Mariann Kaasik's Blog, page 163

räägin teistest blogijatest

Jupp aega olen tahtnud juba kirjutada natukene teistest blogijatest. Kes on loll, kes kole, kes ei oska kirjutada – kõik loen teile ette!!! Nalii, tegelt ma tahtsin kirjutada hoopis sellest, et kas te teate seda tunnet, et te loete kellegi blogi mõnda aega ja siis mõtlete, et krt, ma tahaks ta sõber olla, et ta tundub nii äge ja minu masti inimene? Mul on mitu korda niimoodi olnud – midagi imelist on selles, kui sa leiad kellegi, kes oskab kirjutada, kirjutab haaravalt ja põnevalt, ning takkatippu on normaalne inimene.

Ausalt, see on tänapäeva blogimaailmas täielik haruldus. Lokkab aeg, kus blogid on täis mingeid pastakast imetud igavaid jutte, tootetutvustusi ja suva jura. Ei grammigi isikupära või seda MISKIT, mis tagasi kutsuks. Lühikesed, lihtlauseid täis teksid. Võeh! Ma ei hakka loomulikult siin kedagi välja tooma, aga no kes on suuremad blogilugejad, siis eks te ole sääraseid raudselt ise ka näinud. Eriti ebameeldivaks suudavad nad ennast ise mingisuguse arutu pealepushimisega teha – jagavad valimatult oma blogilinke, panevad iga postituse alla, et PLZ LIKE MU LEHTE JA FOLLOW ja noh, iga nende lause justkui karjuks, et hakake mind täiega lugema!!! Lase elada, loen siis kui sa huvitavalt kirjutama hakkad

ei taha esilekutsumist

Lugesin siin teie kommentaare ja jõudsin lõpuks järeldusele, et ma siiski ei soovi esilekutsumist. Mis siis, et enamik kommenteerijaid rõhutasid, et neil avati veed ja kõik läks kiiresti ja hästi, siis hakkasin ma mõtlema, et põhjus, miks ma siiani kartnud pole on see teadmine, et mu keha teab, mida teha. Eelmised korrad on ju näidanud, et teab. Ma rasestun umbes sõrmenipsu peale, rasedused on valdavalt kerged ja komplikatsioonideta ja mõlemad sünnitused on kestnud vaid paar tundi. ISEGI esimene, kus ma ei saanud ise mitte midagi aru ja olin pigem paanikas, siis KEHA ikka teadis, mida teha ja tegi selle ära. Ja Lende sünni ajaks olin ka mina aru saanud, kuidas hingata, kuidas rahulikuks jääda, seega see kogemus oli VEEL lihtsam.

Miks ma siis seekord ei peaks oma keha uskuma? Jah, suurt last pole vast meeldiv sünnitada, aga ega ta väiksemaks ei lähe selle esilekutsumisega ja kuna kahe kontrolli vahel on juba viie päevaga areng toimunud ja kõik märgid viitavad sellele, et küllap ta lähiajal ise ka tulema hakkaks, siis ma jõudsin järeldusele, et tõesti, miks torkida?

Minus oleks väga isekas seda teha, sest MINA tahan juba beebit kätte saada. Mis see minu asi on, millal inimene sündida tahab?

Ma muuseas ei arva ka, et selle vete avamisega midagi halba juhtuks. Ma siiralt usun, et kui need veed lahti tehtaks, siis Marta üsna kiirelt ka siia ilma tuleks, aga samas on mul ka vankumatu usk, et ta NAGUNII lähipäevil tuleb ja ma ei saa inimest niimoodi takka utsitada, sest mina tahan ja selle pärast, et ta natsa suurem on. Ise halan siin, et mida te kutsute mind SUUREKS, aga vaene Marta, too pole sündinudki, kui juba body shame’itakse, et kle sa liiga suur ja kasi välja oma urust. Las ta siis olla, vaene inimene, ta ju tuleb nagunii varsti!

Rääkisin ka ämmakaga, kes minuga nõustus, et kiiret pole ja kui ma ei taha, ei pea ma midagi tegema, sest meditsiiniliselt on kõik siiski korras ja midagi nii kiireloomulist ei ole, et peaks kohe homme veed lahti kraapima. Niiet… kuigi ma pidin homme minema Martat välja ajama, siis… ma ei lähe!

Ja mul on tunne, et mul langes kivi südamelt. Ma nii kartsin kuidagi, kartsin seda ootamatust ja et nüüd juhtub midagi, mida ma ei tea, mida ma pole kogenud. Aga see mõte, et las ta siis olla, las ta tuleb kui tema tahab. Nädalake on ikka võimalik talle aega anda. Lausa vabalt. Ja kui selle ajaga ei tule, siis saab edasi vaadata, aga arst usub, et ta tuleks selle ajaga ise ka. Ja mina ka usun seda.

Niiet tavai Marta, võta vabalt, mina sind veel välja ei peleta. Aga ai kurat, kui sa nüüd tüssu teed ja pärast kuuekilone oled

tahtsin niisama juttu ajada, aga…

Täielik preggobrain on – viimased päevad oli mul tunnis sada mõtet, millest blogida tahaks, aga nüüd ei meenu ühtegi. Ma ausalt tean, et raudselt mu tihedad rasedusjutud on lähiajal tüütuks muutunud, aga ausalt ma ei saa sinna midagi teha. Olen 9 kuud saanud hakkama nii, et ma ei karda ja olen seda kõike rahulikult võtnud, aga nüüd, lõpupoole tuleb kerge ärevus sisse.

Seda muidugi juhul, kui kerge ärevuse alla lugeda seda, et ma vahepeal nutma puhken ja olen palju lihtsamini ärritatav, kui muidu. Muidugi mulle ei peagi pähe mahtuma, mis puhul on okei korrutada rasedale, et issand sa oled HIIGELSUUR ja su kõht on ÜÜRATU ja seal on raudselt vähemalt kaksikud. Nagu… rase naine pole migisugune aeda ehitatud kuur, mille mõõte arvustada ja arvata, et see kuuri ennast ei puuduta. Sama lamp oleks suvalisele naisele öelda, et oh jumal, sa tundud niii raske, palju sa kaalud muidu? See oleks kohatu eks? Aga minult küsitakse, et kle mis su kõhuümbermõõt on ja kirjutatakse, et mine seksi oma mehega, saad lapse kätte. Nagu… Mulle pole elusees nii palju keppi teha soovitatud, kui lähipäevadel. Ausõna ma olen kuulnud, et see võib asja kiirendada, te ei avalda mulle selle infoga riigisaladust, aga äkki ma võin ise otsustada, kas ma tahan teie käsu peale püksid maha kraapida või mitte. Ja kui ka otsustan, siis kas ma peaksin seda koheselt jagama, et kus ja mis kell ja mitu korda ja mis asendis, et jumala eest pääseda nendest “hehhhehehehehehee, mine nõua mehelt spermat!” kirjadest.

MUL JUBA ON TA SPERMAT OLNUD!!! Vaadake mind! Ausalt!

Ma poleks iial arvanud, et ma sellist lauset kasutama pean ja üldse ma kujutasin ette, et see postitus saab olema hoopis teise tooniga, aga see on see, kui sa lased lihtsalt mõttel joosta. Insta lähen närvi ära, nagu näha

pakk Medironilt ja uued lemmarid*

Mõni aeg tagasi sain ma Mediron.ee lehelt uhke kingipaki. Mõnda nendest asjadest olen juba oma instas mitu korda kiitnud, aga küll küllale liiga ei tee. Esiteks minu vaieldamatu uus lemmik – NAIF vannivaht (link). Ma olen nii kade, et ma ei raatsi seda isegi lastele vanni panna, sest see lõhnab nii hästi ja jätab naha nii pehmeks, et päriselt ka, kasutan ainult ISE. Väga ebaviisakas minust…

Lisaks avastasin ma, et Dove pesuvaht ajab mu naha kohutavalt sügelema, peale seda hakkasin sedasama vannivahtu ka dušigeelina kasutama ja no parim otsus ever. Ma vannun, et see saab olema toode, mida ja jäängi ostma, kui ise proovite, saate vast aru, miks.

Ilmad veel nii külmad pole, et ilmastikukreemi kasutama peaks, aga paar korda olen laste põsed sellega üle tõmmanud. Nimelt on Maril ju Keratosis Pilaris ja seetõttu lähevad põsed igasuguse ilmamuutusega tulipunaseks ja kaerdaks. Punasust muidugi kreem ära ei võta, aga karedust leevendas küll. Väga rasvane ja niisutav, idekas just talveks beebile kah. Ega pole imestada, et niisutab korralikult, sest ta sisaldab mandliõli ja sheavõid.

Veel oli pakis kaks WubbaNub’i. Noh, esiteks loodame, et Marta üldse lutti võtta tahab, aga kui tahab, siis olla need WubbaNubid praegu üle maailma jube popid ja ma lugesin just kuskilt blogist, et keegi plaanis oma beebile jõuludeks kinkida, hehe. Ega jah, mis sa beebile ikka kinkida oskad, eks. Selle vidina point on siis see, et sa ei pea kuskilt maast väikest lutti otsima, vaid kui see maha kukub, jääb see lähedale. Suurem laps oskab siis seda hiljem ka ise lihtsa vaevaga üles korjata, kui pisikest lutikest.

Lõpetuseks veits mähkmejuttu ka. Nimelt saime prooviks kahed gDiapers korduvkasutatavad mähkmed. Ühed siis Marta suuruses ja teised Lende suuruses. Korduvkasutatavaid sisusid Mediron ei müü, aga meil vahet polnud, sest meie ise omame piisavalt sisusid. Küll aga saime kaasa ühekordsed sisud ja neid oleme siis kasutanud “mugavamates” olukordades, nagu pikemad autosõidud või külaskäigud, kui ei viitsi musta mähet kaasa tarida. Siis on hea, kui saad sisu lihtsalt ära visata, kui peaks õnnetus juhtuma. Lisaks on ühekordsed sisud ideaalsed näiteks spatripiks või reisi ajaks, kus pole võimalik asju pesta.

Vot sellised uued asjad siis majapidamises. Oleks vaid ka beebit, kellele neid mähkmeid jalga panna ja kreemi näkku määrida, aga endiselt nulliring. Ma ei tea, kas ma mainisin, aga homme pean ITK’sse minema ja siis arst tahab uuesti beebi kaalu mõõta ja ütleb siis, et kas on tema meelest vaja esile kutsuda või mitte. Hirmus! Ta ütles, et ma igaks juhuks haiglakoti kaasa võtaks….apppiiiii!

Aga paki juurde tagasi tulles – kui sa tahaksid neid asju ka proovida, siis mine piilu mu instagrammi, sest seal läheb kohe käima mäng, kus võitja saab endale selle vannivahu ja ilmastikukreemi ja gDiapers mähkme (värv ja suurus oma valikul) koos paki sisudega, ning muidugi ka WubbaNub luti koos pruuni kutsuga. Minu insta on Mallukaz, nii et mine instasse ja otsi seda pilti:

*Postitus ja loos sündisid koostöös Medironiga

The post pakk Medironilt ja uued lemmarid* appeared first on Mallukas.

googeldamise ABC

Sattusin lugema Marimellide pakettreiside broneerimise ABC, lugesin ja sain aru, et ka mul on oma lugejatele palju õpetada. Seekord esitlen teile – googeldamise ABC. Palun lugeda aeglaselt ja mõttega, sest infot on palju ja ainult kõiki punkte järjest täites saad soovitud lõpptulemuseni.

Esiteks: SAMM ÜKS – mõtle mingile asjale, mida sa ei tea. Miks kuked kirevad? Kui soe on merevesi praegusel hetkel Tallinna lahes? Kust saab osta sametiseid riidepuid? Ei tea? Ava mõni otsinguportaal. Neti.ee, bing.com, yahhoo.com – kõige levinum on siiski GOOGLE.COM.

SAMM KAKS: Ava oma internetibrowser (safari, chrome, internet explorer) ja trüki üles ribale sisse google.com.

SAMM KOLM: Nüüd sul on ees Google. Trüki oma küsimus ekraanil oleva kasti sisse ja vajuta ENTER.

SAMM NELI: Ole pettunud, et ei saanud täpset vastust, kuid alusta siis nt viie kiloga. Mõnikord annab google ka TÄPSELT selle vastuse, mida sul vaja. Näiteks, kui sa googeldaksid, et kus asub Laagri Maksimarket või kui kaugel asub Narva Tallinnast.

Ole lahke! Siin ongi sulle lihtne juhend, kuidas googeldada. Lihtsalt nagu tihti küsitakse ja mul pole alati aega nii täpset juhendit trükkida, edaspidi on mul lihtsam link anda :) Tegelt polegi midagi rasket, lihtsalt jätke need sammud meelde ja edaspidi on iga järgnev kord juba lihtsam :))

***

Ok, nali naljaks. Ilmselgelt on mul NII igav, et pidin Marimelli posti nägemisest kohe inspi ammutama. Aga nagu päriselt, kas siin ilmas on kedagi, kes juba reisifirmade kodukale sattudes ei tuleks ise selle peale, et oo äkki sisestaks sihtkoha? Ehk isegi… kuupäeva? Ja siis saan … HINNA teada?!??!?!?!!??!

Muuseas, naljakas asi juhtus eile ka, jumala randomilt sain kirja, et kle kust saab osta seda keksumängu, mis sa saates maha tegid lastele esikusse.

Ma olin nagu… eeee, ehk siis sa nägid saadet, sa NÄGID, kuidas me käsime Kukupesa poes, kust ma ostsin teipi ja rääkisin, et ma teen sellest lastele esikusse keksu. Ja siis sa vaatasid saadet edasi ja NÄGID, kuidas ma võtan teibirulli ja teen esikupõrandale kastid ja numbrid sisse ja kuidas see valmib kenasti ja kuidas lapsed hüppavad. Ja.. Ja siis sa tuled ja küsid, et kust seda saab?

Ma: Et… sa tahad teada, kust teipi osta?

Ta: Ei, neid numbreid!

Ma juba naersin arvuti taga, et kas tõesti keegi küsib mu käest, et kuidas NUMBREID teha? Et see on juba next level, et noh, üldiselt algklassides õpitakse ära, et need on üsna ülemaailmsed ja üldkasutatavad sümbolid, et polnud mingi minu eraldi välja mõeldud huvitavad konksud ja kujutised, et oleks vast vaja õpetust, kuidas võtta jupp teipi ja teha sellest põrandale number 1

siiski suurem naisterahvas

Sattusin Ritsiku blogist lugema sellest, et ta on maru lühike ja ei saa poes asju kätte kõrgematelt riiulitelt.  Noh jah, eks ta ole päris lühikene ka, 159cm. Kommentaaridest jäi silma, et keegi kurtis, et tal ka sellised lühikeste inimeste probleemid, aga tema 164 cm.

Mina ise olen 168 cm ja pole ennast kunagi väga pikaks inimeseks pidanud. Eksklikult arvasin ma, et ma olen Eesti keskmine. Ma ei tea miks, oli kuidagi meeles, et just nii pikk Eesti keskmine naine on. Praegu googeldasin ja vaatasin, et jah, see artikkel ütleb, et hoopis 165cm on eesti keskmine naine pikk. Muu infona kaalub Eesti keskmine naine 69 kg ja saab esimese lapse 26. eluaastal.

Aga mis mind mõtlema pani, oli see, et kui 164 cm pikk inimene loeb ennast pigem lühikeseks, siis mind 168 sentimeetriga peetakse “suuremaks naisterahvaks”. Nimelt Dr. Ridnõi rõhutas seda mulle kahel erineval visiidil, et mina, kui suurem naisterahvas, et beebi võib sp ka suurem olla.

No ma ei tea. Ma ei tunne ennast ei nii pika ega paksuna, et mind suuremaks naisterahvaks liigitada. Mitte, et ma ennast ka nüüd fitnessilavale kujutaks (eriti PRAEGU 9 kuud rasedana

kollased seinad, pruunikas ukseke…

Mul oli hull plaan, et järgmises postituses tutvustan teile Martat, aga see sindrinahk tunneb ennast endiselt seespool mugavalt ja ei ole ennast näole andnud. Seega peate leppima postitusega minu majaesisest. Pmst sama asi, eks?

Ühesõnaga augustis hakkasin ma uut välisust vaatama, kirjutasin sellest (SIIN). Laias laastus polnud see otseselt hädavajalik, sest meil mingisugune uks oli ees, aga kuna me ju ehitasime seda maja “tünniosa” nagu teda kutsutakse, siis tahtsin ma, et uksed oleksid ühesugused ja ilusad. Enne olid nad sellised:

Vana välisuks. Välimuselt polnud kõige hullem, aga arvestades, et ta oli suvalise ehituspoe kõige odavam versioon, ei olnud ta kuigi vastupidav. Selline logu oli, aga ajas asja ära. See tünniosa oli enne lihtsalt kaetud mingisuguse valge plastikuga, mis tänu okaspuudele ajaga roheliseks tõmbunud.

See valge, puust ja lingitu uks viis trepialusesse konkusse ja paremal oli siis meie välisuks. Mitte just kõige kaunim, eksole. Nagu näha, siis siin on remondiga juba alustatud, st vana vill on paremalt poolt ära võetud, uus pandud ja mingi sõrestik uue laudise jaoks ka vist natsa olemas.

Välisukse valisin täitsa ehku peale, mudeli Oopus. Juba see oli ehku peale, et pildil oli ta valge, aga mul oli pruuni tarvis. Ma eeldasin, et sobib ja teate, sobis ka! Paljud kirjutasid mulle kommentaaridesse, et oii seal Haapsalu Uksetehases on kallim kui mujal, aga elu on mulle näidanud, et otsides kõige soodsamat lahendust, saad sa harva (kui üldse kunagi) parima kauba. Ja mul pole huvi järgmised 10-15 aastat välisust vahetada. Või isegi kauem? Ma ei tea, kui tihti inimesed välisuksi vahetavad

kui sa ikka kedagi väga vihkad…

Ma alles ükspäev vaatasin siin vanu postitusi, et millised need viimased nädalad enne beebi sündi olnud on ja kummalgi korral sellist suvalist argijuttu väga ei olnud. Seega mõtlesin ennast parandada ja haarasin täna kaamera kätte, et niisama natsa pilti teha meie suvalisest argiõhtust 12. novembril. Pilte tehes sain ma aru, et see oli jumala tahe, et ma saaksin teile hoopis head nõu anda kingituste osas, mida võib teha lapsevanematele, keda te südamest vihkate. Igav on ju kogu aeg midagi head soovitada

no arvake ise ära, kas ma olen ikka rase v

Mul on homme tähtaeg, aga arvestades inimeste suhtumist, oli see umbes augusti keskpaigas. Ma olen fbis ühes väikses beebigrupis ja seal osad ka kurtsid, et absull elada ei saa. Pidevalt keegi tuttav/sugulane küsib, et: “Nohhh, sa polegi sünnitanud või? Mine tee see asi kiirelt ära!”.

Noh, vähemalt tuttav või sugulane, ma käisin täna R-Kioskis, kus müüja lõi käsi kokku, et püha jeerum, sa oled IKKA VEEL rase, et kas sünnitusmajja ei mõista inimene minna ükskord. Ma tegelikult mõistan küll, alles täna käisin ITKs. Mitte küll sünnitusosakonnas, paar korrust allpool.

Lambist sain siin ükspäev smsi, et mul on aeg tänaseks enda jaoks võõra arstitädi juurde. Mina ei tea, kes ja millal selle mulle pannud oli, aga ühesõnaga läksime me Kardoga kohale ja arst küsib, et nii tere, mis mure on, mis tuuled teid siia toovad. Ma mingi eeee mai tea ma sain smsi ja tulin selle peale.

Arst vaatas segaduses arvutit ja uuris, kas mul mingeid pabereid ka on, aga kuna noh, ma ei teadnud ise ka, miks ma seal olen, või mis pabereid kaasa võtta, siis ei olnd. Ühesõnaga, nõutu näoga ta siis kaalus mind ja lasi pukki ronida, et emakakaela kontrollida. Iga kord ütlevad arstid enne seda, et lase ennast lõdvaks ja see on väga ebamugav, aga ma NEVER ei tunne seda

mis mänge sa lastega mängid?*

Ma ütlen ausalt, et mõnikord on lastega mängida nii… igav. Jah, head emad seda vist ei tunnista, aga no mis ma teha saan, kui mingisuguse pusle 100x kokku panemine mulle maailma igavaim ajaviide on. Samas on alati võimalus välja pakkuda neid mänge, mis endale meeldivad ja siis loota, et laps vedu võtab. Noh, näiteks nukkudega mängida on tore, sest Mari räägib alati nii naljakat juttu. Ehk on asi suuresti ka selles, et Mari kõne nii hilja tuli, et iga tema sõna ja lause on mulle nii ägedad, või siis on see üldine emade uhkustunne laste saavutuste ja fantaasialennu üle. Huvitav on teda kuulata, sest ta räägib just seda, mis ta ajunatukene parasjagu toodab.

Näiteks praegu on Maril mingi surmateema. See hakkas suvel surnud herilastest/kärbestest, aga nüüd räägib ta miskipärast tihti kiirabist ja surmast. Seega on ka üks lemmikmänge Maša maja ja huntide kiirabiautoga – tuleb Maša või karu päästa ja terveks teha, muidu saab surma. Ei teagi, ehk on lasteaias räägitud kiirabidest ja surmast? Veits õudne oli, kui Mari mulle eile südamerahuga ütles: “Varsti emme saab surma ja siis Mari nutab… Ja siis saab issi ka surma ja siis saab kiirabi kutsuda!”. No mõtle nüüd välja, et kust selline jutt või mõte tuleb. Igatatahes seletasin ma talle ära, et emme ja issi ei saa kindlasti surma ja kiirabi ka vaja pole, kuigi see on vist ta suur unistus – kiirabi kutsuda.

Ma kunagi vastasin ta mingisugusele küsimusele, et kiirabi tuleb siis, kui keegi väga haiget saab, aga üsna pea sain aru, et see oli vale taktika, sest Mari tahtis peale iga rüselust Lendega endale kiiremas korras kiirabi kutsuda. Siis seletasin, et no kui veri välja tuleb, siis alles tuleb kiirabi. Jälle viga, sest mõnikord nokitakse siin endal mingi kärn maha ja nõutakse jälle kiirabi. Hullumaja, eks.

Ükspäev Mari nokkis oma huult.

“Mari, ära noki, sul läheb huul katki!”

-“Jah, siis tuleb veri välja ja ma suren ära…” nentis Mari mõtlikult.

“Ei noh, surema sa küll ei hakka, aga haiget saad.”

-“Kui haiget saad, siis saadki surma,” kinnitas ta teadjalt ja keeldus uskumast iga mu selgitust.

Ehk siis võite ära arvata, et Mari üks lemmikmänge on arstimäng. Tal on oma väike kohver arstiasjadega ja see mäng mulle ka väga meeldib, sest ma pean ainult lamama ja oigama, kuni Mari mind terveks ravib.

Üks tore viis lapsega mängida ja teda samal ajal arendada, on kasutada ka erinevaid pilte. Neid võib ise ajakirjadest välja lõigata, aga kes seda ei viitsi, siis Hetk Iseendale teeb ägedaid kaarte, millega on lõputult mänguvõimalusi. Kuna neid on võimalik osta kolmes keeles, siis on neil ka palju erinevaid pilte peal, seega kuna meie majas veel lapsed nagunii aru ei saa, et mis keeles sinna peale kirjutatud on, kasutame me neid praegu läbisegi just piltidega mängimisel.

Siinkohal ongi lõputu arv tegevusi, mis nüüd teha saab. Näiteks otsida välja erinevad ametid ja rääkida, mis üks või teine teeb. Eraldada hunnikutesse loomad ja linnud. Mis häält loomad-linnud teevad, kus elavad? Eripedagoog andis ka idee, et näidata ka samal ajal netist videosid, et kuidas ja kus need loomad-linnud päriselt elavad. Näiteks oli Maril väga huvitav näha, kuidas lehma lüpstakse. Ega linnalaps sellist asja muidu näe.

Veel annab välja sorteerida erinevad sööke – kus nad kasvavad, mis toidu sisse neid panna saab, mis maitseb, mis ei maitse. Mis on aprikoosi sees, mis juhtub, kui see kivi mulda panna. Siis kasvab puu, puu otsa kasvavad uued viljad. Tundub mega loogiline, aga laps ei tea ju selliseid asju, kui ise rääkida ei taipa. Tal põnev kuulata ka.

Väiksematega saab neid kaarte sorteerida näiteks kasvõi värvide järgi, aga ma päris väikestele ei soovita neid kätte anda. Kortsutatakse ära. Seega võimalusel oleks hea need ära lamineerida, aga ma ei tea, kus ma seda teha saaks. Seega üritan ma neid hetkel Lende silma alt pigem eemale hoida ja mängin nendega Mariga kahekesti.

Mida Marile veel meeldib teha, on tähti ja numbreid õppida. Numbreid saab ritta panna, paluda otsida üles viis, kaks, neli jne. Saab otsida ühesuguseid numbreid (noh, meie saame, sest meil mitu pakki) ja otsida välja, et näiteks kui vana on Mari, kui vana Lende, kui vana emme-issi.

Tähti tahab Mari ka vaadata, saab aru, et venekeelsetel kaartidel on “need teised” tähed, aga tunneb ära Mari tähe ja emme tähe ja issi tähe ja Lende tähe. Üldse on ta suur tähehuviline ja küsib tihti, et kelle täht see või too on.

Ühesõnaga nagu öeldud, on nende kaartidega mängimine lõputute võimalustega ja paljusid asju me veel kasutada ei saa, sest Mari veel ei oska. No näiteks kirjutada oleks nendega üli tore õppida, erinevates keeltes sõnu harjutada jne. Eks me seda kõike saame veel tulevikus teha, aga jah, enne pean selle lamineerimisvõimaluse leidma, muidu need ei püsi nii kaua, saavad korralikult vatti.

Üks selline komplekt maksab 14.99€ ja tellida saad sa neid näiteks Hetk Iseendale Facebooki kirjutades. Samas kasutades salasõna “mallukas” saate need endale tellida hoopis 20% soodsamalt, seega soovitan pigem seda teha. Ma ei oska siinkohal öelda, et mis vanusest alates need kaardid sobivad, sest ega iga lapse võimed ja areng on erineval maal, aga kuna võimalusi on nii palju, siis paariaastasest kuni kohe päris suure lapseni. Need tulevad ka juba ilusa paelaga kinkekarbis, seega ka tore ja üsna taskukohane kingitus, kui mõne lapse sünnale minek :)

*Postitus sündis koostöös Hetk Iseendale firmaga 

The post mis mänge sa lastega mängid?* appeared first on Mallukas.