Mariann Kaasik's Blog, page 157

see piinlik vahtraleht

Andke andeks, kui ma max käojaani ajan, aga ma lugesin mingi hetk artiklit, et uuest aastast tahetakse vahtraleht vabatahlikuks teha. Ma ei tea, kas siis nüüd ongi juba või mitte, aga ma mäletan, et selle artikli all olid juubeldavad kommentaarid, et jeee, lõpuks, vahtralehed on ikka nii mõttetud ja mida kõike veel. Et neid piinlik lausa hoida autol. Mina näiteks ei leia, et need mõttetud oleks ja ma enda oma kavatsen kasutada ka siis, kui see kohustuslik olema ei peaks.

Jah, on neid, kes signaalitavad ja mööda tuhisevad, aga ma usun, et need teeksid seda ka siis, kui mul vahtralehte ei ole. Mul nüüd sõidukogemust vaid paari kuu jagu, aga ma näen ära küll, et 50ga sõidavad linna sees inimesed vist ainult siis, kui politseid näha on, muidu on selline 60 tavaline taks. Ja kui sina seal 50ga koperdad, siis kimatakse võimalusel vihaselt mööda.

Minu loogika on see, et vahtraleht näitab, et ma olen algaja juht. See tähendab, et on võimalus, et ma võin teha imelikke manöövreid (sorri, noh

sitt turundus või nii

Iga päev puutume me kokku paljude ettevõtetega. Olgu selleks siis toidukauplus, e-pood, kohvik – variante on täiega. Ja absoluutselt igal pool on võimalus, et võime saada negatiivse kogemuse osaliseks. Kõik on lihtsalt inimesed, “shit happens” ja täitsa loogiline, et päevad pole vennad. Kook, mis eile võis kohvikus imehea maitsta, võij järgmisel päeval olla kuivanud ja rõve, sest keegi unustas selle kuskil letil välja vahetada vms. Et kohvik ise on ikka sama hea, kui ta eile oli, aga asjaolude kokkulangemisel võivad kahe päeva kogemused olla nagu öö ja päev.

Seetõttu on minu meelest ülioluline see, kuidas ettevõte ise negatiivse tagasisidega käitub ja mis ta selle infoga ette võtab. Toome näiteks minu eilse postituse sellest svingeriklubist. Kuigi ma seal enne käinud pole ja tagasi minna ei kavatse, siis ma olen üsna kindel, et see ei ole neil mingi firmapoliitika, et kapp 30 peab alati paksult sitaga kokku määritud olema. Ma oleks täitsa uskunud, et keegi oli seal natukene liiga palju joonud või oma ee… tagaust kasutanud, et säärane õnnetus juhtus ja kuna ma olen juba harjunud sitamagnetiks olemisega, siis oleksingi ma seda võtnud kui ühte humoorikat seika mu elus. Lihtsalt tundus maksimaalselt naljakas, et see üldse juhtus, aga no näed, juhtus.

Nagu ma kommentaaridest aru sain, siis üli paljud ei teadnud üldse, et selliseid kohti eksisteerib. Vahet ei ole, et osad ohkisid ristimärki ette lüües, et apppi-appi, kes sinna ikka seksima läheks, siis fakt on see, et on neid, kes lähevad ja on neid, kellele selline svingerivärk huvi pakub. Mina isiklikult ei imesta maailmas enam millegi üle, seega ei ole ka fakt, et inimesed tahavad oma seksellu vaheldust tuua nt võõrastega seksides, kuigi traumeeriv. Ja ma olen ÜSNA kindel, et eilset blogiposti lugedes mõtles nii mõnigi, et okeiiii, päris huvitav koht, vb peaks kunagi minemagi.

Pmst ei eksisteeri sellist asja, nagu negatiivne reklaam, sest noh, see on ikka reklaam. Umbes nagu kui ma kirjutasin sellest kohutavast Maximas müüdavast tulnukast, kes kraaksub iga su sõna järele ja on maailma kohutavaim ja vastikuim mänguasi – mis juhtus? See müüdi pmst igast Maximast välja ja inimesed olid nõus lasteasjade gruppides selle eest kahekordset hinda maksma. Kuigi minu ainus “reklaam” oli see, et see on kohutav junn. Saate aru eks.

Seda enam oleks võinud ka Club69 tiim eile sellest olukorrast minu meelest juba puhtalt huumoriga välja tulla. Kui see pole ehe “shit happens” olukord, siis ma ei tea, mis oleks. Arvata on, et seal käibki selline vabameelsem seltskond ja kui klubi oleks eelmise posti all kaasa naernud ja öelnud, et klge jah, kellelgi oli vist liiga lõbus vms, aga et üldiselt seda ikka pole ja tulge ala teinekordki tagasi, siis oleks see minu meelest jumala okei olnud. Aga mida teegi klubi?

Esiteks saatsid nad mulle eile hommikul e-maili:

Tundub üsna sõbralik kiri eks? Aga ometi olid kommentaarid mu blogis veits mitte nii sõbralikud (sama e-maili pealt kirjutatud)

Et ühesõnaga väidab Club69, et esiteks ei pruukinud see üldse sitt olla. No okei, täiesti tõele au andes, siis ma seal mingit päris ekspertiisi ei korraldanud. Ma saan ainult öelda, et see haises nagu sitt, see nägi välja nagu sitt ja see tundus mu käel tekstuurilt ka üsna sita sarnane. Aga jumal teab, äkki oli üldse šokolaad, mitte pask, never say never!

Teiseks oli see minu seltskonna poolt PLANEERITUD? Et me sõbrannadega enne välja minekut tegime näod pähe, sittusime endal käekotid triiki täis ja panime linna poole lehvima, et ehk saab kuskil “kliki nimel” seinad sitta täis määrida? Päriselt räägite või? Või nagu…kui usutav see oleks üldse, nii kümnepalliskaalal? Ma saan aru, et ma tundun maru skandaalne tegelane ja noh, loomulikult ka klikinälgas, aga reaalselt, et ma lepin sõbrannadega enne kokku:

“Tavai tsikid. Kas kõigil on pask kotis? Ok, väga hea. Täna lähme siis sinna svingerisauna ja kuna sellest ainuüksi on vähe, et ma üldse sellisesse kohta läheks ja midagi seal kirjutada vast nagunii pole, siis teeme nii, et sina juhid tähelepanu kõrvale ja mina hõõrun sitta kapile. Siis teeskleme nagu omggg, iuuu sitt kapil ja SIIIS on mul lõpuks hea teema millest kirjutada? Teeme ära!”

Ma ei suuda, see kogu asi on lihtsalt nii naljakas, et ma spekuleeriks veel natukene edasi, et kas üks klikinälgas blogija hoiab üldiselt sitta lahtiselt kotis, või on tal selle jaoks seal spets purk? Gripp-kott? Plastikaatkott kakaga? Ja kui seda siis kuskile hõõruda, kas selleks on tal mingi spets kummikinnas või sitaspaatel kaasas? Tunnistaja olla ju olemas, ootan vastuseid!

kohe, kui laste kõrvalt välja saab, siis torman svingerdama

Ma olen juba jupp aega oma avatud blogi ees istunud, et eilseid muljeid kirja panna, aga tõesõna iga kord kui ma mõtlen eilsele õhtule, hakkan lihtsalt naerma ja ainuke mõte mu peas on “what. the fuck”. Aga okei, ma alustan lihtsalt kuskilt ja vaatame, kuhu ma jõuan. Ühesõnaga…

Rääkisime eile ühe sõbrannaga juttu ja kuidagi läks teema selleni, et mingi päev võiks Parolesse minna, sest pole seal iidamast-aadamast käinud ja seal on nüüd uus köök (Peruu köök) ja ega ma ei ole tegelikult ju üldse kuskil VÄGA ammu käinud. Rasedana ei viitsinud ja nüüd tundus, et aeg on seal maal, et paariks tunniks võiks ju minna. Kardo arvas ka, et tema saab lastega ilusasti hakkama ja piima on külmikus Martale küll ja veel ja pudeli võtmisega tal probleeme pole, seega anti mulle linnaluba. Ma arvasin, et ega ma kauem, kui südaööni väljas ei ole, sest Martal võib ju kodus süüa olla, aga ma ei teadnud, kui kaua mu tissid väljas olla lubavad.

Parole oli tore nagu alati ja ühel hetkel tuli mulle mõte, et kirjutaks Triinule. Et kui ma juba enivei NII harva väljas käin ja ilmselt sada aastat enam välja ronida ei viitsi, et tahaks ju Triinuga ka tsillida ja vabalt võtta, ilma, et meist kumbki rase oleks, nagu meil enne juhtunud on

õelus?

Mul oli kunagi illusioon, et kuna mul on tütred, siis saavad meie õhtud olema sellised, et mängime kõik koos matchivates kleitides lauamänge ja käime kõik koos juuksuris ja jookseme naerdes käsikäes päiksepaistelisel päeval aasal, lillepärjad peas – kõik need casual asjad, mida filmides emad oma tütardega ikka teevad.

Ja mul oli kunagi teine sama kaunis illusioon, et mu tütred on parimad sõbrannad, kes iga päev koos mängivad, teineteisele salajutte räägivad, vaikselt naeru kihistades tobedaid nalju teevad ja üksteise patse punuvad. Seda kõike loomulikult käsikäes ja päiksepaistelisel aasal ja kõik see jutt. Noh, ikka nagu bestikad, kes naeravad ja nutavad koos ja…

Üks osa sellest läks täide. Nad tõepoolest naeravad ja nutavad. Küll mitte alati koos, aga teineteisest sõltuvalt küll. Näiteks siis, kui üks võtab kapi pealt suupilli, mida keegi pole mitu kuud puudutanud. Puhub ühe akordi, kui juba teisele meenub, et kuule, see on ju MINU suupill! Muidugi võiks suupilliomanik lihtsalt rahulikult edasi elada, sest kui pole see pill teda kaks kuud huvitanud, kannatab ehk veel kümme mintsi oodata, aga ei, loomulikult mitte.

“Lende. ANNA SEE SIIA! Lende!! ANNA SIIA!!! EMME, LENDE EI ANNA! See on MINU suupill! EMME!!! LENDE, ANNA!” ise samal ajal suupilli ära kiskudes.

Lende aga ei anna alla. Mis on tema käes, on tema oma. Mis on kapil, on tema oma. Mis on tema silmapiiril, on tema oma. Seega on ka suupill tema oma ja Mari kisa ainult häirib teda. Ja mida sa teed, kui keegi sind häirib? Variante on mitu. Sa võid kriisata ja söösta teise suunas, üritades teda kõrist hammustada. Sa võid talle selle sama suupilliga piki pead anda ja siis sekund hiljem viisijuppi puhudes eemale jalutada. Sa võid rusikaga ka anda, kui suupilliga riskida ei taha, võib ju teine katki minna. Lende viimase aja uus lemmik on veel see, et ta võtab tuima näoga Mari juustest, kisub ta ühe järsu tõmbega põlvili ja hakkab siis teda piki põrandat minema lohistama.

Kui ma seda esimest korda nägin, siis ma olin nagu:

Ja kui ma seda teist korda nägin, siis ma olin nagu:

Ja no loomulikult Mari nutab röökides ja kui ta ennast Lende haardest vabastab, siis annab ta oma armsale õele lihtsalt rusikaga piki pead. Ja siis nutab Lende röökides.

Sain mis tahtsin, nutavad koos.

Uskuge mind, ma olen nagu katkine plaat, kes päevast päeva siin iniseb, et lapsed, ei tohi lüüa. Ei ole nii, et ma laseks neil rahumeeli, ise pealt vaadates, teineteist invaliidiks nüpeldada. Ma muudkui käin ja korrutan, et teisele ei tohi haiget teha, nii ei ole ilus. Mõnikord Mari noogutab kaasa ja lubab pühalikult, et ta enam ei tee. Seda täpselt nii kauaks, kuni jälle keegi kellegi suupilli puudutab või muud sama dramaatilist. Lihtsalt KOGU AEG on siin selline vaatepilt:

Ja selline…

Ja selline…

Alles tänagi käiasin siin jälle oma lemmikuid fraase nagu:

“Mari, palun ära karju oma õele kõrvaauku!”

“Lende, ei viska Mari rinnapumbaga!”

“Lapsed, ei tohi lüüa!”

“KUI SINA LÄHED OMA ÕDE KÄGISTAMA, SIIS POLE IME, ET TA SIND VASTU KÄGISTAB!”

“Mari! Kas ma pole sulle sada korda rääkinud, et pole ilus inimestele haiget teha?”, mille peale ta mulle muuseas südamerahuga vastas: “Lende ei olegi mingi inimene…”.

See on üldse nii, et mida rohkem õhtusse kell tiksub, asenduvad hommikused “Oi tibukesed, nunnukesed, palun ärge lööge teineteist, sest niimoodi teine saab haiget ja see ei ole ilus! Me ju siin peres nii armastame teineteist ja teisele haiget tegemine ei ole lahendus, kasuta sõnu, kullatükikene!” lõpuks sellega, et ma olen nutu ja röökimise suhtes nii seest surnud, et nii kaua kuni arteriverd ei pritsi, ei liiguta ma isegi kulmu, kui ainult hõikan neile aeg ajalt: “Kas te võiksite teineteist kuskil kaugemal peksta või vaiksemalt nutta, kui te ilmtingimata seda tegema peate?”.

Selleks hetkeks kui nad magama lähevad, on mul reaalselt selline tunne, et ma olen jällegi veetnud ühe päeva ebastabiilsete daamide osakonnas kuskil naistevanglas. Pidevalt mingi kaebamine ja peksmine ja kägistamine ja asjade viskamine ja näpistamine ja inin käib nii intensiivselt, et vahepeal ma istun ja unistan sellest, et ma oleksin kurdina sündinud, sest siis saaksin ma lihtsalt iga kell  silmad sulgeda ja minna oma mõtetes jälle sinna punkti, kus nad naeru kihistades teineteisele patse punuvad ja südamesaladusi jagavad. Oleks see alles ilus…

On ka üksikuid hetki, kus nad ei käitu nagu metsast välja karanud huntide poolt kasvatatud elajad. Näiteks lasteaias proovis Lende ühel kaunil päeval selle teiste näpistamise ja hammustamise ära ja ei teinud seda enam kunagi. Iga päev kui järele lähen, siis kuulen, kuidas ta oli nii tubli ja armas ja sõbralik ja käis ja kallistas ja…Samas see hetk, kui koduuksest sisse astub, siis hakkab üks inin ja hälin pihta. Mariga sama lugu. Lasteaias räägitakse, kuidas Mari on nii empaatiline ja tore ja hoolitsev ja aitab alati teisi ja ma tõesti usun seda, sest ma näen kuidas ta näiteks Martaga ongi selline, aga kui asi puudutab Lendet, siis on teised lood.

Ma ei tea, mul pole kunagi õdesid olnud, aga mul on tunne, et Lende pole Marile algusest peale eriti meeldinud. Sellist nunnutamist, nagu ta Martaga teeb, ei ole tal Lendega iial olnud, aga no eks ta oli väiksem siis ka, ma ei oska mingeid põhjapanevaid otsuseid selle põhjal teha. Aga alles kuu aega tagasi küsis Mari minult üks õhtu mõtlikult: “Millal Lende oma koju läheb?”. Ma vastasin, et Lende ongi ju oma kodus, et ta elab siin. Mille peale Mari ohkas ja vastas: “Kahju…”.

SAMAS! Kui Mari midagi poest endale valib ja Lendet pole, siis ta võtab ikka alati Lendele ka, et Lende kurb ei oleks. Ja no paar sekundit igas päevas suudavad nad isegi koos mängida, nii et mõlemad naeravad ja mõlemal on lõbus. Mis siis, et loetud sekundite pärast keegi raudpolt kuskil nutab ja saab kägistet, aga no seda enam hindan ma neid harvasid momente, kus nad tõesti on sõbralikud ja ei ürita teineteisele püsivaid kehavigastusi tekitada.

Tunduvad nagu mega suured sõbrad, eks

“Lendeeee, ära nügiiiiiiii”

Siin üritab Mari Lendet ära ajada, aga Lende hoopis arvab, et see on naljakas

Mari muuseas läks aina vihasemaks, seda rõõmsamaks läks Lende

Kerge kägistus igas päevas

Huvitav, kas nad kunagi hakkavad hästi läbi saama? Minu lootus on, et kui Lende ka korralikult rääkima ja ennast väljendama õpib, siis saab ehk lihtsam olema ja eks praegu ole ka selline kohanemisperiood, aga ma oleks max tänulik, kui see kohanemisperiood ei hõlmaks pidevat peksu ja tülitsemist.

Nüüd te siis saate tõe teada, et kui ma rääkisin, et ma teen lastele eraldi päevadel lasteaiavaba päeva, siis mitte selle pärast, et omg ma nii hea ema ja tahan neile anda imelist individuaalset aega meiega, vaid selle pärast, et ühel päeval nädalas üheksast viieni nautida seda luksust, et majas on ainult kaks last, kes ei kakle

koristasin köögikappe

Nagu lubatud, siis hakkasin eile edasi koristama, et aru saada, mis sööki ja kui palju meil majapidamises on. Nüüd on kõik maapealne söök välja kaevatud, ainult kelder on veel vaja üle vaadata, kus on ka see põhjatu külmakirst. Mis seal on, ei ole mul õrna aimugi, aga ehk saan täna teada.

Igatahes oli mul lootus, et võtan kapid tühjaks ja panen asjad tagasi ja kulutan elust umbes pool tundi, aga tegelikult tegime me seda Kardoga hilise ööni. Noh, kui juba välja võtsin, siis sorteerisin ja jaurasin ja puhastasin ja organiseerisin ja LÕPUKS saime köögi nii korda, et kohe lust on seal käia.

Kui ma kõik asjad välja kraapinud olin, siis muidugi nii suur lust ei olnud. Ma tõesõna arvasin, et meil on kappides vähem asju. Seda enam, et jõululaupäeval andsin ma KOLM suurt kastitäit toiduaineid ära. Ilmselgelt olen ma toidu-hoarder, näete ju isegi…Aga no mis ma siis kappidest leidsin:

hunnikutes mett, kookospiima, ube, oliive, herneid, maisi ja jackfruit’i. Sellest viimasest pole mul õrna aimugi, mida teha, aga ometi olen ma ta kunagi soetanud.

õunaäädikas, ploomikaste, suitsusiirup, erinevad pastakastmed, hernesupp, tomatisupp, ühepajatoitm kookosrasv, teine purk gheed.

Soolaseid snäkke, pähkleid, mega suur kott mett, VIGO kombutšat, hummusekrõpse, popkorni.

marineeritud seeni ja bataati leidsin kah.

makaronilised

Kohvi ja tee kraam

Stuff, millega teha muud stuffi :D

Kuivaineid jalaga segada

Laste snäksid.

Erinevad vedelikud

sain teada, et Kardo pettis mind!!!

Ma olen teile siin kõike oma elust jaganud ja ega ma seda saa ka enda teada hoida. Eks see elu ongi selline, et kui sa ARVAD, et sa inimest tunned, siis võib vabalt ette tulla seda, et saad ainult tänu mõnele heale inimesele teada, mis sorti mehega sa koos olnud oled. Mina pidin nt räpiloost teada saama, et enne babyshowerit käis Kardo mind petmas oma eksnaisega, saate aru jah? Ma ei tea täpselt, kas siis enne Lende sündi, või enne Marta sündi, sest Mariga mul babyshowerit ei olnudki, aga ei teagi nüüd, kumb variant hullem oleks.

Ise ta muidugi eitab, aga ei mina usu. Armastust tal ju minu vastu nagunii ei ole, ma olla liiga paks ja Kardo on vaid raha peal väljas.

Suured tänud trussikumiisule, tänu kelle imelisele räpiloole sain ma lõpuks teada kogu tõe Kardost (ja isegi seda kus ja mille jaoks mul kolmas laps eostatud on). Ma ei tea, mida ma ilma miisuta teeksin, elaksin selle tõpraga veel edasi v?! Saate aru, Kardo on lausa naisterahvaste alastipilte ähvardanud levitada! Piinlik on säärast elukat üldse oma abikaasaks kutsuda, aga no mitte enam kaua, sest homme lähen annan lahutuse sisse.

Kui keegi oskab soovitada head pleissi, mida soodsa raha eest üürida, kuhu me kolme lapsega põgeneda saaks, siis kirjutage mulle ja uut meest otsin ma loomulikult ka. Nõudmised uuele mehele on väiksed: feim ja veits raha peab heastama mu peki, jubeda hääle, rippus rinna ja sita iseloomu. Kõik meeste kirjad on oodatud marianntreimann@gmail.com. 

***

Ok, ok, nali naljaks, ärge nüüd tõsiselt võtke eks

säästsin täna peaaegu 800€

Ma ei tee nalja, kui ma ütlen, et kohemaid, kui ma teen otsuse rohkem kokku hoida, siis hakkab häid pakkumisi aknast ja uksest sadama. Muidugi on suur võimalus, et nad tegelikult pole nii head pakkumised midagi, aga piisavalt ahvatlevad on nad mulle küll, et vaikselt looteasendis nutta ja “ma ju tahaaaaan…” halada.

Fun fack – mu rate kasutaja oli MaJuTahan. Te ei kujuta ette, kui palju kordi kirjutasid mulle rõvedad vanamehed, et icc icc tüdruk, mida sa siis täpselt tahad, ah, wink, wink. Iuu…

Ma tegelikult peaks endale selleks säästmiseks välja mõtlema, et mis on lubatud ja mis mitte. Näiteks eile avastasin ma, et mul pole ühtki paari sukapükse, sest ma rasedana andsin kõik ära, põhjusel et need mulle nagunii jalga ei läinud. Ma ei mõelnud nii kaugele, et ma elu aeg rase ei ole ja nüüd olengi olukorras, kus sukapüksteta langen su käte vaheleeeee….

Mõtlesin eile peale küüsi Prismasse minna sukki ostma, aga ma ei tahtnud ennast muude asjadega ahvatleda ja paistab, et sukad jäävad see kuu ära. Vb mõnel sõbrannal on mingi vana sukaräbal, mis mulle tasuta annab või midagi, ei hakka siin mingit sukaostmist toimuma. Sääst sukkade mitteostmisega 10€!

Aga et olukorda hullemaks teha, siis lugesin ma, et LUSHis on ülipalju asju -50%. Ma muidu oleks juba Ülemiste poole jooksu pannud, aga EI. Mul ei ole vaja neid imelisi vannipomme, mul on üks veel alles. Ja dušigeelijäänused on ka veel olemas, ei ole uut vaja!

Saate ju isegi aru, et VAJA seda kraami pole, aga see osake minust, kes tahab niiii väga kõike osta, see nutab praegu, sest kui mulle midagi rohkem meeldib, kui niisama osta, siis on selleks ALEGA osta. Eriti 50% alega, aga ei. Mina ei lähe. Minge teie seast need, kes ei ole säästulainel. Arvestades, et mul viimane kord läks LUSH poes pea 100€, siis võiks öelda, et mitte minemisega säästan ma 50€

EKSPERIMENT “poodi ei lähe” – külmikusisu

Nagu te teate, siis tahan ma sellel aastal suure hurraaga Orgutama hakata, aga mida ma juba paari poeskäigu järel avastasin, oli see, et ma jäin poolte koostisosade juures mõtlema: “Eee.. ma ei mäleta, kas meil seda on kodus, või tuleks osta.” Seega sündis otsus, et alustada tuleb sellest, et teeme endale selgeks, mida meil üldse kodus on ja tarbime need asjad ära. Ehk siis andsin endale lubaduse, et kuna päris poes käimata ei saa, siis toome sealt esiti ainult piima ja midagi värsket (puuviljad), Kardo arvas, et kartulid peaksid ka olema poenimekirjas lubatud, aga muus osas teeme siis sellist säästuvärki ja üritame võimalikult kaua poes mitte käia. Kui kaua see õnnestub, seda ma ei tea, aga eks näis.

Eile ei kulutanud ma poolt sentigi, täna hommikul pidin selle aasta esimesed kulutused siiski tegema. Esiteks käisin ma hommikul poes, kust ostsin banaani, õuna ja suure piima. Arve 5.10€. Ma ei mäleta, millal mul viimati nii vähe raha läks, sest tavaliselt on ju ikka nii, et kui juba poodi mindud on, siis mõtlen mina küll, et “kui ma juba siin olen” ja laon korvi ikka triiki täis.

Mitte just eriti säästlik ei olnud ma täna samas jälle selles suhtes, et ma käisin küüsi korda tegemas. Kuna õues oli räme lumetorm ja minu küünetehniku juures ei ole kunagi ka kuskil parkida, siis otsustasin, et lähen taksoga. Sinna 6.70€, küüned 20€ (sain 5€ ale, vist oma suure “ma üritan siin säästa!” hala peale

Kas Kardo on suss? Kust ta raha saab? Väljas ka käib? Q&A!

Kuna siin üks või teine blogija kirjutas elust, kui tööl käib ainult üks osapooltest, siis mõtlesin, et kirjutaks natsa sellest teisest nurgast ka. Et kui raha teenib see naispool, mitte meespool. Kas üldse on mingit vahet? Kuna Kardo ise suurem asi kirjaneitsi ei ole, siis tegime selle postituse küsimus-vastus stiilis, sest olgem ausad, kui ma hakkaks siin mingit “Kardo postitust” avaldama, oleks see nagunii mu enda kirja pandud, ta ise ei viitsi ja ei oska enda sõnul kah

10 loetuimat postitust 2018 aastal

Kui teie hulgas on neid, kes mu blogi üliharva loeb, või on näiteks uus lugeja, siis teile toon ma välja eelmise aasta 10 kõige populaarsemat ja loetuimat postitust, et saaksite ka ennast mu “parimate paladega” kurrsi viia.

Esimesel kohal on postitus, kus ma tulin oma rasedusega kapist välja. Issand jumal, ma mäletan, kui ma seda kirjutasin ja mõtlesin, et APPI, see ei saa ju tõsi olla, et ma PÄRISELT jälle rase olen ja lapse saan. Mine. Perse. Kuidas seee mind rõhus ja masendas. Nüüd vaatan Martat ja mõtlen, et no parim “õnnetus” ever