Mariann Kaasik's Blog, page 156

miski ei meeldi, miski ei sobi

Mega draama, kujutate ette, et telekas on niiiiii sitad saated, nagu Hensugusta Show ja Palja Porgandi Itaalia tripp. Saate aru v? Ma muuseas vaatasin mõlemat ja ma vist olen ainukene inimene siin Eestimaa pinnal, kellel kummagi vastu midagi ei olnud. Noh, ei olnud muidugi kumbki sellised, et oh, panen endale meelespea ja olen punkt see kell teleka ees, aga ma ei suuda nimetada ühtegi saadet, mis mind nii käituma üldse paneks.

Esiteks see Hensugusta show, kus juttude kohaselt on “so yesterday” videod, mida KÕIK inimesed näinud on, kellel nett on. Mul küll on internet täitsa olemas, aga ei ole näinud ma ühtegi nendest, mis seal saates näidati. Ma nimelt iial ei vaata youtube’ist mingeid naljavideosid, aga kui ta seal saates neid näitas, siis noh, taustaks võib ju mängida, ei ajanud mind rohkem öökima kui muud saated erinevatelt kanalitelt.

Natukene pinges ja hirmunud pilguga see Hensukene oli, aga näha on, et inimene on tore ja sõbralik ja humoorikas. Ja talle on antud võimalus teles oma saadet teha ja tegelikult on see ju äge. St kui inimene juba juutuubib, siis küllap talle vaatajad ja tähelepanu meeldivad, seega ma kujutan ette, et kui ta sai selle pakkumise, siis ta oli raudselt rõõmus ja õnnelik ja siis PAUH, sai mega pasarahe kaela. Lihtsalt selle pärast, et üks teine saade ära lõpetati. Ma ei saa siiani aru, kust see jutt üldse tuli, et Hensugusta saade selle Margna ja Jõekalda asemele tuleb? Erinev saade, erinev päev? Umbes sama hea, et kas te teate, et “Malluka suvi” saade oli Urmas Oti show asemel, saate ikka aru v? Ma olen uus Urmas Ott, sest… tema saadet pole, aga mul oli. Täpselt sama suur seos mu arust

deprekast ja sõprusest

Teate, mul on üks sõber. Mul on neid tegelikult veel, mitte ainult see üks. Ütleme selline käputäis inimesi, keda ma väga-väga armastan ja keda kõiki ma nendest rääkides nimetan “minu parim sõber” sest vähem oleks imelik öelda, sest nad on kõik mingitpidi parimad. Ja nagu te aru võite saada, on nad kõik hästi toredad, leplikud, kannatlikud ja kõike muud sellist, sest nad on ju mind aastaid talunud ja täitsa edukalt kah veel. Seega on nende kõigi ühine joon see, et nad on suure südamega head inimesed. Kuigi kui ma mõtlen oma parimatele sõpradele, siis nad on ka üsna erinevad isiksused, samas kõik mulle nii kallid ja isekalt ütlen, et vajalikud ka. Ma lihtsalt EI saaks nendeta hakkama. Igaüks on omamoodi iseloomudega ja ma tean, et ükskõik, mis mure või rõõm mul on, siis mul leidub alati see keegi, kellega seda jagada.

Ma isegi ei saa aru nendest, kes räägivad, et neil pole sõpru. Nagu… kuidas? Elu olete elanud v

käisime Juuksikus*

Mäletate, ma kurtsin ühes postituses, et lapsed aina kaklevad ja kus on minu ema ja tütre lõbusad juuksuriskäigud. Selle peale kirjutati mulle Juuksikust, et võtku ma aga Mari kampa ja mingu neile külla. Neil on nimelt seal selline võimalus, et nii ema kui laps saavad korraga juuksed lõigatud, kuigi nad on muidu ikka laste juustelõikusteks mõeldud. Ideaalne neile, kellel on vaja lapsega koos kuskile minna, või lihtsalt kiirelt kaks ühes soengud tehtud saada. Seega kutsusid nad meid Mariga “teenust proovima”.

Lendel on kolm karva kahes reas, seega temal seal suurt lõigata ja sättida ei ole, aga sellegipoolest tulid nii tema, kui Martagi juuksurisse kaasa. Ja kui juba nemad tulid, siis tuli Kardo ka. Ehk siis lõpuks läksime ikka jälle kõik terve perega. Muuseas me tegelikult eelmine kuu käisime ka sealsamas, jälle terve perega, siis said mõlemad lapsed lõikuse, seega pole hullu, et Lents seekord ilma jäi, tal tõesti pole sealt miskit võtta.

Õnneks teised niisama passima ei pidanud, sest Lende sai mängida, Kardo luges ajakirju ja Marta…noh, magas nagu alati.

Maril oli see au meile tookord soengud valida. Loomulikult nõudis ta endale “vikerkaare juukseid” ja mulle printsessilokke. Lõpuks saime mõlemad soovitud soengud pähe, aga ma tõesõna ei kujuta ette, kuidas keegi suudab olla LASTEjuuksur, tõesõna. Mari mõtles 4 korda ümber, mida ta tahab ja mida mitte. Pea vajus kogu aeg viltu. Toolis istuda ei viitsinud. Pidevalt niheles ja sügas ennast ja hakkas paar korda väitma, et ta soeng on valmis, kuigi alles alustati selle tegemist.

Aga no laias laastus pidas Mari ennast ilusasti üleval ja… mina kah. Seega saime mõlemad üles vuntsitud.

Lendel tuli vahepeal hellusehoog, oli vaja sülle tulla, aga soengu tegemine sellest pooleli ei jäänud

Mari jäi soenguga lausa nii rahule, et ei tahtnud magamagi minna, et mitte seda järgmiseks päevaks ära rikkuda. Tal oli lootus, et saab seda sama ideaalses seisus lasteaias näidata, aga kahjuks nii väga ei vedanud. Värv aga püsis paar päeva peas ja tuli siis esimese pesuga maha, midagi ta ära ei määrinud, kuigi meid selle eest hoiatati. Meie jäime rahule ja Mari ka.

Üldse minu meelest äge asi, see lastejuuksur. Mitte, et tavalised juuksurid hakkama ei saaks, aga no kuna seal on see äge mänguala, siis seal ongi lastele mõeldud ka peale lõikust mänguaeg nn preemiaks. Et siis lapsel on vähemalt lõikamise ajal midagi oodata, et ala kui tublisti istud, siis varsti saad mängida ka. Toolis istumise ajal saab ekraanidelt multikaid vaadata. Lisaks anti lapsele pärast kleeps, mille saab endale rinda kleepida (meie omad kleepisid Kardole kõhule…) ja pakuti ka kommi (enne küsiti lapsevanemalt, et kas võib).

Eelmine kord sai Lende seal oma elu esimese juukselõikuse ja nii armas lüke oli see, et nad andsid ümbriku sees väikse salgukese kaasa ja ümbrikul oli kirjas kuupäev ja puha. Oleks mul mingi “mälestustekarp” siis ma paneks sinna, aga no kes neid omada ja täita viitsiks

vanamees ja segane laps

Mõnikord ma istun siin ja mõtlen, et mida olen ma halba teinud, et ma endale säärase perekonna skoorinud olen. Esiteks Kardo…Vaata, ma olen maininud, et mulle meeldivad vanemad mehed (pole kunagi olnud vanemat meest), aga tundub, et Kardo on seda juttu kuulnud ja otsustanud mulle ideaalne mees olla, digimuutudes vanameheks. Ja mitte nagu selliseks…olen seksikas 50-aastane Bruce Willis, vaid “olen 70 aastane Vello Iisakult”.

Näide 1: ID-kaardiga saad kaasa need pin koodid, teate, eks? See on selline ümbrik, millel saad 3 külge lahti rebida ja siis näed oma koode.

Miskipärast on Kardo kolme külje asemel lahti teinud ainult ühe otsa, mistõttu näeb ta oma koode ainult sealt väiksest pilust sisse kõõritades, nagu lollakas. Ma ükskord pidin tema koode kasutama midagi e-eestis tegemisel ja olin nagu wtf, miks see nii on, teeme lahti? Selle peale läks ta poolhüsteeriasse, nagu ma oleks välja pakkunud, et kle lähme paneme pulli pärast vanadekodusid põlema vms. “Need numbrid KULUVAD JU ÄRA!”.

Ma ei viitsinud vaielda. Las vahib siis niimoodi oma august sisse, kui see tal tuju rõõmsaks teeb. Hoidku jumal, et need numbrid ju “ära kuluks”. Kus siis selle häda ots oleks?!

Näide 2: Kardo sussid. Need I say more, vanaisa?

Öeldakse, et naised valivad mehed isa järgi. Nojah, mul läks vist nii, et kuna isa polnud, siis valisin Papa järgi endale mehe… Ja kuna vanade inimeste geenid pole nii head, siis pole ka vist ime, et nende järglased ka veits soodad on. Näiteks keeras Mari ennast täna elutoa laua alla mängima ja ütles, et ta mängib kodutut.

Edasi ei läinud ta mängud paremaks, sest seejärel võttis ta Barbie, kellel ta suu ja jalad kokku teipis, ning kirsiks tordil ja ta veel nukuvoodisse kinni sidus. Ausalt, ma ei tea, mis selle lapse peas toimub

läheks reisile? passiks kodus?

Kuigi Facebooki feed ütleb mulle, et pooled eestlased on sooja päikse alla põgenenud, siis minul tuli mõte, et tripiks hoopis natukene Eesti peal ringi. Just seal ida pool, pole sinnakanti üldse sattunud. Raudselt mingi hetk korraks olen läbi sõitnud kuskilt, aga viimati läksin ma teadlikult sinnapoole padutiinekana. Valetasin emale, et mul on tegusate eesti noorte üritus kuskil, aga tegelikult läksin hoopis Jõhvi ühe kutiga kokku saama, kellega ma reidis tutvusin. Kahjuks ei ole mul mingit mälestust, mis ta nimi oli, aga küll on mul sellest reisist kaks meenutust teile jagada. Esiteks see pilt, mille see kutt kuskil vanas mahajäetud hoones minust tegi:

Ja teiseks see kaunis mälestus, kuidas ma sain suitsetamise eest politse käest trahvi, sest ma olin max alakas ja ma peale seda käisin elu eest postkastis sobramas kodus iga jumala päev, sest ma teadsin, et mingi hetk tuleb sinna see trahv ja ma ei tahtnud, et mu ema seda näeks. Muuseas, ei näinudki!

Küll aga on VÄGA imelik, et ma üldse niimoodi salaja mingi kuti juurde läksin, seda enam, et… miks? Ma mäletan, et me vaatasime filme ja noh, ilmselt tegime suitsu, aga mingisugusest nagistamisest ei olnud tol ajal minu puhul juttugi. Ehk siis jah, hea et ma kuskil reipi ei saand vms, praegu tuleb küll õudusvärin peale, et kui mu tütar u 15-aastasel salaja kuskile Jõhvi mingi võõra kuti juurde läheks, öäkk.

IGATAHES, mina, korralik pereema, mõtlesin välja plaani, et läheks siis nüüd kuskile ida kanti. Esiteks tahab Mari enivei spaasse minna ja painab mind sellega nagu paha hais iga jumala päev. Teiseks võiks sealpool siis erinevaid kohti külastada, seda enam, et lastega ühe laksuga kohe Narva panna oleks veits äkki liig. Eriti kuna ma pole eriti üldse maanteedel sõitnud enne.

Seega võtsin ma lahti Facebookist selle postituse, kus ma küsisin teie käest, et milliseid spa’sid te soovitate. Esiteks jäi mulle silma Mäetaguse Mõisa Hotel & Spa. Eriti võlus mind nende veekeskuse lehel olev märkus, et nad on tuntud kui kõige soojem spa. Vesi ja õhk mõlemad u 30 kraadi. Ma olin müüdud, sest ma olen räige külmavares ja ma ei saa normaalselt spas olla, kui mul külm on.  Uurisin edasi, et neil on päris suur peretuba, mis küll kirjade järgi neljale, aga kuna Marta nagunii meie kaisus, siis mahuksime sinna ideaalselt ära.

Sinna on küll 171 km, aga minu lootus on, et ehk ajastame selle mineku niimoodi kohe päris hommikuks ja äkki on lapsed ka roadtripist põnevil, et elame vast selle paar tundi sõitu üle. Tee peal teeksime mingisuguse lõunapausi (kus, seda ma veel ei tea) ja ideaalis jõuaksimegi kohale umbes kahe paiku, pakiksime lapsed lahti ja viiksime nad kohemaid spaatama. Noh, minu unistustes ei jääks nad autos magama ja spaas nad vette vaevalt, et ära passiks, seega mu lootus on, et lõunaune vahele jätmisega saame me nad õhtuks normaalsel ajal magama ja saame ise nt filmi vaadata vms?

Sealt edasi oli mul mõte Narva Jõesuu Spasse trippida, seal näiteks kaks ööd olla, et jõuaks vahepeal Narva sõita ja seal ringi vaadata ja ida elu nautida. Et selline mõnus talvine road-trip terve perega.

Paraku on muidugi see värk, et mu ettekujutustes on need reisid alati üli lõõgastavad ja toredad ja mõnusad, aga reaalsuses max väsitavad ja lõpuks sajame me alati rampväsinuna koju, vandudes, et me ei lahku enam iial. Seega… äkki peaks Mari lihtsalt kuskile spasse Tallinnas viima, laskma tal oma ujumised ära ujuda ja Ida suvisel ajal avastada? Pffft, ma EI TEA! Mida teie teeksite?

Ega kodus ka midagi viga olla pole. Ma sain eile oma kaamera ka tagasi (pmst poolteist kuud paranduses

jessas, ma päriselt langetan kaalu

Minu ja Orgu suhe on nüüdseks kaks nädalat kestnud. Ei saa salata, olen vahepeal kõrvalt ka pannud ja Orxi petnud, aga see ei ole kindlasti minu süü, sest Comarketis müüdi suurt karpi sefiire kahe euriga ja ma oleks pidand puhta loll olema, kui neid ostnud ei oleks…Ja no kui mind kutsutakse TASUTA kohvikusse kooki sööma, siis kuidas ma saaks ei öelda? Ma peaks ju puhta sooda olema!

Üldiselt võin aga endale õlale patsutada, sest kuigi ma pole 100% kavas sees, olen ma pea kõikide toidukordade idee ammutanud just oma Orgu kavast. Ma nimelt endiselt sälitan lootust, et saan oma kodused toiduvarud kontrolli alla ja seetõttu panen ma iga päev otsingusse mingisuguse komponendi, mis mul olemas on ja millest lahti saada soovin. Siis valin sealt retsepti ja teen seda UMBES õigesti. Umbes, sest osasid asju mul kodus pole ja siis jällegi leian asju, mida mul on üle ja tuleks ära teha ja… nii need toidud sünnivad.

Näiteks praegu podiseb mu pliidil Orxi kanasupp, mille ma isegi üsna täpselt tegin, v.a see osa, et mul oli Food Studio puljong endal olemas ja otsustasin selle ära kasutada, et ruumi juurde teha. Aga isegi selleta oleks see supitegu lihtsamast lihtsam olnud. Nagu tegelt ka, kes ütles, et neid sööke raske teha on?

Minu tänane lõuna, mida ma tegin nii palju, et saime terve perega süüa nii lõunal, kui ka õhtul. Et siis ei ütleks, et nüüd jube suur koormus selle kokkamise näol siin oleks, eks. Hommikul ei olnud ma üldse kavas, kui aus olla. Mul oli nimelt üks avokaado ja te teate raudselt ise ka, et avokaadodega on see nali, et kui sa nende söömisega kuus mintsa hiljaks jääd, on nad juba üleküpsenud. Mul oli siin üks idekas, seega tegin endale hoopis võileiva, mida koostades mõtlesin pidevalt asju lisades, et… kas Orx sööks neid asju

kolme lapsega kohvikus – idüll või õudusunenägu?

Mõni aeg tagasi kirjutati mulle Pagaripoistest ja kutsuti nende uude kohvikusse külla. “Tulge kogu perega!” kutsusid nad.

Minu esialgne entusiasm tasuta saiakestest ja kookidest rauges kohe, sest kui esiti oli mul silme ees pilt, kuidas ma rahulikult kohvi juues mingit head kooki naudin, siis asendus see selle lause lisandumisel sellega, kuidas Marta röögib nutta, Lende jookseb minema, Mari nõuab röökides coca-colat ja Kardo, kes kogu sellest kamaajaast väsinud, tõmbab endale mu silme all Tinderi, swipe’ib paremale, leiab endale sealtsamast T1 Mall’ist uue naise, kellega ta käsikäes lahkub.

Kuna aga mul pidi siin säästukuu olema, siis võitis lõpuks tasuta koogikene selle üle, et ma peale seda külastust hallide juustega üksikema olla võin. Võtsin selle riski, pakkisin kõik autosse ja sõitsime kohale, mis seal ikka. Läheb nii nagu läheb, sest kui elu lastega mulle midagigi õpetanud on, siis on see see, et planeerida pole suurt mõtet. Orgu kava olen ka tublisti jälginud, inimene võib ju aeg-ajalt patustada ka, eks?!

Nagu ikka, lugesin ma enne Marile sõnad peale:

“Lähme kohvikusse, sööme kooki ja joome mahla. Luba mulle, et sa käitud ilusasti,” vannutasin ma Mari.

“Ma luban, et ma tulen kohvikusse, emme…” vastas Mari mulle väga kavalalt.

“Aga kas sa ilusasti ka käitud?” painasin mina edasi.

“Ma luban, et ma TULEN KOHVIKUSSE,” kordas Mari ennast veelkord.

“Jah, lähme kohvikusse ja istume seal ilusasti, ei hakka jonnima ja jaurama, eksju?” proovisin mina ikka mingit lubadust kätte saada, endale teadmata põhjustel, sest no mis mul selle lubadusega ka selle rikkumise korral teha oleks olnd? Kohtusse tahtsin minna omast arust v?

“Ma tulen sinuga kohvikusse, jah,” kordas Mari stoilise rahuga.

“AGA KAS SA INIMESE KOMBEL KÄITUDA KA KAVATSED, VÕI SA JOOKSED JÄLLE RINGI NAGU POOLEARULINE??? VASTA MULLE AHHH??!?!?!?!”

Andsin alla. “Jah, lähme siis…”. Ma olin valmistunud kõige hullemaks.

Kohvikus avastasime, et tagumine ots oli mõnusalt meie päralt. Krabasime ühe laua ja jaotasime lapsed ära. Ehk siis kaks Kardole ootele, mina Mariga koogijahile. Marta õnneks magas, tema polnud üldse mingit probleemi, aga  no ütle sa kahesele, et kle istu korraks siin, lihtsalt oota. Kui tihti see töötab? Mitte väga, eks? Seega tuli kaval olla.

“Mari, vali Lendele ruttu mingi hea kook välja, mida Lende süüa tahta võiks?”

-“Lende on pepu,” kihistas Mari.

“Mari, kammoon, kes kutsub oma õde pepuks, ah? Vali talle parem mõni kook välja!”

-“Lende on PEPUUUU,” lõõritas Mari juba üsna nähtava rahuloluga, et on leidnud imelise viisi mind hulluks ajada.

“Las ta olla siis pepu, aga pepu tahab ka äkki kooki süüa? Millise võtame?”

-“Emme. Kas sa tead, et Lende on pepu?” kõõksus Mari juba hüsteeriliselt naerda.

“MARI, KURAT, SA ISE OLED ÜKS SUUR PEPU, VALI NÜÜD ÜKS KURADIMA KOOK VÄLJA, PÜHAISSANDJEESUS!!!”

“Jah, Mari… Ma saan aru, et Lende on pepu… Mis sa arvad, kas talle maitseks rohkem sefiiriga või moosiga kook?”.

-“Moosiga, sest kas sa tead, kellele meeldib moos?”

“Jah, ma olen üsna kindel, et sa ütled nüüd, et moos maitseb pe…

-“PEPUDELEEEE!”.

Mari osutamas pagaripoiste pepudele enim müüki teinud keeksile

Lõpuks saime koogid valitud, kohvi tellitud ja viimaks ka isegi maha istuda. Ma muidugi krabasin meile kõiki kooke, mis vähegi head tundusid (ehk siis suht… kõike) ja üritasin neid endale sisse kühveldada, sest mu kuklas tiksus kogu aeg väike kellake – kaua ei saa olla, et lapsed istuvad ja söövad, no KOHE KOHE peab kellelgi mingi inin ja kiun välja pääsema. Et siis jah, selle asemel, et oma kooki ja rahu nautida, mis issanda taevaisa mulle hetkeks kinkinud oli, valmistus mu mõistus juba järgmiseks võitluseks kellegagi. Kolme lapse võlu – iial ei tea, kes mida tahta võib.

Siin pildil on lausa näha, kuidas ma olen valmis iga sekund selleks, et Mari tahab minuga vaielda teemal, kas ta võiks kohvi juua, või Lende mind kreemisaiaga näkku viskab

tsill, me oleme kõik kehvad vanemad

Eile õhtul just rääkisime Kardoga, et issand jumal, see laste kasvatamine on TEGELIKULT nii raske. Muidugi see, mis ta raskeks teeb, on igas peres erinev. Raske on neil, kes on magamata. Raske on neil, kelle laps on haige. Raske on ka mul, aga hoopis selle pärast, et ma saan aina enam aru, et iga lapse kasvatamiseks on vaja järjepidevust ja reegleid, aga just need kaks on mu vihavaenlased. Oiii, kuidas ma vihkan reegleid. Järjepidevalt, võiks öelda

mina, staarimetaja

Et te ka ikka teaks, siis käisin täna ITK’s imetamisnõustaja (haha, ma hakkasin imestamisnõustaja kirjutama) juures ära ja sain teada, et imetamisvõte ei olegi vale. Lihtsalt mul on NII palju piima, et kui ta seal suu pärani lahti, pea kuklas oleks, siis ta lämbuks ära selle piimatulva kätte. Ja kuna ka tema on ainult inimene, kes elada tahab, siis ta on oma asendit veits kohandanud, et ta saaks teha kaht oma lemmiktegevust korraga, ehk siis süüa ja elada ilma lämbumiseta.

Mulle soovitati lausa salvei- ja piparmünditeed juua, et piimakogust vähendada, aga ma muuseas olen juba kuid seda teadmata piparmünditeed kaaninud ja sellel ei paista mu piimamasinatele erilist mõju olevat. Igatahes sain ma soovituse toita Martat sellises asendis, kus ta on mu kõhu peal veits rohkem püsti, et tal mugavam juua oleks ja öeldi, et muidu probleemi pole. Kogu see luristamine ja löristamine ongi sellest, et ta ei viitsi (ega pea) oluliselt imema, seega ta niisama mõnuleb rinnal ja aeg ajalt rüüpab miskit. Mugav elu! Igatahes on mul hea meel teada, et midagi pole valesti ja saame rahus põdemata edasi eksisteerida.

Küll mul on hea meel, et see rinnaga toitmine laabuma hakkab. Minu jaoks siiski kõige mugavam viis toita ja veits tubli olen ka olnud, et “rätikut nurka” ei visanud siis, kui see oli nii valus, et ma iga kord kõva häälega nutma hakkasin, rindadest verd jooksin ja pidin vaatama, kuidas mu laps casually mu rinnaverd oksendab, sest nibud nii lõhki on. Ma ei kritiseeri absoluutselt neid, kes ON sellisel hetkel loobunud ja alla andnud, sest ma ausalt olin sellele ka NIIIII lähedal, aga ma tahan anda tuge neile, kes praegu on sellises olukorras ja mõtlevad ka, et fuck it, palju lihtsam oleks pudelit pakkuda, sest valu hakkab silmanägemist viima.

Ma reaalselt ühel hetkel avastasin imetades, et oota…enam polegi valus! Alguses ühest ja siis teisest ka – mõlemad tundetud nagu invaliidi alakeha. Praegu võiks ma vist endale mõlemasse nibusse 5 neeti teha (ja usu mind, nad mahuks sinna kõik rivvi

imetamine ja oma isiklik nõiaints

Lapsed magavad, hambad laiali (va see üks, kellel pole hambaid… ütleme siis, et tema magab igemed laiali) ja ma mõtlesin, et tuleks puhuks teiega niisama juttu.

Esiteks: ma ei saa aru miks ma olen nii palju kuulnud juttu, et imetamisraskustega on niiii keeruline abi saada. Väikse raha eest saab ju koju SIET’i kutsuda ja täitsa tasuta saab näiteks ITKs ka imetamisnõustaja juurde. Mul käis SIET kodus nii Lende sünni järgselt ja Martaga ka, aga nüüd tunnen ma jälle, et mul on abi vaja. Helistasin ITKsse ja sain juba homseks aja. St oleks tänasekski saanud, aga meil olid tänaseks lastega plaanid paigas, seega võtsin homse aja vastu ja lähen Martaga jutule. Probleem on selles, et kuigi mul enam valus pole, on tema võte jäädavalt vale. Ja ma muudkui proovin ja proovin, aga ma EI SAA seda ise paika. Ta hoiab nibu ainult huulte vahel, kuigi tegelt peaks ju suu pärani lahti olema, huuled nn väljapoole. Marta hoiab aga tissi suus nagu… kui sa teed musisuu, sellises asendis ja imeb lihtsalt niimoodi. Ma ei tea, kui palju ta nii kätte saab, hetkel piisavalt, aga no varsti tuleb see piima tellimise aeg ja rinnastreik ja seda ma küll vale võttega üle ei ela.

Kohe kui ta sööma hakkab, siis tal on esiteks probleem tissi kätte saamisega (ta tahab seda võtta nagu lutti noh) ja siis jaurab sada aastat, lõpuks saab kätte ja siis lutsutab seda imeliku häälega. Või no kui sa teeksid musihääli, midagi sellist. Vaakum kaob kogu aeg ära ja ta tuleb rinna küljest pidevalt lahti ja siis luristab seal jupp aega. Ma arvan, et ainuke asi, mis meile praegu “päästnud” on, on see, et mul on MEGA palju piima ja isegi kui tal pole mingit normaalset võtet, siis isegi niimoodi luristades voolab talle piisavalt piima suhu ja elus ta igatahes niimoodi ta on viimased kuus nädalat Aga nagu öeldud, siis ma kardan, et see pole kuigi jätkusuutlik ja selle pärast tahaks ikka professionaali abi.

Ma tahaks oma lugejatele ka rõhutada, et kui ON huvi ja tahtmist imetada, siis abi leidub tegelikult igal pool, nt SIET on üle eesti saadaval kõigile. Hästi paljud miskipärast arvavad, et iga probleem on kohe lõplik ja üsna kergesti tormavad poodi RPA järele, millest on kahju. Selles suhtes, et imetamine on vaba valik ja muidugi võib ema ka RPAd anda, aga kui sa ikka TAHAD imetada, siis pole mõtet uskuda neid müüte, mis levivad. Olen ise kuulnud erinevaid lugusid, kuidas emad on RPA järele haaranud, sest tissid “tundusid” liiga pehmed ja laps nuttis imelikult, nagu piim oleks lahja, või et pumbaga ei saadud üldse piima kätte. Erandeid on muidugi, aga enamasti on inimkeha täitsa võimeline piima tootma ja minu arust on see mugavaim variant, kui see töötab ja mõlemale sobib. Selle pärast ei pelga mina abi küsida ja soovitan ka teil seda teha, kui tunnete, et midagi on valesti või mingi hirm painab. Kui sa ei taha imetada, siis ei taha, nagu öeldud, see oma otsustada.

Kahjuks tihtipeale võivad isegi perearstid olla suhtumisega, et ah, mis sa ikka ennast piinad, anna parem pudelit (olen seda ise kuulnud) ja see on küll tobe. Seega soovitan probleemidega pöörduda ikkagi imetamisnõustajate poole, eks ise saate googeldada, kus teie kandi lähim abistaja on. Mina loodan homme igatahes abi saada ja selle võtte paika panna, kaua ta siin ikka luristab, aeg on korralikult jooma hakata.

Teiseks: Tegime ükspäev surmapattu ja käisime hessis. Kätlin kunagi andis mulle enda sojatortillat maitsta ja ausalt see on parim asi maailmas. Mul tuli isu peale ja Mari tuli minuga kaasa. Ta tahab sealt ainult friikaid, aga võtsin talle ikka lasteeine, millega tuli kaasa komplekt, kus oli paar plastiksõrmust, pintsel ja kolm värvi. Mari värvis oma sõrmused kodus ära ja jättis lauale, ehk siis kohe oli kohal Lende. “Mina ka tahan!” pobises ta omaette ja enne kui ma jaole sain, oli Lende nägu ja laud värviga kaetud. Hakkasin kohe koristama, aga tulemus on null. Ma ei tea, mis kuradi metallivärvid või asjad seal sees olid, aga laua pealt ei tulnud  see isegi traatharjaga hõõrudes maha. Lende näolt proovisin meigieemaldajaga ja veega ja…no näha on, et see peab sealt maha kuluma, muud varianti ei ole. See on kõik ta kulmudes kinni ja mu laps näeb nüüd mõnda aega välja nagu nõiaints, mis seal ikka.

Lende leidis aiast Lotte maha maetud piiksukana