lahutus
Rotid hakkasid viimasel ajal täiega hullu panema. Ma ei tea, millest tulenevalt, aga no kogu aeg kaklevad. Okei, kaklevad on palju öeldud, sest Vello lihtsalt närib valge roti kõri läbi ja valge laseb sellel kurvalt piiksudes sündida. Vastu ei hakka. Vello on üldse palju aktiivsem ka, kui valge vennike. St kui Vello välja võtta, siis võid kindel olla, et ta paneb kohe minema, uudistab ringi ja noh, jookseb ära. Hulljulge, Lottet ei karda ja tahab talle selga ronida või teda ninast hammustada. Valge rott on aga selline pigem hädine, ettevaatlik, kui sülle võtad, siis peidab pea sulle pihku ja paneb silmad kinni. Tahab paitamist ja isegi suure solgutamise peale (Mari) ei jookse ta kuskile, vaid… kannatab. Vot see rott on tõeline eestlane!

Ma niisama valge rotiga tsillimas. Hehe, muuseas, ta nimi oli alguses Olav, aga siis kujunes sellest ikka “valge rott” ja nüüd ta lihtsalt üks valge rott ongi.

Vello esiplaanil, kohe valmis välja tulema ja tsillima, taamal valge rott on nagu… ei tänan.
Need rotid pole küll ühest pesakonnast, sest no ilmselgelt on nad ka eri tõugu, aga koos nad seal loomapoes elasid ja pojana koos siia ka elama tulid. Kuna alguses nad ei kakelnud, siis tundus, et polegi probleemi. Aga näed, ma ei tea, mis on viimasel ajal juhtunud, aga see on lihtsalt päris kurb. Pidevalt kuulen, kuidas valge rott piiksub ja siis ma pean neid seal lahutama minema. Vello alati on käsipidi teise kõril, ise sellise näoga et so what, mul tuli siin veits kõriisu peale. Valge on ka selja pealt puhta kärna näritud, no pole väga viisakas ju.
Ühel ööl passisin siin üleval, käisin sada korda rottidega pragamas, kuni mulle aitas. Käratasin Kardo appi ja hakkasime nende majas ümberkorraldusi tegema. Ma olen vist näidanud, et neil on üüratu puur, nüüd on see kaheks tehtud. Valge rott sai ülakorruse ja Vello alumise. Ma nüüd ei ole kindel, kas see korraldus neile meeldib või mitte, sest rott on ikka üsna seltskondlik loom, aga nädala lasen neil nii elada. Karistuseks. Eks siis näis, kas saab kokku tagasi lasta.
   
   
   
Vot sellised lood lahutustest siinpool sood. Ja ei, ma ikka veel ei sünnita. Ma olen näinud vist juba miljon ööd unes, kuidas kõik pihta hakkab, aga see on iga kord ärgates ainult uni olnud ja ma olen jõudnud faasi, kus ma olen leppinud sellega, et võib-olla see juhtubki alles detsembris, mil ma toon ilmale 10 kilose lapse või midagi. No worries.
Mariann Kaasik's Blog
 


