Mariann Kaasik's Blog, page 158

suur 2019 aasta horoskoop

Kes oleks võinud arvata, aga ka minus on peidus tähetark! Seega loe läbi, mis uus aasta sulle toob ja võid isegi sõbraga jagada, ma luban, et sul ei tule sellest pärast mingit jama

Dakilt rotitud aastakokuvõte

1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa polnud varem teinud?

Võttis 28 aastat, aga esimest korda surusin mitmel korral alla oma ego, et näha teiste inimeste poolt olukorrast. Vanasti arvasin, et mul on mingid põhitõed, mis lihtsalt ON ja mille suhtes ma oma vaateid ei kõiguta, seega olin valmis neid tulihingeliselt kaitsma. Nüüd olen nii vana, et sain lõpuks aru, et minu põhimõtted ja arvamused ei pea tähendama, et teiste omad õiged ei oleks. Minul on ju õigus arvata, mida ma tahan ja vaidlemine on suht mõttetu.

Sel aastal lasin teha ka rasvaimu, mida ma enne teinud polnud.

Sünnitasin esimest korda ilma rebenditeta! Ja veel hiiglaslapse!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, kas ma tegin üldse mingeid lubadusi? Otsisin blogist ja leidsin SELLE postituse, et mingid plaanid 2018. aastaks nagu olid. Ütleme nii, et depi koha ma leidsin, aga ma käin seal nii harva, et jah, võiks tihemini

raha ja säästujutud – JÄLLE

Mulle tuli korraks mõte, et teeks samamoodi, nagu Marimellid proovivad, et korjaks 2019 aastal raha ja vaataks, kas saame 10 000 euri nt kõrvale pandud. St ma ei kahtle, et saaksime, kui poleks ühte AGA. See pagana maja! Kuidas üldse raha kõrvale panna ja mida teha selle kõrvale pandud rahaga? Inimestele meeldivat ju teiste rahaasjades kaasa rääkida, rääkige siis minu omades ka, ma oleksin üks suur kõrv.

Alustame sellest, et mul on kaks kohtuasja käimas, mõlemad tahavad u 20 000 saada. Seda ma muidugi kohe maksma ei pea hakkama, sest ka nende tahtmine on taevariik ja kohtuasjad kestavad ka “sada aastat” seega nende jaoks ma kõrvale panema ei hakka. Kui jäängi süüdi ja pean maksma, eks siis maksan jupikaupa vms, see on tulevikuMallu rida ja see praegu mind väga ei huvita. Ainult juristidele tuli kohe maksta, aga see on hetkel tehtud ja rohkem muret sellest hetkel ei ole. Samas MEELDIV see mõte ka pole, et ma potensiaalselt võin ilma jääda 40 000 eurist, sest ma kopisin mingit horokat, või ütlesin kellelegi, et ta on emm, et elusaid linde sisse müüris.

Sel aastal sai raha kõrvale pandud küll, esiti oligi mul mõte, et kogun uuel aastal edasi ja ostan kevadel-suve alguses uuema auto. Nüüd aga on selline nõme fiiling, et ma ju TAHAN küll uut autot, aga kas ka vaja on, on omaette ooper. Et jah, võiks ju ilusam ja uuem ja mugavam olla, aga laias laastus on mul töökorras ja päris mugav auto olemas, et äkki peaks selle soovi kuskile kaugemasse tulevikku lükkama?

Ehk ajame sellega veel paar aastat läbi?

Ämm on hoolega raha korjanud ja tahab enda majakesele sellel suvel terrassi lasta ehitada. Samas enne selle tegemist tuleb see majakene lasta üle krohvida, sest muidu on seda uue terrassi olemasolul juba raskem teha. Aga kui palju selline asi maksta võiks, ma ei tea? Ma ei oska nüüd selle saunamaja mõõte ka öelda, aga ma võin oma peas mõelda, et ehk saaks tonniga hakkama, aga reaalsuses ei saa vist tonniga midagi tänapäeval? Kui keegi oskaks mulle öelda, palju maksab krohvimisteenus, siis võite mulle ka öelda, paneme praegu puusalt, et äkki 1000?

Palju see ämma terrass maksab, seda ma täpselt ei teagi, ma arvan, et see ka paaritonnine laks? Ma peaks küsima ta käest, aga nagu öeldud, enamuse sellest rahast panustab ta ise.

Kevadel tuleks kindlasti jätkata ka meie maja tuuninguga. Ehk siis samm 1 – vundamendi soojendus. Ühe kalkulatsiooni kohaselt peaks selle tehtud saama 3000 euriga. Ma muidugi ei välista, et lõpuks rohkem läheb…

Kui vundament soojendatakse, siis kaevatakse sellega pool aeda üles, kaasa arvatud osa kiviparketist. See on nagunii vana ja katkine, seega tuleks panna uus kiviparkett ja natukene rohkem, kui seda praegu on. Meil aia taga veel mingi jupp, kus on muru, mida pidevalt üles sõidetakse (mina ka nüüd

hammastega v*tt

Ma jagasin siin kahe postitusega oma esimest tüli Kardoga. Võttis viis aastat, aga lõpuks tuli ära. Naljakas on juba praegu seda tülina võtta, sest praegu on juba jumala suva ja noh, ega me niivõrd ka ei tülitsenud, kui… ei rääkinud omavahel.

Suures raevus panin need postitused lõpuks parooli alla, sest antud hetkel me veel “olime tülis” ja ma olin juba sellest nii emotsionaalne, et ma murdusin kõikide nende “ise oled ju süüdi!” kommentaaride peale. Ma nüüd lähen võtan parooli maha, saate mu dramaatilist hala lugeda.

Nüüd tagasi vaadates on kõik selgemast selgem – jõuluõhtul panin ilmselgelt mina üle. Ei olnud üldse asi nendes kinkides, mida ma sain ja isegi mitte nendes, mida ma EI saanud. Kui ma üdini aus olen, siis mul ei saaks sellest kotist rohkem pohui ollagi

päev Orguga on raske?

Ma tegelikult alustasin seda “esimest päeva” Orguga üleeile õhtul, mil ma viimasel hetkel poodi jooksin ja äppi sisestasin, et antagu mulle nüüd kahe päeva retseptide ostunimekiri. Nonii ja nimekirja ma ka sain!

Mariliis kirjutas enda Facebookis täna, et uskumatu kui palju asju peab ostma selle kava jaoks, aga kui ma aus olen, siis arvestades seda, et mul nagunii pole plaanis hakata oma toiduaineid kaaluma ja plutitama, siis vaatasin ma üle nii listi kui ka retseptid ja päris kõike ei ostnud. Mõni asi oli kodus olemas ja mõne kohta vaatasin, et saab ka ilma hakkama. 

Minu jaoks ongi kava eelis selles, et

ma ei pea mõtlema MIDA ma krt täna süüa teen.poest ei rända kaasa ebavajalikke (magusaid) asju.vaheldus mu tavalistele retseptidele

Mingit näpuga kavas ajajat minust ei saa lihtsalt selle pärast, et ma olen liiga laisk ja kava eesmärk oligi lihtsamalt elada, mitte enda elu keerulisemaks ajada. Mul on tegelt teadmised olemas, et mida ma PEAKS sööma, aga lihtsalt ei tule alati paugust häid ideid ja lõpuks avastan ma ennast sellistel hetkedel Woltist pitsat tellimas. Nüüd on lihtsalt hea teada, et täna õhtul on see ja homme too ja… Jäävad need viimase minuti rämpsu tellimised ära, sest kõht on tühi ja plaane pole taibanud keegi enne teha.

Eile küsiti instas minult selle kava kohta palju küsse ja ma ütlen ausalt, et midagi keerulist ei ole. Saad nädalaks menüü ette, kust saad ise asendada üksikuid koostisosi või tervet retsepti ja sina muudkui tee söök valmis ja nosi. Nagu öeldud, ma ei tee 100% selle järgi, sest kui mul on kodus ideaalselt küps avokaado, siis ma ei jäta teda homset ootama ja kui midagi “tahab tegemist” siis panen selle otsingusse ja teen sealt mingit retsepti.

Seega kui te olete nagu mina, kes tahab lihtsalt üldist muutust toitumises, siis ma ei põeks, et oooo mul niiii palju asju vaja ja seda-teist vaja kaaluda jne. Võta seda kava kui võimalust saada häid ideid ja omada üsna kindlalt plaani ja menüüd, et mida täna-homme süüa. Eriti alguses ei soovita ma mitut päeva “kivisse raiuda” vaid panna otsingusse kraami, mis sul kodus olemas. Usu mind, keegi ei sure ära või ei jää pekiseks, kui sa ei lisa oma salatile peterselli või koriandrit, mis siis, et retsept nagu nõuaks. Keegi ei sunni teil seda ka ostma, nii et võtke vabalt.

Kui teie toitumine on enne olnud selline, et näksid pidevalt ebatervislikku jama, sööd mida ja millal jumal juhatab  – nagu mina, siis usu mind, nagu Toots tegi pool, võid sina ka ja juba see on 100% parem, kui see, mis sa enne tegid. Ma lihtsalt räägin, et kui võtta endale see mõttemall, et nii, nüüd 100% ainult kava ja ei grammigi midagi muud, siis minul isiklikult tekitab see KOHE maailma suurima isu kommide, saia, coca ja kõige keelatu järele

kes veel veits pekki kaotada tahab?

Mitu korda olete te riidekappi korrastanud ja mõnda eset järjepidevalt kappi tagasi pannud, ise teades, et see teile selga ei lähe? Mina teen seda maru tihti. Kaasa ei aita see ka, et ma pidevalt meelega ja kogemata rase olen, sest kui ma enne Lendet rasedust planeerisin, siis jätsin ma kenasti kõik liibuvamad asjad kappi, sest need asjad, mis pekikõhuga kanda on ebasünnis, muutuvad rasedakõhu kasvades jälle kantavaks. Peale Lendet rändasid need ümber kleidid ja 38 suuruses teksad jälle “kunagi olen sale” riiulisse – mul oli plaan, et peale rasvaimu kannan neid kus see ja teine. Nagu te teate, lõppes see jälle rasedusega…

(Haha, see kõlab nagu ma oleks rasvaimu AJAL rasestatud, aga no saate ju aru küll, mida ma mõtlen, eks).

Täna koristasin kappe ja ülakorrust. Panin kõrvale asjad, mis heategevusse lähevad. Mitme asja juures mõtlesin, et… mida ma nüüd nendega teen? Ma võin need ju selga venitada, aga ütleme nii, et kõige parem see just välja ei näe. 

Kes oleks võinud arvata, et normaalne figuur ei tulegi iseenesest? Kevadel ei viitsinud ma oma voltidega võidelda ja käisin rasvaimus. Peale seda olin ma igati motiveeritud ka enda toitumise käsile võtma, sest kui juba selline suur samm sai tehtud, siis oleks ju loogiline anda endast kõik, et seda tulemust ka säilitada. Isegi siis, kui ma sain teada, et ma olen rase. 

Alguses oligi kõik lihtne ja ilus, aga poole raseduse pealt avastasin ennast aina rohkem jälle kahe suupoolega kommi õgimast. Rasvaimuga saadud lame kõht oli nagunii punni minemas (noh, tänu Martale) ja seega tundus ka okei endale “natukene” rohkem lubada. Komme, saiakesi, šokolaadi – piiramatult ja aina suuremates kogustes, sest ma olen ju ometi rase!  Lubasin endale, et kui ma enam rase pole, siis ma jälgin rohkem, mida ma suhu pistan.

Ootamatult ei olnud ma enam rase, aga käsi oli ikka sügaval kommikausis.

“Ma ju JUST sünnitasin!”.

“Ma olen ju imetav ema, mul ongi magusavajadus suurem!”

“Kui tuleb X sündmus, siis ma hakkan rohkem toitumist jälgima!”

Üks nendest kleitidest, kuhu ma ammu mahtunud ei ole!

Kaal kaaluks – see ei näita ju tegelikult midagi! Aga ma ei taha kleidi alt läbikumavaid volte vahtida. Mille jaoks ma ennast siis imeda lasin?! Nõup! Ma võin oma keha armastada millisena tahes, aga kui mul on hea platvorm veel kabedam olla, siis miks seda raisku lasta?! Olin korra kahevahel, et kas ostan endale korseti või helistan Orgule, otsustasin viimase kasuks.

Erik rääkis mu pehmeks (hehe, ma olen juba pehmeke) ja pani mulle pähe idee, et kui ma üksi “kannatada” ei taha, siis võtku ma oma lugejad kampa. Olen ma ju ennegi teinud kaalulangetusprojekte koos teiega, miks mitte ka nüüd? Koos on ju lihtsam, eksole?

Ma ise korraks veel mõtlesin, et kogu aeg ma räägin teile, et oma keha võib armastada nii ja naa sugusena (lausa PEAB), aga tegelikult ei ole mu praegune toitumine väga jätkusuutlik. Kohvi hommikul, vahepeal päeva peale veits kommi või shoksi, kui nälg silmanägemist ära tahab võtma hakata ja siis õhtul, umbes 9-10-11 ajal hakkan ma juba nälga surema ja SIIS söön kõike, mis mulle kätte satub. 

Ahne olen ma muidugi ka – kui juba praegu iseenesest on kaal nii palju langenud ja number väiksemad asjad selga lähevad, siis tekib küll tunne, et tegelt on päris huvitav, et kuhu see kõik välja viia võiks. Päris fitnesslavale ronima muidugi ei hakka, aga kui ma ühtedesse ümber teksastesse niimoodi mahuks, et “muffin top” üle ääre ei pressiks, siis oleks juba VÄGA rahul. 

püsti seistes pole väga hullu, näha küll, et kõht veits pehmeke, aga istudes on ta pehme nagu pärmitaigen

5 asja, mida ma enda auto juures armastan ja vihkan

Alustame headest asjadest, nii on vist kuidagi viisakam, mulle tundub?

Uskumatu, et ma seda ütlen, aga mulle tegelikult natukene alguses meeldis VÄGA see, et ta pole uus auto. St. ma endiselt TAHAN uut autot, aga arvestades, et ma esimesed kuu aega kindlasti roolis ja eriti parkides niimoodi…ebakindlalt tundsin, siis kogu aeg mõtlesin, et noh, kui ka kuskile aeda tagurdan, siis pole hullu

veel nõmedam

Kuna ma pole endiselt Kardoga rääkima hakanud, siis andke mulle nüüd andeks, et ma jälle sellel teemal blogin. Ma lihtsalt tahan ka vahepeal midagi öelda ja kelle muuga ma ikka räägin, kui teiega, või… blogiga. Võite minuga nüüd mölisema hakata, et SELLISTEL teemadel ei ole sünnis rääkida, aga no Kardo ju minuga ei räägi ja olgem ausad, ma olen nagunii kõike oma elust jaganud, seega oleks lausa patt mitte oma esimesest päristülist mitte kirjutada. Siiski ajalooline moment. 

Lisaks mainin kohe ära, et minu blogi – minu vaatenurk. Kõik need “mul on Kardost nii kahju, sina tegelt eksisid mitte tema!” see on ka okei arvamus, lihtsalt see ei ühti praegu minu vaatenurgaga. Te ei pea mulle ütlema, et Kardo on muidu nii hea mees, et mis ma ikka mölisen, sest ma tean ise ka, et ta muidu on. Lihtsalt praegu on meil küll omavahel mingi error.

Vait olemine annab ühele ristiinimesele väga palju aega mõelda ja see mõtlemine on ajanud mind sinna punkti, kus ma ei suuda isegi välja mõelda, et miks ma täpselt pahane olen, aga mida kauem ma vait olen, seda pahasemaks ma lähen.

Tõsi, see jõulukingi teema ei olnud tegelikult ilmselt see päris põhjus, miks ma pahane olin, sest no see paarikümne eurine “suva kett” ei olnud nüüd nii suur väljaminek, et seda nüüd täiega ette heita, et mis sa ikka raiskad suvalt meie raha vms. 

Aga kui ma ausalt mõtlen, et MIKS ma olen pahane, siis jah, see sai küll alguse mingi pool aastat tagasi, mil ma rääkisin Kardole, et kuna lapse sünniks on kombeks meestel ikka midagi kinkida naisele, üldiselt ehteid, aga ma EI TAHA ehteid, sest ma kaotan neid enivei ära ja mulle ei meeldi sääraseid kinke saada, siis ma tahan hoopis ühte megailusat lapsekandmis kotti. Andsin talle lingi ka ja puha. 

Mingi kuu enne Marta sündi ma poolnaljaga küsisin, et noh, kas on ikka tellitud see kott ja ta oli nagu wtf, mis kott, sa pole mulle MITTE KUNAGI midagi mingist kotist rääkinud. Nagu jeesus küll, otsisin talle lausa meie chatist välja selle koha ja ta oli nagu aaa ei ma ei tea, ma ei märganud seda isegi ja ma ei mäletanud ja ei, ma ei ole seda veel tellinud.

Ei no tore, aga kuna kuu aega oli veel aega (minu arust, tegelt Marta sündis ju enivei hiljem) siis ma ei süvenenud sellesse, sest ta ju sai meeldetuletuse ja küllap ta nüüd tellib, eks.

Marta sündis ära ja… kas ma sain selle kuradi koti v? Sain v????? Kas ma isegi ühegi räpase lilleõie sain, et kle tänks, et oma vagiinast neljapoole kilose lapse välja pressisid? Ei. Hui sain. 

Mingi nädal hiljem ma mainisin, et no kui sa JÄLLE mu kingi unustasid, et kena oleks vähemalt lillerootski saada olnud, peale mida saatis ta mulle kulleriga need Blummini roosid, mis mulle ausalt öeldes absull ei meeldi, sest need haisevad nagu peldikuvärskendi. Ma hoiangi neid nüüd vetsus… Aga vb mu raev nende vastu ongi tingitud sellest, et ma sain nad nädal hiljem ja peale enda meelde tuletamist. 

Nagu KUI RASKE on inimesel meeles pidada, et ma tahtsin seda ühte asja ja ma ei tea, mingit näkast lilleõit ka lapse sünni puhul. Ilmselt väga raske, ikka sada korda tuleb meelde tuletada ja pinda käia, nagu krdi kivist pressi vett välja.

Ja kuna ma seda nii kaua enda sees hoidsin ja ta jõululauas selle tellimise jutu esile tõi, et ala nii hilja ütlesin, et mida tahan, siis mul kihvataski see vana teema, et persse, ma võin sulle enne ka öelda, aga siis ju unustatakse ja üldse, et ta veel vastu mölisema hakkas, et “ma ei kingigi sulle enam midagi, kui midagi ei sobi!” siis see ajas mind veel ERITI närvi ja nüüd me siin istume.

Siiamaani ei ole rääkinud. Ja SEE ajab veel eriti närvi, et ta kaks päeva pole taibanud isegi vabandada, nagu jeesus küll, sorri et elan üldse. Me isegi magasime erinevatel korrustel, shit just got real. Ma ei tea, kas see tülitsemine käibki nii, aga I fucking hate it. Täiega! Ja mu emotsioon tilbendab kahevahel, et üks osa minust ütleb, et no hakka ise rääkima siis, nagu täiskasvanud inimene ja teine osa minust tahab asjad niimoodi kokku pakkida, nagu alloleval pildil ja lihtsalt dramaatiliselt lahkuda, sest kui juba vaikimine ei aita TEIST päeva, siis ma ei näe muud varianti kui lahkuda ja kui see ka ei aita, siis lahutada ja endale tinder tõmmata ja uut elu alustada.

Mul endine peika oli samasugune, et kui tüli oli, siis jäi vait ja mina terve selle aja aina keesin rohkem ja rohkem üle, kuni lõpuks plahvatasin ja närvitsesin nagu viimane saiko. Ma närvitsema ei kavatse hakata, sest meil on siin väiksed lapsed ja ma pole enam 18-aastane, aga varsti juhtub üks kahest, et kas ma hakkan nutma või lähengi minema. Või lähen nuttes minema.

Mitte, et ma teaks kuhu ma siis nii dramaatiliselt minema hakkan, või keda ma lastest kaasa võtma peaks (sest kui kõik lapsed, siis ma karistaks justkui iseennast), aga no persse, kuidagi peab see tüli ju lõppema ja kui dramaatiline vaikimine pole suutnud kahe päevaga teda aru saama ta vigadest, siis peab dramaatiline lahkumine seda tegema.

Vot, sellised lood siis meie roosilisest maailmast. Varsti saan vist lahutusblogi pidada, titeblogi asemel. 

The post veel nõmedam appeared first on Mallukas.

nõme

Jõulud on nüüd ära olnud, on õige aeg rääkida, et kuidas nad siis möödusid. Esimene jõuluime sai ilmsiks 23.12, mil mulle kirjutas keset ööd üks meesterahvas, kes mind juhendas, kuidas meie pelletkaminat ilma puldita tööle saada. Halle-freaking-luuja.

Teine jõuluime oli samal ööl – Marta nuttis. Eks ta ole enne ka nutnud, aga mitte nii, et tiss teda ei rahustaks. Nüüd ma saan aru, et eks see algav nohu oli, aga tol ööl ei saanud ma hästi aru, et mis tal viga olla võiks. Mähe oli kuiv, kõht oli täis, sügasin ta üle (mõnikord beebid sügelevad, aga ei saa ise sügada ja siis nutavad), aga ikka nuttis. Ja niimoodi haledalt ja kurvalt. Tahtis väga tissi ja lutti, aga samas kui imema hakkas, siis justkui punnitades ja imelikult, ah ma ei oska seletada. Ühesõnaga – ta nuttis. 

Meie hiline magamaminek oli tol ööl nagunii veninud kella kolme peale, mistõttu see 3-7 üleval passimine ei olnudki nii hull, sest ma polnud magama veel läinudki. Alguses proovisin küll magamistoas teda magama saada, aga siis tulin alla, jalutasin siin temaga kuusevalguses edasi-tagasi ja laulsin suvalisi laulukesi. Siis saingi aru, et ainuke, mis teda rahustab, ongi liikumine ja minu rääkimine. Isegi, kui see on rögisev vms. Hehe, sellega meenubki üks paari päeva tagune kommentaar:

“Nagu sa tead, sul on selline imelik naer või itsitamine, millega jätad (päris) paljudele endast kohtlase mulje, ja kui viskad paar krõbedamat allapoole vöö nalja pisut (ebameeldivalt) rögiseva ja eriti laisa monotoonse hääletämbriga, siis sinu öeldu saab kohe vastukaja. Koheselt tundub sinu suust öelduna rõveda(ma)na kui näiteks Kardo suust. Muuda lihtsalt oma häälediktsiooni.. kui sa olid noorem, siis sul sellist häält ei olnud, vaid selle oled sa ise endale teismelisena külge pookinud et kihvtim välja paista. Omal ajal oli sellel kindlasti rohkem mõju, seltskondades jäid silma. Sul on tegelikult täiesti normaalne hääl, kui sa seda madalat laiska monotoonset (lahtise röga) kõnediktsiooni rohkem ei viljeleks. Praegu töötab see sinu vastu paljudes olukordades. PEACE.”

Martat ei paistnud minu lahtise röga diktsioon häirivat, seega lõõritasin ma erinevaid laule, mis pähe tulid. Lõpuks said lauluideed otsa, mille peale panin ma History pealt mingisuguse dokumentaali katkust ja lugesin Martale ette, mis seal räägiti. Nüüd teab ka tema, kuidas katkuhaigetel kubemetes suured bakterikolded olid, mistõttu surid nad piineldes ja aeglaselt. Varem või hiljem pidi ta seda vast nagunii teada saama, miks mitte nüüd.

Kella seitsmeks sain selle nublu lõpuks magama ja viisin ta üles voodisse, et ise alla tagasi magama kebida, sest ma ei tahtnud riskida sellega, et äkki ta ikka nüüd uuesti ärkab ja ma sellega tegelema peaksin

jõuluahastus

Tegelt mul pole jõuluahastus, mul on niisama ahastus, aga kuna on jõul, kutsume teda siis jõuluahastuseks. Meil on kaminapult juba mingi kolm päeva kadunud. Fancy elu miinused – see näkane kamin ei käi puldita. Lootsin, et ehk siis saaks mingi äpiga seda looma tööle panna, aga ei. Tänu puldi otsimisele oleme me niii põhjalikult esimese korruse ära koristanud, et ei mäletagi, millal see viimati nii organiseeritud oli. Kurat. Jumala ilmaasjata, sest pulti me ju ei leidnud…

Takkatipuks oleme me kõik siin nohused ja köhased, ninagi on kinni. Kahjuks mitte piisavalt, sest eile voodisse pandud uus voodipesu haises VÄGA jubedalt. Kardo sõnul nagu maomahl ja minu meelest nagu vanamuti hingeõhk, seega jääme kokkuleppele, et nagu vanamuti ketiste linade vahel oleksime me tänase öö veetnud. Muidu oleks nagu ennegi aru saanud, aga Kardo peale pannes ei märganud ja voodisse ronisime alles kell 3 öösel, mil enam erilist viitsimist voodipesu vahetada ei olnud. Lootsime, et niiväga ehk ei häiri, aga hommikuks olime selle lebra kätte poolsurnud. Hädavaevu pääsesime eluga. 

Ega ilmaasjata vist öelda, et uus voodipesu tuleb ära pesta, aga ma arvasin, et see on mingi laadiidaa saksapreili värk. Selgub, et soovituslik kõigile, kelle jaoks vanamuti riba aroom just lemmik pole. Kes oleks võinud arvata…

Ühesõnaga ma nüüd ei teagi, et mis ma pean TEISE korruse ära koristama v? Mõtle kui siis ka pulti ei leia, ma ei tea, kas ma selle elaks üle, et mõlemad korrused ilma asjata korda teind olen.

Ühesõnaga jah, sellist elu me siin vireleme nüüd. Peame õhksoojuspumpa ja ahju kasutama, nagu mingid metsloomad. Eile korraks keeldus ka õhksoojuspump töötamast, kui ainult ahju peale jäänud oleks, siis oleksin vist kohe hädaabisse helistanud, aga selgus, et meil olid korgid välja löönud ja kui need sisse tagasi panime (mida iganes see tähendaks, ma ei tea, Kardo tegi), siis läks õnneks tööle. 

Mäletan veel neid ilusaid hetki, kus sai kamina ees jalgu soojendatud. Nüüd käi villasokkis. Nagu, noh, loom.

Ok, mis ma ikka halan. Lähen panen uue laari pesu kuivama ja pesema, sest ma kavatsen veel täna öösel nende uute linade vahel magada, miinus surnud muti hais I hope. 

tegime siin piparkooke, et ahjust tulevat soojust nautida. huuled ei ole mul muuseas veinist lillad, vaid peedimahlast. kardo IIAL ei ütle mulle, kui mu pool nägu peedimahlane on ja laseb mul rahus nii elada..





Mari kontrollib, kas Marta on veel soe või puhta pulgaks jäätnud

The post jõuluahastus appeared first on Mallukas.