unistused ja mured

Eile sõitsin autoga koju ja lambist hakkasin mõtlema sellele, et kui ma veel selline tiinekas olin, siis kujutasin ma mõnikord romantilisi filme vaadates, milline mu elu kunagi olema hakkab. 

Ma kujutasin ette, et mu elus saab olema selline suhe, kus mind kantakse kätel, iial ei tülitseta, ainult tehakse omavahel pulli ja aetakse teineteist naerdes mööda maja taga ja mai tea, suudeldakse kirglikult ja räägitakse hilisööni maast ja ilmast ja avastatakse ka peale aastaid, et tegelikult on ikka veel nii palju, mida teisest ei tea ja huvitav tundub. 

Ja siis läheb aega mööda ja mu mees paluks romantiliselt mu kätt ja me abielluks kuskil lossis kõikide meie sõprade kohalolekul ja taevas pauguksid raketid ja meie oleksime õnnelikud, nii õnnelikud.

Edasi jääksin ma muidugi rasedaks ja filmidele kohaselt shoppaksime me elevil olles koos beebiasju ja mina öögiksin ja tema masseeriks 9 kuud jutti mu jalgu ja koos unistaksime me sellest, et me juba näeksime, kelle näoga meie lapsukene on ja fantaseeriksime sellest, mis saab olema tema esimene sõna ja kuidas kõlab ta hääl. Ja ma tunnistaksin talle, et ma kardan ja ta vastaks, et ah, ära lora, kõik saab olema imeline.

Ja kui beebi sünniks, siis vaataks ta mind ainult nii:

Ja ta armastaks meie lapsi nii siiralt ja südamest, lausa kohe sada korda rohkem kui mind ja kuigi ma muidu olen selline kade inimene, siis siinkohal ma ainult naerataksin, kui ma neid koos vaataksin, sest see on ilus asi, kui mees oma tütreid armastab ja neile iga päev näitab, kui olulised nad talle on. 

Ja mu unistustes ei olnud ma kunagi pelgalt kodune ema, vaid mul oli selline äge töö, nagu seks ja linna Carrie’l, et istun muudkui arvuti taga ja klõbistan kodust kirjutada. Ei mingit üheksast viieni kügelemist ja tuima “ahhh, ma vihkan oma tööd” ohet mu suust. 

Ja mu unistustes olid mul sõbrad, kellele ma saan iga kell helistada, kui vaja peaks olema (nende õnneks ma vihkan helistamist) ja me käiksime koos trippidel ja jooksime naeru kihistades veini ja viskaksime koos nalja, sest meil on sama huumor ja koos on alati äge. V.a need korrad, kus me ei tahagi midagi teha, vaid istume koos vaikides ja ajame oma asju, sest ei viitsi suhelda, aga kõrvuti istumine on ka koos hängimine. Sellised sõbrad oleks kuld, ma ütlen!

Ütleme nii, et kui ma eile autoga koju sõitsin, siis panin paar helduspisarat lausa maha, enne kui mulle meenus, et ma olen algaja juht ja mul ei ole siin veel seda luksust roolis nutta, sest mul on vaja, et mu silmamunad liiklust vaataks, mitte uduseks tõmbuks.

Kas te olete kuulnud seda nippi (jälle need tiinekate komöödiad), et kui meestel läheb kõvaks, et siis soovitatakse mõelda millestki rõvedast ja ebaseksikast, et “probleem” ära vajuks? Ma hakkasin siis kohe mõtlema, et no persse küll, TEGELIKULT on ju kõik sitasti, mida ma, raisk, õhkan siin?

Esiteks on mul nüüd lausa kaks kohtuasja, kus mult üle 20 000 euri nõutakse, sest see pääsutädi otsustas, et kaks teda solvavat kommentaari mu blogis on väärt just nii mitu raha, sest ta on sõnast “pääsutapja” ka kolm aastat hiljem väga solvatud