vanamees ja segane laps

Mõnikord ma istun siin ja mõtlen, et mida olen ma halba teinud, et ma endale säärase perekonna skoorinud olen. Esiteks Kardo…Vaata, ma olen maininud, et mulle meeldivad vanemad mehed (pole kunagi olnud vanemat meest), aga tundub, et Kardo on seda juttu kuulnud ja otsustanud mulle ideaalne mees olla, digimuutudes vanameheks. Ja mitte nagu selliseks…olen seksikas 50-aastane Bruce Willis, vaid “olen 70 aastane Vello Iisakult”.

Näide 1: ID-kaardiga saad kaasa need pin koodid, teate, eks? See on selline ümbrik, millel saad 3 külge lahti rebida ja siis näed oma koode.

Miskipärast on Kardo kolme külje asemel lahti teinud ainult ühe otsa, mistõttu näeb ta oma koode ainult sealt väiksest pilust sisse kõõritades, nagu lollakas. Ma ükskord pidin tema koode kasutama midagi e-eestis tegemisel ja olin nagu wtf, miks see nii on, teeme lahti? Selle peale läks ta poolhüsteeriasse, nagu ma oleks välja pakkunud, et kle lähme paneme pulli pärast vanadekodusid põlema vms. “Need numbrid KULUVAD JU ÄRA!”.

Ma ei viitsinud vaielda. Las vahib siis niimoodi oma august sisse, kui see tal tuju rõõmsaks teeb. Hoidku jumal, et need numbrid ju “ära kuluks”. Kus siis selle häda ots oleks?!

Näide 2: Kardo sussid. Need I say more, vanaisa?

Öeldakse, et naised valivad mehed isa järgi. Nojah, mul läks vist nii, et kuna isa polnud, siis valisin Papa järgi endale mehe… Ja kuna vanade inimeste geenid pole nii head, siis pole ka vist ime, et nende järglased ka veits soodad on. Näiteks keeras Mari ennast täna elutoa laua alla mängima ja ütles, et ta mängib kodutut.

Edasi ei läinud ta mängud paremaks, sest seejärel võttis ta Barbie, kellel ta suu ja jalad kokku teipis, ning kirsiks tordil ja ta veel nukuvoodisse kinni sidus. Ausalt, ma ei tea, mis selle lapse peas toimub