Mariann Kaasik's Blog, page 159

üks kuu Martakest

Martkene, sul on see au olla esimene mu lastest, kellel on kaks nime ja keda ma päriselt kutsun ka kahe nimega. No proovigu keegi ise sulle otsa vaadata ja ainult Marta öelda. See Martakene kohe tahab ise vägisi üle huulte tulla, seega ma olen nimevalikuga endiselt väga rahul. 

Imelik on see, et kui viimane raseduskuu venis nagu tatt, siis esimene kuu sinuga on nii kiiresti mööda vihisenud. Ma ausalt natukene kartsin, et milline see elu kolme lapsega täpselt olema hakkab, sest enne kui ma esimese lapse sain, kuulsin ma pidevalt, et oii, kui see laps sünnib, siis see elu alles muutub. Jah, muutuski. Kui su suurem õde Mari sündis, muutus kõik palju ägedamaks. Ma sain aru, et ma olen ikka tegija, kui ma suudan ise valmis teha nii ilusa ja imelise beebi. Ma sain aru, et su isa on kõige õigem valik, mis ma elus teinud olen ja ma sain aru, et lapsed on ägedad ja külvavad armastust ja annavad elule justkui sootuks teise mõtte. Mina arvasin enne, et ma olen üks, aga peale Mari sündi sain aru, et minus on ka midagi muud, kui ainult see, mis ma alguses arvasin.

Kui su õde Lende sündima hakkas, hirmutati mind jälle, et oh jumal, elu kahe lapsega on jube keeruline ja küll ma alles näen, mis see päris emadus on, kui mul kaks last on. Jep, nägin – kaks korda ägedam, kui ühe lapsega! 

Armas Marta, ma pean tegema väikse ülestunnistuse – kui ma sain teada, et sa oled meie perekonda lisandumas, siis oli mu esimene mõte, et.. oh sa vana…vikerkaar. Ma teadsin, et kui sa juba siin oled, siis arvatavasti laabub kõik ja me saame olema väga õnnelikud, aga ma ei teagi miks, see tundus mulle natukene hirmutav. Et ma nagu oleks alles saanud välja sellest beebivärgist ja sinna tagasi sukeldumine tundus vähekene õudne. 

pildil paneb issi mulle sokke jalga, sest no niii külm oli! mul on täna ka su kuuajase “sünna” puhul su sünnisokid jalas

sitt ees ja taga

Tere, ma olen Mariann ja ma olen kolme lapse ema. Hehe, see on asi, mida ma mitte iial ei arvanud, et ma öelda võiksin. Ma arvasin, et minust saab mingisugune äge ja glamuurne kuulsus, näiteks näitleja või miskit sellist, aga võta näpust. Selle asemel olen ma hoopis Eesti tuntuim ja labaseim sarisigija, kes klikkide nimel lapsi välja plopsab. Ah, mis seal ikka, tuntuse suhu ei vaadata. Au ja kuulsus sellegipoolest

unistused ja mured

Eile sõitsin autoga koju ja lambist hakkasin mõtlema sellele, et kui ma veel selline tiinekas olin, siis kujutasin ma mõnikord romantilisi filme vaadates, milline mu elu kunagi olema hakkab. 

Ma kujutasin ette, et mu elus saab olema selline suhe, kus mind kantakse kätel, iial ei tülitseta, ainult tehakse omavahel pulli ja aetakse teineteist naerdes mööda maja taga ja mai tea, suudeldakse kirglikult ja räägitakse hilisööni maast ja ilmast ja avastatakse ka peale aastaid, et tegelikult on ikka veel nii palju, mida teisest ei tea ja huvitav tundub. 

Ja siis läheb aega mööda ja mu mees paluks romantiliselt mu kätt ja me abielluks kuskil lossis kõikide meie sõprade kohalolekul ja taevas pauguksid raketid ja meie oleksime õnnelikud, nii õnnelikud.

Edasi jääksin ma muidugi rasedaks ja filmidele kohaselt shoppaksime me elevil olles koos beebiasju ja mina öögiksin ja tema masseeriks 9 kuud jutti mu jalgu ja koos unistaksime me sellest, et me juba näeksime, kelle näoga meie lapsukene on ja fantaseeriksime sellest, mis saab olema tema esimene sõna ja kuidas kõlab ta hääl. Ja ma tunnistaksin talle, et ma kardan ja ta vastaks, et ah, ära lora, kõik saab olema imeline.

Ja kui beebi sünniks, siis vaataks ta mind ainult nii:

Ja ta armastaks meie lapsi nii siiralt ja südamest, lausa kohe sada korda rohkem kui mind ja kuigi ma muidu olen selline kade inimene, siis siinkohal ma ainult naerataksin, kui ma neid koos vaataksin, sest see on ilus asi, kui mees oma tütreid armastab ja neile iga päev näitab, kui olulised nad talle on. 

Ja mu unistustes ei olnud ma kunagi pelgalt kodune ema, vaid mul oli selline äge töö, nagu seks ja linna Carrie’l, et istun muudkui arvuti taga ja klõbistan kodust kirjutada. Ei mingit üheksast viieni kügelemist ja tuima “ahhh, ma vihkan oma tööd” ohet mu suust. 

Ja mu unistustes olid mul sõbrad, kellele ma saan iga kell helistada, kui vaja peaks olema (nende õnneks ma vihkan helistamist) ja me käiksime koos trippidel ja jooksime naeru kihistades veini ja viskaksime koos nalja, sest meil on sama huumor ja koos on alati äge. V.a need korrad, kus me ei tahagi midagi teha, vaid istume koos vaikides ja ajame oma asju, sest ei viitsi suhelda, aga kõrvuti istumine on ka koos hängimine. Sellised sõbrad oleks kuld, ma ütlen!

Ütleme nii, et kui ma eile autoga koju sõitsin, siis panin paar helduspisarat lausa maha, enne kui mulle meenus, et ma olen algaja juht ja mul ei ole siin veel seda luksust roolis nutta, sest mul on vaja, et mu silmamunad liiklust vaataks, mitte uduseks tõmbuks.

Kas te olete kuulnud seda nippi (jälle need tiinekate komöödiad), et kui meestel läheb kõvaks, et siis soovitatakse mõelda millestki rõvedast ja ebaseksikast, et “probleem” ära vajuks? Ma hakkasin siis kohe mõtlema, et no persse küll, TEGELIKULT on ju kõik sitasti, mida ma, raisk, õhkan siin?

Esiteks on mul nüüd lausa kaks kohtuasja, kus mult üle 20 000 euri nõutakse, sest see pääsutädi otsustas, et kaks teda solvavat kommentaari mu blogis on väärt just nii mitu raha, sest ta on sõnast “pääsutapja” ka kolm aastat hiljem väga solvatud

uut looduskosmeetikamaailmast*

Nagu te teate, siis ma olen suur looduskosmeetika fänn. Eks mõnikord eksib ostukorvi ka kraami, mis rohkem jama ka sisaldab, aga kui mul valida on, eelistan alati looduslikku ja soovitatavalt veel eestimaist kah. Seda rõõmsam ma olin, kui mul paluti testida uut kodumaist looduskosmeetikabrändi nimega LOOND. 

Loond tooted on inspireeritud just põhjamaisest puhtast loodusest ja kõik koostisosad on ka pärit just põhjamaalt, kus tingimusted on karmid, ning loodus selle võrra sitkem ja tugevam. Ma ei tea küll palju kreemide ja muu säärase valmistamisest, aga ma tõesti usun, et looduslikud asjad on meie nahale ja kehale tunduvalt paremad, kui need uhkelt reklaamitud kaubad, mis toidupoodide iluosakonnast leida võib. Tõsi – looduskaup on tihtipeale kallim, aga minu kogemus ütleb, et need kestavad kauem ja minusugusele, tundliku nahaga inimesele, on looduslik kraam kindla peale minek. Kui kopp on mul ees näokreemidest, mis naha kiskuma ja kipitama jätavad! Kuiiii siiber on ees kehakreemidest, mis ainult lõhnavad hästi, aga reaalsuses üldse ei niisuta. 

Iga kord, kui ma jälle laari asju testimiseks saan, loodan ma salaja mõne uue lemmiku leida ja sedapuhku võin ma öelda, et seekord leidsin lausa kaks, milline õnn! 

Te teate, et ma armastan massaaži, eks. Minu õnneks saan ma öelda, et kõige parem massöör siin ilmas elab minuga koos. Jep, reaalselt IGA spa kus ma massaaži võtnud olen, mitte ükski neist ei ole ikka päris nii hea olnud, kui Kardo mudimine. Ei tahaks uhkustada, aga nii see elu on. Ja kui ma avastasin pakist massaažiküünla (LINK), siis ma olin üsna elevil. Ma ei olnud nimelt enne sellist toodet kunagi katsetanud ja ausalt öeldes naersime me Kardoga, et nagu mingites erootikafilmides, kus põlevalt küünlalt vaha teise kehale tilgutatakse, aga no tegelikult nii ikka seda ei kasutata

ah mul kulub nädalas toidu peale 2€…

Täpselt sama utoopilised need inimeste nädala toidueelarved mulle kõlavad. Ma pole küll IIAL suutnud isegi mitte nädal aega oma toidupoe arveid kokku arvutada. Mitte, et ma kalkulaatorit ei omaks, aga ma võin alustada nädalat, ise piiblil vandudes, et ma kindlalt jätan kõik tsekid alles, aga umbes teisel poeskäigul läheb juba meelest, või hakkan ma kahtlema, et kas see prügikott ja pesugeel peavad minema mu TOIDU eelarvesse ja… siis löön ma käega ja mõtlen, et ah suva, mis vahet seal on, palju nädalas toidule läheb.

Samas kokku hoida tahaks küll. Ega ei ole siin naljaasi, kui kohtus mitukümmet tonni nõutakse, tuleb kopikat korjata

meie teiega oleme sina peal, eks!

Täna arutasin sõbrannaga, et ma ei tea, mis mul viga on, et mul puudub absoluutselt igasugune privaatsusvajadus. Tõesõna, ma võin pmst ükskõik kellega jagada ükskõik mida. Nt paar nädalat tagasi keegi kommentaariumis uuris, et mismoodi mul see nibu ikka katki on, et tal ka mingi jama, et äkki ma saadaks pildi või näitaks vms.

Ma siis, hea inimesena, saatsin talle hoiatamata meilile pildi, et näe, nii. Vaene inimene oli traumeeritud, et misasja niimoodi PÄRISELT saatsidki võõrale inimesele oma nibupildi v? Et mõtle, mis ma sellega teha võiks. No… ma ei tea, mida võiks? See oli enne, kui ma sain teada, et mul ebanormaalselt suured nibud, nii et ma selle peale ei tulnud, et ta mind narrida võiks nt elevantnibuks vms, aga muiud laias laastus, mida saaks inimene teha mu nibupildiga. Polnud isegi ilus ja seksikas nibu, vaid selline ära imetud ja väikse haavaga.

Paneb nt netti, et vaadake, see on Malluka NIBU! Ma muuseas tean paljusid, kellel nibu on, kõik normaalsed inimesed, et noh, väga eriline see vist ei oleks.

Teeb fototapeedi sellest pildist?

Hakkab sellega iha.ee’s mehi lantima? Ma ei soovita, pole just esinduslik nibu. 

Seega ma mõtlesingi, et no kui inimesel huvi ja sarnane mure, miks ma siis saata ei või, kui ta veel küsis ka näha. Vaata, jumala eest. Mul poleks probleemi seda siiagi riputada, aga mul on tunne, et ühiskond veits taunib seda, nii et ma jätan selle osa vahele

argielu ja boobproblems

Kes mu instat jälgib, siis teab, et ma jõuan sinna viimasel ajal palju rohkem kui siia. Vanasti ei saanud ma sellest stooritamisest absull aru, aga nüüd jagan seal aina enam oma päevadest suvalisi killukesi. Nagu otseselt ei ole omast arust postituse jagu midagi öelda ja midagi põnevat ma ka ei tee, millest kirjutada, aga niimoodi piltidena jagada on ka tore, vähemalt mulle on meeldima hakanud.

Ega seal palju muud pole, kui Marta iga nurga alt pildistatuna, enamasti “ta niisama magamas” ja siis niisama mina selfitamas ja .. täna sattusin peale, kuidas mul üks tigu oli “suvikõrvitsakoomas” see oli nii naljakas. Nagu titad on piimakoomas. Tavaliselt nad lähevad sambla sisse magama, aga see tegelane nosis kõhu nii täis, et jäi ülinaljakalt, tundlad rippus, magama

jõulukraami Hansapostist*

Ma sain siin Hansapostist väikse jõulupaki. Okei, väike jõulupakk on vähe öeldud, sest kuller vinnas seda hingeldades mulle esikusse, aga kuna ma Instas paari asja jagasin ja sain hunniku kirju, et kust kraam pärit, siis näitan teile siin ka. 

Ps! Sorri telefonipiltide pärast, ma ei tea, kui väga see TEID häirib, aga mind häirib nii kohutavalt väga. Ma tahaks oma beebit pildistada ja kõiki postitustepilte ka KORRALIKULT teha, aga no hetkel ei jää muud üle, kui lihtsalt kaamerat parandusest tagasi oodata ja edasi elada antud vahenditega. Kurb, aga elu selline. Kuigi peaks vist tänulik olema, et üldse millegagi pildistada on või nii. Vähem hala!

Kingipakis oli siis esiteks kuus musta taldrikut (LINK) – kui ägedad! Ma just mõtlesin, et mul on küll kollased ja rohekassinised olemas, aga jõululauda tahtsingi just musta-kuldsega katta, nii et mina ei tea, kuidas Hansapost mu mõtteid loeb

5 head kingitust!

Nagu te ehk olete märganud, siis olen ma juba jupp aega Iluversumiga koostööd teinud. Ma olen tänu sellele saanud igasuguseid põnevaid tooteid katsetada ja teile ka kinkida, mis on väga äge. Sedapuhku saatsid nad mulle hoopis jõulukingituse ja täitsa ausalt ei saa ma ühegi nende kohta öelda, et need liigituksid “halva kingi” alla, sest need on kõik vajalikud või asjad, mille headuses ma juba enne veendunud olin. Selliseid kinke on lust saada, tõesõna.

Esiteks Elizabeth Ardeni White Tea kinkekomplekt (LINK). Ma olen juba teile rääkinud, et see lõhn mulle väga meeldib ja taskukohane on ta ka. Kuigi mul eelmisest pudelist veel pool järel on, siis on ju puhta rõõm juba see, et keegi mäletas, mis mulle meeldis. Ja ega lõhn leiba küsi, las olla kapis ja oodaku, kuni ma ta eelkäija ära kasutan (kõlab kurjakuulutavalt eks). 

Kui keegi veel ei ole Elizabeth Ardeni 8 hour cream’i proovinud, siis ma ei tea, kus kivi all te elanud olete. See on superniisutav ja teeb kuivad ja katkised huuled ööga kenasti korda. Koorijat mul veel polegi olnud, peangi ta kohe täna käiku laskma, sest huuled ongi praegu maru kuivad. Proovin ikka tublisti vett juua ja huuled sisse kreemitada peale koorimist, sest kuivade huultega kipuvad mul ohatised tulema. Igatahes tõesõna väärt komplekt (LINK)!

Ma praeguseks olen veel uusi lemmikuid leidnud, aga see sinine Joico komplekt (LINK) oli väga pikalt mu lemmik. Imelise lõhnaga ja jätab juuksed ka pärast pehmeks ja mõnusaks. Lisaks on see selline šampoon, et kulub jube vähe – mul kestis üks pudel pool aastat julgelt, aga no ma ikka vahepeal kasutan muid ka, mul ju neid aeg-ajalt ikka ilmub siia koju ja vaheldust tahaks nagu ka, aga see komplekt sobis minu õhukestele ja kuivadele juustele idekalt. 

Sidebar küsimus: kas te kasutate korraga ühte šampooni ja palsamit, või olete nagu mina, et vannitoas on 3-4 avatud pudelit ja suvalt kasutate seda, mis tol hetkel kätte jääb

elu tuleb võimalikult lihtsaks elada*

Minu meelest mõtlevad inimesed alatihti sellele, et mida teised neist arvavad ja peljates halvakspanu, teevad oma elu keeruliseks. Umbes nagu kui ma mainisin, et mul on koristaja, siis kiskusid mõned kommentaatorid teema üles, et issand, kuidas ikka nii saab, et kaks kodust inimest ei saa koristatud. Pfft, minu jaoks on asi lihtne – kõike, mida ma SAAN, ei pea ma tegema. Elus on nii palju asju, mis on mõeldud mugavamaks ja stressivabamaks kulgemiseks, miks siis mitte seda ära kasutada? Ega teised su elu ei ela, ikka sina ise.

Kui mulle kirjutas Washi.ee, et tahavad mulle lapse sünni puhul enda teenuste kinkeka kinkida, siis ausalt, see oli parim kink maailmas. Ma soovitan just SEE kinkida igale äsjasünnitanud emale, garanteerin, et ta tänab teid. Ah, tegelikult on see sobiv vist igale väikelapse emale, aga just peale sünnitust oli võimalus ükskõik mis pessu saata lausa kuldaväärt.

Nimelt on Washi.ee selline teenus, kus saadki kutsuda kulleri ja KÕIK pesu vajava kaasa anda. Saapad, vaibad, vankrid – you name it. Minul oli kaks vaipa, mis mind kohutavalt häirisid oma plekkidega, sest lapsed ja koer olid nende peal midagi läbustanud. Samal ajal kulus meil hordide viisi voodipesu. Esiteks muidugi lapsed, kellel ühel öösel õnnetusi juhtub ja teine, kes avastas, et naljakas oleks öömähe ära kiskuda ja siis voodi täis lasta. Ehk siis pmst iga öö laste voodipesu pesta, oh rõõmu! Ma ei tea, mida ma veel oma kuivatita teinud oleks sel perioodil, ilma selleta ma oma elu küll enam ette ei kujutaks. Tõesõna. Kui keegi mu lugejatest on nagu mina, kes mõtles, et ah, saab ju ilma ka hakkama, siis jumal, kui õnnis on mu elu ilma jalus vedelevate pesurestide ja pesu kuivama riputamisteta. Ja muidugi klassikaline – vedelevad restil, kuni keegi need selga paneb, mitte kappi. Hehe. Mul näiteks on SEE Smeg kuivati ja soovitan teda soojalt, aga eks on ka teisi temasuguseid, mis samamoodi oma peremeeste elu lihtsamaks teevad. 

Lisaks pidin ma peale sünnitust ka meie voodipesu pmst iga päev vahetama, sest hormoonid elasid oma elu, mistõttu ma higistasin esimestel nädalatel nagu loom. Tõesõna pidin öösel vahepeal tekki teistpidi keerama, et kuivem nurgake leida, mille all magada. Lisa sinna juurde veel kohutavad piimalekked ja.. ilmselgelt ei saanud selle voodipesuga kaks ööd magada. No ja muiudugi enda riided, mida tuleb 5x päevas vahetada, beebiriided ja no ülejäänud perel ka ikka kulub neid. 

Ehk siis kui ma sain anda Washi.ee kullerile kaasa oma kollase sügismantli, mis oli suht ära läbustatud, sai teda omajagu kantud ka, kaks vaipa ja hunnnniku voodipesu, olin ma enam kui õnnelik. Ja kui ma veel oma asjad ilma vaevata tagasi sain, puhtalt, siis ma oleks õnnest pea pisara pannud. Saate aru, ma sain oma voodipesukomplektid tagasi pestuna ja TRIIGITUNA. Kes viitsiks ise oma voodiriideid triikida?! Ma ei viitsinud neid hästi pestagi, aga triikinud ma vist ise kunagi isegi ei ole oma voodipesu. Seega sain esimest korda kodus triigitud linade vahel magada ja no tõesti i-me-li-ne. 

Enam ma nii loll ei ole, et ise nende voodipesudega siin mässan. Ostan paar komplekti juurde, et ikka jaguks ja siis hakkangi nt kord kuus Washit tellima. Sellise mugavuse eest ma olen 100% nõus maksma ja kui midagi teeb mu elu nii stressivabaks, siis peab see ju väärt teenus olema. Võite öelda küll, et hull stress, asju pesta, aga kui teil kuhjub masina kõrval köögikapiserva kõrgune voodipesu hunnik, sellele lisaks kaks pesukorvi enda, beebi ja lasteriideid, siis tekib küll tunne, et APPIII, see pesu ei saa iial pestud. Ja see tekitab minul vähemalt küll stressi, nii et no more! Annan hea meelega oma stressitekitaja Washile. Ja kui ma saan lisaks sellele veel triigitud ja pestud puhta voodipesu vahel magada, siis on see vaid boonuseks! 

Teenuse kasutamine ei saaks lihtsam olla – lähed nende kodukale, valid välja mida ja kui palju sul pesta vaja on ja tellid kulleri kraamile järele. Kui arve on üle 15€, on kuller tasuta. Minusugustele mugavatele on võimalus ka see, et viskad kõik mustad asjad kotti ja nad ise sordivad need ära, pesevad ära ja saadavad sulle lihtsalt arve. No kas saaks elu VEEL mugavamaks teha?

Mina saan nii palju teha, et saan teile anda sooduskoodi “Mallu”, millega saate teenuseid 10% odavamalt tellida. Ausalt soovitan teil ühe korra proovida ja ma usun, et te jääte ka rahule nagu minagi. 

Kingiloosi saan ka teha – jäta kommentaar, et mis sina esimese Washi laariga pessu saadaks ja hakka Facebookis Washi.ee sõbraks SIIN. Auhinnaks on 50€ väärtuses kinkekaart Washi.ee’s. 

Postitus sündis koostöös washi.ee’ga*

The post elu tuleb võimalikult lihtsaks elada* appeared first on Mallukas.