Mariann Kaasik's Blog, page 164

isadepäev ja meie maja isa

Ma juba Kardole kinkisin ta Von Baeri vöö jupp aega tagasi ära, aga kui te arvate, et ta vana ära viskas ja uut kannab, siis te eksite. Härra nimelt väidab, et uus on liiga ilus ja sobib kanda ainult erilisematel puhkudel, et ala kui linna peale või külla minek. Jeesus küll… Ma pean selle vana vöö ise vaikselt ära hävitama…

Aga no olenemata sellest, et ma kingituse juba kätte andnud olin, siis ei saanud ma ka ju täna päris niisama tühjade kätega päevale vastu astuda. Esiteks nägin ma instas Anna Lutteri ägedaid komplekte ja ma mõtlesin, et kuna mul isadepäevaks on ju AMMU laps käes, et äkki saame mõne ilusa perepildigi tehtud sellel kenal päeval. Noh, tüng, nagu öeldakse. Samas eritellimus oli juba tehtud (meil on liiga suur naispere, et see mahuks ühte komplekti

suvaline päev, suvalised pildid

Alustame sellest, et mina ja mu rahakott oleme jälle ühendunud! Rasedaaju, mis muud. Ühesõnaga see oli endiselt seal töökojas. Nimelt kui ma rehvivahetusse läksin, siis viisin ma auto enne sõbranna mehe töökotta ja tema omakorda viis selle sealt edasi rehvivahetusse. Rahakott jäi töökotta, mitte mu autosse ja see mälestus, et ma seda autos nägin ei olnud ilmselgelt tõene. Aga vahet pole, ma sain oma rahakoti tagasi! Jeee!

Ma mõtlesin, et kohemaid panen oma chipolo rahakotti tagasi, aga suure rahakotiotsingu peale olin ma suutnud kiibi ära kaotada. Kuskile siia majja

kaotusvalu ja feil

Ps! Vabandan kõikide varbafoobide ees, kes pildi peale kettida tahaks :D 

Ma olen suur kaotaja, aga imekombel olen ma elus suutnud kaotada vaid ühe telefoni ja null rahakotti. Kui ma Von Baeri käest sain  uue punase rahakoti kingituseks, siis olin nii õnnelik. Ladusin selle kraami täis (näiteks laste ID kaardid) ja tegin igal pool kliendikaarte, sest why not, mul ju hea suur rahakott. Minu load ja…issand, isegi nats sularaha oli sees. Okei, mingi 20 euri, aga siiski.

Eile hakkasime poodi minema ja rahakotti EI ole. Millal viimati nägin? Üleeile! Siis kui rehve vahetamas käisin! Siis oli nii, et sõbranna tõi mind koju, kui saime kõne, et mu rahakott oli autosse jäänud. Mul oli suht suva, sest mul polnud plaani nagunii kuskile minna enne õhtut, seega jäigi rahakott autosse ja kui ma õhtal autole järele läksin, konutas ta puutumatult autos. Võtsin Mari aiast peale ja sõitsin koju. Kuna rahakott oli kohe mu paremat kätt ja see on üsna suur ja silmatorkav, siis tunduks mulle loogiline, et ma ta endaga tuppa kaasa võtsin. Kuni siis eilseni, mil ma tahtsin poodi minna ja ei leidnud rahakotti kuskilt.

Max irooniline on see, et ma alles mingi kuu aega tagasi tellisin endale sellise vidina nagu chipolo. See praegu Telia lehel läbi müüdud, aga ma usun, et seda saab mujalt odavamaltki tellida, lihtsalt see ükskord kargas ette ja tundus põnev. Oli ka. Pmst selline kiip, paned rahakotti ja kui rahakott kadunud, siis avad telefonist äpi ja kiip hakkab piiksuma. Vastupidi töötab ka – vajutad kiibile ja telefon hakkab piiksuma. Tore värk.

Mul oli see riputatud rahakoti külge, aga see jupp rahakotist lagunes miskipärast ära ja kiip kukkus ära. Õnneks käekotti, niiet ma leidsin ta üles ja panin selle kiibi lihtsalt senditaskusse. Ütleme nii, et see kiip ENAMASTI töötas. Noh, mul polnd üldiselt teda vaja, aga sõpradele ikka näitasin, kui pähe tuli, et wow tseki ägedat asja ja umbes 80% ajast hakkas ta kenasti tööle, 20% ajast ütles ta, et bluetooth ei tööta. Mida iganes, eksole!

Minu armas rahakott, kus oled, ah?!

Eile siis vaatan, et okei, rahakott kadunud, paneme kiibi tööle! Panen äpi tööle, kiip piiksub kenasti, et jou, ma olen siiiiiin. Aga nii oligi. KIIP oli aknalaual ja rahakott… mitte. Seega on mu selline kahtlus, et kaks suslikut said mu rahakoti kätte ja tassisid laiali, aga no ma pole ühtegi muud osa rahakotist leidnud, va see krdi kiip, mis peaks aitama rahakotti leida ja seesama põrssa”plaaster”, millega Mari eile endalt pool varbaküünt maha rebis ja pool vaipa verd täis pritsis. Nimelt mina sain aru, et kuigi neid trööstiplaastreid müüakse kulla hinnaga apteekides plaastrite juures ja plaastri nime all, siis nad EI ole plaastrid vaid tavalised karvased kleepsud. Isegi kasutusjuhend ütleb seda:

Kasutamisjuhised

Soovitav alates kolmandast eluaastast. Ärge asetage plaastrit otse lahtisele haavale.

Hoiatused ja ettevaatusabinõud

Katke alati lahtine haav enne trööstiplaastri kasutamist haavaplaastriga.

Umbes nagu ostad poest tulekustuti, tulekustuti nime alt ja sellest riiulist, kus on kõik tulekustutid rivis ja siis kasutusjuhendis on, et ps ära sellega tuld kustuta enne, kui sa oled mingi PÄRIS kustutiga tule summutada saanud, sest see siin tegelt pole päris tulekustuti vaid see pihustab pärast kärsahaisule head lõhna peale.

Mari lõi vastu liumäge enda varba ära, ma panin normaalse plaastri peale, aga peale vanni hakkas ta endale iseseisvalt uut otsima, leidis selle roosa trööstika ja kleepis selle minu nägemata hoolikalt küüne peale. Selle sidemeosata kleepsu. Kuna see oli varba jaoks vist suur ja ebamugav, otsustas ta selle maha sikutada, millega koos tuli lahti pool küünt. Trööstiplaaster my ass. Mul oli pakist veel kolm tükki alles, viskasin need prügikasti. Mitte, et see nende kleepsude süü oleks, aga noh, närvi ajab. Ma olin juba ostes suht wtf, et ma kulutan 3.50 kaheksa plaastri peale, mis osutuvad isegi mitte plaastriteks.

Aga no KUS see olla saab? Isegi kui ma mingi ime kombel selle üleeile autosse jätsin, siis uksed olid ju lukus ja keegi seda rotti panna ei saanud. Tuppa ma teda vist toonud pole, kui seda MITTE KUSKIL ei ole. Täiesti absurdne noh, kuidas nii saab?! Ma ei viitsi hakata isegi MÕTLEMA sellele, mitu miljonit kaarti, k.a arvatud load, ma peaksin uuesti tegema, kui see pagana kott kuskilt välja ei tule.

FAKKKK NOH!

Aga okei, ma lõpetan blogimise ja halamise, hakkan parem rahakotti otsima. KUSKIL see ju olema peab? Andke ideid, kust ma otsida võiks

lahutus

Rotid hakkasid viimasel ajal täiega hullu panema. Ma ei tea, millest tulenevalt, aga no kogu aeg kaklevad. Okei, kaklevad on palju öeldud, sest Vello lihtsalt närib valge roti kõri läbi ja valge laseb sellel kurvalt piiksudes sündida. Vastu ei hakka. Vello on üldse palju aktiivsem ka, kui valge vennike. St kui Vello välja võtta, siis võid kindel olla, et ta paneb kohe minema, uudistab ringi ja noh, jookseb ära. Hulljulge, Lottet ei karda ja tahab talle selga ronida või teda ninast hammustada. Valge rott on aga selline pigem hädine, ettevaatlik, kui sülle võtad, siis peidab pea sulle pihku ja paneb silmad kinni. Tahab paitamist ja isegi suure solgutamise peale (Mari) ei jookse ta kuskile, vaid… kannatab. Vot see rott on tõeline eestlane!

Ma niisama valge rotiga tsillimas. Hehe, muuseas, ta nimi oli alguses Olav, aga siis kujunes sellest ikka “valge rott” ja nüüd ta lihtsalt üks valge rott ongi.

Vello esiplaanil, kohe valmis välja tulema ja tsillima, taamal valge rott on nagu… ei tänan.

Need rotid pole küll ühest pesakonnast, sest no ilmselgelt on nad ka eri tõugu, aga koos nad seal loomapoes elasid ja pojana koos siia ka elama tulid. Kuna alguses nad ei kakelnud, siis tundus, et polegi probleemi. Aga näed, ma ei tea, mis on viimasel ajal juhtunud, aga see on lihtsalt päris kurb. Pidevalt kuulen, kuidas valge rott piiksub ja siis ma pean neid seal lahutama minema. Vello alati on käsipidi teise kõril, ise sellise näoga et so what, mul tuli siin veits kõriisu peale. Valge on ka selja pealt puhta kärna näritud, no pole väga viisakas ju.

Ühel ööl passisin siin üleval, käisin sada korda rottidega pragamas, kuni mulle aitas. Käratasin Kardo appi ja hakkasime nende majas ümberkorraldusi tegema. Ma olen vist näidanud, et neil on üüratu puur, nüüd on see kaheks tehtud. Valge rott sai ülakorruse ja Vello alumise. Ma nüüd ei ole kindel, kas see korraldus neile meeldib või mitte, sest rott on ikka üsna seltskondlik loom, aga nädala lasen neil nii elada. Karistuseks. Eks siis näis, kas saab kokku tagasi lasta.

Vot sellised lood lahutustest siinpool sood. Ja ei, ma ikka veel ei sünnita. Ma olen näinud vist juba miljon ööd unes, kuidas kõik pihta hakkab, aga see on iga kord ärgates ainult uni olnud ja ma olen jõudnud faasi, kus ma olen leppinud sellega, et võib-olla see juhtubki alles detsembris, mil ma toon ilmale 10 kilose lapse või midagi. No worries.

The post lahutus appeared first on Mallukas.

mis te netist tellite?*

Ma olen öelnud sada korda, et mulle meeldib netist asju osta. Jaa, võite nüüd kõik öelda, et pagana tarbija oled sa, Mallukas, aga no mis ma teha saan. Mõnda asja läheb vaja, mõnda lihtsalt… tahan. Näiteks just tegin oma esimese tellimuse iHerbist, sest sõbranna soovitas – ta ostis oma lapsele vannis lustimiseks igast kraami ja ka minu omadele meeldib seal plätserdada. Kui unustan šampoonid kokku korjata, võib kindel olla, et need kenasti vanni valatakse. Seega on targem neile sinna muud lõbustust anda, igast vahud ja kihisevad asjad on väga in. Seega oli minu tellimuses näiteks selline kraam – võta nüüd näpust, kas vajalik või mitte, aga ma mõtlesin sealt midagi sussi sisse panna, äkki on pull.

Teiseks olen ma nüüd Hansaposti avastanud ja kaalun, et kas ma peaksin sealt endale tellima objektiivi või mitte. Tegelikult peaksin ma ju üldse oma kaamera ja obje ülevaatusele viima, sest miskipärast käib zoom jube raskelt. Või noh, ma tõmbasin ta ükspäev kogemata vastu lauaäärt ja mingit suurt üllatust ei ole, et õrn asi kuskile koksu saades võib natsa streikida. Igatahes ei tihka ma seda tegelikult kohe viia, sest kui Marta tuleb, tahan ma ju ise ka temast esimestel nädalatel pilti teha, aga samas pean ma kodukindlustuse tõttu 30 päeva jooksul seda siiski ära tegema. Õnneks lootust on, et Marta 30 päeva jooksul ikka tuleb ja saan pildid tehtud ja SIIS ta parandusse saata. Samas makroobjetiivi tahaks endale küll, eriti vastsündinud beebidega on see ju idekas asi. Hansapostis on üks hea hinnaga, aga samas Kerli sõnul on üks mega hea, mis on kõigest noh 800€ kallim, ma vist enne prooviks selle odavama ära…

Muidugi reaalselt kibeleks üldse uue kaamera järele, aga arvestades praeguseid seise, ei ole mõtet vast säärast väljaminekut teha, arvestades, et mul on päris hea kaamera ja obje nagunii olemas, seega ajaks see väike obje selle asja ära, et tahaks ka midagi uut kaameramaailmas proovida. Kui uuel aastal hea lepingu reklaamfirmaga saan, siis vaatan kaameravärki ka. Ja enne lasen vana ka korda teha, siis saab ehk hea diiligi teha, aga no see on tulevikumuusika.

Kuhu ma nüüd jõuda tahtsin on see, et oma netiostud teen ma juba üle aasta ainult Bonusway kaudu. Reaalselt see nii väike lisavaev, et enne e-poodi minekut korraks Bonusway lehele minna ja ei saaks öelda, et sellest lehest mulle vähe tolku olnud on. Esiteks saan ma igalt ostult natikene tagasi ja lisaks jagasin ma vahepeal teile ka linki, mille kaudu regades saite teie raha ja mina ka mingi eurikese. Tulemuseks on see:

Endal oli ka uskumatu vaadata, et ma selliste paarisotiste sutsakatega olen juba üle tuhande euri niisama rahhi saanud Bonusway käest. Hetkel saaksin kohe välja võtta pea 300 ja ootel on veel 353€, mis tähendab seda, et need poed pole veel saidile lihtsalt oma raha kandnud, aga eks ta mingi hetk sinna väljavõetava kausta tiksub ka. Raha on mulle üldiselt tulnud nädala jooksul.

Tänase tellimusega tuli eurike tagasi, samas bookingust pea 50€

Ja olgem ausad, ma ei TAHA, aga kõige rohkem tellimusi olen ma just Aliexpressist teinud ja teen mõned veel, sest seal on osad asjad lihtsalt nii palju odavamad, et patt oleks neid mega juurdehindlusega siit osta, kui ka siin poes olevad asjad samast kohast tulevad. Suvalised näited on näiteks mingid valged käsnad, millega saab seinu pesta. Siit ostsin ükskord paar euri kolmene pakk, Alist saab 100 nuustikut viiekaga. Et kuna ma neid enivei kasutan, siis jah, olen aeg-ajalt ostnud ja pattu teinud. Ahjaa, elektrilise hambaaharja otsikud ka. Siin maksavad mingi 16€ per pea, Alis on 4tk 3€. Minu meelest täpselt samad, seega pole nagu mõtet priisata.

Samas mida ma sealt enam ei telliks on igasugused riided ja ilukraam, neid on tõesti mõttekas ikka osta nii, et sa tead, mis toote sees on ja kuidas see selga istub. Kunagi ostsin hullult lasteriideid Alist, kui ma seda lehte alles avastasin, aga ei olnud väga kvaliteetne värk. Ka endale tellisin paar asja, aga no ikka pettumus enamasti. Riidešhopinguks on hea koht nt ASOS. Ma olen alati toodete ja kvaliteediga rahule jäänud.

Aga tagasi Ali juurde – sain ühelt lugejalt hunniku linke, mida autosse soetada ja kuna mul nendega just kiire pole, siis vat tellingi Alist. Aga mitte kohe täna, vaid 11.11, sest neil on siis suured aled, mingisugune Singles Day ja 24.11 on siis vana hea Black Friday. Kuna ma juba ali lehel nägin, et minu soovitud kraam 11dal odavam on, siis noh, why not, ootan ostuga paar päeva. Eesti aja järgi saan juba 10dal kell kolm nende soodukatega ära tellida. Mida ma siis tellin? No näiteks:

Et asjad autos lahtiselt ei oleks, sest see on ohtlikuvõitu.

Konksud, et saaks asju kenasti rippuma panna, jällegi ohutuse eesmärgil.

Peegel, et ma sõidu ajal Lendet ka näeksin, ta ju ka minu taga, seljaga sõidusuunas.

Mis mul vist veel vaja oleks, oleks see tab’i hoidja autosse, kuigi ma ei ole kindel, et kuhu ma selle kinnitada üldse saaks, et mõlemad lapsed seda näeks, sest nad ju eri suundades. Ja meil on vaid üks tab, mida meil nagunii enivei KUNAGI vaja pole ja ma ei hakka ju autosõitude jaoks teist ka ostma, see oleks enam kui naeruväärne, seega las ta vast praegu olla. Siiani pole vaja olnud ja mingeid pikemaid sõite pole ka hetkel plaanis.

Kui tahad ka Bonuswayga endale väikest lisakopikat lasta tiksuda ja plaanis alede ajal netis shopata on, siis liitudes SIIN LINGIL saad kohe enda kontole 3€, kui esimese ostu sooritate.  Vot tak. Mina ei saa sellest mitte kui essugi, nii et pakkumist võivad kasutada ka heiterid

ma pole inimene, ma olen RASE naine

Ma ei ole küll kunagi elus nii kaua rase olnud, kui praegu, aga sellegipoolest ma veel ise julgen ennast natukene “tavalise” inimesena ka võtta, kui ainult raseda naisena. Kopp on ees. Mitte rasedusest, vaid rase naine olemisest. Muud ma enam ei ole, ei eksisteeri.

“Noh, sünnitad vä,” on esimene lause, millega mu juttu alustatakse.

“Issand, sa oled niii rase!” ohatakse, kui mind nähakse.

“Pole ime, et laps suur on, te olete ju ise ka suurem naisterahvas,” ütles mulle teisipäeval Dr. Ridnõi.

“Seekord kannad raudselt kaks nädalat üle, pane tähele,” ennustatakse rõõmsalt.

Julgen tund aega mitte netis olla – raudselt sünnitan.

“Mis sa oled IKKA rase v? Millal laps sünnib?”

Istun autosse – naabrimees küsib, et kas lähen sünnitama. Lisaks uurib, et kas ma juba hüpnosünnitusega olen kursis.

Maksan poes – müüja naerab, et noh, on raske NII SUURENA, jah??

Ausalt mul puudub info, et millal ma sünnitan ja ma ausalt olen suuteline muust ka rääkima, kui rasedusest ja sünnitusest. Et nagu näiteks kui ma täna küsisin fbis, et kas ma peaksin nüüd selle “whats in my bag” posti ära tegema, siis kõik automaatselt eeldasid, et ma räägin haiglakotist, sest võimatu on ju, et minusugusel rasedal üldse muid kotte ka oleks, kui ainult haiglakott. VÕI-MA-TU!

Läksin nüüd max närvi ja solvusin. Pole kindel täpselt kelle peale, aga mina enam nii ei mängi ja nüüd meelega ei ütle teile mitte kunagi, mis pask mul käekotis on. Ma spetsjomm selle posti jaoks pole seda mingi nädalaid tühjendanud, aaga vot. Imege pöialt nüüd oma haiglakotiga krt. Jääb teil nägemata kogu see sodi ja jura, et pärast ohkida, kui õudne üks naisterahva käekotisisu olla võib.

#eiolehormonaalneüldse

The post ma pole inimene, ma olen RASE naine appeared first on Mallukas.

LUMI meigieemaldusvahend ja mask*

Ma rääkisin septembris, et katsetasin LUMI uusi tooteid, aga kahest asjast jäi sootuks kirjutamata, seega ma nüüd parandaks selle vea, sest head kraami ei ole viisakas vaid enda teada jätta.

Kõige esimesena hakkasingi ma muuseas toona kasutama LUMI Babyface meigieemaldajat. Seda lihtsal põhjusel, et kuna ma hakkasin tol hetkel paraleelselt Lendel kasutama riidest mähkmeid, siis tundus kuidagi tobe enda meiki endiselt ühekordsete salfakatega maha võtta ja need pärast ära visata. seda enam, et ma olin mähkmelaariga kaasa saanud ka korduvkasutavaid meigilappe, millega hea jumestust eemaldada. Miks ma üldse eelistasin neid salfakaid oli see, et mulle üldiselt on sellised vedelad (ja eriti veel kreemi kujul) tulevad silmameigieemaldajad kuidagi liiga rasvased ja siis nad lähevad sulle silma ja siis sa oled poolpime ja kõik silmaaugud kipitavad ja üldse ei ole mul mingit imelist kogemust nendega olnud.Seda enam, et veekindel ripsmetušš ja minu ustav Adeni huulepulk jäävad üldiselt selliste meigieemaldajatele peale ja päris maha neid ei saa.

Kes teab, ehk olen ma minevikus lihtsalt kehvasid tooteid proovinud, suure tõenäosusega vast olengi, sest LUMI Babyface meigieemaldaja on väga hea. Ei tea, kas see on koostöös mu riidest meigieemalduslapiga või mis, aga sellega saan ma kõik meigi nii lihtsalt maha, et pole mingit vaeva. Lõhnab nagu niidetud muru ja lisaks on piisavalt niisutav, et ei jäta peale meigieemaldust nahka kuivaks, vaid isegi mõnusalt “kreemitatuks”, samas ei ole liiga rasvane, et oleks vastik tunne oma puhaste patjade vahele oma kleepuva näoga minna. Kuigi ma pean tunnistama, et ega ma ennast viimasel ajal oluliselt meigi ka, aga noh, küllap varsti tulevad need ajad tagasi.

Olen kasutama jäänud ka LUMI taastavat näomaski (LINK). Mida ma selle kohta öelda oskan – see on täiesti teistsugune, kui ükski teine mask, mida ma iial enne proovinud olen. Oma koostiselt ja olemuselt meenutab ta mulle rasvast näokreemi ja seda soovitataksegi kasutada siis, kui nahk tundub kuiv, elutu ja säratu. Ehk siis 100% niisutuspomm.

Mask sobib kõikidele nahatüüpidele ja on poore ahendava toimega, samas iga päev ma seda loomulikult ei kasutaks. Kes ikka iga päev näomaski teeks? Eile peale vanni panin maski näkku ja mõtlesin hiljem maha pesta, aga juhtus hoopis see, et nägu imes kõik sisse ja polnudki enam miskit maha pesta. See juhtuvat siis, kui nahk eriliselt kuiv on. Naljakas, sest katsudes ta mulle eriliselt kuiv ei tundunud, aga täna on muidugi ekstreemselt siidjas, nii et tore, et mask rohkem aru sai naha kehvast seisust, kui mina. Ma olin kohe nii rõõmus, et praegu nägu nägu katsudes kutsusin kohe Kardo, et ta ka mu põske katsuks ja kiidaks

kui hommikul äratab sind kõne politsei poolt

Lapsed jäid küll oma tuppa magama, aga öösel olid mõlemad meie juurde imbunud. Hommikul korraks ärkasin selle peale, et Mari mulle eriti sügavale kaissu puges ja midagi pomises, magasin edasi. Mingi hetk tegi silmad lahti ka Lende, kes kohe nõudis, et lähme me nüüd alla ja kuskilt altkorruselt ilmus ka Mari, minu telefon näpus. Ju siis oli ta ikkagi selle sahmimise ajal üles ärganud, minu telefoni leidnud ja sellega alla hiilinud, et salamahti sealt multikaid vaadata. Ta on seda ennegi teinud ja laias laastus vahet polegi, sest ega ta üldiselt väga palju enne meid üles ei ärka.

Võtsin oma telefoni tagasi ja tulime kõik allakorrusele, kui mulle helistab mingi number. Võtan vastu.

“Tere, kas ma räägin Mariann Kaasikuga?”

-“Ee, Mariann Treimann olen jah.”

“Helistan teile Eesti politseist”

Ma olin juba nagu oh jumal jeesus küll, nüüd raudselt jälle mingi uus jama, mis järgmiseks?!

“Kas teil on kodus väike laps?” jätkas ta oma juttu.

-“Jah, on küll…”

“Me saime kõne kahelt inimeselt, et mingisugune väike laps on neile korduvalt helistanud ja küsimusele, et kus su vanemad on, vastanud, et ta emme-issi ei liiguta ja et ta on üksinda. Et tahtsime uurida, et kas teil on ikka kõik korras?”

Mõneti on väga tore, et politsei niimoodi reageeris ja kena on ka teada, et kui me juhtumisi peaksime läbi une kõik maha surema, siis Mari midagi võtaks ette. Kuigi ma ei tea, et kas rõõmsalt sädistamine, et emme-issi ei liiguta, on just kõige parem viis abi kutsumiseks.

Igatahes oli väga piinlik, vabandasin politsei aja raiskamise eest, aga õnneks politseitädi oli väga sõbralik ja naeris ka selle olukorra üle, aga mida ma siis sellega Mariga tegema peaksin, ah? Rääkisin talle, et niimoodi ei tohi inimestele lambist helistada, sest esiteks on kell väga vähe ja teised alles tuduvad. Ja teiseks, kui tahad kellegagi rääkida, siis ütled emmele ja ma aitan sul helistada sellele, kellega sa rääkida tahad, mitte lambist kell kaheksa Maxima tegevjuhti painata jutuga, et mu ema ei liiguta.

Mari küll üritas mulle seletada, et ta helistas kogemata, aga see oli ilmselge vale, sest kokku oli ta teinud mingi kaheksa kõnet, et seda päris kogemata ei tee. Lõpuks ta ikka vabandas ja lubas, et ta enam ei helista salaja, aga ohkas kurvalt: “ma tahtsin, et kiirabi tuleks…”.

Tõsijutt, Maril on kogu aeg mingi kiirabi jutt! Iga väiksema kriipsu ja kraapsu peale pakub ta välja, et äkki kutsume nüüd kiirabi? Kuigi ma tegelikult ei usu üldse, et see mitte liigutamise jutt tal kiirabi kutsumiseks mõeldud oli, vaid ta vastaski väga otseselt sellele, et “mis vanemad teevad”, et midagi ei tee, ei liiguta, sest noh, me magasime. Mitte vihjamaks, et me surnud oleme

Kaitstud: mida PERSET noh

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

The post Kaitstud: mida PERSET noh appeared first on Mallukas.

nonii, kodu sügisrüüsse!*

Ma ei väsi kordamast, et kuigi ma vaatan teiste skandinaaviastiilis, minimaalseid ja …eeem…puhtaid kodusid, siis minu oma jääb ikka selliseks, kus on värvi ja tekke ja patju ja natukene mänguasju, mis kuskile ei sobi ja on laste poolt laiali lohistatud. Mõnel seinal on markerijäljed ja terrassiuks on alati poriseid Lotte käpajärgi täis, ükskõik, kui tihti ma seda ka ei peseks (ja olgem ausad, eriti ei pese, sest ma pole ikka suutnud endale seda aknapesumasinat osta ja muidu nagu ei viitsi). Ühesõnaga – mulle meeldivad igasugst sorti kodud, aga enda oma kujuneb ju ikka kuidagi enda maitse järgi ja ju siis minu maitse ongi selline nagu ma kirjeldasin. Veidi kaootiline ja soe.

Suvel tahtsin ma, et oleks helgem – akende ette said valged, läbipaistvad kardinad, toa peale oli üks väike vaip ja tuba oli kuidagi tühjem. Nüüd tulevad sumedad sügisõhtud ja kui õues sajab vihma ja on külm, siis minu kodus peab olema soe! Esiteks juba selle pärast, et tigudel peab olema vähemalt 20-23 kraadi oma pesas sooja, aga ju olen ka mina eelmises elus Aafrika hiidtigu olnud, sest ka minule istub säärane temperatuur kenasti. Muidugi pole meil ka raske seda saavutada, sest meil on nii pelletkamin, mis vajadusel terve maja poole tunniga mega soojaks kütab, tavalin ahi, õhksoojuspump ja üleval veel elektriradikad kah.

Ma vannun teile, ma olen ühe sammu kaugusel sellest, et ma hakkan koju heegeldatud linikuid ostma, sest kõiksugused tekstiilid ja kangad ja pehmed vidinad leiavad järjest tee mu koju ja ma ei saa sinna midagi teha. Ma pole vist maininud, aga meil jõudis Soffa Inn’ist uus diivan kohale. Näeb umbes samasugune välja, nagu mu eelmine, aga sedapuhku nahast, nagu ma siin ükskord mainisin, et tahaks. Kas pole mitte kaunis?

Kraapisin isegi juba oma “jõulupadja” välja, mille ma eelmine aasta Roosiaidast tellisin. Ups!

Küll siis kõik kurtsid ja halasid, et nahkdiivan on a)kole, b)libe, c)külm, aga tegelikult oleme me nüüd temaga siin paar nädalat elanud ja parim valik ever! Juba esimesel päeval valati sinna mahla peale, mille ma lihtsalt lapiga kokku pühkisin ja asi ants. No ei saa midagi teha, et me perekond lödinäppusid oleme.

Seda muret ei ole, et nahk külm oleks kanni all (sest meil on kodu ju triljoni kraadini köetud), aga kuidagi libedavõitu on küll, sellega pean leppima. Seega viskasin ma sinna peale ühe lambanaha, mis on hea lahendus, sest nahk haakub diivaniga kenasti ja ei libise ära, nagu pleed võiks libiseda.

Pleede on siin majas mingi miljon ja ühed sinised tulid minuga koduMaximast kaasa, sest nad maksid vaid 10€ ja olid täpselt sellised rohelised, nagu mulle meeldivad. Jah, pean tunnistama, et ilusad olid nad küll, aga kuidagi karedad ja torkivad, seega lasen neil südamerahus olla need lastelohistamise tekid, millega nendega pullida sest endale tahaks peale ja alla midagi pehmemat. Seega vahetasin nad täna uute, kollaste vastu välja.

Tervitan siinkohal Henryt ja kiidan temanimelist pleedi (LINK). Muidugi oleks ma võinud mõõte vaadata, sest nad on suht väikesed ja kollase asemel veits oranžikad.  Ma ei tea, mis kollasehaigus mul peal on, aga kõik mis on kollane, on minu silmale ja südamele nii ilus ja värviline. Pleed ise on õnneks pehme ja sobib mu sinise(?)/rohelise(?) diivani peale sellegipoolest nagu valatult. Eriti kuna selle kõrvale skoorisin ma just teise ringi poest eriti ägeda retro tugitooli, mis on esiteks kaunilt sinepikollane ja teiseks nii mugav, et ma praegugu just selles istun ja seda postitust trükin.

Teiseks oli mul tarvis toolipatju (LINK), sest eelmised viskasin ma pahaaimatult pesumasinasse ja välja võtsin katised ja känkras padjalaadsed tooted. Mitte, et mu toolid ka patjadeta mugavad poleks, aga padjaga on ikka teine tera.

Mis on teie meelest tähtsaim ja silmapaistvaim tekstiil toas? Okei, jäin nüüd ise ka mõtlema, et on selleks siis vaip või kardinad, aga ma arvan ise, et pigem kardinad – need annavad tervele toale näo pähe. Mingisuguses hullushoos olin ma ehituspoest ostnud kaks pakki kardinaid, eelduses, et mõlemas pakis on neid 2tk. Nali oli minu kulul, sest tegelikult oli neid siiski mõlemas üks ja lisaks maksid need pakid mõlemad pea 30€. Röövimine! Hansapostist leidsin enda silma jaoks umbes sama värvi kardinapaki kahe kardinaga sama raha eest (LINK), seega tellisin nad ära ja palvetasin, et nad väga erinevad ei oleks, sest ma tahtsin kollased kardinad panna mõlemale poole tuba. Nii aiapoolse terrassiiukse ette, kui ka tänavapoolsete akende. Et asi liiga kollaseks ei läheks, jätsin suured aknad valgete, läbipaistvate kardinate taha, aga noh, ega ma ei tea, mis idee mul nendega hiljem tulla võib. Hetkel meeldib igatahes nii, sest need kollased kardinad sobisid idekalt ja mulle meeldib nüüd nende paksude kardinatega kaasnev koopatunne. Minu mõnus, soe, hubane koobas.

Üks tüüp on magades minema libisenud