene nõu saan ikka anda!

Vali aeg, millal on just vihma sadanud. Kui pead oma seenelkäiku kellegagi ajastama (nagu mina, sest mul pole autot), siis vaata alati enne yr.no äppi ja proovi umbkaudne vihmaperiood välja vaadata. Peale vihmasadu on seeni alati rohkem ja saak suurem. Kuigi mina isiklikult ei ole kunagi selle peal väljas olnud, et megalt kärude viisi seeni välja tuua metsast, mulle piisab alati ka üheks toidukorraks saadud ämbrikesega.
Kui teil on plaanis minna võõrasse kohta (või tegelikult tasuks ettevaatlik olla ka tuttavas kohas!) siis kindlasti veendu esiteks, et sul on telefonil aku täis, et sa saaksid vajadusel abi kutsuda. Ära eksimist aitab välistada vana hea Google maps või Waze app . Mõlemal saad saad sa ära märkida koordinaadid, kuhu sa auto jätsid, ning pärast muretult tagasi metsast välja saada, isegi kui sa satud liiga sügavale uitama.
Kui sa pole just suurim seeneekspert, siis tasub enne seene korvi panemist  veenduda, kas tegu on ikka söögiseenega. Täitsa tasuta saab tõmmata kaht appi “seened” ja “ Eesti seened “, kus mõlemas palju pilte seentest, lisaks siis kirjadega, et kas tasub süüa või mitte.





Kui aga apis jääb asi segaseks, siis soovitan liituda FBi lehe “seenehuvilised” grupiga. Kui metsas seenest sinna pildi üles laed, vastatakse sulle väga kiiresti, kas peaksid seene kaasa võtma või metsa jätma. Hästi tore ja informatiivne grupp, soovitan soojalt!
Üks tore app on veel “ mushroom indentify “, mis võimaldab seenest pilti teha ja pakub sulle ise, mis seenega tegu. Ma küll ausalt 100% seda ei usaldaks, küsiks seenegrupist üle, või vaataks, kas pilt klapib ka Eesti appide omaga. Mu umbusk tuleb ainult sellest, et see on ju väljamaa oma ja kas see ka kõiki Eesti seeni teab, ma ei tea pead anda. Aga prooovida võib. Lisaks on tal äge funktsioon salvestada su lemmikud seenekohad.


Ja viimaseks – ma pean ju ütlema, kust seeni saab ka! Ma ise oskan öelda ainult ühe koha, näete selle:

Sobib ideaalselt inimesele, kellel pole autot, aga seenele minna tahaks. Sõidad nr 5 või 33 bussiga lõpppeatusesse, astud metsa ja muudkui korja. Seal on hästi palju pilvikuid ja lambatatikuid, mis on mõlemad head söögiseened. Esimesed tahavad küll kupatamist, aga tatikuid koori limasest nahast ära ja viska pannile. Mmm!

Olge aga lahked! Kas teie olete juba sel sügisel seenel käinud? Kus teie lemmik seenekohad on? Mis lemmikseened on? Ma ise olen ainult kaks korda jõudnud, aga mõlemad korrad on üli mõnus olnud. Paraku sisse tegemiseks ei korjanud, seega marineeritud seened tellisin sel aastal ühelt usinalt blogilugejalt. Ei jõua ära oodata, sest sirmikuid ma pole näiteks kunagi söönud!

Aga mida teha siis, kui hirm on hoopis metsa ära eksida? Paar nippi selle vältimiseks kah!

Võta metsa akupank kaasa. Jahedamal ajal võib telefoni aku kiiresti tühjaks saada ning siis on hea kui akupank kaasas – neid on suuremaid ja väiksemaid, seega ei võta see taskus palju ruumi.
Alati pista telefon lukuga taskusse, kuna muul juhul võib ta lihtsalt taskust välja lipsata. Räägin oma kogemusest, ma suutsin kunagi oma telefoni pildistades metsa ära kaotada.
Hea idee on mobiilne internet sisse lülitada, kuna kui telefon ära kaob, siis saab selle asukohta veebi kaudu positsioneerida. iPhone’de puhul aitab Find My Device ning Android seadme puhul piisab lihtsalt guugeldamisest ”Android find my phone” ning juba otsingutulemustes näidatakse sinu telefoni asukohta. Te ei kujuta ette, kui palju ma “find my phone” lehte kasutan, pidevalt on maja peal kuskile kadunud

kas rase võib kulme tätoveerida?*

Jumal, kui palju minult seda küsitud on! Ma nimelt siin ütlesin, et lasin T&M Ilusalongis kulmude püsimeiki teha ja siis saingi megalt kirju, et noh, KUIDAS. Tegelikult on asi lihtne:  Piltlikult kui me jaotame naha kolmeks siis tattoo tehakse kõige sügavamale kihti, püsimeiki ja microbladingut kõige pindmisemale. Mulle näitas Merilin, et tegelikult õige tehnikaga peaks saama isegi täispuhutud kummikindale “tätoveerida”, ilma, et see katki läheks. Et nahaga on sama asi, et kahjutada ta õige tehnikaga ei saa.

Veel üks põhjus, miks rasedad tihti ei saa endale kulme teha, on ka enda enesetunne. Alguses on ju lihtsam, hiljem on selili paha, hingata ei saa, kaua ühe koha peal olla ei ole mugav jne. Eks see kõik oleneb ikka enesetundest ja enda tervisest. Ja muidugi see, et KUS sa teed.  TM Beauty Academy kõik pigmendid on kontrollitud, läbinud kõik testid ja on looduslikud. Igal pool kindlasti samad pigmendid kasutuses ei ole.

Kõige praktilisem põhjus ka – rasedana hormoonid möllavad ja tehnik ei saa garanteerida 100% sellist tulemust, nagu enamasti jääb, sest raseda keha võib värvi tõrjuda ja mida kõike veel. Etteruttavalt ütlen, et mul seda juhtunud ei ole. Samas kui ma imetavana tegin kulmud, siis need jälle ei püsinud eriti, seega see on isegi samal inimesel väga erinev, et millal püsib ja millal mitte.

Mina enne kulmude tegemist, meikimata ja au naturelle, nagu öeldakse.

Peale esimest tegemist olid kulmud veitsa tumedamad ja nagu näha, siis rohkem rõhutatud ja veidi parema kujuga. Ma olin juba siis super rahul, sest esiteks pandi tegemise ajaks kulmudele tuimestavat geeli, mistõttu ma ei tundnud MIDAGI. Va ainult kitkumise osa, mis oli päris valus

tohib ma kurdan teile?

Mul on terve elu sügised olnud põnevad. Ma pole ilmselt ainuke, sest sügisel hakkab näiteks alati uus kooliaasta ja seda on kõik ilmselt kogenud, kui te mingi… elus koolis käinud olete. Mul on aga sügisel on näiteks olnud Aussi kolimine kunagi, kui ma ei eksi, siis oli ka see oktoobris. See oli tol hetkel ju nii drastiline elumuutus. Ja aasta peale seda alustasin ma sügisel esimest “päris -päris” tööd ajakirjanikuna, seegi oli väga põnev ja elumuutev. Ja siis Mari, muuseas kelle ootuse ajal ma ju kirjutasin oma esimest raamatut rasedusest, nii et ka siis oli mul raamatu tähtaeg sügiseks, ühes lapse sünniga. Aga kui ma õigesti mäletan, siis oli see tähtaeg ikka PEALE lapse sündi. Lende sünnisügis oli ka suurt ootust ja tundmatust täis: kuidas ma saan hakkama kahe lapsega? Mis moodi hakkab meie elu edasi minema? Kas ma lähen tagasi tööle? Milliseks meie elu kujuneb? Põnev ja hirmus korraga.

Eelmine sügis oli vist üle pika aja “vaikne”, aga see sügis. Issand jumal, iga jumala õhtu laman ma voodis ja tänan taevaisa, et ma üldse veel elus olen. Kuidas ma olen?! Mul on iga päev nii palju erinevaid toimetusi, et ma lihtsalt korrutan endale, et “ela ainult oktoober üle” ja siis kui ma selle üle elan, siis ma olem nagu mingisugusest finshijoonest üle saanud.

Aga praegu see finish tundub niiiii kaugel.

Ma ei kurda (v.a see, et natsa kurdan vist praegu), sest ma olen ise need kõik asjad endale võtnud tegemiseks ja ega kõik on tehtav, lihtsalt MULLE on see raske, sest nii paljude asjade vahel laveerimine nõuab praegu palju organiseeritust, milles ma just kuigi hea ei ole, nagu te vast aru saanud olete.

Kes mu instas on, siis vist nägite, et ma täna hakkasin suure hurraga raamatuga tegelema ja miskipärast vaatasin korraks enda lepingut kirjastusega ja mida ma näen. Esiteks ei pea ma mitte kirjutama 350 000 tähemärki, vaid hoopis 500 000 tähemärki. Jällegi, ei midagi tehtamatut, aga mul just sai 250 000 TM tehtud ja ma olin nagu jeee, pmst valmis, aga nüüd selgub, et ma olen alles pooooooole peaaaaaaaal.

ma ahastuses olemas :D

Rääkides veel raamatust, siis ma tahan raamatut lõpetada peatükiga, kus inimesed hoopis minust räägivad ja mind iseloomustavad. Et no MINA võin endast rääkida ja mõelda mida tahan, aga tegelikkuse loovad vast ikka rohkem need, kes minu ümber on ja kes mind kõrvalt näevad. Ma olen mingi kümne inimese iseloomustused kätte saanud ja eeeee noh ma hakkan juba mõtlema, et vb ma peaks selle peatüki vahelt ära jätma

õhtu piltides

Viimasel ajal on kõik blogijad usinalt meisterdusjuttu ajanud. Lipsuke näiteks vaimustus võimalusest lasteaeda midagi lastele meisterdada ja tegi valmis supernunnu öökulli ja orava (LINK) ja Jane tegi mehega koostöös valmis eriti võimsa ämbliku (LINK).  Insta ja FB täitus ka laste erinevate sügisnunnudega. Isegi mina mainisin siin ükspäev, et ma viimasel hetkel koos Mariga midagi kokku klopsisin. Muuseas, esimest korda. Enne küll mingit survet ei tundnud, et lasteaed nii hullult nõuaks, et midagi tegema peaks vastu tahtmist.

Kui vaene Jane sai puid alla, et kuidas ta küll julges lasteaeda ise meisterduse valmis teha, siis meie peame Jane hoopis toreda idee eest tänama. Sellest ajast peale, kui Mari seda pilti nägi, tahtis ta ka ämblikku teha. Ta jõudis täna maru hilja koju, alles poole seitsme paiku, sest tal on käimas üks kõnetesti värk, millest ma ehk räägin, kui tulemused teada saan, aga no igatahes olin mina ette valmistunud. Ma tegelikult lihtsalt teadsin, et tema saabudes võib hämar olla ja isegi valges ei olnud nende tammetõrude korjamine lihtne, sest ühel hetkel ilutses mul peos tammetõru asemel pesuehtne kakajunn, aga see selleks.

Minu plaan oli asi hoida võimalikult lihtne, et Mari viitsiks minuga lõpuni kaasa meisterdada, seega panin ma kogu kraami tema tulekuks valmis. Lõuendi peale kleepisime PVA liimiga ämbliku kodu, selle osaga sai Mari kenasti ise hakkama ja minu abi selles plätserduses vaja ei olnud.

Ämbliku kehaks sai valitud kartul, millele Mari silmad peale kleepis. Siis läks lahti minu tähetund, ehk siis kuuma liimiga mässamine. Olgem ausad, ei anna ju lapsele kuumaliimipüssi kätte, ma isegi kõrvetasin ennast kaks korda ära. Selle asemel sai Mari kõigepealt loendada mulle välja vajalikud 12 tammetõru ja need mulle ükshaaval ulatada, kuni ma neid kleepisin. See paganama ämblik lagunes sada korda laiali, enne kui ma taipasin kartuli ka alusele kleepida. Siis oli värk stabiilsem ja saime jalad külge.

Mari silmi valimas. Taustal inspiratsiooni-ämblik