Mariann Kaasik's Blog, page 168

tere tulemast 21. sajandisse*

Tasa ja targu saavad maja peal asjad valmis. Ei-ei, mitte ometi esik, see venib nagu tigu, aga üks pisikene nurgake majast sai eile uue näo. Nimelt see ots, kustkaudu majja sisse saab. Uued uksed paigaldati juba jupp aega tagasi, aga mul polnud mõtet enne mingit piltigi neist teha, sest see koht, kust majja sisse saab, ei olnud veel laudise all. Seega oli ukseümbrus rohelise tuuletõkke ja puidusõrestikuga kaetud, mis just kõige ilusam ei olnud. Eile panid Kardo ja My sinna ka laudise, nii et kohe ilus vaadata!

Ah, eks ma varsti teen esikust üldiselt pilti, sest eile hakkasid töömehed seda väikest esikujuppi ka meisterdama, kuhu sa välisuksest otse sisse astud, siis saab ehk paremaid pilte, aga praegu tahan ma rääkida sellisest uuest asjast meie majas, nagu nutilukk. Nagu, ma polnud enne kuulnudki, misasi see täpselt on ja mulle tundus, et see on raudselt mingi tuhandeid maksev lahendus, mida mul vaja pole. Selgus, et ma eksisin mõlemas osas, sest esiteks ei maksa see tuhandeid ja teiseks mul ON seda vaja. Ma ju olen öelnud, et ma ei oma majavõtit, sest ma kaotan selle pidevalt ära ja olen loobunud isegi sellest mõttest, et mul võiks ka olla vaba voli iga kell koju saada. Lahenduseks oli see, et meil on pmst kaks aastat välisuks lukust lahti olnud, tänks kõigile, et selle aja jooksul paljaks röövinud ei ole

mis sul mingi parsa vääää?

Eelmises postituses oli mul välja toodud selline punkt:

Miks öeldakse, et esimene auto peab raudselt mingi vana parsa olema? Ma praegu olen sõitnud Kia Sportage’iga ja Kia Sorentoga ja naudin kõiki neid lisasid, mis tal mulle pakkuda on, mida vanal rondil ei oleks. Noh, et ta aitab mind parkida ja isegi rada hoida ja üldse aitab räigelt sõita, algajana täiega hindan seda. Vana parsaga see sõitmine nii tore vast ei tunduks.

Uskumatu, et nii paljud suutsid sellest välja lugeda solvangu ja halvustamise kõikidele autodele, mis ei ole uhiuued ja esindusest. Ma ei ole veel nii palju autoinimene, aga kas autod on inimeste mingi salajane nõrk külg, et ollakse jube tundlikud selle suhtes. Umbes nagu lapsed on õrn teema, et autod samamoodi? Kui jah, siis sorri, ma ei teadnud, ma olen selles automaailmas alles uus.

Kuidagi suutsid osad sellest lõigust isegi välja lugeda, et just täpselt 4,5,10 aastat autod on minu jaoks vastuvõetamatud “parsad”, mida mul rõve puutudagi oleks, sest kammoon nagu ää, see ei ole ju tutikas, otse salongist ää. Teate, mida mina mõtlen sõna “parsa” all? Ma üritasin googlest midagi sarnast leida:

Sorri nüüd kõigi ees, kes TÄPSELT sellistega sõidavad ja jällegist maru solvatud on, aga no ma ei saa aru, kuidas mu see punktike nii paljusid solvata sai? Te ei saa ju kõik sellistega ringi sõita? Ja kui sõidategi, siis miks see solvav on, et mina seda eelistaks mitte teha? Ma eelistan paljusid asju mitte teha, mida mõned teevad ja kindlasti eelistavad paljud mitte teha asju, mida mina teen – elu.

Ma saan täitsa aru, miks üldiselt on selline kuvand vms, et esimene auto on vana ja väsinud, sest esimene auto üldiselt saadakse siis, kui veel vanemad selle auto sulle ostavad. Mina rääkisin konkreetselt sellest, et MULLE, 28-aastasele, peatse 3 lapse emale, soovitati veendunult, et ma ikka peaks ostma vana ja kasutatud auto, et siis pole kahju, kui sodiks sõidan.

Mul pole üldse plaanis midagi sodiks sõita ja ma ei julgekski mingisse väga vanasse autosse oma lapsigi panna, seda enam, et noh, vaadake ise ülevalt, mis autosid mina mõtlen PARSA all. Need, kes mulle seda soovitasid ja selle all 4-aastat vana autot mõtlesid, siis okei, me oleme ilmselgelt teineteisest mööda rääkinud või mis. Pealegi, see osa, et vana autot pole kahju kriimustada jne, siis uuel autol on üldiselt ka kasko ja kõik kriimustused tehakse korda.

Aga rääkides veel uus auto vs vana auto – loogiline on, et suurim otsustaja on rahakott. Kui ma vaatan enda igakuist taksokulu, siis on see samas suurusjärgus uue auto liisinguga, nii lihtsalt on. Kui ma aga vaid OSKAKS, siis muidugi ostaksin ma uuemat sorti kasutatud auto, mis mu nõuetele vastaks. Kahjuks asi on selline, et mina ei oska ja Kardo ei oska ja ma ei kujuta ette, kelle ma peaksin nüüd tanki panema, et sina tule ja käi minuga mööda ilma autosid vaatamas ja testimas. Autokaugele inimesele nagu mina, tundub see uue auto ostmine mugavam. Ostan kenasti ära, kui mingi jama on, siis sõidan esindusse ja lasen jama ära lahendada. Kui mul poleks võimalik uut autot osta, siis noh, ma hakkaks siis ostsima seda autotarka inimest, kes mul aitaks leida siis minu rahakotile sobivamat autot, aga ma praegu küll ei tea, kes see olla võiks.

Küllap saaksin sõidetud ka ilma mugavust suurendavate vidinateta ja elaksin rahus vanema autoga ka, aga ütlengi ausalt, et ei oska valida seda vanemat, ei oska remondiga tegeleda ja ega viitsi kah. Kui on võimalik mugavamalt, siis valin selle mugavama tee, sorri, kui see nüüd solvab kedagi. Ma ise arvasin küll esiti, et ma ainult enda kobadust ja sõiduoskust sellega solvan, et näed, niiiii rõõmus olen abistava auto üle, aga tahtmatult solvasin nüüd kõiki, kes üle aastase autoga sõidavad või miskit.

Ma tahtsin ainult juubeldada, et nii äge, et üldse selliseid lisasid on. Ma ei teadnud ju enne nendest miskit, selle pärast olengi õhinas. Rajalt välja kaldumise anduri võtsin ka täna maha, endale käis ka pinda, et ta neid teerööpaid rajaks pidas ja mu rooli kiskus, aga no üldiselt tore ju, kui autol on mingisuguseid lisavilesid ja vidinaid, mis algajat juhti natukene mugavamalt ennast tundma panevad. Igaks juhuks mainin, et autoga sõita on mugavus iseenesest ja kui mul oleks valida, et kas ma keset talve viiksin Lendet lasteaeda läbi tuisu käruga, või ülalpool näidatud parsaga, siis jah, ma valiks iga kell parsa.

Kammoon üldse, mis solvute. Nagu müts meest ei riku, siis auto ka mitte!

Ps! Eelmise posti kommentaarides keegi väitis, et ENAMIK eestlasi sõidavad vähemalt 20 aastat vana autoga. Ma ei tea, ma nagu liikluses küll ei märka, on ka nii või?

mõtteid autojuhina

Inimesed, kandke palun-palun-palun helkurit. Ma üldse ei tahaks kedagi surnuks sõita, aga pimedas (eriti vihmaga) peegelduvad tuled ja asfalt ja ma olen veel algaja juht kah – ma näen teid ilma helkurita alles siis, kui te seisate autoteel. Helkuriga on kenasti näha, kus te olete, aga ilma… Noh, hirmus on. Ja kui endast suva, siis lastele võiksite ikka öelda, et helkur on hädavajalik. Ma enam ei imesta ka, et osadel juhtidel kindalaekas helkureid on, mida siis möödaminejatele anda. Ma ei tea, kas see oleks imelik, aga kohe kui ma auto välja valik, siis korjan endale ka pataka autosse. Neid on ju tänapäeval nii ilusaid, palun kandke neid! Vaata näiteks HELK helkureid.
Kas kõik autojuhid on parema lauluhäälega, kui mittejuhid? Noh, et raadiost tuleb ja siis ikka laulad kaasa ja treenid enda lauluhäält

kahe lapse kärumaailm

Huh, ma ei jõua silma ka pilgutada, kui mu rasedusäpp aina suuremaid numbreid näitab. Täna üritab ta mulle selgeks teha, et sünnituseni olla 34 päeva, whaaaaa?! Üritame siinkohal ära unustada, et viimases UHs Marta kolm nädalat suurem tundus ja teeskleme, et rahulikult on kuu aega siin mässata ja olla.

Täna viisime Lendet aeda ja ma hakkasin mõtlema sellele, et suvel käruostu sooritades ei tulnud mulle kordagi pähe see, et ma võiks load saada. Või noh, see tundus mingi eriti kauge ja utoopiline tulevik, aga näedsa nalja. Sõitsin aga autoga aeda ja muudkui mõtlesin.

Meil on hetkel kuuris kaks käru, mis said mõlemad ostetud selle mõttega, et kahe väikse lapsega on ikka hea, kui on mõlemale kärus ruumi. Lende on küll juba kaks, aga no ütleme, et oleme suvel kuskil laada peal või jumal teab, kus, siis on ta ikka kärru tahtnud. Lisaks veel poeskäigud ja turulkäigud ja kõik muud säärased asjad. Mis kärud ma siis valisin? Esiteks ilmus meile Mountain Buggy Duet + family pack, mis tähendab seda, et seda käru saab kasutada nii ühe lapsega, kui ka hiljem kahega. Pärast tuli Bugaboo Donkey2 kah, aga räägime täna MB’ist.

Ühe lapse käruna siis selline.

Juurde saab soetada sellise lisa, millega saab siis asendada selle kaubakorvikese kas siis beebile mõeldud vankrikorvi või käruosaga.

Suvel lasime selle kohe käiku kah, mida ma öelda oskan, on see, et see on ideaalne autota inimese käru. Tahad poest hunniku asju tuua? Vabalt. Lao aga alumine korv täis + kõrvalolev korv ja saad kasvõi Nõmme turu tühjaks tassida, meie tegime seda kohe mitu korda.

See küljekorv on nii suur, et ämm arvas alguses, et sinna käib beebi

toidukraami Iluversumist*

Kui Iluversum kirjutas, et sel kuul on mul oodata pakki Diet Food firma kaubaga, siis ega ma just eriti põnevil olnud. Kõiksugused dieettoidud on alati mingisugune maitsetu puru ja sodi, mida saab endale sisse vägistada vaid keegi, kes tõesti pole sada aastat normaalset kommi söönud ja siis pressib endale datlist ja saepurust batooni ja siis sööb seda õhates, et tõesti nagu PÄRIS snickers. Ei sõbrake, ma sõin eile päris snickersit, see on saepuru datliga… Igatahes, wohhho, pakis polnud aga ühtegi saepurubatooni, vaid päriselt hunnik asju, mida toidu tegemiseks kasutada ja mida ma ka OLEN kasutanud. Vot sulle lopsu, enda teadmata olen siin dieeettoite õginud.

Okei, sellisel kujul kookosõli (LINK) ma mekkinud ei olnud, üldiselt on ta ikka purgis ja tahke, kust ma teda siis lusikaga võtsin. Vedelana jälle mugavam nt salatitele peale panna. Paljud arvavad, et kookosõli = kookosemekk, aga tõesõna ei ole seal mingit teistsugust maitset ja mulle meeldib täiega just seda õli kasutada. Kannatab kuuma ka paremini kui oliiviõli, seega nt kui tahan ERITI krõbedaid kanatükke praadida, siis kasutan seda. Saab panni julgelt kuumaks ajada ja ei hakka seal miskit tossama.

See tundus mulle natukene imelik asi…kõrvitsasnäkk (LINK), aga tegelikult meenutas maitse lapsepõlve. Mul vanaema kuivatas tihti kõrvitsaseemneid ja maitse oli üks ühele sama. Okei, mu vanaema kõrvitsaseemnetel polnud chiaseemneid peal, aga no selline mõnus asi teleka ees snäkkimiseks, nt pähkli asemel.

Selle õuna..paberi (LINK) pakki vaatasin ma väga skeptiliselt. Et issand, mis sodi see on? Panin suhu ja… nagu niiske kuivatatud õun! Üli hea! Rabarberit kah veel hulgas ja mega hea snäkk, ainult ilmelikus… kujus. Nagu peenike salfakasodi, aga no kui üks salfakas nii maitsta võib, siis sünnib süüa küll. Ta on vist pmst nagu need puuviljarullid, aga suurema paberi peale laotatud õhemini, et pole venib vaid eriti mõnna. Ausalt proovige, mul nii kahju, et mul seda vaid üks pakk.

Mustsõstra omad (LINK) olid kah head, väga audentse mustsõstra mekiga, aga mulle isiklikult meeldib õun rohkem. Samas söödud said nad võrdselt kiiresti – pakitäis läheb alla viie mintsa, mis sa ära teed? Ju siis ikka hea kraam…Kardo arust meenutas neid maitsega lehekesi, mida kunagi müüdi ja mis keele peal ära sulasid

tasuta kaks sotti*

Nagu ma teile lubasin, annan ma teile aeg-ajalt teada, kuidas minu Bondorasse investeerimine läheb ja siiani läinud on. Kes ei mäleta, siis enne korjasin ma igakuiselt 100€ oma Swedbanki hoiusele, mille siis maikuus välja vahetasin Bondora vastu. Swedis jõudsin ma koguda umbes pool aastat, ehk siis kokku 600€. See, mis ma sinna kandsin, seal oli – juurde ei tulnud midagi. Ja kui Bondora palus, et kas ma testiksin Go&Grow keskkonda, siis ei olnud mul selle vastu midagi, sest kaotada ei olnud mul ju midagi. Swedis mul ei tulnud sentigi juurde, isegi kui ma pooleeastase Bondora testimisega eurogi võitnud oleks, oleks juba minu jaoks plussis olemine olnud. Muidugi ei tasu ära unustada, et Go&Grow ei ole hoius ning igasuguse investeerimisega kaasnevad riskid, kuid minul siiani on ainult positiivne kogemus.

Kui ma alustasin, siis oli skeptikuid, kes ütlesid mulle, et Bondoras küll mõtet oma raha hoida pole, et “küll ma näen”. Noh, maikuust olen oodanud seda hetke, millal ma nägema hakkan, aga ometi sellegipoolest on mul siiani ainult head öelda. Või noh, miks mul peaks olema midagi halba öelda, kui ma olen sellest ajast saadik lisaks enda korjatud rahale juurde saanud peaaegu kaks sotti! Okei, olgem täpsemad –  189 eurot. 

Alguses jälgisin ma iga päev, kuidas sente intresside pealt juurde tiksub, aga siis sain aru, et enamik raha on mulle lisaks “sülle kukkunud” hoopis tänu oma liitumislingi jagamisele. Ärge saage valesti aru, isegi see, et ma maikuust alates olen intressidega u 16€ saanud, on parem kui null, mis ma enne sain, kui ma oma hoiusekest pangas hoidsin. Aga umbes 170€ olen ma jah saanud sellest, et teie olete kasutanud sedasama liitumislinki (LINK). Muuseas, ka teie saate selle lingiga liitudes 5€ raha enda kontole, mille saate samamoodi Go&Grow’sse paigutada. Ma soovitan seda ausalt siiralt kõigile, kes tahaksid iga kuu raha kõrvale panna ja on seda siiani kuskil pangahoiuses teinud. Isegi kui te nüüd ütlete, et ah, mul pole tuhandeid lugejaid, et ma plussi jääks nii paljuga, siis isegi kui arvestame siin ainult niiöelda juurdetiksunud intressi, mis tiksub sinna KÕIGIL, siis on ju ka see 16€ parem kui mitte midagi. Ja mul pole veel pool aastat läbi, see lõppeb alles novembris. Seega ütleme aastas tiksuks juurde mulle umbes 70€. See oleneb sellest igakuisest maksest ka mida omale saad lubada ja mis eesmärgiks seadnud oled, et mida suurem, seda rohkem tiksub juurde ka. Minu puhul siis 100€ kuus, nagu ma mainisin ja alustasin 500€ga. Go&Grow juures on ka hea abimees eesmärkide seadmisel ning võimaliku tulu arvutamisel.

Ja no see oleks ju päris hea summa, mida niisama saada. Lisa veel sinna juurde see viiekas, mis sa liitudes saad ja… normaalne ju!

Seda enam ei maksa kunagi arvata, et kui teil pole tuhandeid lugejaid, et siis teie lingist tolku pole. Vabalt võib olla, et keegi su sõpradest on kuskile padja alla kogunud ja nüüd mõtleb, et oh, ma panen ka selle siis Bondorasse kasvama ja kasutab teie linki. Nii võite te vaid ühe investeerija pealt korraliku summa võita. Näiteks, kui jagate linki ühele sõbrale, kes investeerib 3000 eurot, siis teenid sina selle pealt omale 150 eurot. Pole paha, mis?

Ma ausalt ütlen, et ma ei aja pada ja valeta teile siin silmaaugu sisse, et ooo proovige kaa, kui see päriselt ei töötaks. Ma olen viis kuud kasutanud ja ütlen, et no… töötab! Niiet kui teie raha praegu kuskile teisele kontole või hoiusele tiksub, siis proovige kasvõi paar kuud Bondorat, tõesti tekib väike hasart sisse, et palju nüüd juurde tiksub :)

Siin pildil on veits sassi läinud see, et vaata eelmine kord ma kandsin endale kõik raha välja – 835€, et ma saaks ühe värgi makstud ja siis kandsin sama palju hiljem tagasi, kui mulle jälle raha tekkis, et mitte oma eksperimenti katki jätta. Seega läksid mul seal vahepeal need liitumislingi rahad ja enda kantud rahad nn kokku. Mitte, et seal vahet oleks, aga lihtsalt niisama selgitan

Lende teise sünnipäeva tähistamine*

Kuigi ma kirjutasin, et Lende sünnipäeva me suurelt ei tähista, sest ega ta ju isegi aru saa, et tal sünnipäev on, siis päris tavaline päev meil ka ei olnud. Esiteks sattusime me talle õhupalliga koos siiski mingi kräunuva mängukassi ostma, sest “kuidas me ei kingi talle MIDAGI!”. Nõnda sai ta hommikul õhupalle ja torti ja väikse kingituse ka. Võiks öelda, et kõik oli idülliline, aga tegelikult hakkas Maril VÄGA kade meel, et tal sünnipäev ei ole, seega anus ta endale nii õhupalle, kui ka kingitust.

“Nonii, nüüd on see kohutav kaks käes, nagu öeldakse…Huvitav, mida kohutavat siis see aasta juhtub!?”

Õnneks kirjutas meile mõni aeg tagasi Miilu Mängumaa (LINK) ja pakkus välja, et äkki Lende tahaks oma sünnipäeval hoopis neile külla tulla. See idee meeldis meile küll, sest kuigi lasteaias on tore, on emme-issi ja õega sünnipäeval kindlasti hoopis toredam. Seega läksimegi neljakesti hommikul Miilumaale. Kuna päev ja kellaaeg olid sellised nagu nad olid, siis võis öelda, et tegu oli täitsa “privaatpeoga”. Ega Lendel ju väga palju sõpru ole ka, õde ikka kõige suurem sõber, olgu see sõber nii kade ja jorisev kui tahes, seega oli tema sellega väga rahul. 

Ma polnud enne Miilu Mängumaal käinud, aga kellel on lastepidu ees, mis korraldamist tahab, siis soovitan soojalt. Minu meelest nii äge koht – beebist suurema lapseni. Beebidele on oma väike mattidega nurk, kus emadele diivan. Siis on laud, kus taga saab süüa pakkuda ja siis on lihtsalt niiiiiii-iii palju avastamisrõõmu lastele, et hoia ja keela. Eriti hea on see, et mängumaa ei koosne erinevatest tubadest, et käi ja otsi nurga tagant lapsi, vaid näed kohe ära, kus-kes on.

See poeosa oli minu vaieldamatu lemmik ja ma kujutan vaid ette, kui rõõmus ma ise lapsena seal mängides olnud oleksin. No mis ma ajan, ma olin ka praegu seal mängimisest vaimustatud  – mina olin klient ja Mari kassapidaja. Siis oli Kardo kassas ja Mari klient. Lende käis ka vahepeal poes, aga kahjuks osutus tema varganäoks, kes ei tasunud kunagi oma kauba eest, vaid käis korduvalt ja nahhaalselt kaupa varastamas ja sellega minema jooksmas.

“Täna õhtuks teeme kala.”

“Krõbinaid-piima on ka raudselt tarvis!”

bandiit üritab lisaks kaubavargusele ka kaardimakseterminali pistuuri panna

kassapidajate rõõmus olek

Ma mega tõsiselt shoppamas

Lisaks otsustasid lapsed lõpuks ometi bändi kokku panna. Enamasti esitavad nad death metalit, aga käivad ka juubelitel süldimuusikat mängimas. Lisatasu ees on võimalik tellida ka perverdi-Kardo, kes saadab neid basskitarril. Jep, minu normaalne perekond täies hiilguses. Mina olen manager, nii et esinemissoovid võib mulle saata

Lende, sa oled juba kahene!

Tsau, Lents!

Täna, kaks aastat tagasi, sai minust sinu ema. Ma olin juba ennegi ema olnud, aga seekord oli kuidagi teistmoodi. Lugesin siin just su sünnilugu (siit) ja mõtlesin, et no küll sa olid alles pisikene mul. Nagu ikka, pean ma ütlema, et aeg on nii kiiresti mööda läinud, aga seda teavad vist kõik lapsevanemad. Alles te sünnite, kui äkki tõusete püsti, hakkate rääkima ja muudkui kasvate mühinal. Sama oled ka sina teinud.

Minu meelest on nii äge, et sa oled algusest peale Mariga nagu öö ja päev, aga sellegipoolest on näha, et sa armastad Mari jäägitult. Kui Mari ei ole kodus, siis käid ja otsid: “Mali?! Maliii?!”. Eriti naljakas on see, kui õhtul üritan ma teid magama panna ja siis pimedas sina Mari hüüab ja Mari muidugi kohe vastu sosistab ja siis sahkerdate seal, selle asemel, et viisakalt magama jääda. Näha on, et Mari on su iidol, sest ükskõik, mida tema ees teeks, siis paterdad sina järele ja halised: “mina kaa!”.

Sa oled toonud mulle kaks aastat puhast õnne ja rõõmu, tõsimeeli. Sa oled mulle õpetanud, et kõik lapsed on erinevad ja kuigi su suur õde tegi ära suure eeltöö, olete te mulle kahekesti õpetanud kannatlikkust, järjekindlust ja lolli kombel ühe sama asja sada korrutamist.

Enne kui sa sündisid, oli mul suur hirm, et kas ma oskan kahte last korraga sama palju armastada. Nüüd see tundub nii naeruväärne hirm, sest Lendekene, sa oled lihtsalt nii äge ja imeline, et ainult puhta loll suudaks sind mitte armastada. See on nii armas, kui asjalik, tubli ja tarmukas sa oled. Kui Mari on alati selline olnud, et ihhii ja ahhaahaa, lähen ja teen ja toimetan, siis sina oled esiti pigem ettevaatlik ja tõsine. Kuigi jah, suurem asi häbelik sa olnud pole ja julgelt lähed toimetad Mariga kahekesti kuskil mängutoas või alustasid ju nõnda tublilt ka lasteaiateed. Samas kogu su iseseisvuse juures tõstad sa oma käed üles ja ütled “emme, anna kalli-kalli!” ja ma sulan. Minu kaisubeebi!

Ma olen alati mõelnud, et Mari on rohkem minu moodi ja sina issi moodi, aga nagu sa tead, armastan ma ka su issit väga, mistõttu on mulle teie sarnasused väga mokkamööda. Ma võiks öelda, et mul pole sinuga nagu üldse kunagi probleeme olnud – hakkasid keerama, siis roomama, siis kõndima, siis toimetama ja lõpuks rääkimagi. Hämmastav, kui palju sa räägid! Ma olen ammu alla andnud sõnade kokku lugemises, aga sada sõna tuleb kindlasti ära. Kuigi meie perearst selle ümber lükkas, siis mina olen sellegipoolest, et sa oled geenius!

Eriti naljakas asi, mida sa teed: tädi Maarja õpetas sind käsipidi inimesi tervitama viisaka käepigistusega, millele sa lisaks veel väga glamuurselt “tele” ütled. Veel üks armas asi: sa aeg ajalt paitad mind ja ütled, et “emme nunnu”. Kammon, ise oled nunnu!

No vahepeal sa pole nii nunnukene, mõnikord lähed sa kurjaks ja siis on kuulda, kuidas Mari kaebab: “Emme, Lende pigistab mind!”. See pigistamise ja näpistamise komme on sul küll küljes, aga vähemalt sa peale seda ütled tuimalt: “Solli!” (loe: sorri!).

Ma võiksin jäädagi siin lobisema, aga ei saa – aega pole! Kuna sul on sünna, siis viime su täna selle puhul lasteaia asemel mängutuppa ja proovime teha nii, et sul tuleks maailma kõige-kõige ägedam päev. Mis siis, et sa ise absull aru ei saa, mis see sünnipäev on, aga meie kõik teised saame. Meie teame, et see on see päev, kus meie perega liitus kõige vägevam Lende maailmas. Ja ma armastan sind niii palju! Kõik armastavad sind nii palju  Ja nii äge on see, et varsti saad sa pisikese õe rolli asemel proovida suure õe rolli, ma olen kindel, et sa oled selles ka suurepärane.

Ei jõua ära oodata, et näha, milliseks inimeseks sa kasvad. Aga kui ma lähtun esimesest kahest eluaastast, siis ilmselgelt üks imeline inimene.

Palju õnne, musirull!

teise inimese rahakotis sobramine*

Öeldakse, et teise inimese rahakotis pole ilus sobrada, aga ma siiski lasen teil seda täna teha. Ja et aus olla,siis ma pikalt ei kasutanud üldse rahakotti, vaid kaardihoidjat. Sularaha mul enamasti ei ole ja eluks ongi vaja ju kaht kaarti – ID kaart ja pangakaart. Kahjuks läks nii, nagu minu puhul ikka läheb. Kõigepealt kadus mingi sajas pangakaart, siis kaardihoidja ise. Õnneks ID kaart ilmus ise kuskilt välja ja seda ma uuesti tegema ei pidanud, vedas!

Kuna aga kõik ära kadus ja ma lootsin, et äkki rahakott on suurem ja raskem ära kaotada, siis ostsin 10€ eest Montonist endale ühe musta isendi, mis alguses väga ilus oli, aga juba mingi kuu ajaga katki läks. Ääred hakkasid narmendama ja väga ilus teda kotist välja kraamida ei olnud, mistõttu läksin tagasi klassika peale: kotipõhjas ID kaart ja pangakaart. Aeg-ajalt natsa sularaha ka. Sellise hoiusüsteemi imeline külg on see, et sa võid suvakohtadest raha leida, kui sa seda kõige vähem oodata oskad. Samas miinuseks on see, et kõik asjad on noh, kogu aeg kadunud.

Ma isegi ei suuda vist kahe käe sõrmedel kokku lugeda, mitu pangakaarti mul olnud on viimase paari aasta jooksul, tõesõna. Mõnikord leian ma need hiljem üles, aga enamasti mitte. Ei tea, kuhu musta auku need kaovad, maru tüütu on see igatahes.

Jõuame nüüd pointini ka, ma tahtsin näidata, et ma sain eile Von Baeri käest kingituseks uue rahakoti ja ladusin selle ilusasti vajalikku kraami täis, ise hakkasin mõtlema, et huvitav, mis teiste rahakottides on. Käekotid on veel järgmine level, ma ei hakka sinna minemagi praegu, sest minu kotist võib tavaliselt KÕIKE leida – prügist kuni äädikapudelini välja… Aga jah, see on teine teema, kui ma kunagi randomly oma koti sisu teile ette laon. Ma püüan tabada võimalikult audentset hetke, ehk siis ma ei taha seda enne meelega koristada ja viisakamaks sättida, vaid esitleda teile kotisisu kogu tema segaduses. Rahakotike on aga uus, tema pole jõudnud veel sassi minna. Ja mahutab nii palju!

Ma olen öelnud, et ma ei tee reklaami asjadest, mis mulle endale ei meeldi ja VB tooted on meie pere lemmikud juba mitu aastat, sellest ajast, kui meie koostöö kunagi hakkas. Mina sain endale toona pruuni seljakoti kingituseks ja Kardo musta. Läks aga nii, et ma kandsin seda kotti IGA PÄEV, sest noh, mul vaja palju asju kaasa tassida. Ma oleks seda kotti vist surmani kanda saanud, aga kass otsustas sinna peale suvel häda teha ja nõnda pidin ma kotist loobuma. Õnneks oli veel Kardo oma ka olemas, mis nüüd vist on ametlikult rohkem minu oma, ups! Olgu need käekotid nii kaunid kui tahes, seljakotid on PARIMAD! Eriti VB omad – vastupidavad, ilusad, lukud käivad mega mõnusalt ja kergelt ja mahutavad palju. Mida veel tahta, onju.

No see rahakott on samasuguste omadustega, tõsijutt. Ma toppisin ta eile asju täis, aga ometi ei jäänud ta imelikult punni ja sulgus vaevata. Ja no vaadake vaid, kui ilus. Mina lasin endale veel oma logo peale graveerida, aga no võib ka näiteks initsiaalid vms. Ja võib muidugi mitte midagi ka graveerida lasta, niisama on ka ilus. Aga kingitusena oleks ehk graveering omapärasem.

Minu rahakoti sees on hetkel siis kõik hädavajalik: minu ja laste ID kaardid, minu uhiuued juhiload (omg, ma oman juhilube!) ja paar kliendikaarti. Mul peaks eksisteerima ka Rimi ja Maxima kaart, aga eks nemadki on läinud sinna musta auku, kus mul ülejäänud kaotsis asjad on.

Tunnistan, et mul polnud sularaha ja siis käisin seda Kardolt võtmas, et mitte päris vallavaese muljet jätta

kodujutud ja esimene sõit

Teeme siis väikse ülevaate sellest, kuidas mu elu viimastel päevadel kulgenud on, sest… noh, tahan!

Eile oli Lendel ikka eriti kehva olla, mis tähendab seda, et suht viimase hetkeni lasime tal hotellis magada, et tal natukenegi parem hakkas. Kardo käis veel Mariga ujumas, mina pidin Lendet süles hoidma, sest ainult minu rinnal oli hea olla, mujal hakkas nutta tihkuma. Nagu te teate, siis lõpurasedana on niigi ebameeldiv selili olla, lisa sinna otsa veel üks jurakas laps – ma konkreetselt surin ta all, aga no teha polnud midagi.

Lõpuks oligi aeg ennast bussi peale sättida, kiiruga unustasin veel oma uhiuued mütsi ja salli hotellituppa, aga õnneks Vspast pakuti, et nad võivad need postiautomaati panna. Jee, praeguste ilmadega kuluvad nad kindlasti marjaks ära. Kui me Tallinna jõudsime, siis pidin ma Kia esindusse minema, sest sealt sain ma kätte prooviauto selleks nädalavahetuseks. Kuna Kardo pidi lapsed koju viima ja päris ihuüksi tundus veel roolis veits jube olla, siis tuli mu sõbranna Gerda minuga kaasa. Ja jumal tänatud, et tuli, sest koos oli kuidagi … julgem. Seda enam, et mu esimene sõit autokooli ja ARKi väliselt oli Ülemistes tipptunni ajal. Üldse päris palju sai eile sõidetud – alguses Ülemistelt ISKUsse, siis sealt koju. Kodust jälle õikale, et Mari mu emale viia ja siis tagasi koju, tee peal võtsime süüa kah kaasa. Ehk siis sõitmise lõpetasin juba siis, kui täitsa pime oli ja nagu te ehk teate, siis pimedas olin ma sõitnud täpselt ühe korra – siis, kui ma pimedasõitu tegin.

Kõik võivad ka kergendatult ohata (või pettunult, what ever rohkem meeldib), aga kõik jäid terveks ja ei ajanudki mitte kedagi alla. Kuigi jah, mul sellel Kia Sportage peal olla kõikvõimalikud turvavärgid peal, et sellega oleks vist üldse raske avariid tehagi. Ta hakkab piiksuma, kui ma rida vahetades kedagi ei märkaks, või kui ma oma rajal peaks kalduma, siis rool hakkas ISE mind paika sättima ja noh lust oli kohe sõita.

Kuigi jah, veits harjumatu oli küll, aga sinna pole vist midagi teha. Tuleb sõita ja siis saab seda vaikselt täitsa käppa ka. Näiteks hommikul vaatasin, et oh, mul on pakiautomaadis 5 pakki ja postkontoris ka 3tk, et vihmaga eriti nadi järgi minna, aga siis meenus, et aaa kle mul auto ju, ma võin sellega minna