Mariann Kaasik's Blog, page 155

wtf just juhtus

Muidu oli väga tüüpiline õhtu. Võtsin Mari aiast peale, käisime poes ja hakkasin mina Lendele järele sõitma, kui Nelgi tänava lõpus vaja vasakule keerata, aga ristmikul seisab must kogu. Päris tee peal polnud, rohkem võssi vahel, käed silmade peal. Nagu õudusfilmis, ütlen ma teile. Kuna ma teda vahtima jäin ja kõvasti aeglustasin, siis jõudsin ma märgata, et kogu on sussides. Ma esiti ei saanud küll hästi aru, aga kuna sussides inimene, kes imelikult võssis seisab, tundub veidi kahtlane, siis otsustasin seisma jääda.

Läksin lähemale ja sain aru, et tegu on vana mehega. Jope oli seljas, isegi müts peas, aga tuhvlid jala otsas. Uurisin, et kas tal on ehk abi vaja, mille peale kurtis onu, et nii pime on, et ta ei näe koju minna. Kuna ma enivei autoga, siis pakkusin, et võin ta koju viia.

“Oi, ma elan väga kaugel, ma olen KAKS PÄEVA kõndinud!” kinnitas ta mulle. Kuna see mulle usutav ei tundunud, siis ma eeldasin, et ju siis on vanakene lihtsalt veits sooda. Küsisin, kas ta oma aadressi teab ja olin valmis juba selleks, et ta tõesti on ma ei tea kust teisest linnaosast kohale kobistanud. Aga kui ta tänavanime ütles, siis tundus see niii tuttav ja mapsi pannes sain aru, et me olime pmst sealsamas, mingi 300 meetrit tema majast, kui sedagi.

“Ei no tere tali,” mõtlesin ma. Sama tunne, nagu leiad tänavalt kellegi kassi ja hakkad teda hullult päästma, aga siis tuleb välja et ta on oma koduhoovis ja kohe tuleb omanik ja küsib, et miks ma ta kassi näpin. Kuna aga keegi ei tulnud küsima, et miks ma ta vanameest näpin ja ega ma teda tõele au andes näppinudki, siis mõtlesin, et viin härra siiski koju.

Muidugi omaette ooper oli ta autosse saada, sest esiteks arvas ta, et ma olen politsei. Siis arvas nats, et ma tahan teda röövida ja alles lõpuks istus ta vastumeelselt autosse. Midagi rääkis veel, et otsib oma koera, aga kuna ma ei näinud seal ühtegi koera ja mul oli vaja Lendele ka järgi jõuda, siis koera päästmise jätsin järgmise üllameelse jaoks.

“Mis see vana mees on?” küsis Mari äärmiselt ebaviisakalt. Ta nimelt ajab mis ja kes segamini…

Jõudsime maja ette, aga ma ei julgenud teda seal lihtsalt maha panna, sest ta ei tundunud nii adekvaatne, et oma päris aadressi 100% teaks ja pärast eksleb jälle kuskile edasi. Koputasin uksele ja kohe avas selle naisterahvas, kes oli megaaaa mures ja ütles, et ta abikaasa on juba kaks tundi ta isa otsinud ja tänas mind ette ja taha, kuigi noh, ma tõin teda mingi 1 min sõitu koitsa, kui sedagi.

Ühesõnaga, vanake sai koju toimetatud ja loodame, et teda seal teinekord paremini peetakse, et ta rändama ei pääseks.

The end.

Siin peaks vist olema pilt minust ja vanamehest, aga veits imelik oleks tundunud teda pildistada, nii et kujutage ette ühte vana meest musta jopega. Kuna aga avapilt peab olema, siis olgu selleks Lende, kes söödab oma nukku.

The post wtf just juhtus appeared first on Mallukas.

noh, olete liitunud v?

Ma ei hakka rääkimagi, et alates eilsest, kui me Orxiga seda pulli kampaaniat alustasime, olen ma max põnevil olnud. Üks osa minust ütleb, et 3500 inimest on ju NII palju, et no kust ma need 3500 inimest leian, kes koos minuga tahaksid orgutada (haha, hea sõna). Praeguseks on minu lingist kavaga liitunud juba 575 inimest, niiet “ainult” 3000 on vaja veel liituma saada, kui raske see ikka olla saab?

Eks näis! Mina igatahes soovitan kõikidel liituda, sest -69% ale kavale kestab ainult 48h veel, ehk siis ülehomseni. Ja ma ei ütle seda ainult selle pärast, et ma autot tahan, kuigi ma tahan autot kah, ei hakka varjama

rämpstoit? nõup, fitlaif krt!

Ütlen kohe ära, et ma olen oma praegust lemmikut mingi viis-kuus-seitse korda sööönud ja ei saa ma temast küll. Kana, laim, koriander ja see krõbe taco – lihtsalt suussulav kombo. Ma olen paar väikest kohandust teinud ka Orxi enda retsepti, loodan, et ta mind selle eest menti ei anna. Igatahes mõtlesin, et jagan teile ka. Olgu te Orgutajad või mitte, see on söök, mida igaüks õhtusöögiks teha tahaks. See, et ta veel tervislik on, on ainult boonus. Ma ise arvasin, et NII head asjad ei saa tervislikud olla

Orgu lubas mulle uue auto osta ja ma annaks siis vana tasuta ära…

Täitsa lõpp, ma ise ka olen praegu veits šokis sellest, mis toimub…Suvalisest naljast Orxiga on saanud “sajandi võitlus”, aga okei ma räägin teile lähemalt: Nimelt suutis Orgu mind ära rääkida ja õue lohistada powerwalkima, või midagi säärast, sest jumal teab, et joosta ma ei suuda enivei.  Nagu ikka ei jätnud ma kasutamata võimalust rääkida oma viimase aja põhinalja – seda, kuidas ma iga kord lasteaeda minnes ja sealt tulles hirmuga ringi vaatan, et keegi mind ei näeks, et ma saaks oma lapse kiirelt PAGASSIST välja võtta. Tegelikult nad mul päris hunnikus seal taga ei sõida, aga kolmas rida istmeid on lihtsalt ainult pagassist ligipääsetav. Seega peab Mari sõitma nagu Mehhiko tööline, auto pagassis. Ei osanud mina seda enne mõelda, vaatasin autoostul ainult seda, et lapsed autosse mahuks, aga KUIDAS mahuks, seda ma välja ei mõelnud. Ups!

Igatahes läks meie jutt kuidagi nii kaugele, et Erik viskas nalja, et kui ma oma eelmise eduka kavamüügi kampaania üle trumpan, siis ta võiks mulle tänutäheks suurema auto osta küll. Te oleks pidanud ta nägu nägema, kui ta aru sai, et ma seda nüüd kohemaid tõsise lubadusena võtsin. Ta küll üritas ennast päästa ja puterdas, et ma peaksin saama üle 3500 liituja ja et no täitsa uut autot ta mulle ka nüüd osta ei kavatse, aga lubas siiski, et suurema, uuema ja mugavama küll. Ja kui ma ei saa 3500 inimest enda tiimi, siis lubasin ma Erikule terve elu tasuta tööd teha – promoda, pildistada, kirjutada, mida iganes ta soovib…Eks ta sai aru, et ega minult midagi rahalist oodata ei ole, vaene kolme lapse ema, nagu ma olen

sihitu ja ambitsioonitu

Jane kirjutas oma blogis, et ta on mõnikord kurb selle üle, et tal pole sihte ega ambitsioone, et juba 25 aastat vana, aga IKKA null tulevikuplaani. Mina lugesin ja mõtlesin, et huvitav, miks see kurvaks teeb. Või rohkem selle külje pealt, et kas ma peaksin siis ka kurb olema, sest jumala ausalt, ei ole mul küll õrna aimugi, milline on minu elu viie, veel vähem kümne aasta pärast. Ainult mind see ei kurvasta, hoopis kuidagi äge on mõelda, et maailm on tegelikult meie ees ju valla ja kümne aasta pärast võimegi me olla jumal teab kus ja teha jumal teab mida. Plaane võib ju teha, aga ega ilmaasjata öelda, et inimene teeb plaane ja jumal naerab, või kuidas see ütlus oligi.

Sarnaselt Janele olen ka mina usinalt lapsi saanud (ta vaid ühega peaaegu ees

millest ma 10a tagasi blogisin?

Ma olen ka üks nendest, kes leiab, et 10 aasta tagused blogipostitused on palju huvitavamad lugeda, kui 10a taguseid pilte vahtida. Muidugi on samal ajal maru imelik mõelda, et ma üldse nii kaua bloginud olen ja tegelikult isegi kauem veel, ma olin ju 15 kui alustasin, uskumatu – 14 aastat! Aga vaatame, mis toimus 10 aastat tagasi Mallu jaanuaris:

Okei okei, paneme siis ühe pildi ka, et ikka toredam oleks

lapsed ja hommikud*

Mu lastele meeldib hommikuti igasuguseid piimatooteid tarbida. Kohukest, kohupiima või jogurtit. Samas lasteaias hakatakse ju nagunii kohe sööma ja seega pole mõtet palju midagi magusat kätte anda, siis muidu seal ei söö. Või noh, Mari ei sööks, Lende vist sööb alati ja kõike, mida ette antakse. Seega oli viimasel ajal hommikuseks kiireks multa vaatamise rüüpeks mingi jogurtijook.

Enne oli meil kodus rohkem Actimel, aga kui Valio enda uued jogurtijoogid koos tätoveeringuga pakki panid, pidin edaspidi Mari survel neid ostma. Muuseas, kuigi nad on mõlemad üsna suhkrurikkad, siis Valio Gefiluse joogis on seda siiski tsutt vähem, lisaks on juurde lisatud B12 vitamiini, D vitamiini ja piimhappebaktereid. Seega ei olnud ma vahetuse üle kurb ja ma ei arva ka, et see üks magus joogike päevas neile paha teeb. Pigem aitab suhkrulaks lapsel hommikul kargu alla ajada

mu auto on soe!

Mäletate ma rääkisin, et mõtlen autole Webasto paigaldamisele? Noh, ühel hetkel see ära sai tehtud ja veel nii ideaalsel ajal, et just peale seda hakkasidki külmemad ilmad. Kuna neid erinevaid variante oli omajagu, siis lasin endale lihtsalt öelda, et mis nende meelest kõige parem ja mugavam on, ning selle võtsingi. Valituks sai ThermoCall 4 süsteem.

Esiteks pidin auto viima Viimsis asuvasse Autoeksperti. Kuna aga Marta oli siis vaid paar päeva vana, aitas sõbranna mind hädast välja ja viis auto ise kohale. Põhimõtteliselt oligi nii, et hommikul viisin ja oleksin juba õhtul tagasi saanud, aga mul sõbranna tõi hoopis järgmine hommik ära ka. Mul vahet polnud, ma passisin vastsündinud Martaga nagunii kodus ja nautisin täisteenindust heade sõbrannade näol.

Kasutamine on lihtsamast lihtsam. Umbes 10 min enne sõitma hakkamist helistan ühele numbrile (Webasto on mingi sim-kaardiga ühendatud, mis on nüüd kuskile autosse ehitatud?) ja kõne peale hakkab auto ustavalt soojenema. Umbes 10 mintsaga saab juba vabalt sõitma hakata. Teine variant on äpist ühte nuppu vajutada, see paneb ka auto sooja:

Paljud ütlesid, et Webasto on nii mõttetu ja sama lihtne on ju õue minna ja ise auto tööle panna, et see soojaks läheks. Tegelikult ju ei tohi, sest ma nagu mäletan autokoolist, et üle kahe mintsa ei tohi niisama mootor käivitatud olla? Eksin või? Teiseks ei viitsi ma elusees saapaid jalga ajada, läbi lume õue sumbata, auto tööle panna, riidest lahti võtta ja siis hakata lastega siin rapsima nende mütside ja kombekatega.

Ega jah, ta muidugi mingi HÄDAVAJALIK ei ole, aga väga-väga mugav sellegipoolest. Külmas autos sõita on vastik, pean ma tunnistama. Ükspäev pidin Webastota hakkama saama, sest mul oli sim-kaardilt raha otsa saanud. Iga kord, kui ma seda telefoniga käivitan, siis ta võtab sealt mingid sendid maha ja nüüd oligi otsa saanud. Jumal tänatud, et ma selle sim-kaardi ümbrise alles taipasin jätta, muidu mul poleks õrna aimugi olnud, kuhu ma seda raha kanda saanud oleksin

peaaegu kaheksa nädalat uus!

Käisin täna stuudiost läbi ja kuna Marta oli kaasas, siis tegin temast ka mõned pildid. Ma ei arvanud, et suurt asja saab, sest üldiselt pildistatakse ju ikka päris beebit (kuni 14p), siis järgmisena enamasti siis, kui ta istub ja siis umbes aastasena. 2-4 kuud on selline tobe aeg, et enam palju ei maga, ei lase ennast käänata ja väänata ja üldse, pole kõige parem vanus pildistamiseks. St seda ma ARVASIN, aga nüüd mõtlen, et miks ma seda arvasin? Täitsa vahvaid pilte sain. Oleks mul endal ka rohkem “nägu ees” olnud, siis oleks Kardol lasknud meist koos ka teha, aga ta pole eriti hea fokusseerija enivei

tulen kapist välja siis…

Krdi Mari-Leen-Mellid, raisk! Paljastas oma blogis, et kuna tema on igas olukorras erinev inimene ja omab miljonit pale, siis ega mina parem pole. Sest kui me aastaid tagasi koos veinitamas käisime, SIIS ma olin blogis ja päris elus sama inimene, aga nüüd…

Või näiteks Mallukas, jah, ta võib nuttes laivi teha ja lolli peaga Mangi jagada ja kõik need “päris asjad” sinna juurde, sitanaljad, ülevõlli tekstid trussikumiisudest, dramaatilised blogiskandaalid jne.. Aga see ei ole see Mallu, kellega mina käisin vanasti veini joomas. Ja olgugi, et me ei ole praegu ma ei tea kui kaua veinil käinud, siis ma olen enam kui kindel, et päriselu-Mallu pole blogi-Mallu

Nii see oli jah, et kui nuttes laivi tegin, siis toppisin pool sibulat silmalau alla, et teeselda, et ma nutan. Päris elus oli mul suva, et mulle postkasti kuuetonnine arve potsatas. Trussikumiisuga oleme parimad sõbrannad, dramaatiline pole ma iial olnud. Sitanaljad on mul ka ainult blogis, kui te mind päris elus näeksite, te saaksite šoki. Ma olen daam. Ja ma ei mõtle nagu lihtsalt peene preili, vaid konkreetselt DAAM! Õhtukleit, pitskindad, monokkel ja briti aktsent, kõik jutud. Päris-Mallu ei ropenda kunagi. Päris-Mallu joob kellaviieteed ja pügab iga kolmapäev oma tõupuudleid. Mis te uskusite, et ma seal Swingeriklubis käisin ja sitaseks sain? Hehe, head lollakad olete…

Kui ma nüüd üdini aus olen, siis ega mu nimi ei ole Mariann ka. Mu nimi on Külli ja ma elan tegelikult Narvas. Olen 36 aastane ja hobid on keraamika, nahkehistöö ja rannal jalutamine. Mul on abikaasa, kelle nimi on Illimar, aga kuna ta on nii kole mees, siis ma blogis näitan meie alt naaber Kardot. Ta on lihtsalt fotogeenilisem. Ega te ju ei eeldanudki, et PÄRIS elus mul sama mees oleks, kui blogis väidan, ega ju? See on ju LOOGILINE, et igaühel on miljon palet ja on kuue perssega. Päriselt on mul üldse viis poega, aga kuna nad pole nii armsad, kui tüdrukud, siis ma olen siiani pildistanud blogi jaoks rohkem oma sõbranna Eve tütreid. Me käime koos keraamikas ja tal on suva, et ta lapsed mu blogis esindatud on. Kui saadet filmisime, oli tal lausa hea meel, et sai enda pudinad paariks nädalaks jalust ära.

Pmst iga mu postitus on siiani suht vale olnud. Kui ma kirjutan, et ma olen kurb, siis olen ma tavaliselt olnud kõige õnnelikum. Kui ma kirjutan, et ma olen rõõmus, olen ma suht alati kliinilises depressioonis. Kui ma kirjutan, et käisin lastega siin-seal, siis tegelikult istusime me päev läbi umbses toas ja no KLASSIKALINE mina on see, et ma kirjutan teile, et ah, sattusin siin poodi, jumala casually, mind ÜLDSE ei kutsutud, aga mina astusin sisse ja tabasin müüja enda blogi lugemas (muuseas ALATI taban ja kui ei taba, teen intriigi!) ja siis ta annab mulle “niisama tasuta asju” ja siis ma väidan teile, et see polnud ausalt koostöö. Ja teie, lollid, usute. Hehehhehhehhee!

Tegelikult on nii mõnus lõpuks ometi mina ise olla. Suur aitäh Marimellile selle paljastuse eest, lõpuks saan ennast vabaks lasta ja ei pea enam teesklema. Nii keeruline oli tegelikult siin blogis Mallukat teeselda, ise olen Külli Narvast, saate ju isegi aru. Ja kuna ma siin blogis olen hullult endale kuvandit loonud, siis saab päris tore olema lõpuks ka enda päris nägu teile näidata. Palun väga, tõeline mina.

Foto: Pixabay

Ja kui te head lapsed olete, siis näitan ma teile varsti oma peletisest meest, Illimari ja meie tatiseid poegasid kah. Aga ma ei tea veel millal. Senikaua, käige kõik sügavale v***u, sest mul on oma lugejatest tegelt max poogen ja ma lihtsalt iga päev istun ja loodan, et te auto alla jääks, koer teid hammustaks ja ülemus lahti laseks.

Peace out,

By: Külli.

The post tulen kapist välja siis… appeared first on Mallukas.