Mariann Kaasik's Blog, page 162

imetamise abivahendid

Mul on tunne, et ma pole elu sees nii palju oma tissidele mõelnud, kui viimastel päevadel. Olen saanud ka teie käest hunniku kirju ja soovitusi, kuid samal ajal küsimusi ka, et mismoodi ja kuidas ja mida ma nüüd kasutan, et parandada vale võttega imetud rindu. Noh, kui aus olla, siis inimesed ja kehad on nii erinevad, et mis mulle sobib, ei pruugi teisele jälle üldse sobida, aga kuna küsiti, eks ma siis räägin. Mingit tõde ma ei kuuluta, sest loomulikult ei ole mul veel imetamine valutu jne, aga hakkab paremaks minema küll.

PÄEVAL:

Proovin olla võimalikult palju täitsa palja ülakehaga. See on mega keeruline, sest ma olen endiselt piimaauto ja iga väikse vääksu peale hakkab mul mõlemast rinnast piima pahisema ja kuna tissid on mega hellad, siis on ka päris valus, kui nad kuskile pihta lähevad. Seega teen selliseid väikseid “olen paljas” sutsakaid ja üritan akna eest eemale hoida (haha, samal ajal seda kirjutades istun TÄPSELT akna all diivanil, lahtise kardina ees, paljaste tissidega ja blogin

hommikuse hala jätkuks

Nagu ma eelmise postituse lõpetasin, siis suht kohe oligi mul SIET’ist kutsutud imetamisnõustaja ukse taga. Uskumatu ikka, et selline võimalus üldse olemas on ja nagu Kardo hiljem kommenteeris, võiks see olla lausa kohustuslik külastus kõigile, kellel vähegi imetamisega probleeme või küsimusi on. Tegelikult on uskumatu, kui paljud elementaarsed asjad võivad osadele jumala võõrad olla ja kuidas isegi väike kõrvaltvaataja pilk võib palju muuta.

Minu hommikuse nutu ja halahoo tagamaad ei alanud kindlasti mitte täna, vaid päevi tagasi. Selles suhtes, et jah, kindlasti andsin  ma juba haiglas vale võttega rinda ja sealt said alguse hellad tissid, aga laias laastus on Marta sünnist saadik suht unetu seis olnud. Ärge saage valesti aru – süüdistada on vaid ennast, sest Marta ju magab enamuse ajast ja kui ma magaks nagu normaalne inimene, siis ei oleks üldse mingit probleemi. Aga kas ma seda teen, eiiii.

Me ärkame kõik umbes 8 paiku hommikul, sest Mari ja Lents naljalt kauem ei põõna. Samas magama olen ma peale Marta sündi läinud umbes… kell 2 öösel? Ja selle kuue tunni jooksul ärkan ma umbes kolm korda, et süüa anda. Ja see pole nii, et võtan kaissu, annan süüa ja magan rahulikult, vaid mingis kramplikus asendis nuttu tagasi hoides valust värisedes voodis istudes. Ehk siis pole ka need unetunnid väga kvaliteetsed nagu arvata võib.

Ja kuna eilne öö jäi veel kuidagi eriti lühikeseks ja imetamine kuidagi ekstra valus tundus, siis arvatavasti läksin ma aina rohkem ja rohkem pingesse. Mul oli juba sünnitusest õlavööde superkange ja kangestudes kuidagi kägarasse lapse kohale mitmeid päevi ja öid, ei teinud asja paremaks. Ja mida rohkem krampis sa oled, seda valusam kõik on ka.

Ühesõnaga leidis nõustaja, et ma olen esiteks ise superpinges ja teiseks oli mul ainult vaja seda, et Marta natukene rohkem suu lahti teeks. Kuna aga imetamine haiget tegi, siis siiani oli nii, et kui ta ärkas, siis vahetas Kardo mähkme ja vajadusel riided ja selleks ajaks kui ma lapse enda kätte võtsin, oli ta juba hüsteerias. Mistõttu teda “meelitada” suud rohkem lahti teha oli üsna võimatu ja üldse kõik kokku selline surnud ring. Magamata, pinges, valudes, see pole just imetamiseks imeline kombo.

Aga peale nõustaja käimist olen saanud lausa nutmata imetada, nii et jeeee. Okei, valus on ikka, aga mitte enam nii hullult. Ehk siis teen nüüd nii:

Proovin lapse võtta kohe, kui ta ärkab, et ta ei jõuaks ärevile minna.
Teen endale võimalikult max mugava pesa, et saaksin ennast nii lõdvaks lasta kui võimalik.
Proovisin uut asendit – kui “tavaline” ei tööta, siis imetamisasendeid on veel. Täna näiteks sobis hästi nn “jalgpalli asend” vms, et laps on nagu kaenlas kuidagi.
Kui enne üritasin ma ise talle rinda suhu toppida, kui mulle tundus et suu lahti on, siis nüüd proovin hoopis teda õigel hetkel rinna otsa suruda, siis läheb ka võte paremini, enne küürutasin lihtsalt kuidagi imelikult tema kohal.
Loobusin imetamisrinnakatest ja kasutan ainult neid Medela rinnapiima koguvaid.. topsikuid? Käivad otse rinnale, ehk siis see saab õhku ja puhata, aga mina ei leki piima.
Ööseks sebin endale mingi parema tule, sest seal kottpimedas pole võimalik seda nn õiget hetke enivei tabada ja seda valusam see olla võib.
LÄHEN NORMAALSEL AJAL MAGAMA.

Ma tundsin ennast terve päeva jube nõrgana, kõik kohad valutasid ja alles õhtul sain aru, et mul on ju lihtlabane palavik tekkinud.  Ehk ongi see keha märk, et kle ole inimene ja puhka ka vahelduseks, ma kogu aeg toimetan siin midagi ja tahaks koristada ja sättida ja teha ja .. aga keha, krt, ei jõua veel nii hästi.

Igatahes tahtsin teada anda, et kuidas mul siis nõustajaga läks ja öelda, et enam nii hull ei ole. Joon tassi teed ja lähen Martakesega magama ära. Homme on parem päev!

Ja no lõpetuseks muidugi suva telefonipilte ka, kuidas muidu :)

Lende tassib Martale ustavalt tekke ja mänguasju kaissu

appiii, ma ei suuda!

Ma ei tahaks üldse praegusel kaunil ajal võtta jutuks midagi, mis ei oleks rõõmust ja õnnest pakatav, aga tegelikkuses istun ma elutoadiivanil ja lihtsalt lahistan nutta. Mul on lihtsalt niii-iii-iii valus, et ainuüksi mõte sellest, et Marta üles ärkab ja ma talle süüa andma pean, tekitab mulle uue nutuhoo.

Selle postituse mõte ei ole, et “soovitage mulle, mis teil aitas”, sest mul on kodus hetkel nelja nibukreemi+ kookosrasva ja muid asju, mida kõike peale määrida soovitatakse. Ma kasutan Medela jahutavaid kompresse ja Nursicare rinnapatju, mis samuti  peaksid nibude paranemist soodustama. Lisaks on mul Multi-Mom kompresse (ja kreemi) ja kõige lisaks muidugi vana head kapsast.

Pole ka mõtet anda mulle juhiseid, et mismoodi last hoida ja saata mulle videosid ühest ja teisest asendist, sest ma olen kõiki neid proovinud ja ma lihtsalt EI SAA seda mitte valulikku kohta kätte. Nagu… ma tean teooriat, et naba kõhu vastu ja pea kuklasse, et suu lahti oleks ja blaablaablaa, ma TEAN. Aga kui reaalsuses see hetk käes on, siis ta üldiselt juba nutab ja vehib, sest noh, tal ongi kaks olekut – magab õndsalt või karjub nullist sajani, et ou andke süüa. Niiet ta juba nutab ja vehib kätega, kõrval üritan mina ta käsi kinni hoida, et ta jumala eest vehkimise käigus vastu mu megatundlikke nibusid või hellasid ja kuumetavaid tisse ei läheks. Läheb. Läheb miljon korda. Hakkab juba aina rohkem valus, kuigi ta pole veel alustanudki.

See on täpselt nagu üritaks mingit pesukaru kilekotti toppida ja samal ajal see kilekott põleb ja tuba põleb ja kõik põleb ja minu ainukene ülesanne on see krdi pesukaru kotti saada. Ta aina rapsib ja rabeleb ja ei tee suud üldse nii lahti ja ma pusin ja pusin, kuni lõpuks ta on 64646473838393x valesti haaranud, mina valuhoost iiveldama hakanud, ennast lahti koukinud, uuesti proovinud ja lõpuks nutab Marta ja mina ka, sest ma EI SAA õigesti ja ta tahab süüa ja mis seal siis ikka, kui ta lõpuks saab enam-vähem moodi selle tissi suhu ja hakkab sööma, mina samal ajal hoian hinge kinni, nutan ja loen peas sekundeid, et see aeg läbi saaks. Tõesõna, iga kord kui ma ennast tema küljest lahti saan, siis mul on sama kergendus kui peale sünnituse lõppu. Et LÕPUKS ometi!

Ma isegi ei tea, kas ta on ühtegi korda nn lõpuni süüa saanud, kaua ta tahab, sest eks alguses ta ju joob täiega, aga siis hakkab aina aeglasemalt imema ja niisama mõnulema. Minu jaoks on peale iga väiksema pausi tegemist uus sõõm nagu noahoop. Tõsiselt kah, füüsiliselt läheb süda pahaks. Seega ma ei saa lasta tal mõnuleda, vaid kohe kui mulle tundub, et tal suurem nälg kustutatud, smuugeldan ennast lahti, hea et ise teise toanurka looteasendis nutma ei jää.

Mul on teiste lastega ka see valulik olnud, aga no NII valus ma ei tea, ei mäleta. Ei olnud vist, sest teistega ma olen suutnud kogu aeg läbi une öösel ka süüa anda nii, et tiss suhu ja magan edasi. Nüüd on see võimatu, sest esimesed 5 mintsa ma lihtsalt hoian teda ja mõtlen, et issand, palun jumal… kas sa sooviksid ehk midagigigigigi muud, kui piima? Nagu arvata, siis ei soovi. Seega teeme seda “pesukaru kilekotti” tralli ja järgnevad 10-15 mintsa olen ma kangestunud mingisse poosi ja ootan nuttes surma. Mitte just parim viis magamiseks. Valu on nii intensiivne, et isegi kui imetamise õud läbi on, tuikab rind umbes 10 mintsa nii, et iga südamelöögiga lööb tuima valu läbi.

Kuna juba eile hakkas asi väga hulluks minema (ja on jooksvalt ainult hullemaks ja hullemaks läinud), siis ma eile ei andnud talle enam lutti ka. Tulemus – ta ei võtagi enam lutti (öösel ahastusega toppisin) ja lisaks ei taha ta ka nibukaitsmega tissist midagi teada. Mitte, et mul vahet poleks, sest ma proovisin seda ja sellega oli täpselt sama valus süüa anda.

Ma juba otsin imetamisnõustajat, kes täna asap mulle aega leiaks, sest ma ei saa enam nii päevagi edasi elada ja vaene Marta pole ju süüdi, et mina nii oskamatu olen. Ma ei tea, äkki tal on keelekidaga mingi jama, siis ei pidavat ka seda õiget võtet saama. Ma ei tea. Aga ma ei suuda ka välja mõelda, mida ma nüüd järgmiseks teen, sest imetamise vahesid ei saa ma jätta pikemaks kui paar tundi nagunii – Marta hakkab nutma ja/või tissid plahvatavad.

*30 min hiljem*

Sain endale imetamisnõustaja, kes täna siia tuleb, lausa tunni pärast ja olukorra üle vaatab. Issand, palvetage kõik nüüd taevaiša poole, et ta oskaks mind aidata, sest ma olen üldiselt kõva mutt küll, aga praegu tahaks ma Marta armast näokest vaadates endale ristimärgi ette lüüa ja kähiseda, et see vampiir mu tissidest taganeks. Õudukas, tahaks ju oma piimalõhnalist beebit nautida, mitte pisaraid valada, kui ma teda sülle võtan.

Huh, sain hingelt ära ja ootan nüüd nõustajat, hoidke pliis pöidlaid! Tahtsin lihtsalt teile kurta…

 

The post appiii, ma ei suuda! appeared first on Mallukas.

elu Martaga

Kaks päeva on nüüd meie pere Marta võrra suurem ja siiani on kõik läinud väga hästi. Ma ei suuda rohkem tänulik olla, et mu enda füüsiline taastumine seekord nii lihtsalt läinud on. Siinkohal tulekski vist tänulik olla enda ämmaemandale, kes mind sünnituse ajal nii palju juhendas, kui tarvis, samal ajal aitas kaasa sellele osale, mida ma ise instiktiivselt teha soovisin. Aga ma mõtlesin, et ma kirjutan oma ämmakast lausa eraldi, sest kui keegi veel mõtleb ITK’st eraämmaemanda palkamisele (või ehk joppab ta teil too päev lihtsalt tööl olema), siis Merilin Kruminš on kiitmist väärt ja mul tõesti on eraldi postituse jagu põhjuseid, miks.

Et siis rebenditest ja marrastustest ma pääsesin ja kuigi need paranevadki vaid nädalakese, siis oli mul Lende kõrvalt endal füüsiliselt päris nadi olla – käia ei saanud, istuda ei saanud, lamada oli valus, püsti tõusta raske – kõik nende rebendite pärast. Lisame nüüd sinna juurde valulikud emakakokkutõmbed, valusad tissid ja laes hormoonid… Oli see vast kompott. Aaa ja siis ma olin veel kõigele lisaks külmetunud ja ohatises ka, olid ajad.

Seekord on ainukene “miinus” väike aneemiapoiss, ehk siis kuna mu rauatase oli ka enne sünnitust veidi madal, siis nüüd langes see kolinal veelgi. Istudes ja paar sammu astudes ei ole hullu, aga väga ringi toimetada veel ei anna. Sellest pole muidugi hullu miskit, sest ega keegi eeldagi, et ma siin hullult koduperenaist mängima hakkaks. Samas täna kaanisin suure hulga granaatõunamahla ja takkaotsa veel peedimahla ja õhtul panin siin juba pesu pesema ja koristasin veidikene elutoast laste segadust ja.. Ei teagi, kas mahlad aitasid, või hakkabki see verekaotusest tekkinud aneemia juba kaduma, kes teab?

Ainukene asi ongi see pagana imetamine. Ma ju TEAN, milline on õige võte ja ma olen ennast juba mingi kuu aega kreemitanud ja lisaks on mul kodus olemas kõik erinevad nibukompressid ja mähised ja kapsad ja KÕIK, aga sellegipoolest olen ma ka seekord lasknud esimesel päeval tal kuidagi valesti süüa, ehk siis nüüd on tulemus käes. Jälle on mul veritsevad nibud, iga imetamiskord on nii valus, et ma olen valmis mööda seina üles ronima ja täna hakkas vaikselt piim ka tulema, ehk siis tissid on kuumad ja valutavad ja vaene Marta peab lihtsalt veresegust piima sööma (ja välja ajama, see on pääääris räme).

Aga ma ei kurda, sest ma tean, et see läheb lõpuks üle. Paar-kolm nädalat põrgupiina ja lõpuks on mu nibud nii tundetud, et sõida neist kasvõi traktoriga üle. Ootan seda hetke pikisilmi

tere tulemast, Marta Kene

Nonii, lõpuks võtan nüüd ennast kokku ja kahman arvuti kätte, et teile kiirelt rääkida, kuidas Marta lõpuks meiega ühineda soovis. Nagu ma siin juba novembri algusest saadik rääkinud olen, oli minu enda “sisetunne” selline, et ta sünnib 5-10 novembri vahelisel ajal. Miks, seda ma ei tea, sest see aeg läks mööda põhiliselt ilma suuremate tunnusteta, et ma sünnitama hakata võiks, kuigi jah, 8.11 olin ma tõmmanud endale tuhude vahede mõõtmise äpi, järelikult miskit ma endale ka ette kujutasin.

Sama äppi olin ma lõpuks mingi viiel-kuuel päeval jooksutanud, aga alati lõppesid 5-6 minutilise vahedega toonused sellega, et ma läksin magama ära ja hommikuks oli kõik jälle tavaline. Nagu te teate, siis ämmakaga jäi viimati jutt, et ma esilekutsumist siiski ei taha ja kuna 42. nädalani oli aega, siis jäi kokkulepe, et kui enne midagi ei toimu, tulen 27.11 haiglasse ja nad teevad veed lahti.

Teisipäeval kirjutas aga ämmakas, et kuule, äkki ikka tuled sellel reedel haiglasse. Et oma keha kohta olen ma ikka päris kaua juba rase olnud, arvestades teisi lapsi ja kuna ta võib olla ka suuremavõitu, et teeme selle asja ikka selle nädala sees ära. Ma olin nii segaduses, sest ise ta ju rääkis mulle, kuidas loomulik sünnitus on parim ja nüüd siis selline jutt. Ühest küljest tahtsin arste usaldada, teisalt tahtsin nii väga, et kõik hakkaks ise pihta ja oleks loomulik ja nii. Mis mul üle jäi, nõustusin, et tulen reedel.

Öösel saatis keegi mulle Valguselapsed FBist mingisuguse postituse, mis minu jaoks veits liiga… vaimne ja ingline pula tundus, aga üks lõik jäi siiski mõttesse. “Kui Sinu perre on saabumas ilmakodanik,siis palun ole pigem valiv, kellega Sa midagi parasjagu jagad, sest mitte kõik ei mõtle õnnistavalt, kahjuks. Kuid kui jagad, siis ikka neile, kes Sinust ja lapsekesest väga toetavalt mõtlevad, soojuse, hea sõnaga ning tõeliselt pöialt hoiavad.” 

Peale selle lugemist jäin ma magama, kui kell 1.00 selle peale, et mari pissiaparaat hakkas röökima ja me käisime vetsus ja saate aru, ma ei jäänudki enam magama, sest mulle jälle tundus, et mul on midagi toonuste moodi ja läksin ärevile ja meenutasin nende blogijate sünnituslugusid, kes haiglasse ei jõudnudki ja koju sünnitasid. Kuna ma seda kindlasti ei tahtnud, siis jäingi üles põdema ja tuhusid mõõtma ja olin üleval kuueni, siis magasin kaks tundi ja kell kaheksa ärkasin lastega uuesti üles. Totaalselt magamata, jehhuu.

Hommikul ärgates oli kõik jälle LOOMULIKULT kadunud. Seega kolmapäeva alustasin sellega, et sõitsin Peetrisse, kus üks tore naine mulle salveiõli andis. Mul ei olnud küll väga usku, et mingi õli mind sünnitama paneks, aga meil oli nagunii ülemistesse asja ja seega ei olnud see just suur ring, mida teha. Õli käes, tilgutasin seda kohe sallile ja hakkasin sisse hingama, nagu soovitatud oli. Oi jumal, KUI rämeda haisuga see oli. Reaalselt niii rõve mu jaoks, et ajas lausa südame pahaks, aga no kuna mul midagi kaotada polnud, siis nuusutasin seda õudust edasi. Ja saate aru, suht kohe hakkasid toonused ka. Küll ebaregulaarsed, aga no vahelduseks sellele, et pmst MIDAGI ei toimunud, oli seegi juba asi omaette. Ma muidugi ei väida, et vot just SEE õli oli see sünnitust esile kutsuv imerohi, aga midagi ta igatahes tegi. Näiteks südame ajas pahaks

kas sa SEDA proovisid?

Vastus: jah.

Ma mõistan, et arvestades seda, kui palju inimesi maamunal on, siis paratamatult on nende hulgas väga palju erinevaid sünnituskogemusi. Ja no muidugi on iga naine veendunud, et just see, mida tema enne sünnitust tegi, oligi see müstiline abivahend, mis lapse kohale tõi. Samas pean tunnistama, et ma olen igasugustele “meelitamistele” skeptiline olnud, sest minu loogika ütleb seda, et lapsed sünnivad siis kui nad valmis on (või kui on vaja välja võtta).

Muidugi ärge arvake, et mu skeptilisus on mind takistanud kõike soovitatut proovida. Reaalselt te võite nüüd lõpetada mulle kirja teel soovituste saatmise, sest peale seda kui ma üksõhtu siin kellegi garantii peale välja läksin, et oma nibusid stimuleerides saab beebi kätte, istusin ma tund aega ja hõõrusin enda nibud pea verele, aga välja ei tulnud ikka keegi. Terve eilse veetsin aga salveiõli nuusutades, mis ajas ainult südame pahaks ja kogu elamine haiseb nagu skunginäärme, persse ja mingi ammoniaagi segu. Mis seal ikka… Annan alla ja elan siin haisvas pleissis oma marraskil nibudega edasi. Kunagi ta ju ikka tuleb ja tõestatud on, et välja meelitada teda ei anna. Kui siis ainult nattipidi välja kista. Nii kaua elame edasi… some day.

 

The post kas sa SEDA proovisid? appeared first on Mallukas.

krdi ülbik ja põlenud juudid

Ma sain täna kuskile kirja või kommentaari, ei suuda meelde tuletada, mis hakkas sõnadega, et: “Kuigi sa oled täiega ülbe siis…”. Kiri ise oli sõbralik ja andis mulle teada, et see naine on ka ise last üle kandnud ja andis mulle veits lohutust, et küllap ka minu rasedus ükskord otsa saab. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et ma kohe hakkasin mõtlema, et mis pagana ülbe mina ka olen, ah? Mis mõttes üldse keegi arvaks, et ma olen ülbe, kui ma olen jumala sõbralik ja tore ja…

Igatahes jagasin ma oma ahastust Kardoga, kes vaatas mulle, endal silmad punnis, otsa ja ütles: “Aga Mallu, sa oledki VÄGA ülbe.”

-“Misasja, nimeta ÜKS KORD ELUS, kus ma olen ülbe olnud?” läksin ma juba õhku täis.

“No ma aeg-ajalt vaatan, mida sa inimestele vastad ja jah, sa oled kohati täiega ülbe. Mis sa ise ei teanud või?” imestas Kardo.

-“Ma ei ole ülbe, mul on lihtsalt vahepeal kopp nii ees nendest lollidest küsimustest ja juttudest, et ma lihtsalt ei saa muud moodi vastata. Ma ei suuda ennast tagasi hoida!” kurtsin ma oma ängi.

“Noh, selle pärast ma seda teemat sinuga ei tõstatanudki, et ju siis sa ei tahagi muud moodi vastata või no ega ma sind sundida ei saa ka,” rehmas ta käega.

-“Ja mis ma siis tegema peaks, kui nad oma lolle küsimusi küsivad ah?”

“Ära vasta neile, mis sa ennast närvi ajad. Või tead, saada nad minuni. Ma ei lähe kunagi närvi ja ma vastan sinu eest ja ütlen neile, et nad mind juutuubis subscribe’iks ka. Karistuseks! Nad on ju siiski sinu lugejad, ega nad vast pahaga küsi ja kommenteeri.”

-“No ja siis on õigus lollusi küsida v? Ja mis siis saab, kui nad enam ei loe? Mis mul sellest? Või nende paar sõpra ka ei loe, suur asi? Ja no nagunii nad loevad edasi, isegi kui nad siis arvavad, et ma normaaane või ülbe või…”

*Siinkohal mõistsin, et ma olen nagu need naisepeksjad, kes ütlevad, et kuhu tal ikka minu juurest minna on, keegi ei armasta teda nii palju kui mina. Ma mõtlen sama, et ah, nagunii loeb edasi, või kui isegi ei loe, siis noh, mis see mind huvitab. Siiani on mu lugejaskond iga aasta suurenenud. Ehk siis… 13 aastat kasvu lugejates. Vaevalt, et ma lõpuks kõik minema ülbitsen, eks…Kust nad leiaks kellelgi, kes veel nii tihti blogib? Kes sigiks nii sagedasti? Kes veel nii labane oleks??*

Et siis jah, sain teada, et tuleb välja, et inimesed ei olegi moe pärast korrutanud, et ma ülbe olen. Selgus, et olengi olnud, aga ega ma ju enne ei uskunud, kui Kardolt pidin üle küsima. Ta küll lohutas mind, et ma olen selliseks rasedusega muutunud ja küllap see üle läheb, et mu süütenöör netis lühikene on. Ja äkki see on mulle mingi väljaelamise koht, sest lastega pidavat ma väga rahulik olema. Eeeeehk siis… ma teen sama, mis inimesed Perekoolis minu kohta teevad: käivad ennast välja elamas, et kodus mitte laste peale karjuda

kuhu see Mallukas kadus siis?

Uskumatu, kuidas paar päeva sotsiaalmeediast eemal olemine võib tolmu üles keerutada. Veel uskumatum on see, mis teooriaid inimesed suudavad endale sellega seoses ette kujutada, selle asemel, et minna lihtsalt kõige loogilisemat mõttekäiku pidi – ma olen sada aastat rase, mul oli kopp ees nendest kirjadest ja kommentaaridest ja ma lihtsalt tahtsin hetkeks eemale saada. Kuna me räägime internetimaailmast, kus eemale saamiseks ei piisa koju ära minemisest, siis panin ma oma neti”augud” kõik kinni ja võtsin endale lihtsalt väheke aega.

Või okei, täpsemalt sai asi alguse Facebookist. Viimase pildi alla hakkas robinal tulema kommentaare teemal, kuidas ülekandmine on väga halb. Küll jagas üks naine oma kogemust, kuidas 40+2 läks oma sisetunde järgi haiglasse, kus avati veed ja VIIMASEL hetkel suudeti laps päästa. Kas mul tõesti pole sisetunnet? Mingi vanem meesterahvas hoiatas, et kui laps nädala üle läheb, siis on tal hapnikupuudus või sünnib surnuna. Kolmas ohkas, et ta küll hirmutada ei taha, aga mingu ma kiiresti haiglasse, sest ta nägi unes, kuidas ma väikse kirstu kohal haual nutan. Sinna sekka siis neid: “Mida sa ohid ja vingud, 42 nädalat on normaalne ja kui sa kannatada ei mõista, siis miks sa üldse selle lapse said?”. Ja kindlasti ei saa unustada neid paari hurjutajat, kes hakkasid võtma selle kallal, et ma laupäeval esilekutsumisele ei läinud ja “arvan, et olen targem, kui arstid”.

Pean tunnistama, et mõistusega sain ja saan ma ka praegu aru, et kogu see jutt on ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ma ju tean, et ma ei ole mingisuguseid utoopilisi meditsiinilisi otsuseid vastu võtnud ilma arsti ja ämmaemandaga kooskõlastamata ja ma ju tean ka seda, et see ülekandmine = haige laps on lihtsalt mingisugune jutt, millel pole tõepõhja all (st muidugi kõike võib siin ilmas olla, aga nii mina kui laps oleme olnud pideva järelvalve all ja kuigi ma võin haige inimene tundunda, siis laps on vähemalt elus ja täitsa terve).

Ja isegi kui inimene mõistusega saab aru, et kõik on korras ja inimesed oma juttudega tekitavad kas tahtlikult või tahtmatult paha tuju, siis ma ei saa eitada, et jah, ma kartsin küll. Kardan natukene siiani, aga sellel õhtul olin ma niigi miskipärast ennast üles kütnud esiteks selle mõttega, et noh, küllap ta nüüd ikka ISE tuleb ja päev veeres õhtusse ja ei tulnud ta midagi. Ja mina hakkasin üle mõtlema, et aga miks? Äkki mul ongi midagi viga, et ta sündida ei saa? Äkki tal on midagi viga? Ma ju ei tea miks ma need mõtted endale pähe lasin, aga kõik need kommentaarid tulid robinal peale ja justkui kinnitasid mu lolle mõtteid. Et jah, näed, teised ka arvavavad, et ma ikka oleks pidanud esilekutsumisele minema. Ma tegingi vea! Minu pärast nüüd juhtub midagi! RAUDSELT! Ja see kommentaar, et kuidas keegi olla unes näinud, kuidas ma haual kirstu kohal nutan, see… See oli viimane piisk. Ma ei saanud enam neid lugeda, ma lihtsalt ei suutnud, sest ma olen rase ja hormonaalne ja ma kardan ja ma ei osanud reageerida. Ma olin korraga kurb ja vihane ja nii lähedal sellele, et ma oleks avalikult murdunud ja hakanud endale kohaselt kõiki persse saatma ja lihtsalt, et seda vältida jooksis mul kõik kokku ja ma panin FBi lehe lihtsalt kinni.

Ja kuna suht kohe hakkas mu instagrammi postkast täituma kirjadega, et “issand, mis su facebookiga juhtus??” siis panin selle ka kinni. Lihtsalt tekkis tunne, et poeks kuskile oma urgu ja oleks seal rahulikult. Kell oli üsna palju ka, seega mõtlesin ma, et hommikuks olen arvatavasti kenasti maha rahunenud ja saan mõistlikumalt ja mitte nii emotsionaalselt selle kõigega tegeleda.

Tuli hommik ja mu postkast ja blogi kommentaarium olid ummistatud küsimusega: “MIS JUHTUS?”. Ma päriselt ise eeldasin, et küllap inimesed ise ka aru said, et mul kõik kokku jooksis, ma olen ennegi veits emotsionaalne olnud või nii. Aga kujutate ette, mis teooriaid ma siis kuulsin? Ütleme nii, et eestlase fantaasia üle ei pea küll muretsema, sest kui ma sain oma esimese “kas su laps suri sünnitusel?” kirja, siis palusin IT mehel ka enda blogi kinni panna, mida ma küll alguses teha ei plaaninud, aga kuna nagunii oli mingi õhtu vaja serveriga veidi uuendusi teha ja uus logo ja värgid olid ka ootel, siis mõtlesin, et pangu ta parem kohe kõik kinni ja las ta natsa olla nii.

Seega pean kahjuks ümber lükkama paar müüti:

Ma olen hull turundaja, kes meelega kõik kinni pani, et saada blogisse klikke. Esiteks blogisse on raske klikke saada, kui see kinni on, aga isegi kui ma oleks selle lahti jätnud ja nt kommentaarid kinni keeranud, ei oleks need klikid mitte midagi muutnud. Sada korda olen rääkinud, et mul on LEPING. Fikseeritud tasu. Olgu neid klikke siin 10 või 100000000, minu tasu on ikka sama. Päris ausalt ei aja käojaani. Sama leping on ka põhjuseks, miks ma blogi lahti tegema pidin ja seda ka üsna ruttu – mul on lepinguga teatud kohustused ja üks nendest on ka teate lehe avatuna hoidmine. Mitte, et mul oleks kordagi olnud mõte, et nii, nüüd panen kõik pillid kotti. See oli lausa absurdne, kui paljud kirjutasid, et issand, kas sa panid kõik IGAVESEKS kinni või? Kle jah, ma mõtlesin, et meie perel pole tegelt sissetulekut vaja, sest me kolime metsa elama ja hakkame korilasteks. See on umbes sama hea, et kellelgi on tööl sitt päev ja siis teised uurivad, et noh, kas sa nüüd enam iial ei lähegi tööle v?!
Ma kadusin sotsiaalmeediast, sest Kanal2 maksis mulle ilge papi, et ma last esimesena saates näitaksin. Et küllap kolmapäeval on saates siis kõik näha ja mina tohin blogisse tagasi tulla. Paraku pean ka selle geniaalsuse ümber lükkama, sest kahjuks filmisime me kolmapäevase episoodi juba eelmisel nädalal ja kuna mul isegi praegusel hetkel ei ole ühtegi beebit sündinud, siis oleks mul üsna keeruline teda kolmapäevases saates näidata. Olgem ausad, ma ei usu, et ma teda ka uuel nädalal (mis on viimane episood!) näidata saan, sest kui keegi mulle just kaamerat kuskilt sisse ei lükka, on tema nägemine üsna keeruline. Niiet jah, kahjuks saab Kanal2 oma miljonid endale jätta, ei vedanud seekord…
Mu lehele häkiti sisse ja ma ei saa enam kuskile ligi. Okei, arusaadav, et inimesed võisidki arvata, et keegi mu lehti häkkinud on aga ma võin käsi südamel öelda, et mu endine IT mees Martti ei oskaks elusees mu praeguse IT tüübi läbi minu lehega midagi teha ja see segane teotädi veel vähem. Lisaks ma arvatavasti leiaks viisi teile öelda, et mu lehed on ära võetud, selle asemel, et vait nagu sukk olla.
Viimane ja minu lemmik, selle just Pille saatis. Ma tahaks sellele inimesele lausa mingi auhinna anda, et ta NII kaval oli

niisama päev

Umbes viimased kuu aega olen ma kõike tehes oma peas vaikselt mõelnud, et no raudselt kui SEE või TOO tehtud saab, et siis võin rahus sünnitama minna. Kuu on pikk aeg, seega on mul tegemist vajavad asjad otsa saanud. Raamat on valmis, load on käes, auto ostetud, remont (sitt, aga mis siis) on tehtud, pelletkamin paigaldatud, toad soojad – kõik on tehtud.

Liikusin edasi väiksemate asjade peale. Et ala, raudselt Marta tahab, et ma varbaküüned ära lakiks. Maniküüris käiksin. Esikukapi üle lakiksin. Toad ära koristaksin? Sorteeriksin ära selle kapi üleval esikus, kus voodipesud on? Teeksin näomaski?

Praeguseks hetkeks ma ütlen, et Marta on väga nõudlik ja ilmselt ootab ta midagi, mida ma välja mõelda ei suuda. Mis seal ikka, proovime siis edasi. Näiteks täna tuli mul pähe mõte, et äkki ta tahab, et mul oleks kodus karva, millel teda pildistada, kui ta sünnib? Ennast teades, ega ma kohe stuudiosse ronida viitsi ja sellised basic neutraalseid pilte saab kodus ka teha, kui sul on vaid karva, softboxe ja hea kaamera. Kaks viimast oli, karva on stuudios aga seda ma tooma küll ei viitsinud minna, äkki läheb Raatidel seda vaja ka. Seega otsustasin täna ühendada kaks asja- liikumine ja “kasuliku” tegemine, kui sa karvaostu kasulikuks loed.

Paratamatult tundsin hommikul väikest pettumusenooti, et ei olnud Marta see, keda saatekiri välja hirmutaks ja kui kell juba kolm tiksus, siis mõtlesin ka seda, et krt, oleks ma täna vaid haiglasse roninud, oleks Marta mul juba raudselt käes ja kogu see pikk rasedus selja taga. Aga noh, mis sellest enam, ootame muudkui edasi. Karva tõime ära, aga Martat ei kuskil. Mh, mis seal ikka, vaadake siis meie tänast hommikupoolikut suvalistes telefonipiltides.

ootas maja ees issit.

Selline poosetaja

tahtsin ka äge olla

Sõbrapilt

Lende läks kangapoes segadusse

armastuskiri

Kallis Marta,

Ma hakkasin täna mõtlema, et äkki hoiab sind välja tulemast naiselik solvumine? Kui sinu suurem õde oli väike ja elas samas korteris, mis sina hetkel, saatsin ma talle sinna pidevalt kirju, et talle teada anda, kuidas meil siin väljaspool elu käib ja vihjata, et ta on ka meie sekka väga oodatud. Ka väiksem suur õde sai aeg-ajalt kirju, kuigi ma pean tunnistama, et oluliselt harvemini, sest juba siis hakkasin ma otsima vabandusi teemal “mul on juba laps ja temaga nii hirmus palju tegemist”. Jah, nagu sa võid arvata, siis ma hea meelega kasutaks nüüd siis vabandust, et “mul on juba kaks last ja nendega nii hirmus palju tegemist” ja viiliksin sääraselt kirjasaatmistest, aga nüüd ma saan ise ka aru, et see on olnud sinu suhtes ebaaus. Äkki oled sina neid kirju oodanud? Ma kujutan ette, et üsas võib üsna igav olla ja ega siit väljaspoolt muid helisid vist väga sinuni ei kostu, kui su kahe õe kriiskamine ja muul ajal coca cola vulin sinu ümber.

*Hehe, hakkasid just luksuma. Sorri, räägin jah taga.*

Ära saa valesti aru, see kiri siin ei ole väljatõstmisteatis. Äärepealt oleks sulle säärase asja ka saatnud, aga siis mõtlesin, et arvestades fakti, et su õed on maru erinevad inimesed, siis võid sina ka olla nendest erinev. Su õed nimelt olla väga issi moodi, äkki siis oled sina minu moodi. Ma nimelt hilinen IGALE POOLE, seda enam on mul raske pahane olla, et sina ka rahulikult muned. Ma tean ju küll, et see ongi alati nii, et vaatad, et ah aega on ja siis avastad, et oh jumal, ma pean 10 mintsa pärast kesklinnas olema. Sul küll nii pikk teekond pole, ma olen aru saanud, et tegelikult ainult mingi 20 cm, aga no kui mina peaksin trippima 20 cm mööda mingit imelikku kitsast kanalit tundmatusse, siis ma vist ka väga ei kiirustaks. Jumal teab, mis teisel pool on.

Et sa natukene rohkem seda kanti usaldaksid, siis ma ütlen sulle kohe ära, et meid on siin neli, kes sind pikisilmi ootavad. Okei, ma valetan, sest praeguseks ootavad sind vähemalt tuhanded ja tuhanded inimesed, sest emmel on nimelt selline töö, et ta kirjutab internetti igast loba, mida inimestele lugeda meeldib ja teda kutsutakse Mallukaks, aga ära muretse. Isegi su õed ei saa täpselt aru, mis töö see selline on, seega ära sellega oma pead pikalt vaeva. Isegi pooled suured onud ja tädid ei saa aru, mis töö see on, seega tõesti ei ole see asi, mille üle mõelda. Mõelda tasub selle üle, et mitte iga väike beebi ei ole nii paljude poolt oodatud, mida mina sinu asemel võtaks suure eelise ja boonusena.

Kodus ootavad sind väga-väga sinu õed. Eriti see suurem. Ma tegelikult ei tea, võib-olla väiksem ka, aga temaga on see nali, et ta veel nii palju rääkida ei oska ja seetõttu on ta sinu tuleku suhtes siiani napisõnaliseks jäänud. Selles suhtes võin vähemalt kinnitada, et sul on temaga palju ühist, sest ega sinagi siin esimestel aastatel väga sõna suust saa. Ära muretse, see on üsna tavaline värk.

Marist pead sa teadma seda, et tema on selle maja printsess. Kui sa tahad, siis võid ka kunagi hakata, aga hetkel on selle koha võtnud tema ja printsess-Mari ei jõua ära oodata, millal sa oma nina välja pistad. Tal on kindel plaan sind sülle  võtta ja lubas sul isegi tema kaissu magama minna, kui sa seda tahtma peaksid. Isegi kui tahad, siis ma sooovitan seda pakkumist esimeste kuude jooksul mitte vastu võtta, sest mina olen selle austatud printsessi kõrval maganud ja ma ütlen kohe ära, et see vehib unes nii hirmsasti, et kui sa päris esimestel kuudel ihunuhtlust saada ei taha, siis jää parem minu kõrvale. Ma luban, et ma ei hakka sind kuskile kaugele tudule sundima, hoian sind enda ligi, võtan kaissu ja teen sulle tasakesti pai. Küll sa hiljem jõuad õdedelt tousid kirja saada, sorri, ma tean juba ette, et ma seda kahjuks ära hoida ei suuda.

Veel on siin tegelane nimega Lende ja ma usun, et temast saab sulle juba aasta jooksul üks hea kamraad. Kui printsess-Mari on kärsitu, krutskeid täis ja hulljulge suslik, siis Lende on tasane, tarmukas, järekindel ja tõsine väike inimene. Ma olen näinud, millise pühendumusega ta oma nukkudele lutti pakub, vankriga ringi kärutab ja neid potile tõstab. Seega usun, et ka sina saad mingi osa sellest hellusest ja armastusest endale, sest alguses meenutad sa talle kindlasti ühte väikest nukubeebit, keda kudrutada.

Veel on siin meie maja kõige suurem tegelane, keda sina hakkad issiks kutsuma. Või “Kaadoo!” nagu õed teinekord teevad. Muuseas, Lende kutsub teda mõnikord hellitavalt “beibiks” ka, see on päris naljakas, sa võid seda ka teha. Issist saab kindlasti sinu suurim sõber, sest esiteks on just tema see, kes sind päästab põletikku suremast. Ma ei tea, kas sa oled kursis, aga see pikk toru, mis su kõhust seina sisse läheb, see lõigatakse siinpool katki, et sa elu aeg minuga ühenduses olema ei peaks ja seda tuleb hoolega puhastama hakata. Asi, mida sa peaksid minust teadma on see, et kahjuks on nabad minu jaoks nii rämedad, et jah… esimesed paar nädalat tegeleb Kaardooo sellega, et sa kenasti ära paraneksid. Et siis kui sa MUUD tema juures esiti ei leia, siis vähemalt hinda seda osa. Ega tema selle suhtes midagi teha ei saa, et tal süüa sulle pakkuda pole, aga seevastu on tal hea suur süli ja suured käed, millega hea pai teha. Küll sa näed. Ja kui sa suuremaks kasvad, siis sa saad aru, et ei ole paremat mängukaaslast, kellega legodega ehitada, piparkooke küpsetada, õues mürada ja mänguväljakutel tuiata. Su issi on selline mees, et ta teeb seda kõike korda sada ja kui sa mind ei usu, küsi õdedelt. Nad annavad raudselt soovituskirja, kui sa seda soovid.

Noh ja siis siin olen veel mina. Sa tead mind sealt seestpoolt raudselt juba päris hästi, ma olen see, kellel madal hääl ja ebanormaalselt kiire pulss. Aga tegelikult..hmm, kuidas end tutvustada kellelegi, keda ma veel ei tea, aga juba armastan. Nagu kirjutaks vanglasse armastuskirja või nii. Mh, ma ei tea tõesti, kuidas ennast kirjeldada, ma olen kindel, et ka minu olemusega viivad su õed sind kurssi, aga omalt poolt võin ma sulle teha järgnevad lubadused:

Ma olen küll kohutavalt kärsitu ja emotsionaalne inimene, aga ma luban su järele alati oodata. Isegi kui sa oled üks nendest, kes naeruväärselt kaua ennast valmis sätib ja kunagi enda võtmeid ei leia, enne kui me majast lahkume. Meil on muuseas nutilukk, nii et võtmeid pole vajagi!
Ma võin olla kohutavalt labane, nagu jutud levivad, aga ma garanteerin, et lastele läheb see kenasti peale. Sa peaks nägema, kui palju pepu- ja puuksunalju me siin Mariga teeme, see on ebanormaalne!
Ma saan väga harva pahaseks ja kui saan, siis lõppeb see sellega, et ma hakkan kurjalt kolmeni lugema ja jään siis vait, sest mul pole õrna aimugi, mida peale kolme teha tuleb ja lasen sul arvatavasti lollustega edasi tegeleda. Nagu sa aru saada võid, ei ole ma kõige rangem lapsevanem.
Ka mulle meeldib mõnikord mõne toidukorra asemel jäätist ja kommi süüa, nagu su õdedelegi. Ei mingit minupoolset hala: “Enne sööd oma kotletid ära ja siis saad jäätist!”. Kuigi ma ei saa garanteerida, et seda hala su isa poolt ei tule, aga MINU poolt raudselt mitte! Ma söön praegugi Lende eest varjates mesikäpa shoksi, päris hea on!

Et jah, kui midagi siin kirjas mainitust huvi pakub, siis ole aga lahke – me ootame sind. Ja ma luban sulle, et teenindus on väljaspool sama hea kui sees. Meil on siin hästi soe ja mõnna ja meie igatahes ei suuda ära oodata, millal sa tulla kavatsed ja oma punnis põski meile näitad. Ma saan aru küll, et seal sees on hea, aga meil on ka hea ja kahjuks ma pean sulle ütlema, et kuigi ma sind otseselt välja tõsta ei tahaks, siis mul on su elupaik lõpuks ikka tühjaks vaja saada, sest maru raske on juba sind igale poole kaasa tassida.

Vot… Et kui valmis oled, siis tea, et meie oleme ka.

Laav ju!

 

The post armastuskiri appeared first on Mallukas.